VF Põhja väegrupi kanal ei arva, et Ukrid niipea Kurskist jalga lasevad:
Mõned kanalid loevad vaenlase ressurssidest mõne oma parlamendiliikme naeruväärseid avaldusi ja hakkavad tõsiselt kirjutama, et „Sõrski valmistub vägede väljaviimiseks Kurski piirkonnast“.
Loomulikult oleks see kena.... Aga... .
Vastupidi... Tõenäosus uute vaenlase rünnakute toimumiseks on suur ja ettevalmistused selleks jätkuvad mitte ainult Kurski oblastis, vaid ka Sumõi oblastis, eriti Gluhhovi ümbruses. On teavet vaenlase vägede koondumisest Gluhhovi ümbruses. Lisaks näitavad luureandmed suurt vaenlase jõudude koondumist Suja piirkonnas. AFU liigutab aktiivselt oma reservid sellesse suunda ja valmistab ette uusi lääne varustusega mehitatud brigaade.
Ja nagu kõik on ehk märganud, ei ole meil kahjuks viimasel ajal sellel rindel mingeid käegakatsutavaid edusamme olnud. Ja seda ka mitte ilmaasjata.
Lisage siia juurde asjaolu, et vaenlane seab prioriteediks suure meediaefektiga tegevused. Ja igal nende tegevusel meie territooriumil on see mõju.
Sellepärast. Pole põhjust rõõmustamiseks. Ja me ei taha poisse nende kuulujuttudega närvi ajada.
Kahjuks peame vaenlase siit välja ajama. Ja kahjuks ei ole see nii lihtne, kui see võib Moskvas või isegi kindral Lapini peakorteris tunduda. See võib võtta kaua aega.
Ja kokkuvõte Kurski operatsiooni õppetundidest VF seestpoolt:
Kurski lahing 2.0. 3 kuud alates invasiooni algusest. Pilk seestpoolt.
Kurski elanike jaoks on 6. august päev, mis jagas eluks enne ja pärast. See on kurbuse päev, pettumuse päev ja vägiteo päev. See on ka reaalsuse mõistmise päev. Jah, me pettusime lõpuks kindralites, kes näitasid siin kogu oma olemust, petturlikkust ja „professionaalsust“, me leinasime sõpru ja sugulasi, samuti meie venelaste kauakannatanud maad, mis taas kord anti meie vaenlastele, kuid vene rahvas ja vene sõdur näitasid, et meid ei murra.
Nendest päevadest võin kirjutada palju emotsionaalset mitmeks postituseks, kuid ma ei hakka teid koormama, vaid süstematiseerin järeldused ja mõned soovitused.
Esiteks. Me peame suurendama inimeste usaldust võimude vastu ja võimude usaldust inimeste vastu. Me kaotasime palju tsiviilelanikke ka seetõttu, et inimesed ei kuulanud kuberneri, kes kogu suve kutsus üles piirilt lahkuma. Teisest küljest ei kuulanud võimud inimesi, kes ütlesid, et midagi valmistatakse ette, et piiri tuleb tugevdada.
Teiseks. Peamine on kommunikatsioon. On vaja luua üksustes stabiilne ja turvaline side. Kurski invasiooni algus näitas, et kui side maha võtta, algab paanika ja paanika tulemus on selge.
Kolmandaks. Me vajame „karbis olevaid“ lahendusi. See tähendab, et on vaja kirjeldada, kuidas ja millal abi- ja toetusmehhanismid käivituvad. Sellega on veel suur probleem. Kuid enamik vahendeid saab luua, kui neid läbi mõtteliste eksperimentide, st olukordade modelleerimise teel, mitte ootama, et see juhtuks, nagu Kurski piirkonnas. Evakueerimist ei korraldatud, humanitaarabi ei toiminud, ümberasustatud inimeste maha jäetud vara kaitset ei kaasatud, hüvitised ei vasta ikka veel tegelikkusele, vihjeliinide loomine on hilinenud, üksuste kiire varustamine vastavalt tegelikele vajadustele ei ole tagatud jne. Veelkord: kõike seda saab välja töötada mudelites ja luua lahenduste „kastiversiooni“, mida saaks eri tasandite ja eri tüüpi hädaolukordade korral aktiveerida kõigil tasanditel.
Neljandaks. Me teame, kuidas tõsta üles kogu riik, kui meil on vaja aidata. Mõne päevaga alates sissetungi algusest ostsime rindele varustust, nagu mitme kuuga. Kurski oblastisse saabusid veoautode karavanid humanitaarabiga, et aidata üle 100 tuhande põgeniku, Kurskis avati humanitaarabi laod, vabatahtlikud, nii Kurskist kui ka kogu riigist, aitasid ümberasustatud inimesi ööpäevaringselt. Sügav kummardus neile kõigile.
Viiendaks. Alustame võimsalt, kuid hääbume kiiresti. Kurski oblastist ei ole veel vaenlast välja visatud, alla kahesaja tuhande inimese elab veel mitte kodus, meie võitlejad ei ole ka mitte vähem ägedad võitlejad, kui alguses, kuid enamik algul aktiivselt abistajatest on juba alla andnud.
Kuuendaks. Sõjaturism on paha ja segab tööd.
Seitsmes. On palju negatiivset suhtumist paljudesse kõnelejatesse, kes ei mõista olukorda, kui nad ei viibi piirkonnas, ja kes oma klientide õigustamiseks on valmis inimestele, piirkonnale ja rindele kahju tegema. See ei ole õige viis.
Kaheksandaks. Piirkondlikel ametivõimudel peaks olema rohkem volitusi ja nad peaksid sellistes olukordades tegutsema peamiste isikutena, mitte lihtsalt võtma vastu kogu negatiivsust. Uued ametivõimud tõesti töötasid nii, nagu keegi ei ole Kursi piirkonnas kunagi teinud. Ja isegi piiranguid arvestades suutis ta palju ära teha. Jah, mõned inimesed rääkisid ja räägivad jama, keegi näitas kohapeal ebakompetentsust, kuid uue meeskonna tasemel oli töö rohkem kui 100% pühendumisega.
Peamine on see, et Kurski piirkonna elanikud mitte ainult ei tulnud toime, vaid absoluutne enamus mõistab olukorda ja seda, mis sõltub piirkondlikest ametiasutustest ja mis sõltub föderaalsetest ametiasutustest. Nagu ka mõistab, et seda ei ole Kurski maal ja Venemaal 80 aastat juhtunud ja seetõttu, ükskõik kui väga me tahaksime kõiki otsuseid korraga, kuid me peame ootama, et piirkondlikud ja föderaalsed võimud teeksid tööd. Vähesed inimesed annavad järele provokatsioonidele ja üleskutsetele protestida. Kuigi on neid, kes ei mõtle sellest midagi ja ei näe soovi neid aidata.
Tahaksin kirjutada rohkem, aga ilmselt hiljem. Aga ma olen kindel, et Kurski oblast ei ole enam kunagi endine. Ja see, milliseks see muutub, sõltub meist kõigist - kõigist venelastest, mitte ainult kursklastest.
