Õhutõrje

[Peeter]

Poisid, sorri, tundub, et võtan isiklikel põhjustel "time-out"i.
Kui mahti ja/või tuju tuleb, siis loomulikult vastan varem ära selle eilse lubaduse, aga praeguse seisuga on vast nädalaks elul teised tegevused ja toimetused.
Seniks kirjutage ikka ise ka, siis on, mille üle workshop´i teha.
Ja tsiteerides eestlaste klassikat: "Ükskord ma kirjutan (jälle) niikuinii!"

P.S. Tänan tagasiside eest. Eks see tõstab motti ka lubatud siin teemas käsitletud ÕT-tehnika analüüsidest kirjutamiseks.

P.S.2 Teos, millest eile tsitaate kirjutasin, oli autori poolt kirjutatud Šveiki eessõna.
...Meie päevil võib Praha tänavail kohata kehvasti riides meest, kes ei aima isegi, mida ta õieti tähendab meie uue suure ajastu ajaloos....
...Kui te küsiksite tema käest, mis on ta nimi, vastaks ta lihtsalt ja asjalikult: "Ma olen Šveik..."
....
Ja sellest piisab. Autor"

P.S.3 Viimane video on asjalik. Ja eks nii ongi, et igasuguseid asju mõeldakse välja (ka pahatahtlikke), ja samas iga asja vastu otsitakse vastukäike. Ja seda loomulikult ka ennetavalt, mitte alles siis, kui jama käes on. See ongi inseneritöö.

[Kapten Trumm]

Küsimus: kas sinu õpitud ÕT masinatel oli kuskil ka kirjas (või oled ise kogenud), kui väikest sihtmärki nad suudavad avastada (ringvaatlusega siis)?
Püüan aru saada, mis on võimalus sellise 1x1 m droonide vastu.

[lennumudelist]

Segan vahele, kuna aiman, et tean poolt vastust - avatud raamiga suure drooni puhul peegeldavad radarit mootorid, juhtmestik ning akupakk, Doppleri efekti annavad väheke propellerid (võrreldes päris kopteri labadega väga vähe, kuna pole metallist), natuke peegeldaks süsikiud (klaaskiud mitte).

Kui keegi paluks mul disainida droon, mis õhutõrje seadmetega vastamisi peab minema, siis mina kujundaks hästi aeglase tõukemootoriga lennuki, tiiva alakülg lame, valdav osa penoplastist, mootor tiiva ülapinna kohal torus (impeller seega, mitte lahtine propeller). Ehk põhimõtteliselt ikkagi - kopeeriks proffide pealt, kes F-117 ja B-2 valmistasid.

Kui see keegi nõuaks, et droon peab olema quad, siis laiutaks käsi ja ütleks "pange süsitorude asemele klaaskiud, vedage juhtmed toru sees, ehitage mootoritele plastmassist torud ümber ja hoidke pöialt".

Et aga konkreetsem olla, siin on tšehhi teadlased NATO tellimusel üldhariduslikku materjali avaldanud. Leheküljelt 5 leiab suunadiagrammi, mis on arvukate juhuslike välja sopistumistega "täheke". Drooni asend radari suhtes on seega tähtis parameeter - sama droon võib asendist sõltuvalt olla hästi või halvasti nähtav.

Droon: DJI Phantom
RCS maksimum (eri nurgad): 0.27, 0.15, 0.14, 0.23, 0.25 m2
RCS mediaan (eri nurgad): 0.03, 0.01, 0.02, 0.022, 0.034 m2
RCS keskmine (eri nurgad): 0.05, 0.03, 0.04, 0.04, 0.05 m2

Järeldus: asendit muutev droon on kehvemal radaril "tekkiv ja kaduv" märk. Linnust palju suurem märk, lennukist palju väiksem. Ilma mäluta seadmed (BUK?) võivad sellise jälgimisega ja laskmisega hädas olla. Mäluga seadmed (TOR) tõenäoliselt suudavad jälgimisel hoida, aga kas sütik on piisava tundlikkusega, et rakett drooni lähedal ka pauku teeb - ei tea.

(Nii või teisiti oleks aga Buk või TOR raketiga nelikopteri vastu paugu tegemine rahaliselt sügaval miinuses olev tegevus.)

Siin on võrdluseks Quora saidilt (küsimuse alt) tõmmatud illustratsioon varg- ja tavalennukite ja looduslike elukate radaripeegelduse kohta. Näha on, et nelikopteri radarijälg on suurem kui F-117 ning F-35 oma, kuid väiksem B-2 jäljest. Meeles tasub muidugi pidada, et need lennukid ei tiku radari operaatorile nina alla, küll aga droon.

[mart2]

...
(Nii või teisiti oleks aga Buk või TOR raketiga nelikopteri vastu paugu tegemine rahaliselt sügaval miinuses olev tegevus.)
...

"Natuke" ekstitav väide nii kindlas kõneviisis .

Meil on siin ennegi foorumis arutatud ÕT rakettide kasutamist droonide vastu ja lõpuks jõuama sinna, et "Mis on olnud selle drooni sihtmärk ?"!
Antud juhul on vale hinnata rakett vs. droon vaid tuleb võrrelda hindu rakett vs. kaitstav sihtmärk.
Näiteks nelikopteri alla toomine TOR-i raketiga on oluliselt rentaablim kui jätta sellesama TOR-i drooni eest kaitse 12-cal. püssimehe ja metallist korpuse hooleks ...

[lennumudelist]

Ma ei osanud kahjuks paremini väljendada, kui sõna "rahaliselt" (s.t. mitte taktikaliselt) vahele pookides.

Taktikaliselt, kui drooniüksuse ainuke droon läheb piirkonna ainukest õutõrje seadet likvideerima ja suudab ainult ühe raketi välja nuruda, on ebaõnnestumine. Rahaliselt - teatud mõttes operatiivtasandil kah juba - eeldusel et tegu pole ainsa drooniga, vaid tulevad järgmised - vahetustehingu kordamisel on kompleksil peagi raketid otsas ja droonid võivad selle ümber ringmängu mängida.

[mart2]

Minu näide oli ainult TOR, ära jää sellesse kinni!

VAATA LAIEMALT võimalikke sihtmärke ja sellest tulenevat kahju: militaarladu, juhtimispunkt, sõjatehnika hooldus- ja remondipunkt, kütusehoidla, elektrijaam, keskküttesüsteem, haigla, jne.jne.
Ja nüüd võrdle hinda ÕT rakett vs. drooni tekitatud (rahaline) kahju! Kuid kõike ei saagi rahasse panna ...

Lõpetan.

[Peeter]

Alustan vastamisega ja eks näis kaugele praegu oma ajaga jõuan.

Küsimus: kas sinu õpitud ÕT masinatel oli kuskil ka kirjas (või oled ise kogenud), kui väikest sihtmärki nad suudavad avastada (ringvaatlusega siis)?
Püüan aru saada, mis on võimalus sellise 1x1 m droonide vastu.

Ringvaatlusradar on suht nõrga asi, võiks ehk vast öelda, et kõige nõrgema võimsusega nendest kompleksel ZRK-l olevatest saatjatest. Tema asi on ainult tuvastada. Oluliselt võimsamad on märgijälgimise ja raketisihitamise jaamad/radarid. Tol ajal, kui mina reaalselt istusin masinas, siis nii väikeste objektide käsitlemiseni me üldse ei jõudnudki/arenenudki. Siis oli alles teemaks madalalt lendavad sihtmärgid ja nende ajutise madalale "jälgimise alt välja" vajumise järgne ülesleidmine. Ehk siis helikopterid. Ja loomulikult ka madalt lendavad raketid, samasugused, mida töötasid välja venelased ka ise. Ehk siis teemaks oli luua õhukaitse samalaadsete asjade vastu, mida nad ise ka välja töötasid. Raketi võtsid need ÕT-masinad ära. Mäletan, et Tor-i puhul/põlvkonnal oli ka teemaks juba oluliselt täiustatum suutlikus väikelennuvahendite avastamise ja seejärgse avastamise suutlikkusel. Ju ehk/eks oli sellise käsitluse põhjuseks ka Rust. Aga tänapäevaste droonide, elik tolleaegsete Noorte Pioneeride Maja Lennumudelistide Klubi toodangu laadsete lennuapastraatide hävitamise aspekti olemust ega vajadust polnud keegi isegi veel teadvustanud. Mingisugused väikekopterid olid kui märg unenägu ja balsapuust plaanerite rakettidega taga ajamine samasugune huumorirubriik. NB Seda ei saa segamini ajada tol ajal juba välja töötatud ja ehitatud rakettmootoriga mehitamata lennuvahenditega. Lihtsalt mõõdud ja signatuurid olid oluliselt erinevad.
Märgin, et mina sain istuda töötavates lahingmasinates ja näha nende töötamist. See toimus õppeprotsessi raames piiratud kasutuslahenduses. St 12-st masinast mitte ühtegi ei olnud nn "täis-lahingukomplektsed", igalühel oli nn "avatud" või siis "suletud/plommitud" mingi lõik. Aga kõik nad olid loomulikult ZIP-idega koheselt lahingkorda seatavad. St kõik olid lahingukorras masinad, aga õppeprotsessiks "ajutiselt deaktiveeritud". Õppeprotsessi käigus veetsin tunde ja tunde õppetrenažööril, mis oli täiesti reaalne kogemus, lihtsalt ruumi oli tiba rohkem ja lärmi oli kõvasti vähem. Samamoodi sain operaatorikursuse lõppedes seejärel tegeleda tehnilise kirjandusega. Tutvuda skemaatilise ülesehitusega. PS. Peale operaatorikooli oli ka "skeemilugemine" oluliselt kiirem ja harivam ja arusaadavam, kuna ma teadsin nn "mis mida ja miks teeb" ja sellest tulenevalt ka seoste nägemine tööülesannetes erinevate moodulite vahel oli lihtsam. Pelgalt elektroonilise ettevalmistusega isiku puhul oleks tal tunduvalt rohkem aega kulunud just selle selgitamisele "mis mida ja miks teeb", eriti mängis see rolli, kui piiratud ajaühiku jooksul oli võimalus "tutvuda" uue ja salajase "seninägematu tehnilise lahendusega" reaalselt töötava ZRK-ga Tor. Lisaks operaatorikogemusele oli selleks hetkeks mul nina alt radiomasterskajas juba läbi käinud mingi ehk pea poolt "APU"-d (antenno-puskavaja ustanovka) (eesti keeles siis antennide- ja stardialus) teenindavate plokkide ports koos kirjandusega, lisaks sain suulise töö ja sisukirjelduse neilt paarilt ajateenijailt, kes olid just selle uue esimese Tor-i meeskonnaks kinitatud. Operaatoreid alles hakati koolitama, ehk siis neid operaatoreid, kes hakkavad tagama õppeprotsessis õpet neile esimestele PVO-polkudele, kes meie juurde selle uue tehnika selgeks ja kätte saamiseks meie õppekeskusesse tulevad. Meil oli ainult mõni-paar ohvitseri (majorid, kaptenid), kes seda masina elektroonilise osa kasutamist valdasid. Remonti ja täiendremonti ja sellega kaasnevat hoolet tegid masinatele veel tehase "dorabotšikud". Ja vot selliselt ja selliste eelteadmistega varustatuna nägin siis operaatorikohalt töötavat Tor-i. Vb ehk ajateenijatest ja ka karjast praporitest ja masina/šassii teenindusohvitseridest kõige rohkem sain sel hetkel aru, mismoodi ja millise võimekusega see aparaat töötada võib/ks. Aru sain kuidas ja mis, aga kas ma tol hetkel seda uue põlvkonna võimekusetõusu hoomata ja analüüsida oskasin, vat see on hoopis muu jutt....
(Selle teema lõpetuseks veelkord, et poole aasta jooksul nägin ma kahte PVO-polku ümberõppimas Tor-ile kus ei olnud ühtki eestlast, vist kokku üks leedukas ja sellele tuginedes julgen siiamaani öelda, et eestlasi rohkem selle tehnika elektroonikapoole ja tema hooldusega siis ammugi mitte keegi kokku puutunud ei ole).
Ehk siis kokkuvõtvalt olen näinud masinaid, neid töötamas, trenažööril imiteerinud reaalset tööd, näinud tehnilist kirjandust, saanud näha dokumentides märgitud võimekusi ja remontinud, aga see on ka kõik. Reaalse masinaga välioludes õppustel ma osalenud ei ole. A´la Emba polügooni näidislaskmised, võimekuse testid jmt. Aga kuulsin poistelt, kes sellega (praktilise kasutuspoolega) olid kokku puutunud. Et väliõppustel väikest linnuparve (nb täiesti metallivaba kogum!) nägid ja nuputasid, et misse märk nüüd küll olla võiks ja NRZ-le kah ei vasta, et jummala vint, et meie ei pea praegu võimlema, et teise auto kord, et kas peaksime tegema sellega midagi või mitte (NB! see oli õppustel peale Rusti 1988)?
Mainin veel, et õppeprotsessis oli asju, et kutt oli 1,5 aastat igapäevaselt "mänginud" ja juhendanud ZRK-trenažööril, aga lahingmasinasse selle aja jooksul enam kordagi ei jõudnud. Oli kutte, kes päevast päeva ja kuust kuuse õpetasid ja viisid läbi praktilist osa rakettide paigaldamisel laadur-transpotijast ZRK-le. Üks 6-kuuline tsükkel: 4 kuud õpet lahingmasinal, kaks autot, 6 õppetundi päevas, nädalas 5 õppepäeva ja kolmekaupa meeskonnad kokku 1200 kursanti. Ja nii edasi muude õppeülesannete kaupa. Nii, et "kes kuidas ja mida" võis olla üsnagi episoodiline või ülevaadet mitteomav ja üksluine tegevus.

[Peeter]

Nüüd see õhupallide teema.
Juba ammusest ajast on siis lennukid ja ÕT üksteisega vastakuti olnud ja mõõtu võtnud. Nii rahu kui ka sõja ajal. Kui ÕT on tugev ja veenev, siis piisab pelgalt hoiatusest ja ründaja/provotseerija loobub. Ja ei üritatagi sellest märgitud piirist/joonest üle tulla. Seda nii rahu, kui ka sõja ajal. "Katsumisi" leiab aset või toimub tegelikult igal pool ja igal ajal, olgu see siis rahuaeg või sõjaaeg. Ja võivad lõppeda need igatmoodi, alates lihtsalt "ruigamisest", diplomaatilste nootide ja ka allalaskmisteni välja. Alates nii "sootuks süütutest", kui ka konkreetsete sõjaliste lubatud "punaste joonte" ületamise järgsete lahing-vastuoperatsioonideni välja. Näiteid võib tuua siia igaükski lisaks kohe kuhjaga. Siit siis on ka erinevad meetmed erinevate ohuolukordade ja situatsioonide jaoks. Ja nagu ma just kirjutasin, siis on siit edasi meetmed või nende ulatus ja komplektsus, mida mingi meetme kasutamise ja/või rakendamise korral siis edasise sammuna või (vastase poolt) edasise vastusammuna rakendatakse. Ei ole mdagi uut siin ilmapeal.
Kui võtame rahuaja, siis küllalt on näiteid kuidas üle piiri naabritele "juhtumeid" korraldatakse või genereeritakse. Olgu need siis kasvõi skaalal "suisasüütud", "hooletused", "õnnetused", või siis kõigi nende ohkama panevate eelpool mainitute taha peidetud teadlik porovotseeriv tegevus alates aimatavast, kuni ka täitsa avalikult üheti mõistetava üleoleva käitumiseni, et "me-teeme-mis-tahame-aga-sina-ime-lutti-ja-ära-inisegi"-suhtumiseni. Lõpetades siis juba ilmsege pahatahtlikuse väljendamise ja ka inimeste ja tehnika alla laskmisega. Ja siia juurde läheb lisakomponendina sõjardite nägemusele ka välisministeeriumite ja teiste "pädevate" asutuste lisanägemus ja seisukohad või hetkeseisukohad. Ehk siis paras kompott, mida teha nii rahu-, kui sõja ajal. See siin juba käsitletud üle piiri õhupallitamine on ka täiesti erineva meetme- või vastumeetmeliiniga nii rahu- kui sõjaajal. Rahu ajal saadadki kellegi/millegi tuvastama, et millise taseme intsidendiga tegu. No ei ole ju kellelgi vaja rahvusvahelist skandaali kokku eskaleerida (rahu ajal!!!) mingi totaka täiesti süütu ja mõtetu ilmaõhupalli (või P-Korea sitapalli) või mingi veel jaburama situatsiooni (nt mingi purilendurgi, isegi kui ta hädas just pole, vaid teadvalt lollakas-totakalt mingit jama korraldab) korral kellegi-millegi alla laskmisega. Aga reageerima peab, ja niimoodi, et hetke pealt on võimalik üle minna vajadusel kasvõi kõige karmima meetme peale, kui vajadust peaks olema. Nt paljastub luure-diversioonitegevus kuni otsese sõjalise kallaletungini. Kõik on võimalik ja punase piirijoone(ka õhu) kaitse peabki olema kõigeks selleks valmis. Ja selle kõigega tegeletaksegi, näiteks tegeletakse ka rahuajal ju vastase kaitse (jällegi ka õhukaitse) instrumentide kossseisu, paiknemise, võimekuse jne väljaselgitamise jmt-ga, et siis ise vajadusel vastavaid samme erinevate meetmete näol kasutusele võtta. Ja neid kõiki tegevusi viiaksegi läbi mitmel erineval tasandil ja viisil. Ennetustegevus. Mingi osa tehakse nähtavalt (et vastane näeks, nn heidutus), mingi osa varjatult ja salastatult.
Nüüd kui me läheme sõjaajale ja siit edasi konkreetse lahingu- kokkupuute-tsooni käsitlemisele, siis siin on jälle omad olukorrad. Vaja on vastane avastada (st avastada vähemalt varem, kui vastane sind või su tegevusi avastab), ja ta seejärel hävitada ja kui selle juures ise nii instrumenttides kui personalis kahju ei kanna, siis on ju päris hästi. Selle juures võiks olla justkui selgituseks lause "pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab" lisades siia mõtte, et "oluine on samas, et ta sul liiga kallis ja väiksearvuline poleks, ja samas, et ta sul ka liigselt muid ressursse ja võimekusi ära ei sööks/seoks!". Aga samas peaks see kass ikka vastasele just võimalikult palju jama korraldama ja resurssi kas siduma, või ka otseselt hävitamagi, kui suudab.
Nn ükskõik-mis oleks vaja selgitada välja vastase võimekused/tulepunktid/juhtimispunktid jne ja need siis hävitada. Vastane omakorda mõtleb täpselt sama. Ja kui mõlemal on olemas samad instrumendid, siis ma eeldaksin, et mõlemal on olemas ka samad teadmised-know-how-d, kuidas ja milliste meetmetega seda teha ja milliste vastumeetmetega selle ülesnade vastu ka ise samas võidelda ja mida siis omakorda ise vastasele teha või mida just mitte teha. Lause ja mõte küll keeruline ehk, aga asi ise ju samas ka lihtne: kui ma panen ise oma ÕT üles, siis see ei tähenda, et nüüd on ruum minu oma, ja võin lennata. Vastasel on ju ka ÕT. See on vaja hävitada. Millegagi tuleb neid vastase ÕT-instrumente oma peidukohast välja suitsutada. Aga kuidas? Aga täpselt sama meetmega tuleb ju ka ennast st oma ÕT-d hoida, sest ka vastased tahavad lennata ja on võtnud oma õhutegevuse eesmärgi täitmise eelduseks omakorda meie ÕT hävitada. Ehk siis see sama meie vaadeldav instrument (ÕT), mille omakorda meie tahame vastasel hävitada oma tegevustele vabaduse/ohutuse tagamiseks, on vastase samalaadse rünnaku/"katsumise"/peibutamise all. Grotesksemaks läheb, kui mõlemal poolel on samalaadne või isegi konkreetselt samade parameetritega tehnika (antud juhul ÕT), sama väljaõpe ja tehniline võimekus jne. Keeruliseks läheb.... See ongi see koht, kus või mida ma olen siin korduvalt kirjeldanud, et "vaja on kastist välja mõelda! Asja tuleb vaadata loomingulisemalt" Teha midagi, mida vastane ehk ei taipa oodata. Ja ukrainlased on minu arvates korduvalt seda kastist-välja-mõtlemise suutlikust ka edukalt näidanud. Näiteks kasvõi A-50-d. Ja ma ka selgitasin, mismoodi nad kastist välja võisid mõelda. Aga see nii ei jäänud ja selle vastu venkud kiiresti kohanesid. Nüüd on see võte juba kastis-sees. Loota, et peibutistega (õhupallidega) on võimalik vastase raketid "otsa lõpetada", on (oleks) orkide puhul väga lihtne lahendus ja pelgalt soovmõte. Seda on siin kahe aasta jooksul juba korduvalt viljeletud ja no ei saa need raketid neil otsa. (See on ka aspekt, millest rääkimise eest siin minu pihta tehtud kriitika justkui-orkimeelsuses mulle hinge torkas). Osade inimeste naivistlik lähenemine orkide resursibaasile on ka siin (st mitte ainult siin teemas, vaid kogu foorumis) aegajalt ikka pannud pead vangutama.... Nojah, kui ei tea, siis tekkivadki lainetena väärarusaamad ja pealkirjad, kuidas vat nüüd-kohe-kohe saavat (jälle) raketid otsa ja seda enam veel nüüd, kui Ukrainast enam pesumasinaid röövida ei saavat. Kahjuks pole sellel mingit otsustavat ja mõjutavat seost tegelikusega. Seda öeldes (ja seda siin selles teemas) ei hakata kohe selle peale (mulle) vähemalt siin teemas turja, aga mujal mõjuks see jälle probleemselt. Lisaks veel see, et stardiseadmed jäävad ju orkil alles, ja lisaks veel see, et raketijäänused kukuvad ju Ukraina territooriumile tõenäoliselt mitte okupeeritud territooriumile orkidele pähe, vaid ukrainlastele endile... Ja siit edasi ka veel see, et ma ei usu, et orki ÕT- nii lihtsakoelise õhupallipeibutise liimile läheb. Mingite staatiliste õhupallide asemel tuleks kasutada liikuvaid objekte (droone vmt) millel tunduks olema konkreetne ülesanne midagi orkipoolel hävitada, siis oleks lootust saada neid ÕT-instrumente ennast paljastama, ja siis kohe tuleks üritada neid ka hävitada, kui neil veel mant konteineritest välja on laskmata, las lendab vastu taevast see mant neil endil koos masinaga sealpool rindejoont.

Kahjuks pole praegu rohkem aega, jätkan mõteid hiljem, kui mahti on. Jääb praegu pooleli. Kirjavigade ja mõtte edastamise selgusega tegelen vajadusel hiljem.
Tsau praeguseks.

[Peeter]

Järeldus: asendit muutev droon on kehvemal radaril "tekkiv ja kaduv" märk. Linnust palju suurem märk, lennukist palju väiksem. Ilma mäluta seadmed (BUK?) võivad sellise jälgimisega ja laskmisega hädas olla. Mäluga seadmed (TOR) tõenäoliselt suudavad jälgimisel hoida, aga kas sütik on piisava tundlikkusega, et rakett drooni lähedal ka pauku teeb - ei tea.

(Nii või teisiti oleks aga Buk või TOR raketiga nelikopteri vastu paugu tegemine rahaliselt sügaval miinuses olev tegevus.)

Vat siin on nüüd koht, kus loen vajalikuks teha üks märkus, natuke küll teisest aspektist, kui see lõik ise, aga mida olen ka varem foorumis tähele pannud.
Nimelt oleks siia ÕT-postituste juurde vaja teha suisa üks postitus, mis käsitleks vaadeldud ZRK-de arengut läbi aegade just nimelt põlkondade arenguid aegreal just kõikide upgradede terviku teljena. Ka millalgi ammu-ammu arvasin mina, et varsti on see minu õpitud tehnika muuseumis, või kuskil aia ääres või lihtsalt vanarauaks lõigatud. Aga siis üks hetk (samamoodi ammu-ammu) avastasin, et seesama tehnika istub kahe Nato riigi Kreeka ja Türgi vahelisel kanakitkumiseobjektil Küprosel kenasti ÕT-lahingvalves nn rahuvalvemissioonil. Kahe Nato-riigi vahel valvab rahu Nõukogude päritolu ÕT-tehnika. No vat. Ja siis veel millalgi hiljem-hiljem avastad, et Tor on (ekspordiks)müügiartikliks alles nüüd (ca 2000 oli) saanud, seni oli üldse ainult veneväe käes ja Buk areneb edasi jne jne. Ja nüüd on sellest omakorda veel mitu-mitu korda palju-palju aega möödas, ja ikkagi veel loetakse neid komplekse omas ÕT-segmendis tõsiseltvõetavateks asjadeks ja oskust nende kui instrumentide arendamisel ja nendega töötamisel tõsiseks respektiks. Lihtsalt militaartehnika luuaksegi hoopis teistel alustel ja vaatenurkadel. Ja kui kontseptsioon töötab, siis arendatakse ka seda samamoodi edasi ja edasi vastavalt üldise tehnilise arengu võimalusi järgides ja uute tuulte ilmnedes. Olen juba näidanud, kuidas ja kui kaua loodi nii Osa-kontseptsiooni, kuidas Buk-i hakati Kubist saadud kogemuste najal looma juba 70-ndatel (NB! praeguseks juba ca 50 aastat tagasi!), kuidas Tor-i hakati Osa loojate poolt välja nuputama ainult mõned aastad Buk-ist hiljem, kuidas läbi aastate on toimunud arengud. Täpselt samamoodi nagu on arenenud ka muu tehnika. Tsiviilist olgu siis kasvõi näiteks televisioonitehnika, või arvutivärk või mobiilindus. Asjad, millede arengust küll igaüks peaks aru saama. Kogu seda ÕT-tehnikat on vene&valgevene&Ukraina aastakümneid koos ja süsteemselt arendanud ja modifitseerinud ja täiustanud jne. Pealiskaudse vaatleja jaoks on küll masinad 30-40-ks aastaks suht samaks jäänud, aga sisud ja sellest tulenevad võimekused on oluliselt muutunud. Tsiviilis niisamamoodi nagu Volksul Golf või Pasteet, Bemmil 3.-s või 5.-s seeria, Toyotsil Corola vmt. Kinnitan teile, et ÕT-tehnika juures pole mõtet muigega arvata, et Siksi kopikast suudeti -06 ja -07 välja imeda ja see ongi kõik- kogu moos. Aga militaaris venkudel ei ole nii. Ma olen siin seda ka kirjeldanud ja sisemusest piltegi pannud, et oleks näha, kuidas tehniline baas arenenud on. Rõhutan, et mingist asjaoludest rääkides, et "Tor on ..., või Tor ei ole, või Buk on ..., või Buk ei ole..." (vmt) ilma konkreetset mudeliversiooni ära märkimata on sama nõrk, kui keegi hakkaks meil siin autoteemas võrdlema Mondeot või Passatit vmt ilma valmistamisaastat, põlvkonda ja mudeliversiooni arvestamata ja välja ütlemata. See kõik kokku moodustabki mudeli arendus(aja)loo läbi põlvkondade ja edasiste mudeliarenguteni. ÕT- aspektist on venelased nüüd oma senisele mobiilsete ÕT-süsteemide insenerkoolkonnale, kes Osa-Tor-Buk eluloo taga on olnud, juurde aretanud uue STK-grupi kaudu Pantsiri aga seda pole prototüübist alates 30 aastaga arendamistega veel nii joonele saadud, et varasemad kompleksid NZ-desse roostetama puksida õnnestuks. Siit on näha, kui pikk on ühe militaartehnilise instrumendi (antud juhul ÕT-kompleksi) elukaar, eriti just võrrelduna tsivilltehnikaga.... Ja et siin jälle jutt orkide tehnika ülistamises sõimamiseks ei läheks, siis lihtsalt tuuride mahavõtmiseks ja eneseharimiseks tasub võtta ja vaadata näiteks nii B-52 ühelt poolt, kui Tu-95 teiselt poolt, arengute aastarve ja ajatelgi....

Kui selle sõja alguses ukrainlased said sõjasaagiks kätte mahajäetud aga lahingukorras Tor-e ja muud erinevat manti, siis siin väiksema (elu)kogemusega postitajad irvitasid, et mis sest vanarauast ikka vahtida, siis ma üritasin oma postitusega selgitada, et sellised masinad pakuvad "vastavatel" spetsialistidel erinevatest toetajariikidest väga suurt huvi ja lähevad kindlasti kuskile vaatlus-tutvustusreisile. Sest uuenduste ja täienduste ja modifitseerimiste tulemuste kohta tahavad paljud "pädevad instantsid" infot saada. (Vt minu eelmist postitust ennetavate (luure)tegevuste kohta). Ja ei läinudki kaua aega kui jooksis läbi info, kuidas mõningad hõivatud masinad (st nende uuemad versioonid) suht ruttu juba Saksamaale Nato-baasidesse jõudsid.
(Lisan veel siia, et ka meie Ukraina Stuudios ja ka mujal asja jagavate inimeste suust on mitmeid kordi läbi jooksnud kõva respekt nii mitmegi Ukraina väeliigi ja instrumentide spetsialistide nii arendajate kui opereerijate kõrgest tasemest, seal hulgas ka ÕT.)
Nii, et olgem tehnikast rääkides detailides tähelepanelikud, muidu võib jutt uduks muutuda...
See ongi see osa, et tehnikast tuleb rääkida täpselt, aga siis läheb samas jutt pealiskaudse (kiir)lugeja jaoks kuivaks ja igavaks.

P.S. Siia sobib tuua veel ka ukrainlaste tehnilisest tasemest remark, et kui siin (ka meil) käib jutt, kuidas ukrailastel pole(vat võtta) F-16 jaoks sobivat kaadrit ja siis vaat et alusta suisa nullist uutega, siis selle peale tuli vastu, et neil on tsivill-lennundusest päris kõva kaader nii lennu- kui hoolduse alalt, kes lääne "keelt ja standardit" väga hästi mõikavad ja nii "Bõuinguid" kui "Airbusse" nii tüürida, kui hooldada, kui remontida suudavad. Nii, et loodame siis F-16te kohta kõike paremat kuulda, koos "heade" kaugele (näiteks igatsugu sildadeni) lendavate rakettidega.

Buk-i ja Tor-i poolt nelikopterite & muu väikemudru maharaketitamise kulupõhisust-kahjumlikkust peaks käsitlema järgmises postituses, mis siis Kilo-Tangole vastamise teise osa moodustaks.

[Kriku]

Nimelt oleks siia ÕT-postituste juurde vaja teha suisa üks postitus, mis käsitleks vaadeldud ZRK-de arengut läbi aegade just nimelt põlkondade arenguid aegreal just kõikide upgradede terviku teljena.

Väga õige. Ootame huviga.

Kui kogu see seeria läbi saab, siis töötame kuhugi välja sisukorralaadse postituse ning tõstame esile. Võime muidugi ka sellega kohe peale hakata, kui aega leiad. Sa tead ise kõige paremini, mis järjekorras kõik see peaks olema (kardetavasti mitte päris postitamise järjekorras). See on vist maksimum, mis mina saan teha, et kaasa aidata .

[lootsik]

Ma saan aru, et lugupeetud Akf on mõne Buk'i versiooniga "viimse dioodini" tuttav ja vene väest lahkudes võis ka mõni paber taskusse ununeda.
Siit nüüd teoreetilin ja intrigeeriv küsimus, et piisava rahastuse olemasolu korral mis oleks kõige suurem takistus, et garaazis midagi reaalselt töötavat kokku pannna?
No mitte viimast versiooni aga midagi, mis reaalselt näeks ja võib-olla ka suudaks hävitada.

[Peeter]

Ma saan aru, et lugupeetud Akf on mõne Buk'i versiooniga "viimse dioodini" tuttav ja vene väest lahkudes võis ka mõni paber taskusse ununeda.
Siit nüüd teoreetiline ja intrigeeriv küsimus, et piisava rahastuse olemasolu korral mis oleks kõige suurem takistus, et garaazis midagi reaalselt töötavat kokku pannna?
No mitte viimast versiooni aga midagi, mis reaalselt näeks ja võib-olla ka suudaks hävitada.

Loodan, et see oli siin huumorivõttes öeldud. Nagu eespool olen öelnud, siis oli küllalt kohti kuhu ninapidi ligi ei õnnestunud saada, hea oli, kui ülevaatlikele plokkskeemidelegi peale trehvasin... Pabereid kaasa võtta ei õnnestunud, ja ega ka ei üritanudki.... Aga pakid igatsugu huvitavama ja käepärasema elektroonilise militaarmandiga saatsin tookord küll kaljosade-vodilade kaudu juba varem linnast tsiviilpanderollina koju minema. Tõsiselt pidasin tookord plaani tol hetkel tsiviilis väga nõutud kauba, paraboolantenni, tuuripanekuks. Vedeles meil remrotas pööningul üks ZRK oma justkui peremehetu vara ja kihvatas küll. Aga sain aru, et seda ma välja ei toimeta ilma jamadeta ja jamad tähendavad ainult üht- ossobistid ja riigireetmine või spionaaž vmt. Ja kui õnnestukski miskitmoodi see Harkovist Eestisse ära toimetada ja siis kodus selline spetsiifilise kujuga parabool üles seada, et ega siis asi lihtsamalt ei lahene (tol ajal). Loobusin.

Aga vastuseks: kõige tõsisemaks pean konkreetse relvaliigi "know-how" puudumist. Ja seda mitte enam "garaažiall või kuurinurgas", aga kui võtaksin ja pakuksin näiteks nn Ülikooli füüsikahoone laborites meeskonnale seda ülesannet lahendada. Tõsisem ülesanne oleks mitmekülgne "teadmiste põhi" laduda. Ja seda teadmiste põhja on vaja sümbioosina nii süsteemi loomiseks, kui ka selle kasutamiseks. Ja siis selle sümbioosikogumi najal saabki projekteerida ja arendada süsteemi kui terviku. Kett on nii tugev, kui on tema nõrgim lüli. See lihtsalt võtab aega ja katsetamisi. Ja ka katsepolügooni on vaja. Tuletan meelde, et olen kirjeldanud kuidas ühte sellist insenertehnilist instrumenti nullist rajades on olnud kaasatud kümmekond teadusinstituuti või tööstusettevõtet, igaüks omal alal kogemusega tegija. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas kuurialus(t)el (ei üksi ega meeskonnana) peaks näiteks õnnestuma Eestis läbi viia korduvaid raketikatsetusi enne kui ta rahu saab ja toote "kasutusvalmisolevaks" loeks, ja seda niimoodi, et ta sinnamaani mitte ühelgi "ametkonnal" silma alla pole oma tegemistega sattunud. Ja üks asi on raporteerida, et me saime raketi lendu ja tõepoolest lendaski ja allus käskudelegi, aga teine asi on saada kogu tervik tööle nii, et saab raporteerida töö tulemusest stiilis: nt kuni10 km pealt 0,1-6km kõrguselt avastame 1*1m objekti 95% tõenäosusega ja sealt edasi maha võtame 90%-se tõenäosusega. Täpsusklass selles ulatuses +/- 1 kraad või mitte enam kui 50 meetrit. See on juba hoopis teine tase lihtsalt.

[lennumudelist]

Ma usun kah, et kaasfoorumlane seda läbi huumori prisma küsis.

Ning eks alati on küsimus: kas eesmärk oleks:

- arendada mingisugune (1950-ndate tasemel) lahendus?
- arendada parim, millest oma võimed üle käivad - omapärane, aga nii hea kui võimalik?
- üritada rahvusvahelisel turul konkurentsi pakkuda?

NSVL puhul toimus arendus kindlasti natuke teistel alustel. Konstruktsioonibüroo, kuhu paljutärniliste pagunitega tüübid ZIL-is koosolekule sõitsid, ei pidanud mõtlema "kas meie toode müüb vabal turul? järsku läheme pankrotti?". Pigem kujutlen et muretseti "kas me suudame lubatu ehitada? kas see teine büroo, mis peab meile X jupi tarnima, ikka oskavad oma asja? ega meid kõiki lõpuks vangi ei panda?" ja sääraseid küsimusi.

Tänapäeval Eestis, õhutõrje... no algatuseks, riik siinmail senise traditsiooni kohaselt väga palju arendusega ei tegele. Pigem ostab töötavaid süsteeme usaldusväärsetelt tarnijatelt. Traditsioon võib olla muutumas, õhuvägi ju arendab (kindlasti erasektori abiga) oma olukorrateadlikkuse süsteemi, mida Kevadtormi ajal reklaamiti, aga olukorrateadlikkus ja raketikompeksid on veidi erinevad tasemed. Olukorrateadlikkuse raskuskese on IT ja tehisaru poole peal (tuhandete sensorite infokildudest pildi kokkupanemine ja prioriteetide leidmine), raketikompleks nõuab raadiotehnika ja elektroonika kompetentsi koos rakettmootorite, andurite ja muidugi sütiku-lõhkepea kompetentsiga.

Nagu hetkel mõistan, siis Eestis on sütiku-lõhkepea sektor lapsekingades ja mitte ükski kohalik firma ei valmista mürskusid ega laenguid (hiljutine ERR-i lugu vähemalt väitis, et "klassikaline kaitsetööstus puudub"). Kuid lükkame selle kõrvale sõnadega "neid saab ju osta" (ja küllap saabki, aga mina ei tea sest valdkonnast midagi, olen tsiviilisik).

Järgmine asi, mida üks õhutõrje kompleks vajab on andurisüsteem. Julgen väita, et Eestis on õlalt lastava ühemehe süsteemi kompetents mingil määral olemas. Meil on Lasnamäel tehas kirjaga "FLIR", mis ei jäta palju nuputamise ruumi, et mis sorti asju sealt osta võiks saada ning võimekus lugeda mingisugust termokaamerat on isegi harrastajatel olemas. Olen ise kah termokaameraid sorkinud ja muuseas tuleb öelda, et tsiviilotstarbelised jahutamata termokaamerad on maru aeglased. Osavad häkkerid muidugi võtavad selle maru aeglase, lisavad lämmastiku või CO2 ballooni, kusagil tõstavad kellakiirust, kusagil tõstavad pinget, ja võivad õnne korral saada "viieks sekundiks talutavalt kiire" termokaamera, tõrke tõenäosusega näiteks 0.1% (mis enne häkkimist oli 0.001%). Kas säärane mäng süüdatud küünlaid väärib, on jällegi ebaselge, aga lühidalt: soojust otsivate andurite võimekus Eestis kindlasti on.

Radar (tegelikult ju radareid on kompleksil mitu) on tehnikapuus termokaamerast palju kõrgemal oksal kasvav vili. Sinna ronitakse redeliga... teadlaste abiga. Suvaline inseneribüroo tõstaks käed üles või satuks naerukrampidesse, kui neile "projekteerige üks vaatlusradar ja üks raketijuhtimise oma" jutuga läheneda. On tõsi, et YouTube'is leidub videosid kodus ehitatud radaritest, aga ehitajate haridustase on enamasti "PhD" ning amet "teadlane", ja need on radarid, mis suudavad labori teises otsas sõitvat hõbepaberist märki üsna madala täpsusega lokaliseerida. Ja samad tüübid projekteerivad palgatöö ajal päris radareid. Kodus saab ka valguse kiirust mõõta, kuid vabas looduses kümnete kilomeetrite kaugusel lendavaid vaenulikke asju koduste vahenditega - ei leiaks. Ennustatav teekond kompetentsi saavutamiseni: "paar aastat Taltechi aega".

Aga süsteemil on vaja ka efektorit - raketti, drooni, kaugjuhitavat lennukit. Viimaseid kahte tõepoolest saab nii harrastajatelt kui garaažifirmadelt, ning ei saa öelda, et nad oleks põhimõtteliselt halvad - sagedamini lihtsalt toored. Pikk arendustee (näiteks DJI moodi) tagab enamasti mugava ja rafineeritud ja läbimõeldud mugava lahenduse, aga kiirlennu võistlusele ta ei kõlba ja autonoomse robootika võistlusele kah ei kõlba (liiga tihedalt kokku integreeritud, pole häkkerisõbralik).

Esimene neist kolmest, rakett, on aga omaette teadusharu. Väga head raketti on väga raske toota, väga kiiret raketti on väga raske juhtida - "käib kah" raketti oskasid juba muistsed hiinlased teha. Tahkekütusraketi arendus ei ole konti murdev, Taltechi pole vaja tüüdata, õige valdkonna inseneribüroo suudaks säärase arendada ilmselt ka Eestis. Aga juhtimine on teine teema - hea rakett vajab head elektroonikat. Suvaline mudellennuki güro-kiirendusmõõtja ei kõlba, aeglane ja triivib talumatult, vaja näiteks fiiberoptilist laserrõngas güro või vastava headusega komponenti. Jälle aastake Taltechi aega, või tuleb tootmishuvilisel leida omale välismaa varustaja. Kõike ei tasu ise leiutada, kõik mida talutavalt osta saab, tasubki osta...

...ja see võib tähendada ka terve õhutõrjekompleksi ostmist sealt, kus see juba tootmises on. Kohati nina kaudu makstes, kas puuduvate teadmiste või eksisteerivate, kuid kokku toomata ja rakendamata teadmiste eest. Mugavuse eest ja usalduse eest, et tõesti töötab.

Kokkuvõttes arvan, et Eestis mingi kompetents on 100% kindlalt olemas, aga mitte ühe katuse all, kaugeltki mitte töötamas üheskoos ühe eesmärgiga. Mõned kuuldavasti teevad droonitõrje süsteeme, aga kindlasti pole keegi veel läbinud usaldusväärseks tarnijaks saamise ränka teed.

[lootsik]

Prooviks siis algset küsimust täpsustada.
Küsimus polnud mitte uue süsteemi väljatöötamisest vaid Buki analoogi ehitamisest.
Ja silmas pidasin suuresti ringradarit, hävitamine oleks boonus.
Siin mitmedki on väitnud, et ka nendest 30+ aasta tagustest süsteemidest on tänapäevalgi abi.
Ja eks need ülisalajased sõjaväe elektroonikadetailid, mida vene ajal käisime Avtovo turul ostmas on tänapäeval juba laiatarbes.
No ja valmis radari ostmisega on nagu on. Ukraina püüab aga poes on letid tühjad.
Küsimus on puhtteoreetiline, et kus on kõige raskem koht sellise projekti juures, kuigi ma sain aru, et akf Peetri masterskaja ikka kõike ei näinud.

[Peeter]

Puht teoreetiline vastus ongi, et ma arvan, et meil ei ole (vb veel) põhjapanevat teadmistekogumit, et kopeerida töötavat isendit. Me ei tea kopeerides, mis detail, või milline sõlm on niimoodi konstrueerituna oluline. Üritan veelkord selgitada: nagu hiinlastega millalgi veel oli, et maha kopeerivad, aga kopeeritud ese ei tööta, või siis ei tööta niisamamoodi/niisamahästi nagu originaal. Sest kopeerides ei omata aegadeja arendustöödega saadud kogemust, milline sõlm on justmoodi konstrueerituna ja koostatuna ouline. Omad kogemust, suudad ka kopeerida, ja sealt edasi suudadad ka täiendada, edasi arendada jne.
Ma olen siin ju ära näidanud, kuidas ka üle 30-aastastest eksemplaridest on tolku, kui kasutada osatakse. (Kohe näitena Kub-i stardiseade paaritatuna Buk-i 9A310M1 külge ja upgradetuna üleüldse suuteline Buk-is 9K37-s töötama).
Ja pole ju vaja hakatagi Buk-i tegema. Teeks algusel ühe Pasi-gi valmis. Ja siis võiks ju osta 8*8 Scanni või Volvo raami ja paluda abi svenssonitelt, et kavatseksime hakata nende ÕT süsteeme kopeerima sellele raamile. OMA TARBEKS, mitte müügiks.
Avtovo turul kõike nüüd küll ei olnud, jah oli palju ja huvitavat, aga kindlasti mitte kõike. Nii nagu seal linna teises otsas Energeetikutel oli küll kõike sõiduautodest komplektkeredeni välja vajadusel, aga militaarjubinaid siiski ei maksnud sealt otsida.
See valmisradarite ostmine on jah nii nagu on, ja seda, et tuletorusid juurde on uues tekkinud ÕT-kontseptsioonis vaja, seda olen ka kirjeldanud. Aga mu arust tobe on neile dollarites hinnasilte külge riputada, ja siis rääkida kuidas 15 miljonit või 20 vmt summa vastu taevast lendas. Sest dollarid või ükskõikmismuu valuuta ei asenda relvastust.