Oma nõuka aegse juurahariduse baasilt on minule siiamaani arusaamatu selle nn "kaalutlusõiguse" fetišeerimine ja sellega kellelegi näkku torkimine. Kaalutlust kui sellist on jurisprudentsis ju aegade algusest rakendatud. Juhtumi toimumise asjaolude kohta kõikvõimalk vajaliku tõendus- või põhjendus teabe kogumine, selle analüüs, ja viimasena süntees ju katabki kogu selle tuututamise "kaalutlusõigusest". Sa igal juhul kaalud ja võrdled asjaolusid ja infot, juhtumi asjaolude kvalifitseerimise erinevaid võimalusi, valid nendest välja kõige loogilisemad ja tõendust leidnud versioonid. Võrdled omavahel võimalikke lahenduskäike, tulemusi, tõendite analüüsist tulenevat infot jnejnejne. Teed otsuse(d). Krt, isegi haldusmenetluse imelihtsates keissides pead sina kirjutama- "kaalutlusõigust rakendades" jm HMSeadustikus ette nähtud ja nõutud formaalset kelbast!
Ilma igat sorti asjaolude kaalumise, analüüsi, sünteesi, otsustamise protsessi jm toimimiseta ei ole iial ju lahendatud ei kriminaalasju, tsiviilvaidlusi, haldusmenetluse asju jm. Paganama formaalset, tühja tünnina kõmisevat ja kõikvõimalikku tühja sõnamulinat on meie ühiskonnas järjest enam.
Viimaks meenub üks igivana EÜE laul malevaaegadest, A.D. 1981(Vist Väinamere regiooni, Nõmmeküla EÜE!) kus on sõnad: "... Ma tahan üksi paljajalu käia, ma tahan OLLA ainult, MITTE NÄIDA!" Tänapäeval laulaksid nii noored ja vanad: "Ma tahan ainult NÄIDA mitte OLLA!"
Saan aru et on teemast juba väga mööda ja välja, vabandan, aga... nii see on! järjest enam mula ja jahumist ja vähem arukaid, selgemõistusliku põhjaga tegevusi...