Vastab Kusti Salm:
„Poliitiline eesmärk peab olema, et Kremli kuritegelik režiim lakkab olemast,“ olete öelnud. Kuid Euroopa suurriikide liidrite suust neid sõnu ei kuule. Kuidas ja kas üldse on võimalik selleni jõuda, et nad seda mõistaksid ja ka ütleksid?
Teises maailmasõjas kulus kolm aastat, enne kui ameeriklased ja britid ütlesid, et Saksamaa peab sõja kaotama. Kulus veel aasta-poolteist, kuni nad välja ütlesid, et teljeriigid [Saksamaa ja tema liitlased] peavad kaotama. Praegu ei ole läänes veel kadunud poliitiline ettekujutus, et varsti läheb ilm ilusaks ja me läheme lihtsalt eluga edasi. Millalgi see kaob, sest saab ilmseks, et miski ei ole enam samamoodi kui enne.
Lääneriigid ei ole veel jõudnud väljaöeldud arusaamani, et Ukraina peab sõja võitma. Ent me jõuame sellele üha lähemale. Kolm nädalat tagasi Pariisis hääldas Prantsusmaa president need sõnad juba välja. Üldiselt ei ütle meie Euroopa liitlased seda peamiselt selle pärast, et neil ei ole vastust jätkuküsimusele: mis on lahendus? Raha, rohkem relvi, saata lääne sõdurid Ukrainasse? Muutus seisab tahte konsolideerimise taga.
Meie oleme teinud ettepaneku ja suhteliselt agressiivselt tagant lükanud mõtet rahastada Ukraina toetamist kaitsevõlakirjade kaudu. Mitte et me oleks võlakirjade fännid, vaid lihtsalt nii on kõige lihtsam. Euroopa Liidus ollakse 70 aastat omavahel arveid jaganud ja arutanud, kes kui palju peab maksma. Perekonnasaladus, millest keegi rääkida ei taha, seisneb selles, et osa riike panustab julgeolekusse rohkem ja osa vähem. See on ebamugav olukord. Kuid asjade korraldamise raamistik on Euroopa Liidus olemas. Oleme rääkinud sajast miljardist eurost, mis on kõige väiksem suur number. Sellega saaks Ukrainat aasta aega enam-vähem normaalselt püsti hoida.
Tabusid murtakse samm-sammult ja mingil hetkel muutub normaalseks see, millest varem keegi hingatagi ei julgenud. Ukraina võit tähendab seda, et venelased lüüakse Ukrainast välja. Venemaa peab Ukrainast lahkuma teadmisega, et lääneriigid ei kavatse sallida teiste riikide okupeerimist. Et hind, mida sellise katse eest tuleb maksta, on määratult suur, palju suurem kui see, mida loodetakse saada. Äkki me tulevikus jõuame sinna, et Venemaal ei tule enam pähe rünnata. Üks on kindel: selleni ei jõua me liitlaste kallal tänitamisega.
Kuidas võtta tõsiselt Prantsusmaa presidenti, kes sõja alguses muudkui helistas Putinile, nüüd aga räägib maavägede Ukrainasse viimisest?
No kuulge, see on üks intelligentse inimese tunnus: suuta asjaolude muutudes muuta oma seisukohti. Tõde Macroni meelemuutuse motiivide kohta selgub lõpuks ajalooraamatutes, aga fakt on see, et kaardipakk on Venemaa vaatest nüüd segamini löödud. Üks sõjapidamise kunsti eripärasid seisnebki suutlikkuses seada vastase ette dilemmasid. Teha käike, millele järgnevaid ei suuda ta ennustada. Siiamaani on lääne tegevus olnud vägagi ennustatav. Malemängus on nii, et kui vastane suudab kõiki su käike ette näha, siis mäng pikalt ei kesta. Macroni väljaütlemine tekitas päriselt arutelu selle üle, kuidas sõda võiks kulgeda. Muutus on juba toimunud: rahastamise suurendamine on muutunud täiesti normaalseks, mitte nakkusohtlikuks teemaks.
Aga sõnad ja teod? Prantsusmaa pole just eriti palju panustanud Ukraina materiaalsesse toetamisse. Või on ehk nii, et nad annavad küll, aga ei pasunda sellest?
Arvud ei valeta: Prantsusmaa ei kuulu suurimate panustajate hulka. Mina ütleksin siiski, et Macroni sõnu tuleb tõsiselt võtta. Macroni jaoks on kindlasti tähtis, missugusena hinnatakse tema poliitilist pärandit. Ta seisab oma poliitilises karjääris keset ajaloolist hetke Euroopa julgeoleku kõige keerulisemal ajal. Kord midagi säärast välja öelnuna osutuks taganemistee liiga käänuliseks. Nii et tegemist on positiivse arenguga. Suurt osa sellest, mida räägib Macron, on Eesti ja teised Balti riigid rääkinud juba kaks aastat.
Millal võiks siis NATO maavägede Ukrainasse viimine kõne alla tulla?
(Mõtleb järele.) See teema on natuke liiga radioaktiivseks muudetud. Maavägede saatmisest võib kõnelda võtmes „Appi! NATO läheb sõtta!“ ja et kui üks NATO sõdur surma saab, järgneb vältimatu eskalatsioon ja tuumasõda. Teine võimalus on läheneda sellele mõistlikult ja rahulikult. Eesti sõdurid on osalenud missioonidel Kosovos, Iraagis, Afganistanis, Malis ja mujalgi. Keegi ei arva, et eestlaste hukkumisele järgneb 5. artikli käivitumine. Saab läheneda ka nii, et liitlaste kohalolek Ukrainas keskendub väljaõppele või demineerimisele. See ei tundu pooltki nii sõjakas. Ukrainlaste otsene kasu seisneks inimressursi vabastamises ja annaks lootust, et nende kõrval seistakse. Esimest varianti ei arutata, selline sõnastus ajab NATO laua taga paljudel selja märjaks, teine aga võib parketikõlblikuks osutuda juba lähiajal.
Ukrainlased vist enam ameeriklaste peale ei looda?
Biden on muidugi etem kui Trump, kes on lubanud NATO üldse laiali saata, aga ka sisepoliitika vang, väsinud niikuinii.
Loodavad ikka. President Biden tegi just 300 miljoni dollarise abipaketi. See ei ole eriti suur, aga tõendab, et tahe abistamist jätkata on olemas. Biden on sisenenud valimisdebattidesse, kus Ukraina on kindlasti teema. Ameeriklased soosivad liidreid, kes suudavad end võitjana esitleda. See suurendab tõenäosust Ukrainat võidu poole aidata. Kas see päriselt Ukraina võitu tähendab... (Hõõrub laupa.) Ma ei ole pessimistlik. Selle kahe aasta jooksul on Ukraina sõda kujunenud Euroopa ja transatlantilise julgeolekuarhitektuuri mõõdupuuks. Küsimus seisneb selles, kas see, millesse me oleme 70 aastat investeerinud, jääb püsima.
https://epl.delfi.ee/artikkel/120279160 ... avalt-suur
