kalvis kirjutas: ↑17 Juun, 2024 9:44
...- kas läheksid Ukrainassee sõdima. Umbes 9-10 vastasid, et JAH, kui mopi kutse tuleb. Loomulikult 9/10 tahtsid Ukraina vallutamist Vene vägede poolt.
Igaühel on siiski valik. II MS ajal saklastel oli tõesti nii - kui keeldusid siis viidigi seina äärde ja lasti maha. Nüüd saab Venemaal kõigest 5 aastat. See on ikkagi sinu nahk mida sa Putleri vallutussõja nimel turule viid. Ja igaüks teeb oma valiku. Ei pea ju mopikutse kättesaamisel sõjakomissariaati minema. Ja lõpuks kui veetakse on mõistlikum pigem 5 aastat saada kui 80% tõeenäosusega surma saada. Kusjuurees 5 aastat saab avalikult lause eest "Ei sõjale"
Mul Piiteris elav (enne emigreerumist 2022 suvel elanud) sõjaväekaaslane ütle(k)s selle peale lihtsalt, et sa ära ela kujutelmades, et "ütled, et ei soovi sõdima minna ja saad 5 aastat ja kõik on oki-toki."
Esiteks ei mõista selline inimene, mis venevanglates toimub,
Teiseks: see on ikka väga naiivne arusaamine, et jalutad komissariaati ja ütled, et
"ärge minuga arvestage" , süsteem on seal siiamaani endine, ja kas te olete juba unustanud (või olete nii noored, et ei tea sellest midagi?), kuidas 80ndatel meie omad vanemad eesti mehed käisid öösiti kodusid mööda noori poisse "neid mitteilmujaid" tagaaajamas ja komissariaati vedamas. Teema oli lihtne: siin on kõrvalehoidjate nimekiri aadressidega: tood tatid kohale, saad koju naise juurde tagasi ja kordusõppus sinu suhtes on läbi, ei too, siis saad 6 kuud täiega nagu võimalik on, ja sõidad sinna kuhu mehi vaja on (nt ka Tšernobõl). Ja omad eesti mehed otsisid omade eesti meeste poegi, kes olid vaja kätte saada ja komissariaati toimetada. Näiteks minu enda suguvõsaski oli mitu jooksikut (nagu ikka, nagu paljudes suguvõsadeski), üks saadi korduva püüdmise järel trikitamise abil öösel kodust kätte. Teine suutiski eest ära jooksta, aga kah korra oli juba puhtalt "konvoeerituna Kingissepamäel komissariaadimajas", aga sai (põgenes) tulema. Teda aeti pärast seda miilitsaga taga, aga õnneks jõudis kahe lapsega hakkama saada ja tookord siis pääseski ära, kuigi lubati komissariaadist ta uue võimaluse korral kõige hullemasse kohta saata. Ja ega selline põgenemise-elu ei noorele mehele ega ka tema perele Brežnevi-Andropovi-Tšernenko ajal kerge kah polnud. Käidi isegi vanemate töökohtades lamenti orgunnimas, kui riigivastase elemendi kasvatanud lapsevanemaid esitleti töökollektiivi ees. (Ka mina hoidsin pool aastat kõrvale, siis läksin ise uue kutse peale...). Tean ise juhtumit, kus eesti mees sai "mõnepäevaselt kordusõppuselt" hommikul kell 5 Kingissepa mäe peal oma paberid kätte ja koju tagasi peale seda, kui hommikuse Tallinna Lasnamäe orjaturu bussi kõik istekohad olid kõik täidetud. Üleliigsed kutsealused löödi koju tagasi ja neid, kes üldse ei tulnud, läksid järgmised kordusõppustekomandod vajadusel koos miilitsaga taga ajama.
Kolmandaks: kui soovid siiski sealt välja saada (mõistes milline elu nii otseses lähitulevikus, kui ka kaugemas tulevikus "riigireetmise eest" terendab (kui üldse õnnestub nii kaugele elada), siis välja pääsed sellelt teelt ainult üle trahvipataljoni, kelle koosseis on niigi hästi kiire kulumiga arvestatud ja (nagu siin korduvalt on selgitatud) on mõeldudki miiniväljadel jalutamiseks või (elus)söödana vastase tulepunktide avastamiseks.