Peldikutest ja seal käimisest

[paadikapten]

Tartus oli praegune Jaama tn 71 (roosa maja) kunagi selliste peldikutega. 90-ndatel sai lapsena seal mõne korra oldud. Tollal oli see maja vist nagu ühiselamu, seal oli mõlemal korrusel ühisköök ja ühispeldik, mis oli "jalajälgedega". Augud olid nii väikesed, et ma alati pelgasin möödalaskmist ja suhtusin sihtimisse tavapärasest suurema ettevaatusega.

Raadi kalmistul on suviti olnud plastist välipeldik. Et rahvas saaks käia, kui kalmistu ametlik tualett on kinni. Jalajäljed prill-laua ümber ja peal olid välipeldikus tavaline nähtus. Korra oli prill-laua peale poolvedel päts pandud. Ilmselt mõni kodutu, nende varjupaik on lähedal... Arvan, et ronis jalgupidi potile, ise täis nagu sitikas. Tasakaal jukerdas, hädaline pidi toetuma peldiku seinale ja nii läks sihik paigast.

Aga tehakse meelega kah. Olen kuulnud krooniajast lugu, kuidas Hard Rock Laagris (vist, võis ka mingi muu rokiüritus olla) tehti. Lasti prill-lauale päts ja "garneeriti" see kahekrooniste paberrahadega.

[Kunksmoor]

1955-59 teenisin tehnikumi suvevaheaegadel raha ekskursioonitõlgina. Ühe grupiga (veoautokastis) käisin ka Moskvas. Viidi Punasele väljakule ja ...
Enne uuesti autosse ronimist käisime Kremli müüri ääres olevas käimlas. Siseneda tuli uhkest peauksest. Edasi oli üsna pikk koridor, kus paremal olid aknad ja vasakul - metallist kraanikauss piki koridori seina ja meetrise vahedega kraanid külma veega, et oleks kus käsi pesta. Sisenejad olid sabas piki aknaid ja lahkujad - kraanide poolel.
Koridori lõpus - sissepääs juba käimlaruumi. Uksel avanes uhke vaade - ca 8 m laiuses ruumis olid seinast seina 40 sm kõrgusega astmed peaaegu lae alla. Tuli ülesse ronida Seal platvormil olid (ca meetri kaugusel) jalajäljed. Tuli astuda vabale jäljepaarile, püksid alla lasta, kükitada ja ...
All ootavatele oli kõik, mis sa seal üleval teed nagu peopeal näha...
Aga hakkama saime...
Miks selline konstruktsioon? Platvormi all olid tsisternid, kuhu koguti laekuvat "varandust".

[Urams]

Stroibattis teenides ladusin ise potte kinni,meil ehitati uus
klubi ja peldik .Kombatti käsk oli ,käis ise vaatamas kuidas tööd käivad ,ütles ,et varastamise vastu.Teed uue peldiku
lahti ja järgmine päev ei ole ühtegi potti ja dibiilikutega muidu ei saaks puhtust hoida.

[ahto42]

Aasta 2019 dets,
Pere nädalavahetusreis Piiterisse.
Poole tee peal Jaanilinnast edasi oli/on kurvipeal üks pelmeeni kohvik. Sisenedes sisustus juba enam vähem, aliplex kesküttetorud ja uued radiaatorid. Toit, hinnad ja teenindus olid ok. Aeg liikuma hakata ja endal paak tühjaks. Lähen siis tualetti, Ikka auk maasees. Õnneks oli ainult nr1 häda ja sai hakkama. Aga ikkagi, need sõja algusest kaadrid, kus potte varastati, on mingilmääral arusaadav, või saavat teise tähenduse, kui ise koged seda nende puudust seal.

[Urams]

Vasjadel on suva mida virutada,soe sitt ja tuline raud kõlbavad ka kui on ära jahtunud.

[Rebane11]

Valga jaama peldik. Tegime poppi ja sõitsime Valka. Esimene käik ikka peldikusse. Ja seal, ligas lebas üks 25 rublane rahatäht. Pepsid me ei olnud, pesime ja kuivatasime. Mitu päeva olime rahamehed.

[klemm]

Ma ilmas näinud mõndagi,
mis imekspanu väärib,
kuid Ufaas ma nägin peldikut,
mis sita ära määrib.

Kes mäletab kuidas see kuulus luuletus Haapsalu raudtee jaama peldikus kirjas oli?

Peldik vastas kõigile luulenõuetele.
Jalajälgi polnud. Olid aint kujutletavad augud betoonis.

[Mopple]

Kadunud vanaisa rääkis, et 50-ndatel mingi Kesk-Venamaa avaliku peldiku seinale olid kirjutatud järgmised luuleread:
"Скоро будет новая программа,
срать не меньше килограмма."

[Sam Beaver]

Valga jaama peldik. Tegime poppi ja sõitsime Valka. Esimene käik ikka peldikusse. Ja seal, ligas lebas üks 25 rublane rahatäht. Pepsid me ei olnud, pesime ja kuivatasime. Mitu päeva olime rahamehed.

Raha ei haise
https://www.facebook.com/share/v/nXXsq1aQTdG48XaZ/

[Peeter]

http://laulukene.blogspot.com/2009/06/k ... mi-ja.html
Ma ilmas näinud mõndagi,
mis imekspanu väärib,
kuid Ufaas ma nägin peldikut,
mis sita ära määrib.
Tsitaat:...epigramm on juba nii rahvaluulestunud, et isegi selle autorlus on juba tõestamist vajavaks muutunud. Paljulugenud mehed Andrus Kivirähk ja Aare Pilv omistasid selle siiski kõhklematult Rauale, kui selle küsimusega nende poole pöördusin. Debora Vaarandi ütleb oma mälestustes tagala-aastatest rääkides Mart Raua kohta: "Tema tuntud peldikusalm levis ja levib siiamaani." ("Aastad ja päevad", lk 177.) Ju see siis seesama salm on. Äärmiselt tõenäoliselt inspireeris selle salmi mõni tagalapäevil (1941-1944) kuskil Venemaa kolkas nähtud peldik...
Järgmise probleemina kerkib üles salmi täpne kuju, eriti toponüüm. Muu salmi leidsin mälust kergesti, kuid toponüümi pidin uurima teiste käest. Mart Velskeri, Tarmo Tederi ja Raul Sulbi mälus oli toponüümi koha peal Ufaa. Mulle endale tundub, et rahvaluule on selle koha peale tahtnud paigutada rütmipärasema ja üldisema "Venes".
Väga põnevalt meenutab Venemaal nähtud peldikuid ja Mart Raua salmikest üliõpilasseltsi Liivika vilistlane Heino Joosti. Temal on hoopis kolmas versioon, mis ilmselt ei ole päris korrektne, sest puudub toponüüm üldse. Ja neljandaks, kuulsin ka väga põneva spekulatsiooni, et sitta ära määriva peldiku kujund on pärit juba Eduard Vilde reisikirjadest tsaari-Venemaalt!
Ranneti-salmi tõin ära kujul, millisena selle mulle saatis Raua teema üles võtmisel Raul Sulbi. Olin ka seda varem kuulnud. Kui selle hiljem ERR-i kevadhooaja lõpupeol tänavu 29. mail ühes laudkonnas kontrolliks ette lugesin, siis noogutas kõrval olnud Mati Talvik: jajah, nii see kõlas.
Aga selle peldikuluuletusega on siis omad müsteeriumid. Kui keegi midagi täpsemalt teab, või veel mõnda kuju ära tuua oskab, siis - teema jääb avatuks!
Üks kommentaar: Vestlesin Raua epigrammidest Ralf Parvega ja tema tunnistas nii peldiku- kui ka Ranneti-salmi Mart Raua omadeks. Ja temagi ütles, et toponüüm olnud Ufaa (mida eestlased hääldasid: uffa).

[Sam Beaver]

Ma ilmas näinud mõndagi,
mis imekspanu väärib,
kuid Ufaas ma nägin peldikut,
mis sita ära määrib.

Sellest luuletusest on ka teisi versioone, mina olen terve oma elu teadnud seda sellisel kujul:

Siin ilmas palju sellist on
mis jutuainet väärib,
ma Tapa jaamast leidsin peldiku
mis sita ära määrib.

Ja Tapa jaama peldik, see oli üks kole koht, selleks et sinna minna, pidi see vajadus olema ikka väga karjuv.

[vaoinas]

Mina olen seda Mart Raua epigrammi kuulnud toponüümiga Pihkva.

[Kriku]

Seda on foorumis ka varem arutatud: viewtopic.php?p=471809

[LupusII]

U.10 aastat tagasi startisime hommikul Mariborist kodu poole.Hommikusöök söödud ja teele.Ei saanud veel linnast välja kui kõht hakkas mullitama ja külm higi tõusis otsa ette.Kiirtee,minna pole kuskile ...esimene Austria restplats ja seal kuskil looklev järjekord....Seisin siis selle järjekorra higistades ära ja....krt seal mehed ja naised seisid kõik ühe kabiini järtsus.Ja see kuradi kabiin oli tehtud mingi majandus ikalduse ajal.Uksed katsid ära kükitava inimese põlvist õlgadeni..... Jube rsk ,aga korraks oli kergem ja otsustasin 200km/h järgmisse kohta maanduda.Maandusin muidugi teemaksu kontrolli.Jubeda sitahädaga olin selle sootuks unustanud.Ja see krdi wachtmeister lasi mul seal tiksuda .....ära pidin minestama.100euri vaesamana sain minema ja leidsin järgmise restplatzi. Jätsin selle Sloveenia lobi sinna Austria potti.Kättemaksuks ei tõmmanud vett ka peale...

[Manurhin]

Nojah, tore, kui peldik olemas on, aga kui pole, ega' s häda tegemata saa jääda.
Kuulsin kunagi ühtede vanade Peipsi-huntide käest sellist lugu. Juba õhtu käes, mehed tulevad järvelt ära parklasse autode juurde. Eks seal läks ka natuke aega, puurid-kastid ja muu kola vaja autodesse pakkida, omavahel törts juttu ajada, et kes kui kaugel käis ja palju sai no ja midagi rüübata ka, kes termosest, kes pudelist. Korraga üks lätlane teinud imelikku nägu, haaras autost ajalehe ja pani kiirel sammul lähima põõsa poole. Ruttu-ruttu kombekal lukk lahti, kapuuts ja ülemine osa maha, püksid alla ja eemaltki oli häälte järgi aru saada, et tegu oli ikka päris vägeva eksplosiivse diarröaga. Kükitanud mees seal siis ikka päris jupp aega ja kui lõpuks aru sai, et midagi enam tulemas pole, käis ajalehega vajaliku koha üle, tõmbas püksid üles ja hopp! Kombinesooni ka kohe hooga üles. Aga ei! Kombekas ei tulnud üles ja kapuuts pähe mitte hopp, vaid hoopis plörtsti . Mees vaatab ehmunult selja taha - seal ainult puhas valge lumi ja ajalehetükid, mida tuul vaikselt eemale kannab, ei enamat... Ühesõnaga, oli kogu oma kõhulahtisuse lasknud ilusasti kapuutsi sisse, mis sealt nüüd mööda selga alla vajus. Selle vandumise peale, mis siis järgnes, olevat järvejää suure pauguga prao sisse löönud. Mehe kaaslased, kui aru said, mis juhtus, ei vandunud mitte vähem: no kuidas me nüüd koju sõidame? Pikk tee minna ka, pärast auto haiseb veel aasta aega takkajärele ja pole ju suvi ka, et saaks aknad pärani lahti hoida.