Natuke ajalugu, fakte ja numbreid siia vahele.
2.septembril 1948 võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu määruse nr 834 “Kodanike individuaalelamute ehitamise kohta”. Selle määruse punkt 1 kohustas maakondade, linnade ja rajoonide töörahva saadikute nõukogu täitevkomiteesid (RSN TK) andma kodanikele linnades või väljaspool linnu maatükke ühe- kuni kahekordsete individuaalelamute ehitamiseks. Linnades tohtis krundi suuruseks olla maksimaalselt 600 ruutmeetrit. Kolhoosides võis aiamaa suurus olla riigiteenistujatel kuni 0,15ha ja kolhoosnikul 0,60ha. Maakasutuse eest tasuti riigile maamaksu.
6.detsembril 1950 võeti Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt vastu määrus nr. 1058 - “Eesti NSV linnamaade korraldamise põhimäärus”. Selle kohaselt kodanikele kasutusse antavate maade suuruse määrab kindlaks RSN TK. Täitevkomiteed määrasid ja eraldasid isikutele nii õuemaad kui aia- heina- ja karjamaad. Maa eraldati kindlaksmääratud tähtajaks. Määrus 1058 tühistati ENSV MN 18. juunil 1956 määrusega nr.137 ja kehtestati „Eesti NSV linnade, rajoonikeskuste ja alevite maade korraldamise põhimäärus“. Maade eraldamisega hakkas tegelema kohalik kommunaalmajanduse organ RSN TK eelneva otsuse alusel.
Kommunaalmajanduse osakonnad teostasid linnamaade maakorraldust ja kolhoosid kolhoosimaa maakorraldust, vastavalt RSN TK otsustele. Pärast RSN TK maade eraldamise otsustamist andsid nad välja akti maade kasutamise kohta, eraldasid kasutajale maatüki looduses, teostasid piirimärkide paigaldamise ning maamõõdutööd.
1950-ndatel hakati kolhoosides eraldatava õue-aiamaa suuruseid lahti kirjutama ka kolhooside põhikirjades. Näiteks "Stalinlik Tee" nr. 46, 17 aprill 1956 kirjutas, et erilist heakskiitu leidis «Ühenduse» kolhoosi uues põhikirja projektis punkt,
"mis reguleerib kolhoosnikute isikliku õue-aiamaa kasutamist. Selle punkti kohaselt võib kolhoosipere individuaalaiamaa suurus olla 0,05—0,6 ha, kusjuures kolhoosipere liikmeteks loetakse kõik kodanikud, kes kuuluvad antud perekonnas ühte leibkonda."
Osadele mõõdeti välja ja kasutasid rohkem. Nii kirjutab nt. "Uus Elu" nr. 11, 24 jaanuar 1952, et kolhoosi põhikirja ei täideta ja
"Bolševiku kolhoosis mõõdeti välja fiktiivselt ühes leibkonnas elavale Joosepite perekonnale 3 aiamaad ühtekokku 1,8 ha ulatuses. Sama kolhoosi kolhoosnik Minna Välgule jäeti kasutamiseks peale kolhoosipõldude keskelt mõõdetud 0,6 ha suuruse individuaalaiamaa kasutamiseks ka elamu juures olev aiamaa 0,5 ha suuruses. Edu kolhoosi kolhoosnik Tiirats omas aiamaad 0,85 ha jne."
1971a 1. jaanuarist hakkas kehtima uus Eesti NSV maakoodeks mis tunnistati kehtetuks alles 1997 aastal. Selle §27 sätestas kodanikele maa andmise korra. Kodanikud, kes soovisid maad pidid esitama avalduse maa asukohajärgsele küla, alevi, rajooni või linna töörahva saadikute nõukogu täitevkomiteele (TSN TK) või kolhoosi juhatusele (või muu ettevõtte juhatusele, kelle kasutuses maa on). §77 loetleb kodanike kasutusse antava maa liigid: 1) õue-aiamaa; 2) ehituskrunt; 3) köögiviljamaa; 4) ametimaa; 5) heina- ja karjamaa. Koodeksi §82 järgi oli igal kolhoosipere liikmel õigus õue-aiamaale. §12 vabastas majandid ja kodanikud maamaksust.
Maakoodeks kirjutas:
§77
(2) õue-aiamaa kasutamise õigus on kolhoosiperedel; maal elunevatel ja töötavate] kodanikel vaid tingimusel, kui neil on isikliku omandiõiguse alusel elamu või kui nad ehitavad seda.
(3) Individuaalehituskrundid antakse kolhoosiperedele ja kodanike perekondadele, kes ehitavad individuaalelamut käesoleva koodeksi §-des 140 —146 sätestatud korras.
(4) Kodanike perekondadele, kellel ei ole isikliku omandiõiguse alusel elamut, võidakse anda kasutamiseks köögiviljamaad.
(5) Ametimaad antakse käesoleva koodeksi §-des 174—178 tähendatud kodanikele.
(6) Heina- ja karjamaad antakse kodanike perekondadele, kellel on isiklikke kariloomi.
(7) Linnades ja alevites elunevatele kodanikele, kellel on maal isiklikus omanduses hooneid, ja kodanikele, kes elavad maal, kuid töötavad linnades või alevites, antakse ainult hoonetealune maa ja õuemaa.
§ 79. Maa andmine kodanikele
(1) Kolhoosid, sovhoosid ning teised riiklikud ettevõtted, organisatsioonid ja asutused on kohustatud kodaniku soovi korral andma käesoleva koodeksi §-s 77 lg. 1 punkt 1 tähendatud maad käesoleva koodeksi §-s 88 kehtestatud maksimaalmäärades järgmiste kodanike kategooriatele:
1) sovhooside ning teiste riiklike põllumajanduslike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste alalistele töötajatele;
2) kolhoosiperedele ning kolhoosis alaliselt töölepingu alusel töötavatele töölistele ja teenistujatele;
3) maal töötavatele ja elunevatele kooliõpetajatele, arstidele ning teistele spetsialistidele, kelle nimekirja kinnitab Eesti NSV Ministrite Nõukogu.
(2) Teistele käesoleva paragrahvi lg. 1 ette nähtud korras maad mittesaavatele kodanikele antakse maad käesoleva koodeksi §-des 87, 9b ja 99 sätestatud korras ning tingimustel.
S 80. Kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike, kooperatiivsete ja ühiskondlike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste elamute juures asuva krundi kasutamine.
(1) Kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike, kooperatiivsete või ühiskondlike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste elamute juures olevat maad võidakse kasutada puuviljaja marjaaedade rajamiseks ning koogivilja kasvatamiseks kooskõlas planeerimisprojektiga.
(2) Maad kasutavad maja elanikud kollektiivselt või selle jaotab maja omanik (valdaja) perekondade vahel.
(3) Puuvilja- ja marjaaiad kuuluvad elamu juurde ning neid võidakse jaotada ainult kasutamiseks, vaatamata sellele, kes nad rajas.
(4) Kodanike kasutusse antud maatükkide tarastamine on keelatud.
§ 82. Kolhoosipere õigus õue-aiamaale
(1) Igal kolhoosiperel on õigus õue-aiamaale, mis antakse kolhoosi põhikirjas ettenähtud korras ja normide piires.
§ 88. Õue-aiamaa suuruse piirnormid
(1) Kodanike õue-aiamaa piirnormideks on:
1) kuni 0,30 ha — kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike põllumajanduslike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste alalistele töölistele ja teenistujatele;
2) kuni 0,25 ha — maal töötavatele ja elunevatele kooliõpetajatele, arstidele ning teistele spetsialistidele, samuti ka töölistele ja teenistujatele;
3) kuni 0,15 ha — teistele maal töötavatele ja elunevatele töölistele, teenistujatele, pensionäridele, invaliididele ja teistele kodanikele.
§ 95. Köögiviljamaa
(1) Kodanikele, kes ei kasuta õue-aiamaad ega ametimaad, antakse individuaalseks või kollektiivseks lühiajaliseks ajutiseks kasutamiseks köögiviljamaa.
(2) Köögiviljamaal ei lubata rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke, samuti püstitada ehitisi.
§ 97. Köögi viljamaa suurus
Köögiviljamaad antakse kuni 0,15 ha perekonna kohta.
§ 99. Heina- ja karjamaa kasutamiseks andmine
(1) Käesoleva koodeksi §-des 85 —87 loetletud kodanike kategooriatele, kellel on isiklikke kariloomi, eraldatakse loomade karjatamiseks maatükid riigi tagavaramaast, riikliku metsafondi või linnade ja alevite maast ning samuti mittepõllumajandusliku otstarbega maast. Sellise maa puudumisel võib loomade karjatamiseks eraldada maatükke kehtestatud korras kolhooside, sovhooside ning teiste põllumajanduslike ettevõtete, organisatsioonide või asutuste maast, kusjuures kariloomade omanikud tasuvad maakasutajatele nende maatükkide pidamise ja parandamise kulud.
§ 101. Kodanike kasutusse antava heina- ja karjamaa suurus.
Kodanike kasutusse antava heina- ja karjamaa suuruse määrab, olenevalt maa kvaliteedist organ, kes annab maa kasutamiseks.
§ 104. Üksiktalundile maakasutamine.
Mõningates kohtades olevad üksiktalundid kasutavad neile väli- ja õueaiamaaks antud maatükke põllumajanduslikul otstarbel Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega kehtestatud korras ja normide piires.
§ 105. Üksiktalundile maakasutamise kord.
(1) Üksiktalundid võivad kasutada neile eraldatud õue-aiamaad põllukultuuride kasvatamiseks, loomade karjatamiseks ja heinaniitmiseks, elamu ja majapidamishoonete püstitamiseks vastavalt hoonestamiseeskirjadele, samuti viljapuu- ja köögiviljaaia rajamiseks.
(2) Üksiktalundile eraldatud maad kasutatakse võõrast tööjõudu rakendamata.
Kellele oli juba vanade normide kohaselt välja mõõdetud tähtajatult 0,5 või 0,6 ha õue-aiamaad, need võisid seda edasi kasutada. Tähtajalised läksid pärast tähtaja lõppemist ja uuesti kasutusse andmist ümbermõõtmisele.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 7. aprillist 1983. aastast „Muudatuste ja täienduste tegemise kohta „Eesti NSV maakoodeksis” suurendas kasutada oleva õue-aiamaa piirsuurust. Näiteks "Ühistöö" nr. 73, 23 juuni 1984 kirjutas, et
"«Eesti NSV maakoodeksi» paragrahv 88 määrab kodanikele uued õue-aiamaa piirnormid: kuni 0,5 ha kolhooside, sovhooside ning teiste põllumajanduslike ettevõtete alalistele töölistele ja teenistujatele. Kuni 0,25 ha antakse maal töötavatele ja elunevatele kodanikele; teistele maal elunevatele kodanikele vaid tingimusel, kui neil on maal isikliku omandiõiguse alusel elamu või kui nad seda ehitavad. Sellest näeme, et sovhooside ja teiste põllumajanduslike ettevõtete alalised töölised võivad senise 0,3 ha suuruse õue-aiamaa asemel kasutada 0,5, teised maal töötavad ja elunevad kodanikud 0,15 asemel 0,25 ha õue-aiamaad, õue-aiamaa suureneb majandite maafondi ja põhiliselt haritavate maade arvel."
06.12.1989a võttis ENSV Ülemnõukogu vastu
ENSV taluseaduse, mille alusel hakati põllumajanduslikku kaubatootmist alustavatele taludele eraldama talude loomiseks maad. Maad eraldati talude loomiseks kohaliku RSN TK loal tegelikult ka varem, juba 1988 aastal, Rajooni RSN Täitevkomitee otsuste ja maa looduses eraldamise aktide alusel.
§ 8. Talu taastamine
(1) Talu taastamisel on eelisõigus tema endisel omanikul seisuga 23. juuli 1940 või tema seadusjärgsetel pärijatel, kellest on eelisõigus neil, kelle valduses on endise talu hooned. Kui hooned pole säilinud, siis neil, kes elavad maakasutaja territooriumil ja on temaga töövahekorras, ning seejärel teistel põllumajanduses töötavatel isikutel. Samasugune eelisõigus talu taastamiseks on ka neil rehabiliteeritud isikutel või nende pärijatel, kelle omandiõigus nende endistele taluhoonetele on seadusandluses ettenähtud korras taastatud.
§ 9. Uue talu loomine
(1) Uue talu loomise õigus on:
1) maja või abimajapidamist omavatel kolhoosi liikmetel ja sovhoositöötajatel, kusjuures neil on õigus taotleda talu loomist õueaiamaaga piirneval maal;
2) käesoleva seaduse § 8 lg. 4 kohaselt talu taastamise õigust omavatel isikutel, samuti rehabiliteeritud isikutel või nende pärijatel, kellel pole olnud võimalust oma endisi taluhooneid tagasi saada ega seega taotleda talu taastamist praeguse maakasutaja territooriumil, on õigus taotleda talu loomist mõne teise maakasutaja territooriumil;
3) endistel taluomanikel või nende pärijatel, kelle taluhooned on seaduslikul alusel üle läinud uuele omanikule;
4) hooneid ja abimajandit mitteomavatel kolhoosi liikmetel ja sovhoositöötajatel;
5) kolhooside ja sovhoosidega töövahekorras mitteolevatel isikutel.
(2) Sotsiaalse õigluse ja talude elujõulisuse tagamiseks arvestatakse uute talude loomisel eeltoodud järjekorda.
§ 11. Talule maa andmine
...
(3) Talumaa maksimaalsuuruseks on 50 ha haritavat maad. Talupidamise kavast lähtudes võib erandina talu olla suurem. Talumaa sisse arvatakse hoonetealune ja õuemaa.
16 jaanuaril 1990 loodi reformide tulemusel Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas Maa-amet. 03.09.1990a anti välja Maa-ameti käskkiri number 3 „Maa kasutamiseks andmise ajutine kord“. 22.11.1990a anti välja Maa-ameti käskkiri number 7 „Taludele maa kasutamiseks andmise ajutine juhend“.
Individuaaltootmine ENSV-s 80-ndatel.
Aja Pulss nr. 22, 15 november 1985
Isiklikes abimajapidamistes toodetakse põllumajandussaadusi aastaaastalt küll vähem, kuid nende osatähtsus elanike toiduainetega varustamisel on veel küllalt suur. 1984. aasta lõpu seisuga oli isiklikus omanduses 113 200 veist, 49 200 siga, 150 900 lammast ja kitse ning 1,2 miljonit lindu. Isiklikud majapidamised andsid 1984. aastal: 42 800 tonni teravilja (3,5 % vabariigis toodetust), 385 500 tonni kartulit (32,2 %), 57 100 tonni köögivilja (41,5 %), 17 200 tonni liha tapakaalus (7,0 %), 225 200 tonni piima (18,5 %) ja 124,4 miljonit muna (22,7 %). Põhitootmises rakendatud sovhoositöötajate keskmine kuupalk koos preemiaga oli 1984. aastal 246,8 rubla, kolhoosnikel 265,8 rubla.
■ Eesti NSV põllumajanduse kogutoodang oli 1984. aastal 1199 miljonit rubla, mis moodustab NSV Liidu põllumajanduse kogutoodangust 0,9 protsenti, sealhulgas taimekasvatuse osatähtsus oli 0,6 ja loomakasvatusel 1,1 protsenti. Viimastel aastatel on meie vabariigi põllumajanduse kogutoodangu kasvutempo olnud väiksem kui paljudes teistes liiduvabariikides: 1980. aastaga võrreldes suurenes see 8 protsenti, samal ajal Läti NSV-s 24, Leedu NSV-s 30 ning NSV Liidus tervikuna 11 protsenti.
■ Vaatamata meie vabariigi väiksusele (nii territoorium kui ka põllumajanduslikud kõlvikud moodustavad NSV Liidu vastavatest näitajatest ainult 0,2%) saadi 1984. aastal Eesti NSV-s 1,4 protsenti kogu meie maa kartulist, 1,3 protsenti piimast, 1,2 protsenti lihast, 0,7 protsenti munadest ja 0,4 protsenti köögiviljast.
■ Aasta-aastalt väheneb meie vabariigis otsene tööjõukulu põllumajandussaaduste tootmisel. Kui aastail 1976—1980 tuli keskmiselt aastas 1 tonni noor- ja nuumveiste kaaluiibe tõstmiseks sovhoosides 179 ja kolhoosides 182 inimtundi, siis aastail 1980—1984 vastavalt 170 ja 165 inimtundi; noor- ja nuumsigade kaaluiibe tõstmisel vähenes tööjõukulu sovhoosides 105-lt ja kolhoosides 115-lt 102 inimtunnini; piima tootmisel 37 inimtunnilt sovhoosides 35 ja kolhoosides 34 inimtunnini. Tööjõukulu teravilja, kartuli ja ava-maa-köögivilja kasvatamisel aastail 1981—1984 jäi kümnenda viisaastaku tasemele.
Aja Pulss nr. 5, 1 märts 1987
■ 1985. aastal müüdi riigile 190 700 tonni teravilja (1980. aastal 154 800 t), 190 900 (259 200) tonni kartulit, 71300 (63 500) tonni köögivilja, 199 200 (178 400) tonni loomi ja linde tapakaalus, 1 229 400 (1 097 500) tonni piima ja 378,4 (358,5) miljonit muna.
■ Kolhoosnike, tööliste ja teenistujate isiklikus abimajapidamises oli 1985. aasta lõpul 111 200 veist (1980. aasta lõpul 108 200), 43 600 (49 400) siga, 140 200 (146 100) lammast ja kitse ning 900 000 (1 500 000) lindu. Isiklikus abimajapidamises toodeti 1985. aastal teravilja 30 800 tonni (1980. aastal 35 600 t), kartulit 250 100 (335 100) tonni, köögivilja 49 400 (53 400) tonni, liha tapakaalus 16 400 (28 200) tonni, piima 227 600 (227 300) tonni ja 126,9 (147,9) miljonit muna.
■ Möödunud viisaastaku jooksul on märgatavalt suurenenud põllumajandustöötajate sissetulekud. Põhitootmises rakendatud sovhoositööta jäte keskmine kuutöötasu (koos preemiaga) tõusis 193,0 rublalt (1980. aastal) 267,9 rublani (1985. aastal). Kolhooside ühistootmisest osa võtnud kolhoosnike keskmine kuutöötasu (koos preemiaga) kasvas samal ajavahemikul 206,6-lt 272,7 rublani.
Tootmisstatistika lääneriikidega võrreldes.
.
https://www.popest.ee/file/D6.pdf
*
Lisalugemist.
R. Piiri. See varumise harjumus – toidukultuurist Nõukogude Eestis
https://ojs.erm.ee/index.php/ermer/article/view/97/90
Nomenklatuuri pidulaud: ENSV tippkommunistid nautisid läänelikke hõrgutisi
https://novaator.err.ee/1609166512/nome ... -horgutisi
