Seni on Ukraina riigi poliitika olnud lihtne. Kui toodad Ukrainas lahingumoona, millega saab sõda pidada, siis vähemalt ühelgi legaalsel viisil see riigipiiri ületada ei tohi.
Nüüd võib see jää aga murduma hakata. Kui vaid suudetakse välja mõelda, kuidas seda kõike nii teha, et Venemaa esipropagandist Vladimir Solovjov käsi kokku lööma ei hakkaks.
Riik jaksab osta vaid neljandiku
Pärast sõja puhkemist toimus Ukraina kaitsetööstuses tohutu hüpe. Praegu toodetakse juba 25 korda rohkem laskemoona kui 2022. aasta alguses.
Lisaks veel aastas neli miljonit drooni.
Ka on õpitud tootma suisa NATO standarditele vastavat 155-millimeetriste haubitsate laskemoona ning ka haubitsaid endid.
Arendatakse ka kohalikku ballistilist raketti.
Kogu selle nimekirja luges oktoobri alguses Kiievis toimunud rahvusvahelisel kaitsetööstusfoorumil ette Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.
On aga üks suur probleem.
Toota võib ju osata, aga kui toodanguga miskit peale pole hakata, siis üks kapitalistist tööstur oma vabrikut töös hoida ei taha.
Ja Euroopa väljaanne Politico kirjutab, et Kiievi ametivõimud suudavad kohalikult kaitsetööstuselt osta aastas kuue miljardi dollari jagu lahingumoona.
Kaitsetööstus aga suudab seda toota suisa 20 miljardi dollari eest.
Ning praegu jääb ülejäänud ligi kolm neljandikku kraamist lihtsalt seisma.
Relvatöösturite hirmujutud
Ja see on ajanud relvatöösturid tagajalgadele.
Ukraina kaitsetöösturite liit väidab, et kui neile antaks luba oma toodangut eksportida, saaks riik pooleteist aasta jooksul kaks miljardit dollarit maksuraha.
Mille eest saaks muidugi omakorda osta kas kodu- või välismaist lahingumoona, millega venelastele tuld anda.
Kui ekspordilubasid tulema ei hakka, olla aga Ukraina kaitsetööstuse tulevik nukker, väidavad relvatöösturid.
Näiteks Ukraina droonitootjad lehvitavad uuringuga, mille kohaselt kaaluvad 85% Ukraina sõjamoona tootjatest oma tootmise välismaale kolimist.
Ukraina relvatööstuse Praktika kõrge juht Julia Võsotka rääkis Politicole: „Me oleme sõja ajal oma võimet suurendanud, aga kui me pikaajalisi lepinguid ja kindlat rahavoogu ei saa, siis jääb kõik seisma. Me peame hakkama inimesi koondama, kuni saame kindlad lepingud. Meil ei ole palkade maksmiseks vaba raha ja andekad spetsialistid lähevad mujale tööle või rindele sõdima.“
Huvi ka Eestil
Kui seni on hirmujutud kõlanud kurtidele kõrvadele, siis nüüd arutatakse Ukraina raadas täiesti tõsiselt, kas peaks tõesti seniseid karme reegleid painutama hakkama.
Huvi on iseenesest täiesti olemas.
Mõni päev tagasi kirjutas ka ERR, kuidas Eesti võiks osta Ukraina sõjatööstuse toodangut.
„Kui ukrainlastel on midagi sellist, mis võiks meile huvi pakkuda, siis me võiks teha valitsusvahelise kokkuleppe, kus ukrainlased hakkavad meile tootma, saavad raha ette, saavad mingisuguse puhvri, saavad sellega täiendavalt oma tootmisvõimet suurendada. Loomulikult toodavad ka enda kaitseväele moona juurde, aga meile mingisuguse väikese viitega – on see siis pool aastat, 10–12 kuud. Aga ega me mujalt maailma turult midagi väga palju kiiremini ei saaks,“ selgitas ERRile meie huvi kaitseminister Hanno Pevkur.
Ning muidugi pole eestlased ainsad. Meeleldi ostaksid Ukrainast kraami ka paljud meie liitlased.
Raada liikmed on omakeskis arutanud varianti, mis lubaks välismaale viia seda relvastust, mida Ukrainal endal otseselt rindejoonel kohe vaja ei lähe.
Et säärane mõte rohelise tule saab, pole aga sugugi kindel.
Kont propagandistide hambusse?
Teatavasti juhivad Ukraina riiki siiski Zelenskõi ja tema lähimad liitlased – ministrid-nõunikud.
Ja nemad pole plaanist sugugi nii vaimustuses nagu rahvasaadikud.
Peamine mure on optika. Ukraina relvatööstuse toodangu eksportimine annaks Venemaa propagandistidele kätte tõelise kondi.
Nad saaksid hakata lääneriikides kultiveerima sõnumit, kuidas liitlased saadavad Ukrainasse hiigelsummade eest relvaabi, aga nood müüvad samal ajal neilesamadele liitlastele raha eest relvi.
Ning muidugi eksisteerib ka sisepoliitiline risk – kui mõned liitlaste abipaketid peaksid venima hakkama, nagu juhtus tänavu näiteks USAst tuleva abiga, küsiksid Zelenskõi oponendid, et miks me üldse relvaabile lootma peame, kui suudame samal ajal lahingumoona eksportida?
Nii ongi ukrainlased endiselt kahvlis. Justkui saadakse aru küll, et relvastuse eksportimine võib olla kasulik ning aidata rohkem venelasi maa alla puhkama saata, aga samal ajal on see siiski riskantne samm.
Sest kunagi ei tea, kuidas selle eest ise vastu nina võib saada.
Küll on aga täiesti kindel, et Zelenskõi töötab diilide kallal, millega saaksid lääneriikide relvatöösturid Ukraina kolleegidesse investeerida.
Ka nii saaksid nood vajalikku raha, et relvi edasi toota. Ning need jõuaksid ka otse rindejoonele, mitte liitlaste ladudesse, kus neist sedavõrd palju kasu venelaste hävitamisel ei ole.
Lõpetuseks loo autori tähelepanek Küproselt. Peamiselt Vene oligarhide pelgupaigana tuntud saareriigis on ajutist kaitset taotlenud ka üllatavalt palju ukrainlasi.
Täpsemalt on selle saanud juba 21 130 ukrainlast. Võrdluseks – Eestis on see arv 33 835. Kui arvestada, et 2021. aasta rahvaloenduse kohaselt elas Küprose Vabariigis veidi alla miljoni elaniku, siis ega ühe kohaliku kohta pole siin oluliselt vähem ukrainlasi kui Eestis.
Saareriigi suuruselt kolmanda linna Larnaka peapromenaadi ääres on Ukraina sõjaõuduste mälestusmärgiks saanud üks Odessa linna kingitud ankur, mille äärde on asetatud lugematul hulgal Ukraina värvidesse maalitud ning sõjaõudustes kannatanud linnade nimedega kaetud kive.
Mõneminutilisel vaatlusel paistis, et vene keelt rääkivad möödujad vaatasid kividele sageli võrdlemisi põlastava pilguga. Selle peale, et nende kallal vandaalitseda, aga õnneks keegi siiski ei tulnud.
