Suvorovi jutt Su 2 kohta selgelt ütleb et see on agressor, lennuk-seekel mille ainuke otstarbe võib agressiivses välksõjas osavõtt.
Selle tõenduseks võrdleb ta seda Ju 87ga ja Nakadzima pommilennukitega.
Nii et kõik minu väides on õige.
Aga lugedes tema viimased teosed rohkem ja rohkem veendun et tema näol on tegemist kompleksse täis grafomaaniga, kelle eesmärgid on ajaloo tõesest käsitlemisest võrdlemisi kauged
Kes alustas Teist Maailmasõda?
Nojah, asi kipub nagu jälle pisut "suvorovlikuks"denis23 kirjutas:Suvorovi jutt Su 2 kohta selgelt ütleb et see on agressor, lennuk-seekel mille ainuke otstarbe võib agressiivses välksõjas osavõtt.
Selle tõenduseks võrdleb ta seda Ju 87ga ja Nakadzima pommilennukitega.
Nii et kõik minu väides on õige.
Üldse on kõigile suvorovi kriitikutele ühine üks joon. Loetakse raamat läbi, saadakse kurjaks. Võetakse sealt mingi fakt või tõlgendus, mis kontekstist välja kistakse, pihuks ja põrmuks tambitakse, tehakse sellest koondjäreldus, et Suvorov on siga. Ning tuntakse head meelt milline heategu ühiskonnale tehtud on
Mida ma tahtsin oma eelmises postis öelda - küsimus ei ole lennuki konstruktsioonis ega väljanägemises. (Su-2 oli O-47 sarnase väljanägemisega, mitte sarnase konstruktsiooniga...)
Mingil määral on kindlasti küsimuseks milliseks ülesandeks lennuk oli ette nähtud. Kergest luure- ja pommituslennukist on raske midagi välja pigistada Berliini pommitamiseks või Moskva õhukaitseks. Kuni Berliin pole käeulatuses või saksa pommituslennukite lennuväljad selle kerge lennuki tegevuspiirkonnas.
Aga mingeid oletusi või järeldusi saab hakata tegema, kui vaadata lennukite ehitamise plaane. Kui palju ühte või teist tüüpi lennukeid oli plaanis toota, neile piloote välja õpetada, millal nende tootmiseks tellimused on välja antud ning mis ajaks ühte või teist lennukitüüpi kui palju pidi valmis olema.
No vot, ja Suvorov toob tõesti fantastilised arvud kui palju pidi N Liidu armee jaoks tootma neid luure- ning kergepommituslennukeid Su-2. Lähtub mõningatest kaudsetest andmetest. nagu näiteks M-82 mootorite tootmise plaanidest. Ja millest seal kõik veel oli. Pole raamatut käepärast ja ei viici selle tühise vaidluse pärast ka tema netiversiooni taga otsima hakata.
Ning samuti toob ära lennukoolide avamise ning plaanitud läbilaskemahu arvestusi. Samuti kaudsete allikate kaudu. Kuna otseseid numbreid keegi ei avaldanud talle.
Ning raamatus (asja piltlikuse huvides) iseloomustab Su-2 kui lennukit-šaakalit, mis suudab edukalt tegutseda sellistes massides vaid vastase õhutõrje ning lennuväe puudumise olukorras.
Ning kõik tormavad kritiseerima Suvorovi lennuki konstrueerimise ajaloo ning muid selleteemalisi näpukaid. Ning keegi ei taha rääkida sellest, millised kavad siis N Liidul tegelikult olid lennukite tootmiseks ning relvastusse võtmiseks.
Täpsel samamoodi käib enamuse muude teemadega. Rünnatakse neid (enamasti väheolulisi) tehnilisi aspekte Suvorovi raamatutes, kus ta tõesti tihti puusse paneb. Hiilitakse aga mööda vastuseta küsimustest, kus vastus ilmselt oleks N Liidule ebameeldiv.
Aga ise pean tunnistama, et olen nii Suvorovi kui ka kõigi tema kriitikute raamatute lugemise juba ammu lõpetanud. Tegemist siiski rohkem nagu publitsistika, mitte ajalooga. Ning peale ühe neist läbilugemist võid juba suure tõenäosusega (peale sissejuhatusega tutvumist
) ära aimata kogu ülejäänud raamatu sisu...-
Külaline
Mina sain küll raamatuid läbi lugedes väga-väga rõõmsaks. Siis aga kui nägin, et Suvorov mitte ei eksi või ei tee näpukaid, vaid sõna otseses mõttes valetab, sain väga kurjaks, et niiviisi haledalt petta sain. Sellepärast mulle see siga ei meeldigi. Ning huvitav, et Suvorovi kaitsjad juhivad ikka jutu mingitele tähtsusetutele tehnilistele detailidele, milledes ta, jah tõesti, eksib, ja sellele, et ta, vaene mees, ei saanud neid ja neid allikaid kasutada. Aga tegelikult on tegemist labase võltsija ja propagandistiga, sest just selliseid võtteid ta oma raamatuis nii mõnigi kord kasutab, nagu on osutatud.Üldse on kõigile suvorovi kriitikutele ühine üks joon. Loetakse raamat läbi, saadakse kurjaks. Võetakse sealt mingi fakt või tõlgendus, mis kontekstist välja kistakse, pihuks ja põrmuks tambitakse, tehakse sellest koondjäreldus, et Suvorov on siga.
Ilmselt on nii, et, kuna Suvorov on nõukogude-vastane ja ajab meeldivat juttu, siis lihtsalt peab teda kuidagi kaitsma ja välja vabandama? Mis vahe on Suvorovi teoste ja Nliidu ajalookirjanduse koostamise võtetel? Olulist pole - on kontseptsioon, mida vaja tõestada ja selle heaks tehakse kõik. Aga ometi Suvorovit kiidetakse ja Nliidu kirjandust materdatakse!
Ja nagu ma juba osutasin, see, et Suvorov selliste omadustega on, ei tähenda tingimata, et 1939-1941. a. probleemistik tuleks kohe kõrvale heita ja mainstream versiooni juurde tagasi pöörduda. Lihtsalt peaks Suvorovist sõltumatult asjale lähenema ja mitte teda pidevalt mingisuguse tõestajana esitlema.
-
Külaline
Nublu, kuna sa oled siin foorumis just lennundushuvilisena silma paistnud, siis käsitleks eraldi just Suvorovi lennunduskontseptsiooni. Tema järgi olevat NL plaanitsenud:nublu kirjutas: Ning raamatus (asja piltlikuse huvides) iseloomustab Su-2 kui lennukit-šaakalit, mis suudab edukalt tegutseda sellistes massides vaid vastase õhutõrje ning lennuväe puudumise olukorras.
1)Rünnata ootamatult pahaaimamatut naabrit
2)Hävitada tema lennuvägi juba lennuväljadel
3)Seejärel nn "puhta taeva olukorras" kasutada massiliselt SU-2 taolisi kergeid ründe-pommituslennukeid maavägede toetuseks
4)Pole vaja õhuvõitluskogemustega lendureid, kuna vaenlase lennuvägi on niikuinii maa peal hävitatud, seega võivat algajad piloodid lennata suurtes gruppides väheste kogenud pilootide juhtimisel ja karistamatult rünnata.
Selline käsitlus tundub esmapilgul väga loogiline ja veenev, lähemal uurimisel aga on täielik bullshit! NL-i tolleaegne lennuväe tegevusraadius oli ainult ca 300km, osadel uuematel hävitajatel ka kuni 500km. Vähesed kaugpommitajad poleks siin ilma teinud. Aga Saksamaa ju sõdis teist aastat, seega poleks NL saanud kuidagi arvestada, et kogu tema lennuvägi oleks paiknenud NL-i piiri ääres.
a)Kui Saksamaa poleks planeerinud rünnakut NL-i vastu, siis oleks Saksa lennuvägi paiknenud lõviosas Norras, Lääne-Euroopas, Balkanitel, Põhja-Aafrikas ja Saksamaa enda territooriumil, ainult väga väike osa Poolas ja Saksamaa idaosas. Sel juhul oleks otsese löögi alla sattunud ca 10-20% Saksa lennuväest.
b)Kui NL-il oleks õnnestunud Saksamaad ennetada, ka siis oleks sattunud löögi alla kõige rohkem 50% Saksa lennuväest (Barbarossas osales algselt 2500 kuni 3300 Saksa lennukit, siin on andmed erinevad)
Seega poleks olnud mingit võimalust hävitada kogu Saksa lennuvägi maa peal esimese rünnakuga!
Võtame tegelikult juhtunud olukorra, kus Saksamaa tabas NL-i tõesti ootamatult ja NL-i lennuvägi oli tõesti suures osas koondunud piiride lähedale. Esimesel päeval kaotas NL ca 1200 lennukit (Saksa andmetel veidi rohkem-kuni 1400), neist maa peal ca 800!! See on alla 10% NL-i läänepoolsete sõjaväeringkondade lennukitest (oli ligi 9000). NL-i lennukite koguarvust on see naeruväärne 4-5%. Kusjuures ründetingimused olid algselt tõesti ideaalilähedased:
1)lennukid olid koondatud vähestele lennuväljadele ( ülejäänutel käisid ulatuslikud betoneerimistööd) ja seisid üsna avalikult ning üksteise kõrval.
2)NL-i lenduritel ja õhutõrjel oli keelatud "provokatsioonidele" vastata, see võimaldas algul sakslastel üsna vabalt pommitada.
Ja sellistes ideaaltingimustes suudeti hävitada vaid kuni 10% vastase tehnikast!? Peale selle saavutati see tulemus terve esimese päeva jooksul, mitte esimeses rünnakus (Saksa lennuvägi ründas lennuvälju ikka ja jälle uuesti, hiljem siis juba NL-i hävitajate rünnakuid tõrjudes).
Sakslased saavutasid ülevõimu õhus sugugi mitte esimesel päeval, vaid ligi kuu aega kestnud lahingutega, peamiselt õhuvõitlustes ja õhutõrje tulemuslikul tegutsemisel. Siin oli oluline juba nende hävituslendurite suurepärane väljaõpe ja lahingukogemused ning Saksa õhutõrje efektiivsus.
Seega poleks ka Punaarmee suutnud hävitada kogu Saksa lennuväge esimeste rünnakutega ja kogu Suvorovi "puhta taeva " kontseptsioon lendab vastu taevast!
Ja lõpetuseks veel selline märkus. Suvorovi järgi oli NL-i rünnak planeeritud 6.juulile. 22.juuniks oli reaalselt olemas ca 800 SU-2 tüüpi lennukit. Ehk oskab keegi öelda, kust kotipõhjast oleks Stalin need "100000-150000" SU-2 selle kahe nädala jooksul välja võlunud??
Kirjutan hetkel peast, allikaid otsimata (sry, lihtsalt kiire aeg ning see võtaks jälle miskine paar tundi kuni pool päeva), nii et ärge väga kõvasti pekske kui mõned väiksemad faktivead sisse tulevad. Üritan siiski väga "suvorovit" mitte panna
Esimese päeva esimene rünnak oli kindlsti oluline osa N Liidu lennuväe kasutamise kontseptsioonist. Nimelt sellel 2-päevasel koosolekul seal 1940/41 aastavahetuse paiku, kus 1941. a. sõjaplaanid (ilmselt, ikka ilmselt ) paika pandi, pidas ühe ettekande lennuväe ülem Pavel Rõtšagov. Pole täit teksti tema esinemisest kusagil kohanud, ilmunud refereeringud on kohati üsna vastukäivad, kuid üldjoontes võiks selle esinemise sõnum olla järgmine. Ettekande aluseks või siis nö illustreerivaks osaks oli sakslaste rünnak prantslaste vastu 1940. a. suvel. Mis jõududega ründasid, millist edu saavutasid jne. Edasi tuleb see osa, mida refereerijad erinevalt on tõlgendanud. Osad on toonud seda osa Rõtšagovi ettekandest näitena, et N Liidu sõjaväe juhtkond alahindas esimest lööki ning selle mõju, teised (keda mina rohkem usaldama kipun ) on väitnud, et Rõtšagovi sõnum oli just sama mis troll oma postiski välja tõi. Esimese üllatusrünnakuga hävitatud lennukite arv on siiski suhteliselt väike. Järgneb oluline võitlus ülekaalu pärast õhus, mis tuleb võita.
Aga see on kõik refereeringute refereering. Sest vähemasti minule teadaolevalt pole selle koosoleku materjale täies mahus kusagil avaldatud. Pealegi järgnes koosolekul põhiettekandele veel arutluste ring, seal aga (tolle aja kommete kohaselt ) põhiettekande teese enamasti ei vaidlustatud, vaid ainult täiendati ning toodi välja mingeid olulisi nüanse..
Samas oli esimene üllatuslöök alati oluline osa N Liidu lennuväe kasutamise kontseptsioonis. Seda kasutati suht õnnestunult Halhin Goli lahingute ajal. Ebaõnnestunult 1941. a. sõjas Soome vastu, millega anti tegelikult soomlastele ilus ettekääne N Liidule uuesti sõda kuulutada. Samuti vahelduva eduga pea iga suurrünnaku alates Teise Maailmasõja käigus.
Selle rünnaku eesmärk on ikka ja alati üks, haarata initsiatiiv ning takistada vastase lennuväe tegutsemist. Kõige tähtsam polegi alati lennukite hävitamine. Palju efektiivsem võib olla lennuraja rikkumine sel määral, et vastase lennukid ei suuda lihtsalt startida. Tol ajal oli betoneeritud radasid (Venemaal) küll suht vähe, kuid isegi auklikult muruplatsilt startimine on üsna keeruline. Ning pommiaukude täitmine nõudis aega ning tööd. Samal ajal kui vastase lennukid võisid karistamatult tegutseda. Kui siis veel sattus lähikonnas olema edukas tankikiil, mis lennuvälja paari päeva pärast vallutas, siis ei saanudki keegi neid hävitatud lennukeid oma arvele kirjutada. Taganeja oli sunnitud need ise põlema pistma.
Mis puutub sakslaste üllatusrünnakut ning venelaste kantud kaotusi selle ajal - üks oluline faktor oli siin kindlasti ründajate oluline arvuline vähesus kaitsjatega võrreldes. Sakslastel lihtsalt ei jätkunud piisavalt lennukeid kõigi lennuväljade ründamiseks. Rääkimata korralikust ründamisest. Kunagi sai hoolega loetud mingit Internetis avaldatud kirjutist 22. juunist 1941. a. vene lennuväes. Ei ole viimasel ajal kontrollinud, kas see sait veel üleval on. Kunagi sai see inf isegi vist kuskile oma kõvakettale salvestatud, aga pole eriti kindel et see ka siin säilinud on, sest vahepeal on toimunud vähemasti üks hdd enneaegne ning vägivaldne surm ning mitte kõigist sinna salvestatust ei olnud varukoopiat. Aga seal kirjutatust on meelde jäänud, et vägagi tihti rünnati lennuvälja vaid ühe lüli (3 lennukit) jõududega. Käidi korra lennuväli üle ning tagasi jõuti alles järgmisel päeval või veelgi hiljem. Sest sihtmärke mida rünnata oli ju küll ja küll. Ning mõned lennuväljad jäid üldse rünnaku alt välja, kuna neist lihtsalt ei teatud.
Mis puutub sellesse venelaste juttu, et lennukid olid lennuväljadele kokku koondatud betoonradada ehitamise tõttu - see tundub olevat lihtsalt propaganda (pool)vale, et õigustada kaotusi. Tolle aja plaanide järgi oli lennuväepolgule ette nähtud 1 põhilennuväli ning mitu hargnemislennuvälja, kuhu vajadusel võis polku hajutada. Just vastase ootamatute ning ka juba hilisemate planeeritud rünnakute kahju vähendamiseks. Ei mäleta jälle peast seda hajutamislennuväljade arvu, aga see oli päris suur. Igatahes eestlased olid päris hädas 1939. aasta baaside lepingu ning 1940. a. jätkulepingu puhul, sest venelased nõudsid nii meeletut arvu lennuvälju. No ja vot - betoonradu ehitati planeeritud põhilennuväljadel, hajutamislennuväljad neid saama ei pidanud. Lennukid olid selleks ajaks saadetud just hajutamislennuväljadele. Aga lihtsalt neid lennukeid oli koondatud selleks ajaks sinna rajooni nii palju. Palju rohkem kui koosseisude järgi oleks pidanud baseeruma. Ning seetõttu olidki kõik lennuväljad lennukeid täis.
Ja ikka oli neid lennuvälju nii palju, et sakslastel lihtsalt ei jätkunud lennukeid nende kõigi korralikuks ründamiseks. Rääkimata sellest, et hoolimata eelnevalt tehtust luurest nad lihtsalt ka ei teadnud kõigist neist platsidest ning platsikestest, mida sel suvel lennuväljadena kasutati.
Nii et pilt võiks olla oluliselt teistmoodi, kui esimese löögi oleks andnud arvulises ülekaalus olev vastane.
Omaette teema on lendurite väljaõpe ning selle tase. Venelaste väljaõppe kohta tuleks ilmselt öelda, et kaadrilennuväelastel oli see väga ebaühtlane. NN. vabatahtlikud, kes osalesid ühes või teises rahvusvahelises konfliktis olid enamasti juhtivkoosseisu poolt väljavalitud eriti andekad lendurid, kes ka neis konfliktides (Hispaania, Hiina jne) reaalse lahingkogemuse omandas. Keskmine piloot oli enamasti palju kasinama väljaõppe ning lennukogemusega. Kuid enamasti siiski võimeline suht adekvaatselt lennukit juhtima ning rivis lendama. Kuid sõja lähenedes oli lennukoolide kursusi oluliselt kärbitud (millest ka Suvorov oma raamatus kirjutab) ning nende plaanide järgi kooli lõpetanud lendureil oli tõesti raskusi isegi rivis lendamisega. Rääkimata lahingülesande täitmisest. Ja see olukord kestis enamuse aja kogu sõjast. Lendurid said lennukoolis vaid põhiväljaõppe. Edasi viis tee reservpolku, kus õpiti lendama oma lahinglennuki tüübil ning saadi veidi rivilendu ja mida seal veel oli. Edasi mindi juba lahingüksusesse ning nüüd sõltus kõvasti sellest, kuhu satuti. Tavalises polgus õpiti sõdima "uppuja päästmine on uppuja enda asi" meetodil. Määrati rivvi ning hakkasid lahinglende tegema. Jäid ellu - läks hästi. Lasti alla, tuli reservpolgust järgmine mees asemele. Enamuses kaardiväe osades (kuhu tegelikult selline päris "roheline" tüüp üldse ei sattunudki) oli aga oma täienduse väljaõppeks veel omad mitteformaalsed õppeüksused, kust kõik uued pidid läbi käima. Loomulikult said nad seda luksust omale lubada alles sõja teises pooles. Algul pidid kõik tüübid ikka ise välja ujuma.
Mis puudutab aga uusi lennukitüüpe ning nendele ümberõpet - lahinglennuk on üks kuradima kallis asi. Ning keeruline. Selle konstrueerimine, testimine, heakskiitmine võtab oma aja. Siis tootmine ning relvastussüsteemina kasutusele võtt (koos remondi, hoolduse ning tagavaraosadega varustamise tagamisega). Ning lisaks veel koosseisu väljaõpe sellele uuele tehnikale. Isegi "rikas" riik N Liit, kes ei kõhelnud viimast kui kopikat relvastusele kulutamast ei saanud omale lubada sellist luksust, et kannab lihtsalt maha täiesti korras lahinglennukid ning neile ette nähtud tagavaraosad, võtab nende asemel kasutusele uued ning paremad ning kulutab siis selle perioodi jooksul kogu raha ning energai lendurite uuele tehnikale ümberõppele.
Väljavahetamine kõis ikka järk-järgult. Ning sõja puhkemisel polnud mingit mõtet kõiki polke kohe uue tehnikaga üle ujutada ning kogu lennuressurssi ümberõppele kulutada. Palju loomulikum oleks just selline protsess, et sõda alustatakse juba tuntud ning selgeks õpitud lennukitüübil. Tehakse üllatusrünnak ning haaratakse initsiatiiv õhus. Vastase lennuväljad on valdavalt tegutsemisvõimetud või siis pidevate rünnakute tõttu piiratud tegutsemisvõimega. Maaväed arendavad vastase õhujõude ning õhuluure puudumise tõttu suht väikeste kaotustega edu. Toimuvates lahingutes kannavad ka oma õhujõud kaotusi. Venelaste praktika oli üksust hoida lahingtegevuses kuni kaotuste teatud protsendini üksuse koosseisust. Siis see võeti rindelt maha ning saadeti tagalasse täiendamisele ning puhkusele. Ning selle täienduse ning puhkuse käigus saaks üksus ka uued lennukid, naaseks nendega rindele ning tänu eelnevale lahingkogemusele, uuele ning paremale tehnikale, meeste tõusnud moraalile oleks üksus veelgi võitlusvõimelisem kui enne.
Selle kohta peaks vist ütlema kokkuvõtteks - pikk jutt, s*** jutt. Aga katsu sa mingit teooriat ühe postiga ümber jutustada
Esimese päeva esimene rünnak oli kindlsti oluline osa N Liidu lennuväe kasutamise kontseptsioonist. Nimelt sellel 2-päevasel koosolekul seal 1940/41 aastavahetuse paiku, kus 1941. a. sõjaplaanid (ilmselt, ikka ilmselt
) paika pandi, pidas ühe ettekande lennuväe ülem Pavel Rõtšagov. Pole täit teksti tema esinemisest kusagil kohanud, ilmunud refereeringud on kohati üsna vastukäivad, kuid üldjoontes võiks selle esinemise sõnum olla järgmine. Ettekande aluseks või siis nö illustreerivaks osaks oli sakslaste rünnak prantslaste vastu 1940. a. suvel. Mis jõududega ründasid, millist edu saavutasid jne. Edasi tuleb see osa, mida refereerijad erinevalt on tõlgendanud. Osad on toonud seda osa Rõtšagovi ettekandest näitena, et N Liidu sõjaväe juhtkond alahindas esimest lööki ning selle mõju, teised (keda mina rohkem usaldama kipun ) on väitnud, et Rõtšagovi sõnum oli just sama mis troll oma postiski välja tõi. Esimese üllatusrünnakuga hävitatud lennukite arv on siiski suhteliselt väike. Järgneb oluline võitlus ülekaalu pärast õhus, mis tuleb võita.Aga see on kõik refereeringute refereering. Sest vähemasti minule teadaolevalt pole selle koosoleku materjale täies mahus kusagil avaldatud. Pealegi järgnes koosolekul põhiettekandele veel arutluste ring, seal aga (tolle aja kommete kohaselt
) põhiettekande teese enamasti ei vaidlustatud, vaid ainult täiendati ning toodi välja mingeid olulisi nüanse..Samas oli esimene üllatuslöök alati oluline osa N Liidu lennuväe kasutamise kontseptsioonis. Seda kasutati suht õnnestunult Halhin Goli lahingute ajal. Ebaõnnestunult 1941. a. sõjas Soome vastu, millega anti tegelikult soomlastele ilus ettekääne N Liidule uuesti sõda kuulutada. Samuti vahelduva eduga pea iga suurrünnaku alates Teise Maailmasõja käigus.
Selle rünnaku eesmärk on ikka ja alati üks, haarata initsiatiiv ning takistada vastase lennuväe tegutsemist. Kõige tähtsam polegi alati lennukite hävitamine. Palju efektiivsem võib olla lennuraja rikkumine sel määral, et vastase lennukid ei suuda lihtsalt startida. Tol ajal oli betoneeritud radasid (Venemaal) küll suht vähe, kuid isegi auklikult muruplatsilt startimine on üsna keeruline. Ning pommiaukude täitmine nõudis aega ning tööd. Samal ajal kui vastase lennukid võisid karistamatult tegutseda. Kui siis veel sattus lähikonnas olema edukas tankikiil, mis lennuvälja paari päeva pärast vallutas, siis ei saanudki keegi neid hävitatud lennukeid oma arvele kirjutada. Taganeja oli sunnitud need ise põlema pistma.
Mis puutub sakslaste üllatusrünnakut ning venelaste kantud kaotusi selle ajal - üks oluline faktor oli siin kindlasti ründajate oluline arvuline vähesus kaitsjatega võrreldes. Sakslastel lihtsalt ei jätkunud piisavalt lennukeid kõigi lennuväljade ründamiseks. Rääkimata korralikust ründamisest. Kunagi sai hoolega loetud mingit Internetis avaldatud kirjutist 22. juunist 1941. a. vene lennuväes. Ei ole viimasel ajal kontrollinud, kas see sait veel üleval on. Kunagi sai see inf isegi vist kuskile oma kõvakettale salvestatud, aga pole eriti kindel et see ka siin säilinud on, sest vahepeal on toimunud vähemasti üks hdd enneaegne ning vägivaldne surm ning mitte kõigist sinna salvestatust ei olnud varukoopiat. Aga seal kirjutatust on meelde jäänud, et vägagi tihti rünnati lennuvälja vaid ühe lüli (3 lennukit) jõududega. Käidi korra lennuväli üle ning tagasi jõuti alles järgmisel päeval või veelgi hiljem. Sest sihtmärke mida rünnata oli ju küll ja küll. Ning mõned lennuväljad jäid üldse rünnaku alt välja, kuna neist lihtsalt ei teatud.
Mis puutub sellesse venelaste juttu, et lennukid olid lennuväljadele kokku koondatud betoonradada ehitamise tõttu - see tundub olevat lihtsalt propaganda (pool)vale, et õigustada kaotusi. Tolle aja plaanide järgi oli lennuväepolgule ette nähtud 1 põhilennuväli ning mitu hargnemislennuvälja, kuhu vajadusel võis polku hajutada. Just vastase ootamatute ning ka juba hilisemate planeeritud rünnakute kahju vähendamiseks. Ei mäleta jälle peast seda hajutamislennuväljade arvu, aga see oli päris suur. Igatahes eestlased olid päris hädas 1939. aasta baaside lepingu ning 1940. a. jätkulepingu puhul, sest venelased nõudsid nii meeletut arvu lennuvälju. No ja vot - betoonradu ehitati planeeritud põhilennuväljadel, hajutamislennuväljad neid saama ei pidanud. Lennukid olid selleks ajaks saadetud just hajutamislennuväljadele. Aga lihtsalt neid lennukeid oli koondatud selleks ajaks sinna rajooni nii palju. Palju rohkem kui koosseisude järgi oleks pidanud baseeruma. Ning seetõttu olidki kõik lennuväljad lennukeid täis.
Ja ikka oli neid lennuvälju nii palju, et sakslastel lihtsalt ei jätkunud lennukeid nende kõigi korralikuks ründamiseks. Rääkimata sellest, et hoolimata eelnevalt tehtust luurest nad lihtsalt ka ei teadnud kõigist neist platsidest ning platsikestest, mida sel suvel lennuväljadena kasutati.
Nii et pilt võiks olla oluliselt teistmoodi, kui esimese löögi oleks andnud arvulises ülekaalus olev vastane.
Omaette teema on lendurite väljaõpe ning selle tase. Venelaste väljaõppe kohta tuleks ilmselt öelda, et kaadrilennuväelastel oli see väga ebaühtlane. NN. vabatahtlikud, kes osalesid ühes või teises rahvusvahelises konfliktis olid enamasti juhtivkoosseisu poolt väljavalitud eriti andekad lendurid, kes ka neis konfliktides (Hispaania, Hiina jne) reaalse lahingkogemuse omandas. Keskmine piloot oli enamasti palju kasinama väljaõppe ning lennukogemusega. Kuid enamasti siiski võimeline suht adekvaatselt lennukit juhtima ning rivis lendama. Kuid sõja lähenedes oli lennukoolide kursusi oluliselt kärbitud (millest ka Suvorov oma raamatus kirjutab) ning nende plaanide järgi kooli lõpetanud lendureil oli tõesti raskusi isegi rivis lendamisega. Rääkimata lahingülesande täitmisest. Ja see olukord kestis enamuse aja kogu sõjast. Lendurid said lennukoolis vaid põhiväljaõppe. Edasi viis tee reservpolku, kus õpiti lendama oma lahinglennuki tüübil ning saadi veidi rivilendu ja mida seal veel oli. Edasi mindi juba lahingüksusesse ning nüüd sõltus kõvasti sellest, kuhu satuti. Tavalises polgus õpiti sõdima "uppuja päästmine on uppuja enda asi" meetodil. Määrati rivvi ning hakkasid lahinglende tegema. Jäid ellu - läks hästi. Lasti alla, tuli reservpolgust järgmine mees asemele. Enamuses kaardiväe osades (kuhu tegelikult selline päris "roheline" tüüp üldse ei sattunudki) oli aga oma täienduse väljaõppeks veel omad mitteformaalsed õppeüksused, kust kõik uued pidid läbi käima. Loomulikult said nad seda luksust omale lubada alles sõja teises pooles. Algul pidid kõik tüübid ikka ise välja ujuma.
Mis puudutab aga uusi lennukitüüpe ning nendele ümberõpet - lahinglennuk on üks kuradima kallis asi. Ning keeruline. Selle konstrueerimine, testimine, heakskiitmine võtab oma aja. Siis tootmine ning relvastussüsteemina kasutusele võtt (koos remondi, hoolduse ning tagavaraosadega varustamise tagamisega). Ning lisaks veel koosseisu väljaõpe sellele uuele tehnikale. Isegi "rikas" riik N Liit, kes ei kõhelnud viimast kui kopikat relvastusele kulutamast ei saanud omale lubada sellist luksust, et kannab lihtsalt maha täiesti korras lahinglennukid ning neile ette nähtud tagavaraosad, võtab nende asemel kasutusele uued ning paremad ning kulutab siis selle perioodi jooksul kogu raha ning energai lendurite uuele tehnikale ümberõppele.
Väljavahetamine kõis ikka järk-järgult. Ning sõja puhkemisel polnud mingit mõtet kõiki polke kohe uue tehnikaga üle ujutada ning kogu lennuressurssi ümberõppele kulutada. Palju loomulikum oleks just selline protsess, et sõda alustatakse juba tuntud ning selgeks õpitud lennukitüübil. Tehakse üllatusrünnak ning haaratakse initsiatiiv õhus. Vastase lennuväljad on valdavalt tegutsemisvõimetud või siis pidevate rünnakute tõttu piiratud tegutsemisvõimega. Maaväed arendavad vastase õhujõude ning õhuluure puudumise tõttu suht väikeste kaotustega edu. Toimuvates lahingutes kannavad ka oma õhujõud kaotusi. Venelaste praktika oli üksust hoida lahingtegevuses kuni kaotuste teatud protsendini üksuse koosseisust. Siis see võeti rindelt maha ning saadeti tagalasse täiendamisele ning puhkusele. Ning selle täienduse ning puhkuse käigus saaks üksus ka uued lennukid, naaseks nendega rindele ning tänu eelnevale lahingkogemusele, uuele ning paremale tehnikale, meeste tõusnud moraalile oleks üksus veelgi võitlusvõimelisem kui enne.
Selle kohta peaks vist ütlema kokkuvõtteks - pikk jutt, s*** jutt. Aga katsu sa mingit teooriat ühe postiga ümber jutustada
Nublu, ega ma ei püüagi vaidlustada esmase õhurünnaku tähtsust! Kindlasti oli sellel ülioluline osa NL-i rünnakuplaanis:
a)Püüda saavutada initsiatiiv juba esimestest sõjatundidest
b)Hävitada osa vastase lennuväest juba maapinnal
c)Hävitada suur osa tema sõjamoona ja kütusevarudest
d)Anda löök maavägede koondumispiirkondadele
e)Häirida tagala ja side tööd
jne.
Mina püüdsin näidata, et Suvorov on selle idee viinud absurdsuseni, tema poolt korduvalt mainitud "puhta taeva poliitikat" polnud antud tingimustes (lennuväe tehnilised võimalused, vahemaad, vastase lennuväe asetus) kuidagi võimalik saavutada!
Hilisemal ajajärgul on see mõnel riigil õnnestunud, näiteks Iisraeli-Araabia sõda 1967.a, kus Iisrael saavutas täieliku üleoleku lennuväe suhtes tänu ootamatule rünnakule. Aga siis olid vahemaad, looduslikud tingimused, lennukite arv ja sõja kestus hoopis teised.
a)Püüda saavutada initsiatiiv juba esimestest sõjatundidest
b)Hävitada osa vastase lennuväest juba maapinnal
c)Hävitada suur osa tema sõjamoona ja kütusevarudest
d)Anda löök maavägede koondumispiirkondadele
e)Häirida tagala ja side tööd
jne.
Mina püüdsin näidata, et Suvorov on selle idee viinud absurdsuseni, tema poolt korduvalt mainitud "puhta taeva poliitikat" polnud antud tingimustes (lennuväe tehnilised võimalused, vahemaad, vastase lennuväe asetus) kuidagi võimalik saavutada!
Hilisemal ajajärgul on see mõnel riigil õnnestunud, näiteks Iisraeli-Araabia sõda 1967.a, kus Iisrael saavutas täieliku üleoleku lennuväe suhtes tänu ootamatule rünnakule. Aga siis olid vahemaad, looduslikud tingimused, lennukite arv ja sõja kestus hoopis teised.
Viimati muutis Troll, 05 Mai, 2005 2:06, muudetud 1 kord kokku.
Vaieldamatult on Suvorovi teosed publitsistika, mitte mingi täpne ajalooline uurimus või analüütiline teos. Ning arvestades nende laiadele rahvamassidele suunitletust on seal tehtud palju lihtsustusi ning üldistusi, mis täpsemal lähenemisel ei ole mingi absoluutne tõde.
Ideaalis võiks ju sellise ootamtu üllatusrünnaku tulemus olla just selline, nagu Suvorov kirjeldab oma teoses. Reaalne elu on tavaliselt midagi muud.
Loomulikult jääks osa lennuväest lennukite tegevusraadiuse tõttu esimese rünnaku alt välja. Kuid see peab kõigepealt paiknema ümber sõjategevuse rajooni. Aga sealsed lennuväljad on juba purustatud või pidevate lennurünnakute all. Nad asuvad võitlusesse juba ükshaaval, vastavalt kohalejõudmise ajale. Peavad hakkama võitlema tagasi juba kaotatud initsiatiivi ning ülekaalu õhus. Ning see pole sugugi lihtne.
Teoreetiliselt võiks nad ju koondada mingile piirile väljaspool vastase tolle hetke tegevusraadiust, kuid see on ainult ilus teooria. Kui vastane on juba oma üksused rünnakuks koondanud ning vastane pole suutnud sellele vastu seada adekvaatset kaitset - see vastane on juba üle poole sõjast kaotanud. Igasugusele vastase vägede koondamisele lihtsalt tuleb vastata oma vägede koondamisega ning adekvaatsete tegevusplaanide koostamisega.
Kui vastane suudab siiski rünnata ootamatult ning haarata initsiatiivi - väga raske on teha selline otsus, et hakkame oma kaitset rakendama alates sellest piirist ning kõik sealt joonest vastase poole jäävad alad/ressursid ning osaliselt ka väeosad lihtsalt ohverdame.
Kui selline plaan aga isegi tehakse - veel raskem on seda täita. Peale tungib edust tiivustatud vastane, kes on saanud piisavalt lahingkogemusi ning ilmselt pole kandnud eriti suuri kaotusi. Tema vastu asuvad kaitsele lahingkogemusteta üksused segamini kõige kiiremini joosta osanud väeosadega. Tulemuseks selline keemia, et...
Reaalne praktika on, et jälgi vastast mis ta teeb. Kui tema koondab vägesid, koonda ka ise. Tee mitmeid erinevaid tegevusplaane. Kuid kõige edukam ning kindlam on - ründa esimesena ning ootamatult. Ning sama plaani järgi tegutsesid ilmselt nii venelased kui sakslased. Lihtsalt sakslased koondasid kiiremini ning ründasid esimesena.
Kes aga esimesena hakkas plaane koostama ning vägesid koondama - selle üle murravad pärast sõda piike (pseudo)ajaloolased
Ideaalis võiks ju sellise ootamtu üllatusrünnaku tulemus olla just selline, nagu Suvorov kirjeldab oma teoses. Reaalne elu on tavaliselt midagi muud.
Loomulikult jääks osa lennuväest lennukite tegevusraadiuse tõttu esimese rünnaku alt välja. Kuid see peab kõigepealt paiknema ümber sõjategevuse rajooni. Aga sealsed lennuväljad on juba purustatud või pidevate lennurünnakute all. Nad asuvad võitlusesse juba ükshaaval, vastavalt kohalejõudmise ajale. Peavad hakkama võitlema tagasi juba kaotatud initsiatiivi ning ülekaalu õhus. Ning see pole sugugi lihtne.
Teoreetiliselt võiks nad ju koondada mingile piirile väljaspool vastase tolle hetke tegevusraadiust, kuid see on ainult ilus teooria. Kui vastane on juba oma üksused rünnakuks koondanud ning vastane pole suutnud sellele vastu seada adekvaatset kaitset - see vastane on juba üle poole sõjast kaotanud. Igasugusele vastase vägede koondamisele lihtsalt tuleb vastata oma vägede koondamisega ning adekvaatsete tegevusplaanide koostamisega.
Kui vastane suudab siiski rünnata ootamatult ning haarata initsiatiivi - väga raske on teha selline otsus, et hakkame oma kaitset rakendama alates sellest piirist ning kõik sealt joonest vastase poole jäävad alad/ressursid ning osaliselt ka väeosad lihtsalt ohverdame.
Kui selline plaan aga isegi tehakse - veel raskem on seda täita. Peale tungib edust tiivustatud vastane, kes on saanud piisavalt lahingkogemusi ning ilmselt pole kandnud eriti suuri kaotusi. Tema vastu asuvad kaitsele lahingkogemusteta üksused segamini kõige kiiremini joosta osanud väeosadega. Tulemuseks selline keemia, et...
Reaalne praktika on, et jälgi vastast mis ta teeb. Kui tema koondab vägesid, koonda ka ise. Tee mitmeid erinevaid tegevusplaane. Kuid kõige edukam ning kindlam on - ründa esimesena ning ootamatult. Ning sama plaani järgi tegutsesid ilmselt nii venelased kui sakslased. Lihtsalt sakslased koondasid kiiremini ning ründasid esimesena.
Kes aga esimesena hakkas plaane koostama ning vägesid koondama - selle üle murravad pärast sõda piike (pseudo)ajaloolased
Ahjaa, selle pika möla peale läks vahepeal tekst meelest ära.
Kui neid "kes" "millal" ja "kus" teooriaid hakata jälitama, siis ilmselt olulised kupäevad on need, kus venelased järsku avastasid, et nende rahuaja väljaõppe kava ei taga normaalset pilootide täiendust/vahetust sõjaajal. ning lühendati kõigi lennukoolide õppekavu. Samas peaks ilmselt jälgima ka lennukoolide võrgu arengut. Millal ja kus neid avati, kuidas laiendati ning milline oli summaarne pilootide läbilaske võime aasta kohta. jne.
Ühesõnaga, keegi võiks ka reaalset vene lennuväe ajalugu kirjutada, mitte müütide ning anekdootide kogumikke. Aga selleks tuleks eelkõige avada vene arhiivid, mida praegune režiim kindlasti ei tee. jne jne.
Aga näiteks Royal Air Force'i kohta olen lugenud raamatut, kus mitte üksnes ei räägita pilootide väljaõppe mahtude ning selle arengu teemadel, vaid ka analüüsitakse nende sotsiaalset päritolu...
Kui neid "kes" "millal" ja "kus" teooriaid hakata jälitama, siis ilmselt olulised kupäevad on need, kus venelased järsku avastasid, et nende rahuaja väljaõppe kava ei taga normaalset pilootide täiendust/vahetust sõjaajal. ning lühendati kõigi lennukoolide õppekavu. Samas peaks ilmselt jälgima ka lennukoolide võrgu arengut. Millal ja kus neid avati, kuidas laiendati ning milline oli summaarne pilootide läbilaske võime aasta kohta. jne.
Ühesõnaga, keegi võiks ka reaalset vene lennuväe ajalugu kirjutada, mitte müütide ning anekdootide kogumikke. Aga selleks tuleks eelkõige avada vene arhiivid, mida praegune režiim kindlasti ei tee. jne jne.
Aga näiteks Royal Air Force'i kohta olen lugenud raamatut, kus mitte üksnes ei räägita pilootide väljaõppe mahtude ning selle arengu teemadel, vaid ka analüüsitakse nende sotsiaalset päritolu...
Asume järjekordse suvorovliku müüdi kallale? Suvorovi M-Päevas toob ta ära lennukoolide arvu ja õppeaja pikkuse neis.
4 täisõppeajaga lennukooli: rahuajal 2 aastat, sõjaajal 1 aasta
55 lühendatud õppeajaga lennukooli: vastavalt 9 kuud ja 6 kuud (jagunesid enam-vähem võrdselt hävitus- ja pommituslennuväe koolideks)
29 kiirendatud õppeajaga lennukooli: vastavalt 4 kuud ja 3 kuud
Selline õppeaeg määrati neis 25.veebruaril 1941.a Edasi arvutab Suvorov, kui palju mingit tüüpi kool suudab aastas lendureid välja lasta ja tuleb kurvale järeldusele, et enamiku moodustavad neist 4 (või 3kuuse) õppeajaga lendurid. Miks aga Suvorov ei ütle lugejale, et nende 29 kiirendatud õppeajaga lennukoolide lõpetajad suunatakse edasi õppima neisse 55-te lühendatud õppeajaga lennukoolidesse??? See on ju nagu alg- ja põhikoolilõpetajate ühte patta panemine! Nelja kuuga anti pilootidele esmane lenduriväljaõpe, millele järgnes põhjalikum 9 kuune õpe kõrgemas sõjakoolis!
P.s Kas keegi teab, on kuskil netis üleval Suvorovi raamatute eestikeelsed versioonid? Vene, saksa, inglise keeles on küll, aga eestikeelseid pole leidnud.
Suvorovi M-Päevas toob ta ära lennukoolide arvu ja õppeaja pikkuse neis.4 täisõppeajaga lennukooli: rahuajal 2 aastat, sõjaajal 1 aasta
55 lühendatud õppeajaga lennukooli: vastavalt 9 kuud ja 6 kuud (jagunesid enam-vähem võrdselt hävitus- ja pommituslennuväe koolideks)
29 kiirendatud õppeajaga lennukooli: vastavalt 4 kuud ja 3 kuud
Selline õppeaeg määrati neis 25.veebruaril 1941.a Edasi arvutab Suvorov, kui palju mingit tüüpi kool suudab aastas lendureid välja lasta ja tuleb kurvale järeldusele, et enamiku moodustavad neist 4 (või 3kuuse) õppeajaga lendurid. Miks aga Suvorov ei ütle lugejale, et nende 29 kiirendatud õppeajaga lennukoolide lõpetajad suunatakse edasi õppima neisse 55-te lühendatud õppeajaga lennukoolidesse??? See on ju nagu alg- ja põhikoolilõpetajate ühte patta panemine! Nelja kuuga anti pilootidele esmane lenduriväljaõpe, millele järgnes põhjalikum 9 kuune õpe kõrgemas sõjakoolis!
P.s Kas keegi teab, on kuskil netis üleval Suvorovi raamatute eestikeelsed versioonid? Vene, saksa, inglise keeles on küll, aga eestikeelseid pole leidnud.
Miskine venekeelne lennunduse foorum, kus üks liige on päris pika artikli üles riputanud sõja alguse kohta.
Seal on mitmeid tsitaate sellest 1940. a. detsembrikoosoleku ettekannetest. Ja muud veidi illustreerivat infi sel teemal. Kel viicimist vene keeles pisut pusida...
http://forums.airbase.ru/index.php?showtopic=31833
Seal on mitmeid tsitaate sellest 1940. a. detsembrikoosoleku ettekannetest. Ja muud veidi illustreerivat infi sel teemal. Kel viicimist vene keeles pisut pusida...
http://forums.airbase.ru/index.php?showtopic=31833
Muide, praegu loen Suvorovi viimase raaamatu "Тень Победы II"
Seda võib teha igaüks, kes valdab vene keelt.
http://www.suvorov.com/books/ten-pobedy-2
Ei ütle et olen kõigega nõus, kuid pean tunnistama et lugeda on huvitav.
Eriline "aitähh" Dmitri Grigorjevichi Pavlovi eest. Ilma naljadeta.
Seda võib teha igaüks, kes valdab vene keelt.
http://www.suvorov.com/books/ten-pobedy-2
Ei ütle et olen kõigega nõus, kuid pean tunnistama et lugeda on huvitav.
Eriline "aitähh" Dmitri Grigorjevichi Pavlovi eest. Ilma naljadeta.
Küll on ikka hea kirjanik see Suvorov, kohe oskab ülihuvitavalt kirjutada. Ja taob oma mõtet sulle pähe ühtpidi ja teistpidi, kuni ka kõige hullem lollpea sellest aru saab!denis23 kirjutas:Muide, praegu loen Suvorovi viimase raaamatu "Тень Победы II"
Seda võib teha igaüks, kes valdab vene keelt.
http://www.suvorov.com/books/ten-pobedy-2
Ei ütle et olen kõigega nõus, kuid pean tunnistama et lugeda on huvitav.
Eriline "aitähh" Dmitri Grigorjevichi Pavlovi eest. Ilma naljadeta.
Kahju, et ta numbrite ja tsitaatidega nii hooletult ümber käib, kontestist välja kisub või lausa moonutab. Aga lugeda on põnev!Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline