Ohhoo, milline tuttav riistapuu! Pubekapõlve mänguasi mul. Originaal paukmoonaga see ilmakärakas nii äge ei olnudki ja kätte sai seda vähe. Küll aga poiskese nutikas pääkolu leidis väljapääsu. 1970.-l aastatel ei olnud 5,6mm spordipüssi kodus hoidmine miski imeasi. Sohvoosi bilansis oli teatud kogus erinevat tüüpi ja erineval tasemel TOZ sportrelvi, millega siis sovhoosi mingi tasemel laskesportlased kooli tiirus harjutamas- ja vahetevahel kohalikel ja vabariiklikel võistlustel osalesid. Isa mul tegelas ka sellesamaga. Püsse ei tohtinud ise näppida aga aegunud padrunirega eksperimenteerida mul ei keelatud. Edasi oli lihtne: pehme tinakuul hülsist välja, tangidega umbes pooleks, poolik kuul teravam ots eest hülssi tagasi, kas kruustangide või näpitsatega ja uus moon oligi valmis. Ainult, et OT nõudis püstolit väga korralikult hoidma klassikalises starteri asendis. Ilmkärakas oli VÄGA KORRALIK!

Võis kõrvad lukku lüüa! Nö tropina kasutatav poolik kuul lendas muide päris kaugele ja paarikümne cm kauguselt tungis ikka päris sügavale puukoorde. Starsdipistol ise pidas eluliselt vastu ja laiali ei lennanudki.

Üldse meeldis poisipõlves igatsugu mürtsu,pauku,algelisi termiitpomme, sutsakaid ja ilmkärakaid teha, poltpaugutajaid, karbiidipomme teha jnejne lõbutseda
