Tema käest olen kuulnud, et terve elu (suri 2003. aasta maikuus) oli tal üks kuul kusalgi keres, mida ei saanud sõjaajal välja opereerida ning pärast enam vist ei tahetud/viitsitud vms. Samuti jäi ta paremast kõrvast kurdiks, kuna selle ääres plahvatas tal mürsk, mille kilde ta tükk aega endal seljas kandis. haavata sai ta kokku vististi 3 või 4 korda vms. Esimest korda Velikije Luki all. Võttis osa ka Sõrve dessandist, Sinimägede kohta ei oska ma öelda, kuna minu isa väitel mu vanaisa Sinimägedes ei olnud, vähemasti ei tahtnud ta sellest eriti rääkida. Mine võta kinni... A ja sõjaseiklustest teadis ta ka seda rääkida, et talle kukkus mingi telliskivi sein kaela vms. selle tõttu oli tal terve elu seljaga mingi jama, ent see ei takistanud tal veel 2003. aasta veebruaris seajahis käimist...
Üldiselt sai ta sõjas ikka väga korralikult retsi (lisaks vennad-õed Siberisse, tema pere ja ka siis minu isa päästis see, et vanaisa ei hakanud mobilisatsioonikäsule vastu), kuna NA-sse võeti ta 1941. aasta juulikuu mobilisatsiooniga (töölaagrid ja muu selline), edasi 7. Eesti Laskurdiviisi alates selle formeerimisest veebruaris 1942 ning tuleristsed sai kogu see kaader Velikije Luki all, kus siis mu vanaisa, nagu mainitud, ka haavata sai. Sõda lõppes tema jaoks Kuramaa koti juures 1945, nii et nagu selgub, oli ta 4 aastat sõtta kistud.
Täpselt ei oskagi öelda, kuid kavatsen järele pärida.
Eks see arvatavasti "eneseohverdajaliku tegevuse eest Suures Isamaasõjas" või millegi sellise eest oli...
Küsimus ka: Kui palju neid punatäheordeneid jagati ja kui kõrge/madal autasu see on?
Selle arutluse ajab aga lootusetult segaseks koikvoimalike ordenite rohkus Punaarmees 
