NITOTSKA-TAPOTSKA-TABURETKA-TUMBOTSKA-KANTIK JA MUUD LOOMAD

[kalleb]

no utsebkas käinud teavad mis asjad need on-väeosas selliseid asju eriti ei tuntud

1) niidiga pandi 2 korruselised voodid ühele joonele ,ka padjad jm

2)tapotska-rõve sünteetilisest materjalist plätu mida keegi ei julgenud jalga panna sest võisid saada seenhaiguse,tapotskaid rivistati niidiga ja nummerdati

3)tabuterka oli puust logisev tabuter korduvalt halli värviga üle värvitud

4)kantik oli kant mis tuli lüüa sisse vooditekkidele-patjadele jne asjadele

eriti totter asi

äkki on veel kellelgi nimekirja täiendada

[kalleb]

totter oli ka rohu roheliseks värvimine ja riviga välipeldikus käimine

[linnavurle]

Kusjuures: mulle on see voodite-tekkide-patjade joondamine ja kantide tagumine tekkidele täiesti tuttav asi. Ja seda väosas. Ilmselt olime siis sellegi asja poolest üli-eeskujulikud
Mehi oli meil vähe ja seepärast kasarmus kahekordseid voodeid polnud. Isegi ühekordsed mahtusid lahedasti ära ja neistki olid paljud tühjad.
Ühel pool "vzljodkat" ehk siis kasarmu keskel kulgevat "lennurada" oli 4-5 rida voodeid, igas reas mäletamist mööda 6-7 voodit. Kõige äärmises magas seersant, kes vastutas ka hommikuse voodite "rivistamise" eest. Nooremad teenistuskaaslased pandi seda zajoppi tegema, kui neid käepärast polnud, tuli ka vanematel olijatel asja kallale asuda. Niiti siiski ei kasutatud, voodite seljatoed ja tekkide triibud aeti sirgeks silma järgi (ja tõele au andes tulid rivid päris sirged).
Mina seersandina magasin reas, kus peale minu oli veel vaid 1-2 tüüpi. Rivi läks aga sassi sellele vaatmata ja kui need 1-2 sõdurit juhtusid narjaadis olema, siis pidin alatasa noori püüdma, et keegi ikka rivi sirgeks ajaks (üksi oli see isegi võimatu).
Tapotskad olid ka täitsa olemas, aga nende suhtes oli kord käest ära Enamus neist oli katki või ühe kaupa, ega neid eriti ei kasutatud küll.
Mis eeskujulikku korda veel puutub, siis hommikuti oli pea-aegu alati rivi ülevaatus. Kontrolliti, kas krae oli vahetatud, kas rihma pannal läikis ja isegi selline asi pidi olemas olema, nagu kolm nõela koos valge, musta ja rohelise niidiga mütsi vahel. Viimased olid sõjanduslikus mõttes kindlasti väga tähtsad - mis siis saanuks, kui vaenlane rünnanuks ja sul oleks nööp eest ära tulnud? Kuda sa ilma nööbita oleksid sõdinud? Ja hoidku jumal selle eest, kui roheline nööp oleks õmmeldud valge niidiga - vaenlane oleks su sellise jama eest kohe maha nottinud

[linnavurle]

Kui jutt juba muru värvimisele läks, siis seda tegevust ei õnnestunud harrastada, aga ega palju puudu ka polnud.
Meil oli värava juures suur pannoo, kus kujutatud meie väeosa võidukas lahingutee teise maailmasõja ajal. Pannoo ees oli umbes meetri-poolteise laiune ja kümne meetri pikkune mururiba. Suvel palavaga kolletus see muru ära ja brigaadikomandörile see muidugi ei meeldinud.
Saadeti meid siis uut muru otsima. Iroonia seisnes selles, et Kotshenjovo asub Siberi piirkonnas, kus pinnavormiks on stepp. Ja augustis kolletus see täpselt sama moodi, nagu see meie mururibake pannoo ees.
Värske muru otsinguil kihutasime Uraliga oma 200 km põhja poole, kus algas taigavöönd. Saanud värskete mätaste õnnelikuks omanikuks sõitsime tagasi ja asetasime mättad pannoo ette paika. Kastsime teisi veel hoole ja armastusega, et ära ei närtsiks.
Komandör käis paar päeva muru imetlemas ja teatas siis, et see pole ikka see. Et sellise piduliku ja auväärse pannoo ees olevat erkroheline muru ebasõjaväelik ning käskis meil kamara jälle üles võtta.
Muru asendati punaka suuretükilise killustikuga. Selle varastamiseks kusagilt tee-ehituselt ei pidanudki me enam 200 km maha sõitma, sobiv hunnik sattus ette juba 50 km kaugusel Novosibirski äärelinnas:)
Lisaks lubjati meil igal kevadel teeradade äärekivid valgeks ja suvel tegeles spetsiaalne brigaad paplite lendlevate ebemete tõrjumisega (kui need maha olid langenud, siis sai neid edukalt hävitada põletamise teel). Pappel oli muide ka ainus puu, mis ümbruskonnas kasvas (sedagi ilmselt istutatuna). Näärideks käisime puid, konkreetsemalt seedreid, otsimas samuti 200 km kaugusel taigas.

[kalleb]

selge -siis teil oli kogu aeg nagu utsebkas

sellega võib muidugi ära harjuda aga hakkab lõpuks ajude peale

[linnavurle]

Mulle hakkab ka järjest rohkem tunduma, et kuigi ma päris-utshebkas ei olnudki, teenisin kaks aastat utshebkas Samas oli see mõnes mõttes isegi hea: dedovshinat polnud, enamus ohvitsere suhtus meisse kui inimestesse, mitte suurtükilihasse, sõdurite kontingent oli suht tsiviliseeritud. Lollust ja ajuvabadust oli muidugi ka, aga ilmselt siiski vähem, kui mõnes teises väosas. Eks vist mõjus seegi, et sideohvitseril pidi furaska all olema natukene rohkem, kui jalaväe-leitnandil. Selline fakt meenum näiteks: roodukas TEIETAS suuremas seltskonnas kõiki sõdureid. Intiimsemas olukorras muidugi sinatas ja kutsus isegi eesnime järgi; kahte leitnanti kutsusime ka meie väikses seltskonnas olles eesnime järgi.

[kalleb]

jah eks peab olema väga kindel kontroll sellise armee üle -muidu läheb bardakiks kätte

vene armees prooviti seda teha näilise korra kehtestamisega (pokazuhha)

tegelikult oli asi rohkem kui korrast ära

ja selline ajukepp-pidev strojevoi osmotr jm kiiksud on ikka tüütu küll

ma mäletan meil väeosas tehti sellist osmotrit niisama naljapärast ja ainult siis kui mõni ninadest kohal oli

harilikult seda ei tehtud

ja eks kord oli lõdvem ja igasugu isehakanud ülemused proovisid käsutada aga lihtsalt ei teinud neist välja

[villy.64]

Lugupeetav Kalleb.Meie väosas ei olnd tapotškad mitte rõvedad. Mehed,ärge tehke vene kroonut nüüd takkajärge ka nii maha! Selles väeosas kus mina teenisin oli tänu VENELASEST staršinale poistel täisvarustus(topeltpõhjaga vildid,näomaskid,kasuka peale ka tulup), rääkimata juba muust hügieenist ja üldse ,, severnõi pajokist''. Ja tegelikult oli ja on eestlase jaoks igal ajal olnud auasi sõjaväeteenistus.Misiganes armees:).Mäletan kui kunagi üks isa ütles oma pojale,Läänemaal tol ajal kohaliku tähtsusega diskorile, et trei kähku kaks last valmis ja oled kroonust prii...hm..ja kuidas siis seda meest vaadati (a la argpüks ja nahahoidja)Tegelikult ära võta mu juttu väga südamesse, see väike torge, et kiusata:)Ma just katsun oma sünnipäevast üle saada:)´.Ka üks küsimus-kuidas saaks fotosid ja näiteks kroonuaegse märkmiku siia üles panna( ehk on kellegil huvi lugeda)?

[Kruuda]

totter oli ka rohu roheliseks värvimine ja riviga välipeldikus käimine

Rohu värvimist pole kunagi näinud ja isegi värvitud rohtu mitte vähemalt mitte sellist mis oleks tahtlikult värvitud. Aga see hommikune riviga kusel käik oli päris huvitav. See kui paar meest koos kusevad pole midagi aga kui seda teevad 0 kraadi lähedases ilmas 3000 matsi korraga on võimas! Ehk see oligi asja mõte?

[kalleb]

no olid rõvedad tapotskad -usu mind

eks karm starsinaa võis vähe aidata aga üldiselt oli selline värk et vaata ise

kuskohast midagi saad

väga tähtis oli varustuse hankimisel ka käsk -naidi otkuda hotses

ja pidis siis nõutud asja kusagilt leidma st. varastama

[ghost]

Meil väeosas korraldatud asi lihtsalt. Kuna praktiliselt kõik mehed olid peale utsebkat, siis koristasid kõik need, kes olid alla aasta teeninud. Samas oli ka nii seatud, et noored vastutasid korra eest kasarmus. Lihtne ja praktiline. Võib seda ju ka dedovšinaks pidada, kuid mulle see küll istus. Viimasel aastal ei pidanud ju koristama.
Voodid joondati põrandalaua järgi – seega asusid nad alati ühel kaugusel keskosast. Põrand ja taburetid olid värvimata. Kaks korda aastas käis põhjalik põrandapesu. Utsebkas aeti iga pühapäeva hommikul hommikuvõimlemise asemel madratsiga välja. Väeosas pidi ise oma peaga selle peale tulema, et madratsit ka vaja kloppida. Tekkidel triipe polnud ja seega polnud midagi joondada. Kante sai aga taotud, kui oli kõrgeid ülemusi oodata, abiks taburet ja tapotska. Starsina näitas meile oma pilte prapporite koolist – kus oli alles kord kasarmus, nagu malelaud. Meil polnud isegi utsebkas sellist. Tapotskad ei kadunud kuhugile ja üleüldse ma ei saa aru sellest, miks pidi varastama teineteise tagant asju – meil oleks selle eest maha löödud. Tean ühte vargusejuhtumit väeosas. Tagajärjeks oli varga kiire üleviimine, tema elu huvides teadmata suunas, teadmata väeossa. Kui midagi katki läks või mis iganes taga juhtus ja uut oli vaja, siis selle jaoks olid laod, kus kõike nodi oli küllaga saada.

Kord enne suurkontrolli saabumist aeti meid kõiki sööklat koristama. Põrandapesu tuletõrjeautoga ja muud tarvilised tööd. Kui kõik juba ilusasti läikis avastati, et juurvilja puhastamise ruumis on kanalisatsioon umbes. Põhjuseks kartulikoorimismasina jäätmete torustikku laskmine. Umbes mis umbes. Toodi tuletõrjeauto ja proovisime veega tagurpidi lahti suruda. Pika punnimise järel otsustasime, et survet see aparaat nii palju, kui vaja, ei anna ning saatsime pritsimehed nelja tuule poole. Mis on lennuväes võimsaim rõhukandja – õhuauto. Rõhk kuni 400at. Selle me autopargist kohale tõimegi. Torkasime toru kaevus umbes torusse, troppisime augu kõvasti kinni ja hakkasime vaikselt survet tõstes katsetama. Kusagil saja ati surve juures käis vägev pauk ja kogu torus asuv sodi lendas, mitte just päris ühtlase kihina, tervesse juurvilja puhastamise ruumi laiali. Pruun, haisev, kleepuv ja muidu meeldiv. Seega saime ühte ruumi koristada päeva jooksul juba teist korda ja seda mahus, millisele enne ei saanud ligilähedalegi.

[villy.64]

Ei, sõberKalleb!~Siin ikkagi vaidlen Sulle vastu. Olin ise kaptjoršik ja au vanale (nii me kutsusime oma roodu staršinad,kes tuli teenima sinnasamasse aastal 1953).See ei luband ühtegi sõdurit nö bosõm na moroz. Mdx, tema eas tõmbas ühe käega lõuga:))

[kalleb]

ok eks kohad olid erinevad ja inimesed erinevad ning ka ajad

(mina oli 1987-1989)

kaptrorkadest ja ladudest midagi välja ei antud,kui mingi asi oli kadunud siis pidid selle leidma ehk kuskilt virutama

kui katki siis parandama

ladudest anti asju välja ainult siis kui oli karjuv vajadus-kui uued tulid siis paraadvormid ja hb või psh vastavalt aastaajale ja mütsid ning saapad

varastati kõik mis võimalik

mul näiteks pandi utsebkast tuuri roheline paradka pluus-asemele oli mingi kasutatud jama pandud

väeosas pandi pihta ka terve paraadvorm-õnneks seda polnud kunagi vaja

väiksemad asjad kadusid tumbotskatest iga päev

ja seda kõigil

[Luuraja]

1) niidiga pandi 2 korruselised voodid ühele joonele ,ka padjad jm
Ei olnud seda utšebkas ega ka polgus. Voodid pidid lihtsalt korralikud välja nägema ja ühtmoodi olema

2)tapotska-rõve sünteetilisest materjalist plätu mida keegi ei julgenud jalga panna sest võisid saada seenhaiguse,tapotskaid rivistati niidiga ja nummerdati.
Olid jah sihukesed, seenhaigust ei saanud. Ei rivistatud, topiti madratsi alla.

3)taburetka oli puust logisev taburett korduvalt halli värviga üle värvitud
Halli värvi küll, aga ühtki logisevat isendit ei kohanud.

4)kantik oli kant mis tuli lüüa sisse vooditekkidele-patjadele jne asjadele
Tundmatu suurus, meil piisas loomulik-ümaratest servadest.

[susi]

Utshepkas olid säärased vöötidega tekid ja neid sai teinekord niidi paika pandud küll. Kahenarilisi voodeid kah paar korda. Korra sai ka enne mingi kindrali visiiti muruäärseid lubjatud betoonist piirdeid niidiga paika pandud. Sai kangi ja labidaga jamatud.
Tabotshkad olid nummerdatud ja olid vist kah madratsi all. Igatahes kuskil peidus.
Taburetid olid hallikassinised. Logisevaid oli vähe.
Kantikuid sai utshepkas sisse pekstud mõni päev kümneid kordi. Olid olemas isegi vineerist lauakesed, millega seda kanti sisse peksti.
Väeosas enam lollustega ei tegeldud. Käisime kasarmus praktiliselt ainult magamas. Nõuti, et autod oleks valmis lendudele sõitma . Muu oli teisejärguline.
Varastamist oli loomulikult. Kapis ei hoidnud peaaegu midagi . Suvel oli kapp kuude kaupa tühi. Pesemisvahendid kah autos. Ega siis väeosas dnevalnõi seal valvanud midagi. Nad olid 6 tundi järjest ja jalutasid kuskil ringi. Nende mure oli põrandate pesu ja vannituba ning WC.