Vanaisa Andrus Ansip: "See telefonikõne leidis tõepoolest aset, aga see on vaid üks episood kogu sündmuste ahelast. Me olime põhjalikult valmistunud pronkssõduri teisaldamiseks, sest kõik ohuhinnangud ütlesid, et pronkssõdur tuleb kohe Tõnismäelt ära viia, sest kui teha seda kolme aasta pärast, on majanduslik ja sotsiaalne kahju kordades suurem. Prognoosisime ka seda, et sündmused võivad väljuda kontrolli alt. Tõime pealinna 780 politseinikku mujalt Eestist. Kui saabus pronkssõduri ala piiramise ja tarastamise aeg, siis Edgar Savisaar ulatas endale teadmata abikäe. Kaarli kiriku kõrvale oli toodud asfaldifreesimismasin ja millegipärast arvas Kremlit toetav liikumine Notšnoi Dozor, et selle masinaga hakatakse pronkssõdurit ära viima. Kogu Notšnoi Dozor oli kõrgendatud valmisolekus terve ööpäev enne piirkonna tarastamist. Inimesed ei suuda kaua magamata olla ja seetõttu valvas õigel päeval asfaldimasinat vaid kolm inimest ühes autos. Enne tara paigaldamise algust vaadati üle, mis inimesed need on. Nad üritasid kohe abiväge kutsuda, aga ... (muigab – E .E.) paraku puudus Tõnismäel mobiililevi, nii et nad ei saanud abi kutsuda. Tarastamine toimus vaikuses. Rahvas hakkas kogunema Tõnismäele 26. aprilli õhtul ja siis väljus sündmustik kontrolli alt. Rahvusringhääling, TV3 ja eriti Kanal 2 olid väga operatiivsed ning pilt Tõnismäel toimuvast jõudis otse rahvani. Mulle saadeti pidevalt sõnumeid politseimaja juhtimiskeskusest endises Kalevi kommivabrikus. Palusin öösel kokku kutsuda kriisikomisjoni. Suundusin ka ise juhtimiskeskusse, aga tee peal helistasin Jaak Aaviksoole ja ütlesin, et pronkssõdur tuleb kohe ära viia. Ta küsis algul unisena, miks sellega nii kiire on. Ma ütlesin, et pane telekas käima, säti end ruttu riidesse ja sõida politseimajja. Ka politseimajas olid paljud teist ööpäeva üleval – inimesed ei tahtnud ajalugu maha magada. Mulle esitati ülevaade sündmustest. Midagi uut ma ei kuulnud. Seal siis ütlesin, et pronkssõdur tuleb kohe ära viia, sest kui inimesed hommikul ärkavad ja näevad, et kogu linn on segamini pekstud ja ainus puutumatu koht on pronkssõduri ümbrus, siis järgmise 15 aasta jooksul ei ole siin riigis ühtegi rahva jaoks autoriteetset valitsust. Siseminister Jüri Pihl ja politseimajja jõudnud kaitseminister Jaak Aaviksoo olid ka nõus. Helistasime Pihli ja Aaviksooga valitsuse liikmeid läbi. Tegime keset ööd valitsuse telefoniistungi, kus otsustasime pronkssõduri teisaldada. Kaitseministeeriumist hakkasid asju korraldama Lauri Tumm ja Meelis Oidsalu, Tarmo Miilits oli politsei poolt operatsiooni juht. Mingil hetkel toodi telefon mulle. Sel ajal lammutati praeguse Solarise koha peal Sakala keskust ja nad tahtsid kasutada sealset ekskavaatorit. Pidin peaministrina rääkima ettevõtte juhiga, sest mees oli öise kõne peale arvanud, et keegi teeb temaga halba nalja, kui palub tulla pronkssõdurit ära viima. Ma ütlesin, et on hetki, kus tuleb otsustavalt tegutseda, ja ma palun, et te korraldaksite selle asja ära. Nii ta tegi. Müts maha selle mehe ees. Siis saabus pressiteate tegemise aeg. Inimesed olid teist ööd üleval ja entusiasmi keegi ei ilmutanud. Võtsin siis ise paberi ja hakkasin pressiteadet koostama. Selle enda kirjutatud originaaleksemplari andsin rahvusarhiivi. Minul arvutit kaasas ei olnud, aga õige pea oli viis laptop’i ümber laua ja nii see pressiteade valmis. Viimaseid lauseid oli, et valitsuse otsus pronkssõduri teisaldamise kohta on täidetud. Politseimajast sõitsime Jüri Pihliga Stenbocki majja. Peatusime Tõnismäel ja rääkisime politseinikega. Kõik olid väsinud. Sel ööl ma ei maganud. Hommikul korraldasime valitsuse istungi. Kolmveerand seitsme paiku helistati rahvusringhäälingust ja küsiti, mida tähendab lause, et otsus hauatähise teisaldamise kohta on täidetud. Tähendab seda, et on ära viidud, vastasin mina. See uudis lasti eetrisse kohe, ebatavalisel ajal enne täistundi. Ja ma tean mitmeid peresid, kus sellele järgnesid rõõmurõkatused. Kas just ootamatult palju, aga üllatav oli see, kui paljud kinnipeetuist olid kriminaalse taustaga. Kiminaalse taustaga inimeste hulgas levis väga kähku info, et nüüd on võimalik midagi krabada. Teisel õhtul paljud tulid protestima juba seljakottidega, et oleks, kuhu kalleid teksaseid ja muud kraami panna. Need ei olnud üksikud ullikesed, kes tulid võtma Lay´s-i krõpse või Libresse sidemeid. Teiseks õhtuks olime korralikult valmistunud, arreteeritud laamendajaid hakati D-terminali viima ja mässuhoog rauges õige kähku. Järgnes Georgi lintidega ehitud autodega aeglane sõitmine, aga politsei tegutses taas väga otsustavalt. Aeglaselt sõitjaid juhiti parkimisplatsile, trahve menetleti väga aeglaselt ja aeglaselt sõitmise isu läks üle... Avalik arvamus toetas väga tugevalt pronkssõduri teisaldamist, aga mitmed akadeemilised inimesed mõistsid selle hukka, meedias peeti sageli kogu konflikti Stenbocki majast initsieerituks. Meediaettevõtete Liit valis mind 2007. aasta pressivaenlaseks, sest ma olevat summutanud diskussiooni. Diskuteeritud oli aastaid, tegutseda oli vaja. 2006. aastal konfiskeeris ju politsei Tõnismäel Eesti riigilipu, keeras rulli ja peitis autosse. See oli häbi. Samas Eesti varasematele valitsustele pole mingit põhjust ette heita, et nad varem seda monumenti ära ei viinud – selle ümber ei olnud ju mingeid pingeid. Aastaid käisid seal veteranid. Putin hakkas võimule saades sihiteadlikult ehitama vene rahva identiteeti ümber nn suure isamaasõja võidu ja pronkssõdur oli selle kampaania osa. Pronkssõduri juurde lisandusid punapühade ajal kooliõpilased, siis lasteaialapsed, siis hakati tooma kooliõpilasi väljastpoolt Tallinna ning pinged aina kuhjusid, kuni eestlaste rahvuslipp politseiautosse peideti. Kui keegi ütleb, et see pronkssõduri äraviimine rikkus suhted Venemaaga, siis ma soovitan mõelda, mis toimus hiljem Maidanil ja Krimmis või Ida-Ukrainas."
https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/12 ... mine-votab
