https://arileht.delfi.ee/artikkel/12030 ... valt-tundaKui rääkida kolme riigi võimest end ise elektrienergiaga varustada, siis on Läti kõige paremas seisus – selle aasta esimese nelja kuu jooksul elektrit eksporditi, mitte ei imporditud. Taastuvenergia vallas on lõunanaaber selgelt nii meist kui ka Leedust vähemalt viis aastat maas. „Lätis ei ole ühiskond valmis taastuvenergia arendusteks, iseäranis tuuleparkideks,“ tõdeb Latvenergo juht. Samas ettevõttena teevad nad palju tööd, selgitamaks, kui vajalik on taastuvenergia kogu Baltikumile, et saavutada energiasõltumatus Venemaast ja tagada piirkonna energiajulgeolek.
„Lätis ei ole ühiskond valmis taastuvenergia arendusteks, iseäranis tuuleparkideks.“
Keskkonnanõuete ja vastuseisu kõrval igasugustele paikkondlikele arendustele (n-ö NIMBY – „not in my back yard“, mitte minu tagaõue) ei tohi ära unustada ka Venemaa jätkuvat mõjutegevust piirkonnas. „Jätkuvalt on poliitikuid ja muid jõudusid, kes on taastuvenergia vastu seetõttu, et nad usuvad, et Vene gaas tuleb tagasi. Me ei tohiks olla naiivsed, arvates, et seda Gazpromi raha, mida kasutati Ukrainas ühiskonna mõjutamiseks, ei kasutata ka Balti riikides,“ märgib Ćakste. Vene mõjutustegevusele iseäranis iseloomulik on kuulutada, et kõik, mida Euroopa Liit teeb, viib riiklike süsteemide kokkukukkumiseni.
Ta usub, et just Gazpromi rahastatud mõjutustegevused külvavad siinses piirkonnas inimestes hirmu ja vastuseisu taastuvenergiaprojektidele. „Kuidas tahes me neid taastuvenergiaarendusi ka ei vaataks, pikas plaanis tagavad nad meile sõltumatuse nii fossiilsetest kütustest kui ka OPEC-i riikidest, kes naftahindadega mängivad,“ sõnab Latvenergo juhatuse esimees. Ta arvab, et kolm kuni viis aastat on vaja kannatlikkust, kuid pärast seda stabiliseeruvad nii siinne energiasüsteem kui ka elektrihinnad.
„Praegu suurim probleem Euroopas on, et me tahame teha rohepööret, me tahame taastuvelektrit, aga see nõuab väga palju investeeringuid - nii võrku kui ka taastuvenergiasse üleüldiselt. See on üleminekuperiood, mis mitte kellelegi ei meeldi, sest see maksab palju ja mitte keegi taha seda raha välja käia,“ ütleb Ćakste.
Lisaks peavad Euroopa tööstused konkureerima Hiina ja USA tööstustega ning juba räägitakse, et nad ei suuda rohepöörde pärast konkurentsis püsida. Latvenergo juht on aga seda meelt, et tegu on lühiajalise, nö valusa perioodiga. „See on lihtsalt ülemineku hind. Hiljem me pigem võidame sellest, sest me oleme vähem sõltuvad fossiilseid kütuseid tootvatest riikidest,“ sõnab Ćakste. Ta usub, et selles osas liigub Euroopa täiesti õiges suunas.
Seetõttu on Latvenergol tugev investeeringutekava lähiaastateks paigas. See on tugeva taastuvenergia fookusega ja seda nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. „Meie plaan on panna 2030. aastaks püsti 2,3 GW ulatuses taastuvenergiavõimsusi,“ märgib Läti energiafirma juhatuse esimees, viidates just päikese- ja tuuleparkidele.
See on vaid suures Euroopas osaliselt niimoodi plaanitav. Mingi 20 heal juhul 30% võiks ehk kunagi plaanida. Eesti plaanis max 10% tuuleelektri kogu installeeritud võimsusest võib lugeda püsivaks.
EL-i kliimapoliitika seniseid suundumusi arvestades peame tõdema, et Eesti on enda praeguse elektritootmise struktuuriga jätkusuutmatu ja pidevas sõltuvuses elektri impordist. Kuna uusi juhitavaid võimsusi kiiresti lisada pole võimalik ja nagu näha, pole kõik poliitikud veel ka veendunud nende lisamise vajaduses (viide sotsiaaldemokraatide vastuseisule Eesti Energia plaanile rajada Eestisse uus vesiniku kasutamise võimekusega gaasielektrijaam), siis on riik asunud ette valmistama elektri reservvõimsuse mehhanismi regulatsiooni, mis võimaldaks konkurentsivõime kaotanud vanemate põlevkiviplokkide sulgemise asemel neid veel mõne aja reservis hoida.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist
