Õhutõrje

[Kapten Trumm]

Kokkuvõtvalt, Ossa on suuteline tulistama ühte sihtmärki korraga, kuna suunamisradar koos laskeseadmega peab tabamuseni olema suunatud sellele sihtmärgile?

[Peeter]

Kokkuvõtvalt, Ossa on suuteline tulistama ühte sihtmärki korraga, kuna suunamisradar koos laskeseadmega peab tabamuseni olema suunatud sellele sihtmärgile?

Mitte ainult Ossa. Kõik kompleksid, ükskõik kui suured või vinged või mitme šassi peale nad ka pandud pole, suudab samaaegselt tabada just nii paljusid sihtmärke, kui palju on tal iseseisvaid märgijälgimisradareid ja raketisihitamisradareid:
*1 sihtmärk- 1 märgijälgimisradar ja vähemalt 1 raketisihitamisradar ja 1 stardiseade.
*2 samaaegset sihtmärki- vähemalt 2 märgijälgimisradarit ja vähemalt 2 raketisihitamisradarit ja 2 stardiseadet.
*3 sihtmärki .... jne...
(rõhk sõnadel samaaegset sihtmärki)

Tänan kaasa mõtlemast.

NB! Võib olla ka 1 kahekanaliline märgijälgimisradar ja 1 kahekanaliline raketisihitamisradar. Aga..... SUUR AGA:
*selleks peab olema mõlemal eeltoodud radaril väga kõva laia sektoriga töötamise võimekus, mis samas omakorda viib alla üldise märgijälgimise täpsuse.
*Siit edasi omakorda raketisihitamise radarid peavad omama laia külgedelt raketi juhtimise võimekust. (NB! See punkt koos olukorra tehnilise selgitusega tuleb vaatluse alla raketisihitamise peatükis, planeeritud mul järgmisena postitada (õhtul hilja jõuan ikka vast))
*Nüüd järgmine aspekt on üleüldine suutlikus kraadides kui laial alal see märgijälgimise radar üldse suudab puht geomeetriliselt-mehaaniliselt töötada. Et millisest lahknevusnurgast alates ongi juba möödapääsmatu kasutada kahte eraldi liigutatavat antenni
*Ääremärkusena see, et kui sa pole enam oma märgijälgimise ja sihitamise täpsuses kindel, siis tuleb ka raketi sisse panna rohkem dünamiiti-polte-mutreid, et kärakas ikka kõvem oleks ja ebatäpsuse korral lihtsalt suudaks kaugemale oma manti laiali puistata. Ehk siis täpislöök unusta ära.
*Ja nüüd jõuame selleni, et kui nii lambist peast arvutamiseks võtame lennuki/sihtmärgi liikumiskiiruseks nt 150 meetrit sekundis (ca540km/h), siis lähimaaÕT puhul suudavad märgid niimoodi nt 10 sekundiga lennata küll, et märgimijälgimisradar lihtsalt viskab mõlemate jälgimisest end välja. 10 km pealt nt cirka 2km laiali ja ongi puuks. Antenn jääb kaalutletud keskteljele, märgid jooksevad kahte lehte laiali ja 10 sekundiga ongi järsku mõlemad antenni aktiivse töö sektorist väljas. Kui nad võtavad veel eri kõrgused kah lisaks, siis ka see üles-alla vedamine läheb lolliks. (Pole trehvanud, et keegi sellist lahendust lähimaaÕT-s üldse pakukski. Keskmaa puhul sõltuvalt aparatuuri komplektatsioonist on see võimalikum, näiteks 30+ km peal pole need lahknevusnurgad veel nii suured, lisaks on näiteks Buk-il stardiseadmel pardas oma ühildatud märgijägimisradar ja sihitamisradar. Aga seda vaatame jällegi edaspidi, peatükis, kus käsitleme mitmešassiilist kompleksi, selle plusse ja miinuseid. (Buk, S-300, ka Patriot)

See AGAAAA on nii suur ja oluline, et mõttekam on panna paralleelselt püsti kaks eraldi juhitavat nii märgijälgimise kui raketisihitamise radarisüsteemi.

jääge meie kanalile....

[Marvin]

Kokkuvõtvalt, Ossa on suuteline tulistama ühte sihtmärki korraga, kuna suunamisradar koos laskeseadmega peab tabamuseni olema suunatud sellele sihtmärgile?

Mitte ainult Ossa. Kõik kompleksid, ükskõik kui suured või vinged või mitme šassi peale nad ka pandud pole, suudab samaaegselt tabada just nii paljusid sihtmärke, kui palju on tal iseseisvaid märgijälgimisradareid ja raketisihitamisradareid:
*1 sihtmärk- 1 märgijälgimisradar ja vähemalt 1 raketisihitamisradar ja 1 stardiseade.
*2 samaaegset sihtmärki- vähemalt 2 märgijälgimisradarit ja vähemalt 2 raketisihitamisradarit ja 2 stardiseadet.
*3 sihtmärki .... jne...
(rõhk sõnadel samaaegset sihtmärki)

Kas see piirang on põhimõtteline või seotud kasutatavate antennisüsteemide omadustega? AESA on leiutatud päris ammu ja võiks olla suuteline jälgima/sihitama rohkemaid sihtmärke korraga?

[Kapten Trumm]

Küsimus on tehniliselt lahendatav elektroonilise skänneerimisega antennide kasutamisega radaritel. Küsimus on selles, et kuipalju õhuülekaalule lootev lääs viitsis ÕT süsteeme arendada.

Laevadel on seda tehtud, näiteks AEGIS süsteem USA ristlejatel ja hävitajatel, sellega on võimalik kasta iga laeval leiduv ÕT rakett erineva sihtmärgi pihta (süsteem on mõeldud massi tõrjumiseks, kui vatnik laseb sulle 50 tiibraketti korraga).

Lennuväes leidis selline asi kasutamist kõige ennem F-14 puhul, mis demonstreeris varastel 70ndatel kuue märgi pihta üheaegset laskmist, seejuures lendasid märgid eri kõrgustel ja suundades (kuid radari vaatevälja piires).

Venelastel peaks see ka nüüd olema, Su-35l vähemalt. Nõuka aja lõpptase oli Su-33 ehk Su-27K, mis oli lennukikandjale mõeldud, see suutis lasta korraga kahe sihtmärgi pihta (kuivamaa omad üheainsa pihta).

Ossa on ikkagi analoogajastu toode, kus iga asja jaoks pidi eri antenn (ja eri operaator) olema.

[Peeter]

Kokkuvõtvalt, Ossa on suuteline tulistama ühte sihtmärki korraga, kuna suunamisradar koos laskeseadmega peab tabamuseni olema suunatud sellele sihtmärgile?

Mitte ainult Ossa. Kõik kompleksid, ükskõik kui suured või vinged või mitme šassi peale nad ka pandud pole, suudab samaaegselt tabada just nii paljusid sihtmärke, kui palju on tal iseseisvaid märgijälgimisradareid ja raketisihitamisradareid:
*1 sihtmärk- 1 märgijälgimisradar ja vähemalt 1 raketisihitamisradar ja 1 stardiseade.
*2 samaaegset sihtmärki- vähemalt 2 märgijälgimisradarit ja vähemalt 2 raketisihitamisradarit ja 2 stardiseadet.
*3 sihtmärki .... jne...
(rõhk sõnadel samaaegset sihtmärki)

Kas see piirang on põhimõtteline või seotud kasutatavate antennisüsteemide omadustega? AESA on leiutatud päris ammu ja võiks olla suuteline jälgima/sihitama rohkemaid sihtmärke korraga?

Toon siia näite, et Ossaast uuematel ÕT-kompleksidel on praegu siiani kasutusel PESA. Näitena kohe Tor ja ka Buk. Algne Toril oli SOTS parabool, Märgijälgimise radar (MJR)(SSTS) aga juba PESA. Ja nüüd uuematel oli vist SOTS kah juba PESA.
Bukil olid algselt kah paraboolid, aga suht ruttu vahetati/tuuniti PESA-ks. Patriotil on (oli) kah AN/MPQ PESA. Patrioti kohta leidsin märke, et juba seitse aastat tagasi 2017 on toimunud uue mudeli radari tulek/esitlus vmt, mis on/olevat AESA. Teada on, et olemas on, aga võimekuse tõusu kohta infot pole, lihtsalt märge, et "suurem ulatus ja parem täpsus". Lisaks on ka selline info, et juba siis 2017 on kohe ka tehtud diil selle uue EASA tehnoloogiaga täiustatud radari saamiseks. Põhipaneel jääb samaks, aga 360 kraadise info saamiseks lisanduvad külgpaneelid oma saatjate-vastuvõtjatega. Need on küll väiksemad ja ei taga samaväärset pilti kui põhipaneel, eriti just ballistiliste märkide suhtes. Küll aga on nende põhimiseks ülesandeks tagada tihedam 360kraadi ülevaade madalalt ja lisaks veel ka kiirelt lendavate ja manööverdavate objektide tuvastusel, st mitte ainult droonid, vaid ka tiibraketid. Mina saan nii aru, et parem pilt ei saada mitte täiustatuma ühe EASA antenni näol, vaid kolme antenni-ja-radari ühistöö näol. 2022 oli planeeritud uue radari demo, aga selle kohta praegu mingit uuemat infi pole. Täpselt samasugune 2017-aastast info on lisaks radarikomonentidele ka kogu uue protsessorduse (andmetöötlus) upgrade tellimine.
Miiline komplekt, kas PESA või EASA, on kasutusel Ukrainasse tarnitud Patriotil, selle kohta infot pole. (A vb tehakse ka mingeid lahing-katsetusi..... polügon ikkagi)
P.S. Otsides EASA-infot: pigem lennunduses kasutatav, maa peal ÕT-s siiani parabool ja PESA, EASA kohta praktiliselt infi ei ole.

Ossa on ikkagi analoogajastu toode, kus iga asja jaoks pidi eri antenn (ja eri operaator) olema.

Ma just märkisin, et käsitlemisel on tulekul ka 9K33-e Osa 10 aastat tagasi upgradetud versioon koos sisupiltidega. Ja eraldi märkisin ju, et valisin just selle pärast Osa vanema versiooni, et seal on vana kooli kohaselt kõik sõlmed ja protseduurid kenasti vaadeldavad ja kirjeldatavad. Kui oleks kohe uuema versiooni valinud, siis oleks juba ammu pool juttu segane. Siin vanal aga on õppematerial lihtsalt süsteemselt ja arusaadavalt esitletud ja ka joonistega täiendatud. Algame ikka A-st ja B-st.

jääge meie kanalile....

[Peeter]

Jätkame.

Nüüd ongi märgijägimisradar fikseeritud/lukustatud sihtmärgile. Toimub nii asimuudi kui ka tõusunurga hoidmine sihtmärgil.
Asi on lukus.
Jäänud on aktiveerida raketisihitamisradarid ja teha-anda stardikäsk

Kui asi on lukus, ilmub parempoolsele stoikale ülemise parempoolse ümardispleile joone peale märgi kujutis. Seniakaua kuni on aktiveeritud märgijälgimisradar (SSTS), aga pole veel kaugust lukustatud, on seal displeil lihtsalt joon, mis liikudes oma amplituudis üles-alla otsib/näitab samas ka SSTS tõusunurka ja seeläbi ka hetkel fokusseeritud kaugust (käsitsi juhtimise korral). Kui nüüd asjad on paigas/otsustatud, olgu käsitsivedamisel või automaadi fikseeritud jälgimisel, siis on aeg aktiveerida raketisihitamisradarid 4, 5 ja 6. Need on topelt, kummalgi küljel raketialusel oleval kolmel raketil on omad sihitamisradarid. Need kolm on mitte ainult dubleeritud, vaid kolmekordselt erineva signaaliga loodud kanalid suhtlemiseks raketiga. Kaks alumist on statsionaarsed, ja põrutavad suht laia kiirega infot. See number 5 oli näiteks, kui mälu nüüd ei peta, lihtsalt justkui lehtrikujuline volnovod, eesti keeles siis lainekandja, mille signaal tuli otse saatja väljundist ja oli lihtsalt kaetud plastikust kaanega. Ehk siis lihtsalt laia kiirega võimas saatja, vastuvõtjat tal polnud. Number 4 tegeleb nii saatmise, kui ka vastuvõtuga. Antenn number 4 on reguleeritav APU küljes nii vertikaal-, kui ka horisontaalsuunas. Mõlemad pooled toimivad iseseisvalt, st on teineteisest sõltumatud kanalid. Tuletan meelde, et märgijälgimisradar on horisontaalselt fikseeritud, aga vertikaalselt liigutatav APU suhtes, need raketisihitajad aga mõlemas suunas. Raketi välja laskmise hetkel keeratakse kas ainult selle poole antenn number 4 (või ka mõlemad pooled,vastavalt valitud töörežiimile) kust toimub raketi start, samasse tõusunurka kui on raketid alusel.
Nüüd tehniline selgitus: Raketisihitamisantennide 4 kaldenurkade suurus määrab ära selle nurga suuruse, millelt minema vingerdava asimuudiga sihtmärgi korral suudab ZRK külje pealt ära märgile vedada raketi. Lased raketi välja, vahepeal teeb märk kaare mujale nt meie poolt vaates paremale ja alla. APU keerab ennast nüüd paremale minema, SSTS keerab ennast märki jälgides alla. Aga antenn number 4 peab ennast nüüd keerama vasakule, sest selle antenni poolt jälgitav ja juhitav rakett jääb asimuudi muutuse tõttu nüüd meie vaates vaskule. Nüüd toimub ümberarvestus ja raketisihitamisradar saab uued koordinaadid, asimuudi ja tõusunurga, kuhu raketti vedada- seniks kuni ka kaugusmarker kattub.


Nüüd protseduurist:

Paremal ülanurgas on ümardispleil näha horisontaalse kiire peal olev sihtmärk. Kui on otsus rakett välja lasta, siis tuleb kõigepealt vajutada alumises rakettide juhtimise plokis selles versioonis keskel olevast "kellast" vasakul all olevat seda suurt musta nuppu. Sellega lülitatakse raketisihitamise radarid sisse. Sellest kellast paremal pool all on raketi stardi nupp. Selle nupu kõrval on võtme pesa, kui võtit pole, siis rakette välja lasta ei saa.
NB! Need tänased pildid valisin ekstra teistsugused näitamaks, et vahepeal on ajajooksul ka plokkides arenguid olnud. Samas siin on ainult üksikuid uuendusi tehtud, stoikasid ja töökohti pole veel ümber struktureeritu. Aga see raketijuhtimise plokk on ikka sama, ja ka kõige viimasel nn "kaasaegsel versioonil", millel kogu sisu on minema visatud, on just see rakettide juhtimise plokk ikka sama.


Nüüd siis pilt raketijuhtimismoodulist:

Kui saatjad on sisse lülitatud, ja aparaat on valmis, siis süttivad keskel järjest tuled "tsel v zone" (märk sektoris) ja seejärel "pusk gotov" (valmis stardiks). Need pildil juba põlevad. Üleval põlevad ka vastava poole kontrolllambid "gotov SPK" ja rakettide tähislambikesed. Nüüd keerad siis võtit lukus ja vajutad seal kõrval olevat "Pusk" nuppu. Rakett läheb. "gotov SPK" kustub. Sellel pildil on siis hetk, kus paremalt poolt I-kanalist on rakett välja lastud, põleb I-kanali vasakus ülanurgas signaallamp "VKL VÕS." ja toimub siis töö I-kanalil raketi sihitamisel, paremal kõrval on I-kanali " gotov SPK" kustunud, kanal on hõivatud tööga. Samal ajal vasak pool II-kanal on valmis teise raketi stardiks. Keskel põleb punane signaal "Pusk gotov". ja II-kanali klotsis põleb üleval paremalt teine roheline tuli "gotov SPK". Kui nüüd vajutada "Pusk", siis teise raketi väljaminekul II-kanali plokis kustub roheline "gotov SPK" ja süttib kõrval punane "VKL VÕS.". Ja kuna rohkem vaba kanalit ei ole, siis kustub ka punane "Pusk gotov" keskel. Kui nüüd rakett märki tabab/jõuab, lihtsalt otsa saab vmt, siis kanal vabaneb, süttib jällegi tuli "gotov SPK", ja seejärel ka kui kõik ülejäänu klapib ja rakette jätkub, siis "Pusk gotov". Raketti ja kanalit saab valida nii käsitsi, kui ka automaatvalikuna. Lihtsalt ootad kuni "Pusk gotov" süttib.


Sellel pildil on näha, kuidas stardi hetkel on raketisihitamise antenn(id) keeratud rakettidega samale tõusunurgale. Siia ääremärkus: vertikaalstardiga rakettidega Tor-il keeratakse see antenn "otse taevasse".

Osa pilt küljelt raketi stardi hetkel.png (437.15 KiB) Vaadatud 1325 korda

tänaseks jällegi aitab, järg homme

jääge meie kanalile...

[Peeter]

Täna tuleb siis üldisem postitus. Tiba erinevaid fakte masinast, tiba sellise instrumendi loomisest, tiba võrdlust uue mudeli Tor-iga.
Vaatab kas jõua käsitleda seejärel ka järgmist osa, ülevaatliku kokkuvõtet sõlmede tööst ja olemusest ÕT-s. (Selle osa kallale on mõtekam minna siis, kui aabitsatõed on läbi loetud ja ära seeditud.)

Nii.
Antennide pildil on veel üks seade, nr 7. See on vidikon, videojälgimise süsteem. Displei on sisupildil parempoolses stoikas nr 3. Selle abil saab tehnilisest aspektist vaadatuna sihitada välise info saamisel masinat objektile välja ilma "võssookojet" sisse lülitamata. Seal üleval istub vanas versioonis ca 90 sentimeetrine objektiiv, millega tehniliselt on võimalik hea nähtavuse korral 15km pealt lennuk välja suumida (NB! Selleks oli meil eraldi kursus, milles käsitleti enim kasutatavaid vastase lennuvahendeid, nende tehnilisi võimekusi ja pardarelvastust. Neid lennukeid pidime eksamil ka pelgalt tumeda silueti järgi ära tundma, ja siis kogu masina ette vuristama. NL lennukite ära tundmise ja käsitlemise kohta oli vastus üks: "see pole teile oluline ja pole teile ette nähtud". Nagu siin olen rääkinud, siis ise olen niimoodi terve meie seiresektorist läbilennu ajal biitinud liinilennul olevat Simferoopol-Moskva liinilendu. Kerisime välja, vaatasime, et tuleb Aerofloti Tu-134 (nagu tavaliselt), ja siis andsime kätega valu kruttida, kes asimuuti, kes (tõusunurka) kaugust. Püsis ilusti displei keskel läbides meie töösektori, nii, et kui lahingus oleks olnud käsk, siis oleks olnud paar nupuvajutust radaritel:
*asimuut: radar sisse, automaatjälgimine kohe takka peale; seejärel
*tõusunurk: samaaegselt asimuudiradariga tõusunurgaradar sisse, ja peale asimuudi automaadi rakendumist ka kaugusautomaat peale, seejärel
*raketijuhtimisradar sisse ja kui sütib raketijuhtimisplokis keskel punane kiri "pusk gotov" anna kohe raketiga minna
Kokku kiirkorras noh nii 5 sekundit raketi stardini tugeva meeskonnaga.
Stardi saab teha ka pelgalt saatjate sisse lülitamise järel ilma automaadita, juba siis, kui paremale üles ringdispleile ilmubki see märgi kujutis, mida rutškadega ise tsentris nähtaval hoiad. Krutid samal ajal ja aktiveerid automaatjälgimise. Ja siis jälgid vidikonist kuidas rakett lendab ja kas ja kuidas sihtmärki tabab.
Masin tarbib ca 30 kW 3F220V400Hz. Meil õppeprotsessis seisis platsil üks 100 kW generaator, mille taha istutati maks 3 masinat. Generaator neljaga ei vedanud enam välja. Lisaks oli seal kõrval ka reguleeritav kuni 100 kW tasakaalustav koormus juhtumiks, kui õppeprotsessis osaleb ainult üks masin või pole saatjaid aktiveeritud, st koormus on vähene. Täpselt sama skeemiga läks ka Tor-i varustamine õppeprotsessis välisest genenraatorist.
Ringvaatlusradar suurt voolu ei tarbinud, aga märgijälgimine ja raketijuhtimine võtsid kenasti ikka voolu. Nende asjade kampas sisselülitamisel tõmbas ikka generaatoril valuvingu üles. Meil oli platsist tsirka 200 meetri kaugusel õppekeskuse veetorn ja sinna ikka linnuparved armastasid istuma ja situma minna. Kui töötas ringradar, siis see suurt kedagi seal ei kottinud, aga nagu panid märgijälgimise "võssookoje" sisse, nii tulid 200 meetri kauguselt selle nii tavalise veetorni pealt varesed robinal ülevalt maha. Olid mingi aeg uimased, siis võtsid jalad alla ja lendasid minema. Täpselt sama asi oli ka raketisihitamiseradariga. Kui õnnestus pulli teha, siis keerati kiir lennus oleva parve peale, ja siis olevat kenasti näha olnud, kuidas pool parve tiivad laiali tuimalt linnukarjast välja võssa lendas.... Vahepeal said tüübid selle varesejama eest polgu korrapidajatelt pizduleid kah selle eest. Aga samas see oli ka osa ohutustehnika tutvustamisest kursantidele, lindude peal... Masina lähedal oli väljas tsoon, kuhu kõrgsageduse töötamise ajal nina pista ei olnud mõtet/lubatud, või siis oli aeg piiratud, kiirguse pärast. A noh, kesse siis kursantide pärast muretseb. Aeti meidki sinna ette töllerdama ja võimlema, kui 10-12 autot kõrvuti töötasid ja igal autol mingi grupp mingit asja omandas, kasvõi näiteks tendi paigaldamist. Mina sain kohe aru, milleks need ohutustehnika reeglid ja lugesin läbi, no ma valdasin ju teemat. Niivõrd kuivõrd selles vanuses, aga ikkagi, lugesin tähelepanelikult läbi selle peatüki ja jätsin meelde. Ülejäänud tavatondikari ja urjukijõuk ei pööranud sellele muud tähelepanu, kui et töötava masina APU pöörlemisraadiusesse pole mõtet nina toppida, võid vigaseks jääda ja auto taha gazoturbinnõi-agregat-generaatori väljundavast tuleva tulise õhujoa ette pole mõtet ronida- juuksed põlevad lihtsalt hetkega ära ja muu mudru kah kohe takkajärgi. Novat ja siis kamandati meid ka möllama masinatele ja ma ikka üritasin jälgida ka samal ajal, et naaberautode antennisuundadesse ei jääks, kui võimalik.... Aga kust sa ikka tead, kellel millised saatjad sees või kus või mis ja mida krutitakse kuskil. Ühe korra ikka ka suht lähedalt jäin, teades, mis toimub, siis iseendale tundus, et riided läksid seljas suisa soojaks. Aga osa tonte möllas seal pidevalt. Õppeprotsessi toetava polgu poisid, kes autode peal kamandasid, vanemad ja kogenumad juba, kes teadsid seda, need ise kah juba enam oma nina töötavate antennide suuna ette ei toppinud.
Töösagedused siis veelkord:
SOTS ca 15GHz , ringradar
SSTS ca 8GHz , märgijälgimisradar
SNR ca 3,5-4Ghz vene keeles "Sistema navedeni raket", raketisihitamisradarid
Vahepalaks: Muideks selles meie õppekeskuse POUP-is teenis sundaega ja läks poolteist aastat enne minu tulekut koju selline mees nagu Roman Abramovitš. Sellest õppekeskusest tõenäoliselt aegade jooksul elus kõige kõrgemale lennanud mees. Ma ei saanud alguses üldse pihta, miks õppekeskuse 63148 guugliotsingus pidevalt Abramovitši linke ette viskab, aga siis süvenesin ja sain pihta. Eks ole minagi millalgi ammu-ammu nii tõsise mehe sõdurivoodist kasarmus kordi ja kordi mööda käinud teadmata milline tulevane suur ja tähtis ja maailmagi mõjutanud mees on just selles voodis maganud.... Polgu kasarmu oli meie remrotaga samas majas ja pool polgust ka samal korrusel

APU on kere küljes suure laagri peal ja süsteem võimaldab pöörata teda üle ühe ringi, kui mälu ei peta, siis oli mingine 450-540 vmt kraadi. Ehk siis tsentrist kummagile poole mingi 225 või 275 vmt kraadi. Ringi veavad seda servomootorid ja teevad seda kiirelt (ei maksa kahelda ja arvata, et ehk kuidagi liipab ennast ära keerata).
Kui seda kõike nüüd kaasa mõelda aspektist ZRK versus lahinglennuk A-10 (mida ma õppisin), siis on ilmselge, et kõige lihtsam on lennukit biitida, kui see lendab sirgjooneliselt ühel kõrgusel ja veel parem, kui otse ZRK suunas, siis kukub ära asimuudi jälgimine ja APU keeramine. Biidid paika ja lülitad jälgimise sisse. Kui nüüd sihtmärk üritab ära minna, siis ruttu kaarega ja senist kõrgust muutes jehhat panna, samal ajal oma kõikvõimalikke peibutisi pillata. Lootuses, et ehk suudab visata end siis ZRK APU jälgimise alt välja. Igaüks võib ise arvutada nüüd, kui mitu kraadi peab APU ennast jalal keerama kui lennuk nt 20 km kaugusel teeb 3km-se kaarega tagasipöörde. Täpselt sama arvutuse märgijälgimisradari täpse sihitamise korrigerimisnurga kohta võib nüüd teha ka nt 80 km kaugusel oleva sihtmärgi korral. Ja nüüd kokkuvõte- võin teile kinnitada, et ka 5km peal või kasvõi 1,5 km peal suudavad servod lõdvalt hoida APU-d märgil. Lisaks tuleb arvestada, et märgijälgimisantenni kiirel on laiem fookus, mis teb välja viskamise/kukkumise veel küsimärgilisemaks. Siit siis jutt, et "ehk siis saan ZRK kiirest oma manöövriga välja" (mida siia teemasse ka pilootide välja õpet kirjeldades postitati) on pehmelt öeldes oletuslik ja ei põhine mitte ZRK saamatusel, vaid pigem lihtsalt lootusel heale piloodi-õnnele. Täpselt samamoodi on tehnilise sisuta ka jutt, et kui märgijälgimisradar on su ära "zahvat"-inud, siis tuleb üritada kõrgussektorites mängida, et ZRK peab neid vahetama ja võib su ära kaotada. No ei ole nii. Nagu juba kirjeldasin, siis kõrgussektoreid vahetab ringvaatlusradar SOTS, mis on nõrga võimsusega... võrreldes märgijälgimisradariga SSTS, mis jälgib märki sellise saatevõimsusega, mis kajastub kokpitis ohuallikana. Aga see enam ei vaheta mingeid kõrgusi ega muud mudru, vaid lihtsalt juba jälgib sind personaalselt. Ainuke variant tõmmata ZRK APU külgsuunas liikuma, üritada samas alla peitu minna, pidevalt peibutisi loopida ja loota, et saad sektorist välja... ja loota, et järgmise pilli sektorisse ei satu. Teoreetiline võimalus on ka tõmmata ümber ZRK kiirelt ring peale ja loota, et ZRK-l oli APU sinu jahtimisel just selles sitemas positsioonis ja ta ei saa mehaaniliselt sinuga 360 kraadi ringi kaasa teha, (nb lähedal olles on ta ka sel ajal hädas sulle pidevalt raketi järgi sihitamisega, sest sa vead APU-d ju liikumises kõikseaeg). Et siis üks hetk jookseb APU piirajasse, ja sa pääsed märgilt. Aga vastupidisel juhu tõmbab ta selle lennukiga lõdvalt 360 ja veel portsu pealegi kaasa ja jõub ka raketi sulle järgi külge ära vedada. Eriline teema on veel see, (ja mõnes lennundustemaatikaga foorumis leiaks kõvasti nalja ja naeru nabani) kui keegi tuleks välja ideega, et sellist ärapääsemise trikki võiks teha Il20 või Il-76 või siis A-50-ga. Ja ma ei pea siin üldsegi silmas mitte tsentris lähiringi, vaid pelgalt seda 80 kilomeetri kaugusel tehtavat ärapööret. Loota, et Il-20 või A-50 suudab teha pööret, mis viskab ta 80 kilomeetri (või ka kasvõi 20-30 km) kaugusel oleva märgijälgimisradari displeilt välja (nii kõrguse kui asimuudi või mida iganes poolest), saab teha ainult väga optimistlik ja lihtsameelne inimene. See nurga vahe on nii minimaalne võrreldes APU asimuudi korrigeerimise võimekusega. See on ainult lootus. Sul ei jäägi selle A-50 sangas muud üle kui pageda ja peibutisi loopida. Ja kui sul on adjudandiks üks hävitajagi kaasas, siis loota selle mehe ja tema lennuki osavusele. Nende sekundite jooksul... Ja järgmine teema on suuta nende loetud sekundite jooksul paluda omadel valves olevatel ÕT-kompleksidel maha võtta sinu sabas tulev rakett. Ja seda kõike nende sekundite jooksul ja samas palvetada, et nad selle käigus sind iseennast hoopis alla ei lase....

Saamis- ja arenguloost ja võrdlusest Toriga ei jõudnudki....

Jääge ootele, õhtul tuleb uusi postitusi....

[Peeter]

Täitsa tõsiselt: kas juba on liiga pikaks ja spetsiifiliseks ja loha läinud? Kas on ikka lugejaid? Või tallan oma meelelahutuseks lihtsalt tühja tuult?
Või teen õhtul ühe kiire paralleelülevaate teistega, nii ühe, kui mitmešassiilistega, panen mõne uuema kaasaegsema sisu pildid ja aitab?

[harjamaja]

Täitsa tõsiselt: kas juba on liiga pikaks ja spetsiifiliseks ja loha läinud? Kas on ikka lugejaid? Või tallan oma meelelahutuseks lihtsalt tühja tuult?
Või teen õhtul ühe kiire paralleelülevaate teistega, nii ühe, kui mitmešassiilistega, panen mõne uuema kaasaegsema sisu pildid ja aitab?

Väga huvitav lugemine, palun jätkata!

[bluefox]

Täitsa tõsiselt: kas juba on liiga pikaks ja spetsiifiliseks ja loha läinud? Kas on ikka lugejaid? Või tallan oma meelelahutuseks lihtsalt tühja tuult?
Või teen õhtul ühe kiire paralleelülevaate teistega, nii ühe, kui mitmešassiilistega, panen mõne uuema kaasaegsema sisu pildid ja aitab?

On lugejaid, ei läinud, detailid on päris huvitavad, aitäh!

[olevtoom]

Täitsa tõsiselt: kas juba on liiga pikaks ja spetsiifiliseks ja loha läinud? Kas on ikka lugejaid? Või tallan oma meelelahutuseks lihtsalt tühja tuult? ...

Minusuguse sõjandusvõhiku jaoks raskelt huvitav, palun kindlasti jätkata. Tõsiseks lugemiseks varun endale vaba õhtu. Või mitu.

[isakene]

Täitsa tõsiselt: kas juba on liiga pikaks ja spetsiifiliseks ja loha läinud? Kas on ikka lugejaid? Või tallan oma meelelahutuseks lihtsalt tühja tuult?
Või teen õhtul ühe kiire paralleelülevaate teistega, nii ühe, kui mitmešassiilistega, panen mõne uuema kaasaegsema sisu pildid ja aitab?

Mina tõusen püsti ja aplodeerin. Tõsiselt.

Niipalju veel, et kui see saaga ükskord lõplikult kirja saab, võiks selle kokku koondada üheks pikaks tekstiks ja kasvõi "Peetri õhutõrjeaabitsa" nime all tehnikaossa kleepsuna üles riputada. Vaevalt et Eestis emakeeles nii põhjalikku ülevaadet olemas ja kunagi tulemas on.

Lisatud hiljem: ...ja unistada ju võib - äkki saab ka lääne süsteemidest põhjalikuma ülevaate...?

[Some]

Mind huvitab kuidas toimus side raketiga lennu ajal? Analoog või digitaalne? Krüpteeritud või mitte? Viimasel juhul võiks ju igal lennukil miski lisa olla, mis hakkab raketi tuvastamisel kohe sellele enesehävitussignaali karjuma.

[Peeter]

Mind huvitab kuidas toimus side raketiga lennu ajal? Analoog või digitaalne? Krüpteeritud või mitte? Viimasel juhul võiks ju igal lennukil miski lisa olla, mis hakkab raketi tuvastamisel kohe sellele enesehävitussignaali karjuma.

Vat see on asi, millele minul oma teenistuse aja jooksul remrotas juurdepääsu ei olnud/tekkinud. Õigem oleks öelda, et ei tekkinud ühegi meie õppekeskuse autoga mitte mingisugustki kaudsetki vajadust, et minna just selle asja (skeeme, plokke) kaevama. Mitmeid muid asju ja erinevatel kompleksidel oli erinevaid töid ja asju millesse mind (ajateenijana!) kaasati ja mida siis remontima hooldama pidin, aga Osa rakettiprotokollini minu silmad ei ulatunud. Ei ulatunud isegi selle osa plokkidesse või võimendajatesse kiikama, et nähagi midagigi, et mis seal sees on, et saaks eeldadagi või mõeldagi midagi. Lihtsalt see info, mis ma operaatoriväljaõppes sain. Seal rohkem ei käsitletud ja ei eeldatudki, et mingi operaator kuskile tööriistad käes sisu uurima läheks. Selleks on teised, operaator ainult krutib ja litsub nuppe ja vahib tulukesi-displeisid. Lihtsalt käis läbi, et raketi juhtimine toimub kolme erineva süsteemi abil/kaudu. Vene keeles siis "stantsija", eestikeeles "jaam", "sõlm" vmt. Mõnel teisel said üht või teist uurida, ja tehnikat vaadata, ja siis viisidki kokku, et vat see nüüd saadab ja võtab vastu, see teine puhtalt ainult saadab ja sellest kuradist ei saa üldse aru, mis paralleelse imeülesandega asi see ümarväike taldrik veel on jne? Aga seda võin kinnitada, et (vanas) Osas mitte midagi digitaalset ei olnud. Arutada polnud kellegagi, lihtsalt ise vaatasid ja nägid. Kui oleks liigselt uurima hakanud, siis oleks lihtsalt öeldes ebaterve huvi ülesnäitamise pärast "pahandada saanud".... Oma-võõras oli kah huvipakkuv, aga ka selle süsteemi kohta oli range jutt maha loetud, asjad plommitud ja seda teemat jälgis "ossobisti" kullipilk.

Jällegi vahepala: Ka minul õnnestus kaks korda ossobõi otdellis vaibal käia. Aga see on hoopis omaette teema. Ja jällegi üsna koomilis-humooriline vahepala. Juhendasin neil oma teadmistega sellise tehnika kasutamist, mida nemad ei osanud aga teadsid et väeosas on üks mees, kes just selle tehnika kasutamist valdab. (Kust nad raisk teadsid? Pärast sikaitasin välja info liikumise, aga algul olin küll üsna murelik-nõutu, et mida nad küll veel siis kõike võivad teada). Igaljuhul oli tagajärg see, et ossobõi otdeli kunn major, kelle eest teelt õppekeskuse alampolkovnikud ja ka polkovnikud põgenesid või vähemalt hoidusid , siis peale seda olid meil suhted temaga sellised, et vana seisis staabi ees juturingis koos teiste suuremate staabiohvitserkunnide-papahhadega (kes loomulikult olid pinges, et ossobisti seltskonnas mitte vääratada) ja kõik see jõuk vaatas pealt, kuidas minu neist mööda minnes (olin üksi ja mujalt minna kah oleks narr olnud) vana astus seltskonnast sammu välja, surus käpa isalikult pihku ja küsis sama isalikult, et "No kuis sul läheb? Sul kõik hästi?" Vahetasime paar sõna ja saatis mu edasi toimetustele. Seda nägid paljud, ja mul oli pärast mitu korda tunne, et isegi ainult selline teretamine just niimoodi tekitas mulle pärastpoole teatavaid probleeme, need kaks kiirkorras staabiskäiku tekkitasid minust üles alluvushierarhia ohvitserkonnas teatavat ebatervet umbusku..... Näiteks arvas roodukas tõemeeli, et mind pannakse otsejoones kinni ja enam ma staabist roodu tagasi ei tule, et huvitav millega ja kuidas ma küll riiki nüüd reetnud olen. Ja kuidas nemad keegi seda küll ei näinud ja ei tõkestanud. Ja millised olid tema nägu ja silmad, kui ma siis tagasi tulin.... Ja kuidas mind peale seda teretati? Kõigi ees? Kui isegi teise, noor-ossobisti vanemleitnadi ees tundsid kõrgemad ohvitserid spetsiifilist ebamugavust ja üritasid mitte kokku puutuda, ja nüüd siis väeosa ossobõi-otdeli ülem major, kes kogu õppekeskuse ülema kindrlal-majoriga räägib vähemalt kui võrdne võrdsega ja see mees tuleb ja annab ise nüüd kõigi nähes staabi ees ühele möödaminevale jefreitoripoisile kätt ja räägib justkui oma pojaga???? Selle teema kokkuvõtteks võin teile kõigile öelda, et mingeid "ossobisti-asju" ma ei ajanud, südametunnistuse ega eestlusega vastuollu (ei siis ega nüüdsenigi välja) minevaid tegusid ma ei teinud. Lihtsalt tehniline töö.
Ja peale seda tõenäoliselt ikka üles näidetud pädevuse ja asjalikkuse pärast kinnitati/määrati mind ainsaks isikuks õppekeskuses, kellel oli lubatud kokku puutuda esimeste kogu NL-is armeele üle antud kahe eksemplari Tor-i tehasetäiendusi tegeva (elektroonika)meeskonnaga. Töö- ja ametikoht oli lihtsalt just selle koha peal mul. Roodukas ütles ise mulle, et läbisin sõela ja võin üleliigsed näod (ka tärnidega) minema peksta nii sealt masina ligidalt kui ka oma töökabinetist, milles tehaseinimesed oma elektroonikatöid tegid, kui aga näen ja vajalikuks pean või talle ette kanda ja ta siis ise tegeleb. Väeosas üldse oli ehk 10-20 inimest 2000-st, kellel oli lubatud sellele kahele esimesele eksemplarile läheneda. Kuna mul oli selle auto vahetu komandöri-ülemohvitseriga väga hea töine ja professionaalne suhe (endine NL sõjaline esindaja PVO-alal Süürias), siis õnnestus mul ka töötavas autos sees istuda ja näha, kuidas ja mis seal nüüd juba toimub võrreldes (vana) Osaga.
Aga see Tor-i esmase sisemuse jutt tuleb järgmises postituses.

P.S. Kui lusti pakub, siis võin ka eraldi postituse teha seiklusest õppekeskuse staabis "ossoobõi otdeli" kabinetis.

Õhtul siis jätkame jälle töisemalt.

[Kapten Trumm]

Kas sellist raketi nupust likvideerimise võimalust seepärast ei kasutata, et see on võimalik feikida ja siis tekib igasugu koodide ja asjade kasutamise vajadus ja palju lisa peavalu? Lennukiraketid vähemalt iselikvideeruvad teatud aja möödumisel stardist.

Venelased kasutasid Vietnamis command-guided (st raadiojuhitavaid) S-75 rakette, mida ameeriklased õppisid feikima. Et olevat neid kursilt kõrvale keeratud, segades juhtimiskanalite signaali ja olevat pandud plahvatama kaugel, feikides raadiodetonaatori "vastust" (tekitades raketile olukorra, justkui sihtmärk oleks lähedal). Igatahes järgmised raketid venelased juba poolaktiivsed.

Peeter, sulle üleajateenijaks jäämise ettpanekut ei tehtud?