Veel:
välipeldik ja venemaa mitte-mustmullavööndi talv. lähen mina sapöörihakatis peldikusse istuma ja riputan oma "derevjannõi" rihma (mingist sünteetikasegust, nahast rihma olid tshutshmekid mõni päev varem ära varastand) peldiku seinale naela otsa. ajan siis hädaga oma asjad ära (külma alla 30 kraadi, peldikuaugust alla vaadates paistis tõeline kuumaastik, stalagmiidid või stalaktiid) ent rihm selle ajaga kõvaks külmund.
esimene mõte oli, et löön vastu seina pehmeks, aga - pooleks läks, kildudeks. jälle uus mure juures, kust uus rihm saada.
Peldiku likvideerimine.
Olime pikemat aega stepis õpustel, päris ühe küla ligiduses ja nagu ikka, kaevati peldikuks lihtsalt üks kraav, millele ehitati laudadest aukudega purded, kükitamisel kinni hoidmiseks olid mingid lasipuud. No asjad said ära aetud, aga peale paari kolme nädalat, kui õppus lõppes, tuli koos telklaagriga ka peldik likvideerida. Kuna keegi ei viitsinud seda 100 mehe 3 nädalast s*tahulka mulla ja labidatega kinni ajada, tuli meie roodu komandöril (starshi letenant Konovalov) geniaalne idee. Kuna me olime sapöörid, oli ka lõhkeainet ehk siis trotüüli jalaga segada ja nii ta siis otsustaski: laseme kogu selle pasakoguse vastu taevast. Enne oli just tehtud tuumapommi imitatsiooni s.t. kaevati auk, sinna kast trotüüli ja peale vaat bensiini. Ja kui see siis vastu taevast lendas, tekkis tõesti mingi põleva seene kujuline moodustis. Ju sealt siis ka rooduka idee, et paneme sita sisse ka paar kasti trotüüli ja tuld. Nii oligi ja vaatepilt oli tõesti võimas, kuid tuul oli eemalasuva küla suunas ja eks kunagi pidi mingi osa sest suurest fekaalilaadungist ikka ka maale naasma ja eks ta sinna küla peale läks. Meil oli peale pauku igatahes käsklus - nii kiiresti kui saab, masinatesse ja minema. Igatahes väetatud said kindlasti nii mõnedki kapsamaad, kui mitte rohkem.
Üks kena suvine pilt lööb veel silme ette: Nimelt hommikul podjom ja kogu see diviis, nii 5000 meest, jookseb oma kasarmutest välja, seerud oma zvodide ees ja nii platsile "na zarjadku", aga oli üks rituaal, mis oli teele jäävate erinevate polkude masinaparkide pika halli plankaia vöökõrguselt rohelise samblikuga katnud: Erinevatest seerusuudest kostis kui koorist: "PERESATJ". ja kogu see mees lasi vastu planku kõrge kaarega oma öö jooksul kogunenud vedeliku. Pilt oli ülev: kirsades ja kalifeedes palja ülakehaga soldatid nagu üks mees planku kastmas, ainult sahin ja kerkiv aur.
Kui kuseb üks-kaks soldatit, pole asi seda väärt, et meelde jääks, kui neid on aga korraga tuhandetes, on see pilt ikka vaatamisväärsus, millest jäävad ilma vene kroonus mitte käinud vennad.
Kui Teile paistab, et see on nii, siis see ongi nii - Teile paistab.