Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kapten Trumm]

Riigikogu keldrikorrusel on ka varjend, senini alles. Kui kõva, andmed puuduvad. Kui tegemist on Pätsu aegse "gaasikaitseruumiga", siis muidugi selle vastupidavus pole suurem asi (taolised objektid olid NSVL ajal arvel kui klass V (0,5 bar vastupidavust). Aga selline suur rattaga uks seal ees on, teles on näidatud.

Taoliste asjade ehitamine peale Stalini aega lõpetati, kuna nende vastupidavus ei vastanud enam tuumarelva ajastule.

[Manurhin]

kui tavalise inimese tase oli osta poest mingisugune vorstilaadne toode ja siis näidata seda koerale ning kui koer vingudes ei põgenenud, julges seda ise ka süüa.

Samalaadseid tooteid leiab hästi otsides tänapäevalgi. Tunneb ära selle järgi, et nimetus sisaldab sõna "delikatess". Kui nõukaajal oleks keegi tänapäevast vorstilaadset toodet näinud, oleks ta seda mingiks ehitusmaterjaliks vm. tööstuskaubaks pidanud.

[Fuchs]

Samalaadseid tooteid leiab hästi otsides tänapäevalgi. Tunneb ära selle järgi, et nimetus sisaldab sõna "delikatess". Kui nõukaajal oleks keegi tänapäevast vorstilaadset toodet näinud, oleks ta seda mingiks ehitusmaterjaliks vm. tööstuskaubaks pidanud.

Pole viimasel ajal neid "delikatesse" küll proovinud aga ma kardan, et tegelikult oleks nõukaajal tänapäevased vorstilaadsed tooted kõik pikema jututa loosi läinud. Me oleme lihtsalt palju kvaliteetsema toiduvalikuga ära harjunud ja täna on mind isiklikult üldse raske mingi toiduga sedavõrd üllatada, et nüüd aastateks meelde jääks maitseelamus. Viimasel ajal olen pigem just vastupidi, lihtsamaid ja kodusemaid toite hindama hakanud, mis ei ole hullult üle maitsestatud ja "nüansirohked". Back to basics.

[AMvA]

kui tavalise inimese tase oli osta poest mingisugune vorstilaadne toode ja siis näidata seda koerale ning kui koer vingudes ei põgenenud, julges seda ise ka süüa.

Samalaadseid tooteid leiab hästi otsides tänapäevalgi. Tunneb ära selle järgi, et nimetus sisaldab sõna "delikatess". Kui nõukaajal oleks keegi tänapäevast vorstilaadset toodet näinud, oleks ta seda mingiks ehitusmaterjaliks vm. tööstuskaubaks pidanud.

jutuks hea küll, peaks sind veidi Ülemiste või Stepivorstiga toitma, huvitav, kaua tahaksid? Lemmikvorsti sai AINULT leti alt.

[Kapten Trumm]

Mingis teemas sai tuvastatud, et nõuka aegsed samanimelised tooted sisaldasid rohkem liha kui täna. Lihtsalt toona polnud keemia taolisel tasemel, vorsti sisse peale naatriumnitriti muud keemiat ei pandud. Toidukeemia eesmärk ongi lollide ostma petmine, et ostetaks toodet, mille sisu teades seda tegelikult ei ostetaks.

Mina olen neid koledaid vorste söönud küllalt, senini elus ja terve, küllap need siis midagi väga mürgist ei sisaldanud. Aga koleda välimuse taga polnud mitte vilets liha, vaid toonaste tehnoloogia ja keemia võimaluste piiratus. Näiteks tänane Valla keeduvorst koosneb komponentidest, mille inimesele söötmine võiks kriminaliseerida. Peenpurustatud kanad (eufemism: kanalihamass), tapamaja jääkrasvad ja kõvasti keemiat, et seda jura viisaka tootena esitleda.

Kunagine Rakvere tehnoloog akf Fucs on meenutanud, et viinereid-sardelle tehti toona kvaliteetsemast lihast kui pärast erastamist.

[Fuchs]

No see liha protsent vorstis on minuarust omaette teema. Tänapäeval on ju võimalus alati lihtsalt liha osta ja seda süüa, kui vorstis seda vähe tundub olevat Tegelikult pean silmas, et suurem lihaprotsent ei tähenda automaatselt, et antud vorst ka paremini maitseks. Mul näiteks kaasa ostab aegajalt rakvere lihakat lastevorsti, mulle see toode kohe absoluutselt ei istu, kirjutatagu sinna kasvõi lihaprotsendiks 120 Seevastu mõnda teist odavama otsa vorstilaadset produkti olen vaheldusemõttes vahest harva ostnud ja maitsel pole nagu viga. Kui igapäevaselt selliseid tooteid tarvitaks, siis süübiks ilmselt rohkem toote koostisesse ka aga kui kord kvartalis osta, siis vast ikka veel tervise peale ei hakka

[Madis Reivik]

See et okupatsiooniajal vorstidesse "keemiat ei pandud" on müüt. Ja tollel ajal maitses kindlasti vorst paremini, harva sai ja üldse kui oled nt 6 aastane poiss suvilas siis oskad heast võileivast palju rohkem lugu pidada kui praegu kogu oma stressi ja liisinguga

[Kapten Trumm]

Ma olen neid nõuka aegseid vorstiretsepte näinud, peale soola, pipra ja naatriumnitriti (säilitusaine, annab vorstile sellise roosa värvuse) seal muud polnud, ei paksendajaid, ei maitsetugevdajaid, lihaparandajaid jne. Lihtsalt tehnoloogia oli algeline ja sel polnud suuremat seost lihasisaldusega, kuidas muuta vähe liha sisaldav toode pandvaks, leiutati ikkagi läänes.

Omaette teema oli masinate kvaliteet (liha hakkimine polnud ühtlane, mass ei segunenud korralikult) ja sanitaarolud. Meie kandi kombinaadis oli hommikul hakkmasina käivitamisel kostnud räme rottide kisa ja esialgu liinilt tulev "hake" läks prügikasti.

Nende vorsti- (ja muude -laadsete) toodete ohtlikkus seisnebki selles, et täna on nad päris pandavad ja inimene neid igapäevaselt süües kahjustab enda tervist.

[Kriku]

Kuulge, lõpetage ära, toitumisteemas on sellest kõigest palju sisukamalt kümnete lehekülgede kaupa seletatud.

[Fucs]

Eluolu ja muusika tegemine ENSV-s

Nutt ja hala teemas tuli jutuks ja n.ö. ajaloo säilitamise huvides panen siia lühidalt kirja, millised on minu kogemused ja mälestused sellega, kuidas mina ja kamraadid meie rajoonis nõuka ajal 80-ndatel muusikat ja bändi teha üritasime. Võibolla on mõnel huvitav lugeda.

Ühiskondlik taust ja keskkond.

31.08.1971

ELKNÜ Keskkomitee arvates oleks vaja eelkõige:

1. ENSV Haridusministeeriumil, Riiklikul Kutsehariduse Komiteel ja ENSV Kõrgema ja Kesk-
erihariduse Ministeeriumil kehtestada kindlad ühtlustatud nõuded koolidele õpilaste välimuse
suhtes (riietus, soengud), mis on kooskõlas kaasaegse moejoonega ja esteetilise maitsega ning
millised kriteeriumid on ühtlased kõikides koolides.

2. ENSV Ametiühingute Nõukogul ja ENSV Kultuuriministeeriumil kehtestada samad kriteeriumid
esinejate, eelkõige orkestrantide ja solistide suhtes klubides, punanurkades ja tantsuväljakutel.
Nendel organisatsioonidel on enam vaja kontrollida orkestrite esinemismaneeri ja repertuaari
sisu ja märgatavalt suurendada nõudlikkust selle suhtes.

3. ENSV Kaubandusministeeriumil ja ETKVL-i Juhatusel on vaja analoogilised tingimused seada
restoranide ja kohvikute orkestrantide ja nende solistide esinemise ja väljanägemise suhtes.

4. Eesti Televisioonil on vaja seada kindlad kriteeriumid esinejatele televisioonis. Enamikus peda-
googid õigustavad selliste nähete esinemist koolides sellega, et nad on võimetud võitlema tele-
visiooniga, kust õpilased võtavad vahetult eeskuju oma välimusele.
Paljud kitarristid ja solistid televisioonis on tõepoolest oma moejooneks võtnud „hipide” väli-
muse.

5. Tallinna moemajal oleks vaja senisest suuremat rõhku panna nooruki ja murdeea riietuse mude-
lite väljatöötamisele koos sinna juurde kuuluvate kaasaegsete ehetega ja märkidega.
Nooruki rõivastuse propagandat on vaja oluliselt parandada alates ajakirjandusest, „Siluetist” ja
spetsiaalsest moedemonstratsioonide korraldamisest noorukite auditooriumides.

6. Rahvaloomingu Maja ja ENSV Ametiühingute Nõukogu Kunstilise Isetegevuse Majal on vaja
leida võimalusi tänapäeva uute peotantsude paremaks propagandaks ja nende senisest laiemaks
õpetamiseks.

Samuti peaksid need organisatsioonid leidma võimaluse anda metoodilisi soovitusi mitmesu-
gustes laagrites (suvepäevad, õpilasmalev, üliõpilasmalev jne.) isetegevuskonkursside läbiviimiseks,
laagri tingimustes sõnaliste intermeediumide ja muusika soovitamiseks, vastavate soovituste and-
miseks organisatsioonidele, kes tegelevad helilindistamisega (võimalus on selleks eesmärgiks enam
kasutada „Meie repertuaari”).

ELKNÜ Keskkomitee palub EKP Keskkomiteed juhtida eri ametkondade ja organisatsioonide
tähelepanu vajadusele senisest konkreetsemaks ja tulemusrikkamaks tööks osade noorte esteetilise
kasvatuse tugevdamiseks ja nõukogulike traditsioonide ning elunormide aktiivseks propageerimi-
seks.

A. Purga

Kusagi 80-ndate alguses tekkis teatud huvi pillimängu vastu. Isa oli mul väga kõva pillimees, mängis mitmes puhkpilliorkestris väga heal tasemel erinevaid puhkpille, peamiselt saksofoni (mängisid mh restoranides õhtuti toonast (70-ndate) moodsat tantsumuusikat, mis oli põluall ja isegi vahepeal keelatud), aga haltuura korras käis "oma pundiga" nt ka matustel mängimas (tuuba, metsasarv, tromboon, trompet). Mängis ka kitarri. Pillid olid kodus olemas. Noodivihikute jaoks oli eraldi pikk pikk riiul. Seega kasvasin üles n.ö. üldiselt "musikaalses keskkonnas". Eks sealt see huvi. Aga puhkpilli ma mängima ei õppinud, kuigi isa seda oleks tahtnud. No fanfaari (ja trummikomplekti) suutsin üsna profilt käsitseda, aga tõsiseid puhkpille mitte. Mind huvitas rohkem kitarr. Ja nii ta läks. Ise õppisin, muusikakoolis ei käinud. Ja parim kitarrimängu praktika oli toona kolm aastat õpilasmalevas.

1983-1985 võeti mind kooli bändi n.ö. "rütmikidrat" mängima. Esinesime paari lookesega kooli pidudel (hittideks "Turist"-i "ära ära jahtu" ja "kodusõda" kaverid) ja isegi muule rahvale aleviku jaanipeol. Umbes samal ajal tuli üks sõber välja ideega, et "hakkame bändi tegema!" Aga see bändi tegemine oli toona üsna keeruline ettevõtmine. Esiteks polnud pädevaid pille kusagilt võtta (nii pillide defitsiit kui rahapuudus - tööl ei käinud meist veel keegi, et teenida) ja teiseks polnud pädevat kohta kus proove teha. Aga kolm tahtmist täis n.ö. asutajaliiget saime kokku ja rollide jaotuse ka paika. Üks oli trummar, teine rütmi- ja soolokitarrist, ning mina basskitarri peale. Käisime samas koolis ja esimesed koos-kolistamised sai tehtud koolibändist eraldi kooli raadio- ja muusikaruumis.

Meie trummari vanem vend oli juba bändinduses kõva tegija. Ans. "Brevis" (T.Norts; Viikholm; Kübarsepp; Vilba) asutajaliige ja aktiivne muusik. Tema kaudu nihverdasime mingi hetk ennast kuidagi kohaliku rajoonikeskuse kultuurimajja, kus olid olemas muusikariistad, võimendid, "muudasjad" ja prooviruum. Sõber, kes selle bändi-ideega välja tuli oli kõigutamatu Motörhead-i fänn. No ja eks me siis neid Motörheadi lugusid seal tegema hakkasimegi. "Speedfreak" ja "Ace of Spades" olid esimesed raudpolt lood. Vokalisti polnud. Ja keegi ei tahtnud tulla ka sest see mis me tegime oli liiga ekstreem... Saagisime instrumentaali.

Paraku jäi see pidu meil seal rajooni keskuse kultuurimajas üsna lühikeseks, sest seal võeti kultuurimaja tiiva alla mingi uus bänd ja me jäime lihtsalt "kodutuks"... kuigi ametlikult ei olnud meie koduks ka see kultuurimaja mitte. Ja keegi tähtis isik kuskil oli ütelnud, et see asi mida NEED seal teevad, ei lähe mitte. Toona kuulusid peamiselt enamus ansambleid mingite kultuurimajade ja/või majandite alla, mis olid "katuseks". Selleks, et saada ametlik staatus "bla-bla kultuurimaja ansambel" või "bla-bla kolhoosi estraadikollektiiv" pidi käima riiklikul tarifitseerimisel / kvalifikatsiooni ülevaatusel, kus esineti žürii ees kes siis kas andis bändile vastava kategooria kas I-A; I-B; I-C; II-A; II-B või II-C (I-A oli kõige kõrgem ja II-C vist oli kõige madalam), või ei läbinud bänd tarifitseerimist ja see tähendas sisuliselt esinemiskeeldu. Meie olime liiga amatöörid, ning tegime nõukogude inimeste normide järgi liiga ebatraditsioonilist muusikat ja sellist mõtetki ei tekkinud, et peaks ka tarifitseerimisele minema.

1983 detsember [on mul millegipärast siin kõvakettal bändi kaustas talletatud]

Vokaal-instrumentaalansamblite aruandeesinemiselt

Detsembri esimesel nädalavahetusel oli Vinni NST klubi meie rajooni vokaal-instrumentaalansamblite päralt. Žürii (helilooja Feliks Mandre, Rakvere Lastemuusikakooli õpetajad Tiit Tammar ja Tõnu Kloman, rajooni kultuuriosakonna inspektor Ello Odraks, Vinni klubi muusikaline juht Jaan Kailvee) otsustas, et kõrgeima kategooria I-A väärilised on «Kristjan» (Viru), «Silver» (Viru-Nigula), «Rekontra» (Vinni), «Vigry» (Uhtna), «Ruby» (Võhma), «Neptun» (Võsu), «Simplex» (Rakvere Rajooni Kultuurimaja), «Korsten» (KEK), «Punase Kunda» klubi ansambel.

I-B: «Kiip» (Väike-Maarja), Tootmiskoondise «Rakvere» ansambel, Kadrina Kultuurimaja ansambel.
I-C: «Brevis» (Rakvere Rajooni Kultuurimaja), «Veksel» (Tamsalu), «Rolex» («Õitseng»), «Friends» (Tapa).
II-A: «Gabariit» (2. autobaas), Kadrina EPT ansambel.
II-B: «Miki» (Vihula), «Kimp» (Übja), «Diana» (Rakvere Metsamajand), Rakke Lubjatehase klubi ansambel.
II-C: «Snakes» (Pälsoni).

Selgus, et meie rajoonis on päris palju võrdselt häid lauljaid ja pillimehi. Absoluutselt parimaid tänavu välja ei selgitatud, žürii otsustas teha seda järgmisel aastal rajooni kergemuusika festivalil. Žürii märkis tunnustavalt järgmist: üldise taseme tõusu kõrval hakkab silma noorte pillimeeste tubli järelkasv, vokaalsolistid (eriti mehed) on teinud hääle arendamisel tugevat tööd, hästi laulavad ka pillimehed, senisest rohkem ning üsna kenasti esitatakse instrumentaalpalu, kasvanud on pillimeeste improviseerimisoskus. Ekstra tunnustuse leidis paremate lauljate väga puhas diktsioon. Staažikaist pälvisid häid sõnu Zoja Ostrovskaja («õitseng»), Kalle Karus (TK «Rakvere»), Peep Orav (KEK), Kullar Puusepp (Võhma), noortest Mare Taar (Väike-Maarja), Krista Prillop (Uhtna), vennad Heino ja Hillar Vimberg (Viru-Nigula) jt. Miinuspoolelt: palju ebakorrektselt riietatud kollektiive, ingliskeelne laulutekst (hea, et neid laule pakuti vähe) ei jõudnud kuulajani. Žürii esimees Feliks Mandre andis igale ansamblile soovitusi edasiseks.

Seejärel mingi aeg hiljem saime tutvuste kaudu ühte EPT klubisse või kultuurimajja või rahvamajja ennast sisse seada, sest seal majandis keegi bändi ei teinud. seal saime mingi vbl max pool aastat kolistada ja saagida kui kärsatasime läbi ühe kidra võimendi. Oli ju vaja Motörheadiga autentset kidraraginat-kärinat tekitada, aga "fuss" (fuzz) -pedaal, mis seda oleks võimaldanud, oli toona ENSV-s ulme-asi ja meie kidramees üritas seda pädevat heli siis saavutada räige ülevõimendusega... mille peale Tšehhis toodetud kallis IMPORT kitarrivõimendi ühel hetkel pildi tasku pani. Kuna tegemist oli kalli "lääne võimuga", siis oli hea, et meid kinni ei pandud ega pappi välja ei nõutud selle eest, vaid lihtsalt kästi kiirelt minema tõmmata sealt kultuurimajast ja oma nägu enam mitte näidata.... Katkiseid trummipulkasid sai pioneeridelt ja kidrakeeli "Meloodia" poest, aga pillivõimendeid ja suuri kõlareid ei saanud kusagilt.

Kes visalt ja kangekaelselt otsib, see leiab. Järgmiseks "katusepakkujaks" sai ühe väikese aleviku sovhoosi kultuurimaja. Aeg oli veidi edasi liikunud ja me olime suutnud hankida omale ka ühe venes tehtud kidrapedaali.... mis küll ei teinud Motörheadilikku ega isegi mitte Judas Priest-ilikku häält kuid mingit "WhiteSnake" malbemate lugude soundi vbl kergelt juba hakkas meenutama. Seega oli lootust, et me seal kohe jälle võimusid või kõlareid läbi ei kärsata

Seal saime ka umbes natuke vähem kui aastakese hängida enne, kui me olime sunnitud jälle ära minema.
Nimelt oli seal kultuurimaja juhataja, kes hakkas meile peale käima, et me peaksime oma repertuaari võtma estraadi ja tantsulood NING hakkama sovhoosi pidudel tantsumuusikat mängima... Meie üksmeelne otsus oli, et "enne sureme, aga sülti rsk me tegema ei hakka!"
Mingi aeg suutsime ära nihverdada. Aga see kultuurimaja boss hakkas pisteliselt meie proovide ajal kohal käima (üldiselt alati (hilis)õhtune aeg, kui kultuurirahvas oli majast juba minema kärutanud) ja uurima-puurima, mis häid tantsulugusid me juba harjutame ja milliseid siis nääripeol ka esitama hakkame... tal vist oli isegi mingi lemmiklugude list mida meile tutvustas... AGA ühel hetkel sai talle selgeks, et me ajame talle kägu ja mingit asja meist ei saa, ning pidime sealt saba jalge vahel ära minema.

Vahepeal sain tuttavaks meie kandis legendaarse "Satsiga", hilisem Sats Blues Band (Sats, Bonzo, Miller, Levin) jpt projektid s.h. ka nt punklaulupeod ja ansambel Streptococcus Pyogenes, kes toona veel nii legendaarne polnud, aga kitra mängis ta juba siis. Tal oli muideks toonases ENSV tingimustes muljetavaldav vinüülide kogu ja käisin pidevalt tema juures Deep Purplet jm kraami kuulamas. Sats töötas toona teatris lavamehena, hiljem teatri helimehena. Ja siis oli periood, kus saime uuesti rajooni keskuse kultuurimaja uksele jala vahele. See oli teatriga ühes majas ja kui olid etendused siis istusime ja ootasime vahel õhtuti tunde, et saaks edasi saagida. Ma nüüd enam ei mäleta, kas tänu Satsile või jälle tänu meie trummari vennale Brevisest me sinna saime. Igatahes käis ka Sats ise mõnikord meiega koos seal "hängimas", kui tööl oli ja midagi teha polnud.

Satsi hakkas ühel hetkel kohalik KGB taga ajama ja kiusama. Pikad juuksed, hipilik-punkarlik riietus, mingi kapitalistlik nesovetskaja muusika jm teemad. Mina lendasin vahepeal KGB orki oma "riigipööramisega" ja "nõukogudevastasetegevusega" + siis esitati küsimusi ka selle "välismaise muusika" kohta, mida nõukogude inimesel isegi kuulata ei sobinud, selle matkimisest rääkimata. Kõik oli neil teada.

Võib-olla tõesti tegelesid komnoored mõne aja vältel hipide jälgimisega veidi aktiivsemalt, kuid tõenäoliselt vaibus entusiasm peagi ning plaanide edutusest annab märku ka 1976. aastal parteikomitee lektorile esitatud küsimus: „Kas on tõsi, et meie vabariigis on hakanud tegutsema „kristlikud hipid”? Mida nad endast kujutavad?”

Samas oli märgukirja punktide 2 ja 3 täitmisega alustatud õigupoolest juba varem ning 1968. aasta lõpus olid ametiühingute nõukogu, kultuuriministeerium, haridusminis-teerium ja ELKNÜ KK vastu võtnud ka ülal juba jutuks tulnud ühise otsuse „Tantsukultuuri tõstmisest peoõhtutel”, 10 mis kohustas „igal aastal rajoonides ja linnades läbi viima tantsuorkestrite kvalifikatsiooniülevaatused ühes nende repertuaari kinnitamise ja esitatavate laulude tekstide läbivaatamisega”.

Ülevaatused saidki üheks võitlusvahendiks Nõukogude võimu katsetel piirata Lääne popkultuuri kui peamist kanalit, mille kaudu kahjulikud noorte moevoolud sisse imbusid. Võimalik, et just see süsteem mõjus sedavõrd inspireerivalt, et 1970. aastaid iseloomustab ka üldiselt suur kiindumus kõikvõimalike atesteerimiste vastu, mis tabasid muusikute kõrval teisigi kultuurialade töötajaid kuni matusekorraldajateni välja.

Siis tuli jälle see tarifitseerimise teema millegipärast päevakorda + kultuurimajas oli ka teine bänd, tarifitseeritud, kes ametlikult katust sealt sai.
Brevis see bänd ei olnud, sest nemad olid omale uue "katuse" leidnud kohalikus leivakombinaadis, aga see võis olla Simplex (Järve jt. pead ei anna sest tõesti ei mäleta, aga Simplex oli siis vist juba Aasperes tegutsev?) või ka Okaspendel (Vilba, Klaasen, Pihlak, Kukk, Mõtus, Rannu, Seiman). No või oli keegi muu. + samal ajal ajas omi asju seal veel ka "pullimeeste" teatriansambel "Lilleke" (F.Kark, T.Kark, Mägi, Laes, Võrno). Kõik soovijad ei mahtunud sinna ära.

OMETI teadsime, et kusagil pealinnas tegutsevad põranda all või pool-põranda all Generaator-M, Velikije Luki ja Rosta Aknad... kassetid ja makilindid käisid salaja käest kätte... aga meie tahtsime kaaa midagi vinget teha
Paraku oli see teatud välimusega isikutel ja teatud muusikastiile viljelevatel bändidel ametlikul tasemel toona nagu peaga vastu seina jooksmine.
Paljas juuste pikkus võis selle välistada juba eos, muust rääkimata
..me räägime 80-ndate algusest kuni keskpaigani. Seal 80-ndate lõpus juba oli rohkematel lootust ja ka võimalusi.

80-ndate algusest mäletan, kuidas ühe keskkooli mingile peole oli kutsutud esinema "Pära Trust" või oli ta siis juba "Turist". Igatahes näidati kontserdi sissejuhatuseks valgel ekraanil projektoriga neid tänaseks klassikaks saanud mustvalgeid Pära-Trusti (Volmeri) filme. Mingi poole peo ajal tulid mingid kontrollid ja kuulutasid kontserdi/peo nõukogude noortele mittesobilikuks. Rahvas läks leili ja hakkas toole läbi akende välja loopima, mis viis selleni, et lõpuks piirasid miilitsad koolimaja ümber, tuled pandi põlema ja kästi oleng sekundipealt ära lõpetada. Rahvas lasti hanereas välja, otsiti ka toolide loopijaid. See oli paar aastat pärast 1980 kuulsat jalgpallimatši ja Propelleri esinemist Kadriorus Dünamo staadionil.
Ühesõnaga vale muusika tegemine ja isegi kuulamine võis halvasti lõppeda.

Veel üks siiani väga hea tuttav ajas toona ansambel "Rekontra" (Liiker, Laugesaar, Meos) rida (laulis omal ajal kuulsaks melevalaulu "Virumaa laul")
Aga nemad kõik tegid n.ö õiget ning sobilikku muusikat ja said ka seepärast kusagil kuidagimoodi ikka tegutseda. Osadel bändidel oligi kaks täiesti erinevat repertuaari. Niiütelda ametlik (sült, tantsuõhtud, estraad, atesteerimised jne) ja mitteametlik (pandi proovides või erapidudel seda mida hing ihaldas aga millega avalikkuse ette ei ronitud). Ja enamus neist või paljud olid siis ka prof.muusikutest koosnevad prof.bändid, kellele see oligi tasustatud põhitöö. Igasugused "valet asja ajavad" asjaarmastajad ja profaanid eriti püünele ei pääsenud.

Ja ka paljud profid said toona esinemiskeeldusid nagu vihma oavarrest (Magnetic Band, Turist, Propeller, Hetero jne ja isegi Joala, Müller, Steinfeldt) ning osad leidsid väljapääsu võttes omale uue nime (GGG, Singer-Vinger), osad lasid keelu üle ja osad tegid pikema pausi või lõpetasid.

Siis sai meil kõikidel vahepeal vene kroonus käidud. Kuna trummar ja kidramees olid minust aasta vanemad siis tekkis 3+ aastane paus vahele.

Edasi käisin endistest bändikaaslastest eraldi kohaliku autobaasi tüüpidega sealsetes ruumides mingeid muid projekte tegemas ja saagisin vahelduseks rütmikidrat. Seal tegime vähe lahjemat kraami. Status Quo "Whatever You Want" , Iron Maiden "Aces High" ja isegi Men At Work "Down Under" jms staffi proovisime kaverdada. Vähemalt endal oli lõbus. Seal käis paari proovi ajal millegipärast ka hilisem Brevise sündimängija (A.Norts, hiljem A.Nurga) ja lõi isegi korra meie profaanidest pundiga "lennult" kaasa Ka Kübarsepp (ansamblid Brevis, Shock) asjatas seal midagi vahel... Midaiganes, see oli väga lühiajaline ja poolik projekt, sest vanad semud, meie ilma nimeta bändist, tahtsid uuesti midagi teha.

END of Games

Aga ega me enam midagi suuremat teha ei saanudki-jõudnudki. Kõikidel tekkisid pere ja lapsed ning kuna olid pöördelised ajad (1989-1990) siis oli palju muud tegemist, et ennast ja pere elus hoida. Keegi meid koos Motörheadi jm sarnasega oma katuse alla ei tahtnud ka. Ainus mis me veel tegime oli see, et käisime tegime pärast kolm+ aastast pausi paar proovi ans. Brevise juures leivakombinaadis, kus Brevise helimees lõpuks võttis ka meie olemasoleva repertuaari esimest korda n.ö. professionaalselt linti. Kahjuks pole tänaseni säilinud ühtegi taasmängitavat eksemplari sellest. ~1990 müüsin oma isikliku tavalise kuuekeelse elektrikidra koos väikese võimu ja pedaaliga maha, sest kogus asjatult tolmu ja raha oli hädasti vaja. Nii see üle kivide ja kändude bänditamine kahjuks lõppeski. Oleks olnud paremad ajad, oleks vbl midagi asisemat välja tulnud sellest.

Ja rohkem kitarri põhimõtteliselt enam kätte võtnud ei ole, kui paar vahepealset väga ammust "oma kitsa seltskonna jaanipäeva" ja rahvalike laulude jorutamist (süüdi oli alkohol ) mitte arvestada.
No paarkümmend aastat kindlasti ja ei oskagi sellega enam midagi asjalikku peale hakata

Üks asjaga absoluutselt mitteseotud, kuid hästi illustreeriv pildike ka tollest ajast siia lõppu
.

[davidsoniharald]

Tänan jagamast akf Fucs! Teiste inimeste elu on ikka huvitav lugeda.

[rockrapdude]

...
...Hillar Vimberg ...

Vaatasin, et tuttav nimi sattus ette. Kui ei sobi teemasse, siis võib ära kustutada postituse. Sain tolle mehe käest ka selle loo noodid, täitsa vastab emailidele.

Hillar Vimberg - Cat Story (Eurolaul 2001)

[Lemet]

Esiteks polnud pädevaid pille kusagilt võtta (nii pillide defitsiit kui rahapuudus - tööl ei käinud meist veel keegi, et teenida)

Oma pillimängu ja sellega (tasku)raha teenimise aegadest (1977-1986)võin lugupeetavat lohutada- isegi kui oleks tööl käinud, poleks sellest isegi Jolana ostmiseks piisanud, rääkimata BEAG võimendi komplektist või "Gibson kidra koopiadt", korralike pillide hinnad olid samasse auku autohindadega.
Kuigi asi arenes- kui 70ndate lõpus pakuti pulma või sünnipäeva eest 40 rubla (kümnekss näkku) ja entusiasmil polnud piire, siis peale kroonust tulekut tekitas 25 raha näkku mõttekoha- kas ikka väga viitsib...

[AMvA]

Esiteks polnud pädevaid pille kusagilt võtta (nii pillide defitsiit kui rahapuudus - tööl ei käinud meist veel keegi, et teenida)

Oma pillimängu ja sellega (tasku)raha teenimise aegadest (1977-1986)võin lugupeetavat lohutada- isegi kui oleks tööl käinud, poleks sellest isegi Jolana ostmiseks piisanud, rääkimata BEAG võimendi komplektist või "Gibson kidra koopiadt", korralike pillide hinnad olid samasse auku autohindadega.
Kuigi asi arenes- kui 70ndate lõpus pakuti pulma või sünnipäeva eest 40 rubla (kümnekss näkku) ja entusiasmil polnud piire, siis peale kroonust tulekut tekitas 25 raha näkku mõttekoha- kas ikka väga viitsib...

Mul õnnestus 80-date algupooles osta Narva maantee pillipoest Musima bass suvel teenitud raha eest. Jolanasid vist väga ei liikunud.

[Kriku]

Esiteks polnud pädevaid pille kusagilt võtta (nii pillide defitsiit kui rahapuudus - tööl ei käinud meist veel keegi, et teenida)

Oma pillimängu ja sellega (tasku)raha teenimise aegadest (1977-1986)võin lugupeetavat lohutada- isegi kui oleks tööl käinud, poleks sellest isegi Jolana ostmiseks piisanud, rääkimata BEAG võimendi komplektist või "Gibson kidra koopiadt", korralike pillide hinnad olid samasse auku autohindadega.
Kuigi asi arenes- kui 70ndate lõpus pakuti pulma või sünnipäeva eest 40 rubla (kümnekss näkku) ja entusiasmil polnud piire, siis peale kroonust tulekut tekitas 25 raha näkku mõttekoha- kas ikka väga viitsib...

Ei tea, "Motörheadi" loomingust inspireeritud kontserdi peale oleks saajarahvas vast kogu raha loovutanud ja paremad asjad ka.