https://x.com/Tatarigami_UA/status/1817 ... 0PJmg&s=19
Google tõlge
Üle pooleteise aasta tagasi kirjutasin mitu postitust ja lõime nõukogude stiilis juhtimise püsimisest Ukraina armees. Sel ajal lükkasid paljud mu mure ümber, väites, et sõda pole muutuste aeg, või ründasid mind otsesõnu kriitika pärast. Kahjuks on olukord sellest ajast alates ainult hullemaks läinud ja probleem on endiselt süsteemne. See probleem oli olemas enne kindral Zalužnõit, jätkus ka tema ametiajal ja on veelgi süvenenud kindral Syrskyi ajal. Vaatamata lubadustele olukorda parandada, on Syrskyi suurendanud autoriteetset survet juhtivatele ohvitseridele, et nad sama piiratud ressurssidega maad hoiaksid ja tulemused on ilmsed.
Selle aasta alguses märkisin ma oma meeskonnaga õigesti, et Harkivi operatsioon oli tõenäoliselt kõrvalepõik ja põhirõhk jääb Donbassile. Samal ajal kui meie väed on püüdnud Hlyboke'i tagasi vallutada ja veetnud kuude kaupa Krynki tugipunkti hoides (vaatamata meie piiratud ressursside ebaselgetele eesmärkidele), on venelased meie brigaade Donbassis süstemaatiliselt kurnanud. Vene lähenemine pole eriti uuenduslik: nad saadavad iga päev väikeseid taktikalisi üksusi Ukraina kaitse vastu, kuni üks positsioon langeb, seejärel kasutavad edu ära. Ukraina kõrgemad komandörid on püüdnud kasutada sarnast taktikat, unustades, et meil on palju vähem inimesi ja ebausaldusväärne lääne toetus, mis võib õigeks ajaks kohale jõuda või mitte.
Kas vene poolel on parem? Absoluutselt mitte. Minu meeskonnal on salvestised mitmest Venemaa poolelt pärit raadiosuhtlusest, mis paljastavad hukkamisähvardused või meditsiinilise evakueerimise keelamise, kui nende väed keelduvad edasi liikumast. Venelaste jaoks on see palju hullem, kuid neil on märkimisväärsed eelised personali, varustuse, sõidukite, suurtükiväe ja õhujõudude osas. Nad saavad endale sellist taktikat lubada – meie ei saa. Veelgi enam, Vene armee 2024. aastal on palju targem ja kogenum kui 2022. aasta veebruaris nähtud organiseerimata väed. Ainus viis nende edasiliikumise peatamiseks on neid üle kavaldada, olles leidlikum ja ettevaatlikum, püüdes säilitada oma isikkoosseisu, kui olukord seda nõuab. seda.
Endiselt on võimalik murda Venemaa armee selgroog, millel on tõsised logistilised probleemid, säilinud sõidukite kättesaadavuse kahanemine, sõltuvus soomustamata transpordist, motiveerimata isikkoosseisust ja suurtükitorude vahetamise kitsaskohtadest. Lisaks võtab paljude sisemiste majandusprobleemide ilmnemine aega.
Võimaluste aken jääb aga väiksemaks. Kui radikaalseid muudatusi ei tehta, liigume kõige ebasoodsama stsenaariumi poole: sunnitud läbirääkimised, ummikseisus, läänepoolse abi minimeerimine, Vene armee taasrelvastumine ja sõja uus voor Ukraina jaoks palju ebasoodsamate tagajärgedega. mis viib okupatsiooni ja sunniviisilise assimilatsioonini.
Tagasiside
Kõnelemisega on sandim seis, sellega peaaegu hakkama ei saa. Pole viitsinud ja ega ukre siin Tartu ümbruses maal kandis pesitse kah. Noores põlves Nõuka ajal sai Ukrainas korduvalt puhkamas- ja ekskursioneerimas käidud, jäi kuidagi see maa hinge külge. 
