Mõned raamatus kirjeldatud lood on hästi teada, teised mitte ning autor kuulis neist oma uurijast onult ja tema kolleegidelt. Nõukogude ajal neist rääkida ei tohtinud ja seetõttu muutusid need linnalegendideks, milles reaalsusega segunesid väljamõeldised ja fantaasiad. Näiteks on Lätis tänini paljud veendunud, et pärast sõda müüdi Riia keskturul pirukaid, mis olid inimliha täis topitud. Lāsma Gaitniece uuris neid lugusid ja tuli välja, et kuulujuttudel oli tõesti alust.
9. oktoobril 1947 peeti Läti NSV ülemkohtus salaja kinnist protsessi, süüpingis olid kolm sama pere liiget: Anna Šakale, tema tütar Emilia Šakale-Paltšinskaja ja viimati mainitu abikaasa Pavel Paltšinski. Neid süüdistati kahe inimese jõhkras tapmises ja paljudes muudes kuritegudes. Alguses tegelesid ema ja tütar oma Riia kesklinna korteris prostitutsiooniga ning Emilia abikaasa Pavel varastas ametiasutustest kütust, mille mustal turul maha müüs. Pere oleks võinud tänu kütusega hangeldamisele päris heale järjele jõuda. Aga nad otsustasid proovida ka teisi kuritegusid. Algul otsustasid nad korterites vargil käia, kuid kui plaan luhtus, mindi veelgi kaugemale. Pere korter asus Šarlotesi tänaval, kus enne sõda elasid päris jõukad inimesed. Ja Anna kahtlustas, et ka tema naabrinaine on rikkam kui teised. Perekond tappis ta ära, jättis esialgu laiba korterisse ja viis võõrast kodust välja kõik enam-vähem väärtuslikud asjad.
Kuid see ei jäänud viimaseks veretööks. 1947. aasta aprillis meelitas Anna eluaseme väljaüürimise ettekäändel ühe naise, Maria, oma korterisse. Kui Maria vaatas parajasti korteris ringi, hiilis Anna talle selja taha ja lõi kaks korda kirvega pähe. Pärast tapmist võeti surnukeha riidest lahti ja Anna tahtis sellest seepi keeta, sest oli Nõukogude propagandast kuulnud lugusid sellest, kuidas natsid oma ohvreid seebiks keedavad. Ja ta tahtis ka väga proovida. Ta ostis Riia keskturult seebikivi, aga võõra naise kehast seepi keeta tal ei õnnestunud. Ja siis otsustas ta keha ära tükeldada, sest soovis näha, kuidas näevad välja inimese süda ja maks. Seejärel mässis ta kõik, mis laibast järele jäi, kaltsudesse ja viskas need Riia hipodroomi territooriumil voolavasse kanalisse.
Perekond oli arvestanud, et keegi ei hakka võõrast naist otsima ja nii suures linnas nagu Riia pole võimalik jälgi ajada. Aga läks teisiti – ohvri lähedased läksid üpris kiiresti miilitsasse ja teatasid Maria kadumisest, misjärel alustati otsinguid. Üks möödakäija leidiski kanalist inimese tükid. Miilits hakkas jälgi ajama ning lõpuks jõuti Anna Šakale ja ta pereni. Naine tunnistas ülekuulamisel üles kaks mõrva, aga ei tundnud tehtu pärast vähimatki kahetsust. Kui uurija küsis temalt, mida ta laipadega tegi, vastas Anna, et nendest kehaosadest, mida ta kanalisse ei heitnud, valmistas ta oma perele kotlette. Ja väimees viis inimlihast kotlette isegi töö juurde, kus 1. maid tähistati, loomulikult lisamata, et kotletid on tehtud inimlihast. Pereliikmetele korraldati psühhiaatriline ekspertiis, kuid nad kõik tunnistati süüdivateks. Neid hoiti 25 aastat vanglas, kust nad 1970-ndatel vabanesid ja edasi nende jäljed kadusid.
Riia Šarlotesi tänava kannibalidest ei kirjutatud nõukogude ajal kusagil kriipsugi, aga inimesed rääkisid sel ajal omavahel palju. Ning need kuulujutud elavad siiani oma elu. Näiteks Lätis usutakse, et pärast sõda müüdi Riia keskturul inimlihast tehtud pirukaid, aga see on inimeste endi väljamõeldis. Jah, nad valmistasid oma ohvritest kotlette, kuid mitte müügiks. Lihtsalt kaks asja sulasid rahvajuttudes kokku: see, et nad müüsid keskturul ohvrite riideid, ja see, et nad tegid ohvrite lihast kotlette. Kurzeme kannibalist seevastu kirjutati kohalikes lehtedes mõni rida, et inimesed aitaksid kurjategijat tabada, sest uurijatel polnud vahepeal aimugi, kust otsida. Pärast seda unustati kogu teema.
https://epl.delfi.ee/artikkel/120312972 ... l-kolleege