Prantsuse [soomus]masinad

[fossiil]

Panhard 178

Sel korral vaatan jälle kord prantsuse masina poole, sest alles äsja tegelesin vahelduse mõttes Renault taksoga, aga see oli siiski tsiviilmasin, militaariga vääga kaudselt seotud.

Kõigepealt veidi masinast endast – AMD 35 võeti pärast riiklikke katsetusi 1934 aasta veebruari keskel relvastusse ja sellele järgnes kohe tellimus esimesele partiile – 30 masinat. Esimese partii peamiseks tunnusteks olid varajast tüüpi periskoobid, mis andsid soomukile põrnika välimuse, summuti oli paigaldatud mootoriruumi ja lapiku otsaga väljalasketoru asus masina paremal küljel. Peale selle olid mõned iseärasused torni külgmiste vaateseadmete juures.
Teisest partiist alates hakati tornile monteerima Gundlachi periskoope ja summuti tünn koliti mootoriruumist välja. Olgu, ei hakka pikemalt tüütama, hakkan parem mudelit „saagima“.

Aastal 2015 tuli ICM-i poolt lettidele Panhard 178 mudel ja et seda oli juba tüki aega oodatud, siis jõudis see üsna varsti ka minu lauale. Oodatud seepärst, et kunagine Dragoni toode oli ammuilma rariteediks muutunud ja nüüd tundus, et tunneli lõpus läkski valgeks.
Esimese hooga liimisin mõned põhilised osad, nagu kere alusvann ja mootor, kokku:




..ja alles pärastpoole hakkasin detaile põhjalikumalt uurima. No ja siis see kahtluseuss tuligi – kõigepealt jäid silma poldid, need olid antud isendil üsna erilised: poldi koonilisele peale oli freesitud kaks tahku mutrivõtme jaoks. Niisuguse pea jaoks mul matriitsi ei olnud ja kogu tsükli käimalükkamine selle valmistamiseks tundus liiga suur pingutus. Aga on ju firmasid, kes pakuvad järelturule mitmesuguseid polte ja neete. Otsingud ei andnud mingit tulemust ja mõne aja pärast jooksid senised lennukad mõtted täiega vastu seina. Karp sai riiulile pandud paremaid aegu ootama. Tundus loogiline, et ajapikku tuleb turule niikuinii üksjagu lisasid ja küll keegi need õiges mõõdus poldid ka valmis teeb.
Selline mõte töötab siiski vist ainult populaarsemate mudelite puhul, aga prantsuse masinad on ilmselt nišitoode, mille ilmudes tekib alguses pisike buum, mis seejärel vaibub ja veidi hiljem kaovad osad lisade tegijad päris ära. Vähemalt antud mudeli puhul tundub nii olevat.
Kui ma nüüd aastaid hiljem karbi uuesti lauale tõstsin ja vaatasin, et mida juurde tellida, sain aru, et polte ei ole keegi vaevunudki tegema hakata, vähemalt on kõik netis näha olevad tööd kaetud originaalsete vistrikega. Lõpuks tellisingi ainult rattad, et siis ei ole vähemalt kõik otse karbist. Pealegi on järelturu rataste külgedel kõiksugused tähised ja kirjad olemas, lisaks veel konksud kettide paigaldamiseks.
Ja läkski tegemiseks, üksjagu aega võttis muidugi poldipeadele matriitsi valmistamine, sest ega mul õiget mõõtu kusagilt leida ei õnnestunud, rehkendasin fotodelt enam-vähem usutava tulemuse ja lähtusin sellest. Nüüd tagantjärele tundub, et poldid oleksid võinud õige tiba väiksemad olla, aga nojah, jääb nii, ümbertegemise mõte paneb sõrgu vastu ajama.
Siin on siis pilt algsete vistrikega ja sama detail koos uute poldipeadega:




Poldipeade asendamine peaks idee kohaselt olema üsna meditatiivne tegevus, aga selline tundus see vaid alguses. Mida aeg edasi, seda aeglasemalt protsess kulges, neid ei ole ka vähe, päris mitusada tükki, ma ei taha neid isegi üle lugeda, nii siiber sai. Tootja kiituseks tuleb öelda, et poltide arv ja paigutus tundub fotodega võrreldas päris adekvaatne, nii et selles mõttes oli kõik üsna lihtne – ei olnud vaja midagi lõputult mõõta ja kõrvutada, nii jäi tähelepanelikkus veidi tahaplaanile, kuni järgmises etapis kõhuli olin.

Vahepeal sai ka kokkutulekul ära käidud ja teibi abil koostatud kere koos ratastega ette näidatud. Seejärel tuli tegeleda torniga, mida iseloomustavad samuti vaevumärgatavad nublakad poltide asemel:



Edasi tuleb lahendada küsimus, et mis masina sisemusega ette võtta? Iseenesest on ju interjööri jaoks põhilised elemendid olemas – mõlema juhi kohad, seintel veidi juhtmeid, mootori toorik ja ka tornis on üht-teist peale kahuri ja kuulipritsi. Torn oli kujundatud tolle aja prantsuse masinate kohta suht eesrindlikult – kahekohaline ja puha, lisaks kujutas selle tagumine sein endast kahe poolega luuki. Alguses oligi kiusatus luugid lahti jätta, aga kui nende paksust vaatasin, siis sain aru, et need tuleks siis uued teha. Siin on pilt suletud luugist ja sama koht päris masinal:



Lisaks kõigele muule puuduvad mudelil luugi hingede välimised pooled, need tuleb ise teha, ometi on need instruktsiooni piltidel täiesti olemas:



Järgmise korrani.

[fossiil]

Olgu peale, sisemusega jändama ei hakka – liigne paksus torkab igal pool silma, pealegi tuleks siis kõik ise ja nullist nikerdada, sest need mõned etsid, mida võiks veel hädaga pooleks leida, pakuvad üsna küsitavaid elemente. Et oma mugavust kuidagigi õigustada, hankisin komplekti Miniarti prantsuse tankiste ja sätin ühe neist torni ülemisse luuki seisma, siis ei tundu ehk liiga igav.
Tornist veel - mul ilmselt ei vedanud omal ajal, kui karbi ostsin – kahurini jõudes avastasin, et see on üsna fataalse defektiga:



Kiire otsing andis tulemuseks, et kuna tegu ei ole eriti populaarse mudeliga, siis sellele pakub toru vaid üks tootja - Schatton Modellbau ja hetkel oli seda vaid ühes veebipoes ning sealgi vaid üks eksemplar saadaval. Tellimuse vormistamisele oli alternatiiviks toru ise teha – ikkagi kindlam ja ka kiirem värk, no ja nii see siis algas – kõigepealt pasun:



Edasi pasuna juurikale kuuskant:



Ja seejärel toru ise pluss tagumine mutter ning saadud tulemus paika:



Tundub päris norm – ennast kiitmast ma ei väsi.. Torni jõudsin samuti poltidega üle külvata, samuti on pildil näha periskoop. Komplektis on kaasas ka Gundlach-i omad, aga neid ei saa kasutada, sest kaasasoleval dekaalilehel on reg.numbrid ainult esimese tooteseeria masinate jaoks.

Mudelil on (minu jaoks) vel üks kriitiline koht, mis jätab sellest kas positiivse või mitte eriti positiivse mulje – mootorikatte vent. restid. Need näevad välja nagu kehva kvaliteediga plastivalu, mida ma ei oleks mitte kuidagi tahtnud esialgsel kujul alles jätta:



Seepärast venitasin postingu kirjutamisega, kuni olin enda jaoks probleemi lahendanud. Kõigepealt otsisin muidugi tellimise võimalust, aga see firma, mis kunagi pakkus resinist reste, oli ammuilma hingusele läinud. Etsist restide koostamist pakub Vmodels (mida on ka väga vähe liikvel), aga selle konstruktsioon pole just kõige parem, pealegi ei leidnud ma netist ühtegi selliste restidega mudelit, et tulemust näha.
Nii et ikka ise - alguses veeretasin mõtet need metallist teha, aga et sobiva paksusega materjali kätte ei juhtunud, kiikasin vana hea Evergreeni poole. Sobivaks osutusid 0,25 X 1,5 mm ribad, kuigi nendest tegemine ei ole just lihtne – „vedelad“, jäikust ei ole piisavalt. Aga et midagi targemat pähe ei tulnud, nokitsesin vanale heale Proxxon-ile mõned lisaseadmed külge:




0,1 mm paksusega saeketta jagasin pintsettide abil nära, nii et lõige tuli enam-vähem täpselt 0,25 mm lai ja läkski tegemiseks. Üksjagu rutiinseid korduvaid operatsioone, mille käigus õnnestus ka korra näppu lõigata, aga lõpuks saidki jupid tehtud. Seejärel esimene koostamine, selline jäi:



Pärast pikemat mässamist õnnestus kõik restid oma seaduslikule kohale fikseerida:



Järgmise korrani.

[von manstein]

Oh mis vaeva selle kapoti ribistikuga.. aga väga realistlik kukkus välja.
Ja treitud kahuritoru on täielik müstika. Sisse freesitud kuuskant.

Kas toorikuks oli alumiiniumist heegelvarras?
Urmas, kuidas nägemisega on, kas lugemisprille juba kannad?

[fossiil]

Tänan, vaeva oli ikka parasjagu, aga lõpuks jäin peaaegu et rahule.
Kahuritoru tekkis ribistikuga võrreldes ikka suhteliselt lihtsalt, kuigi toorikuks ei olnud sel korral sukavarras, vaid mingi 4 mm läbimõõduga pronksist jupp. Sukavardad on toorikuteks üldiselt tänuväärt materjal, eriti kui need on duralumiiniumist.
Lugemisprille? Vahel õhtuti kasutan, kui raamatu kätte võtan, muidu mitte - üldjuhul aitab binokulaarne mikroskoop kõik peenemad toimetamised ära teha. Nende paarikümne aasta jooksul, mil olen mikroskoobiga töötanud, tundub, et see aitab nägemist säilitada, kuna pole vaja hullumoodi silmi pingutada.

[fossiil]

Edasi tegelesin torni luugiga –see saab olema avatud - päris masinal oli luugi avatud asndis hoidmiseks fiksaator mis oli vajalik eelkõige esimese seeria masinatele. Alates 110-130 masinast ilmus luugi külge pirakas lopergune „seen“, mis parandas märgatavalt torni ventilatsiooni ja toetus luugi avamisel torni laele, aidates luugil lahtises asendis püsida. Fiksaator jäi küll alles, aga piltidel on selle kasutamist juba üsna harva näha, peamiselt rivistustel.
Mudeli torni lael on selles kohas fiksaatorit meenutav lapik rudiment, mida võib teemas ühel eelmisel pildil näha. Selle lõikasin edukalt maha ja nokitsesin stüreeni kallal, kuni enam-vähem õige kujuga uue valmis sain. Enam-vähem seepärast, et ei saanud luuki päris õigesse paksusesse ajada, kuna kartsin, et see võib hiljem värvimise käigus kõverduma hakata.
No ja muidugi tankist, nagu lubatud sai – siin on ta siis värvimise ootel:







Tegelikult oli teda päris raske kokku saada, nii et käte asend vähegi loogiline jääks. Lisaks oli talle selga disainitud pirakas kott, arvatavalt gaasimaski jaoks, aga see ei sobinud minu plaanidega kohe mitte kuidagi, sest sellega koos ei oleks Jean-Paul luuki ära mahtunud. Nii tuligi ette võtta väiksemat sorti kirurgiline vahelesegamine ja tankist üle õla käivast rihmast vabastada.

Järgmise korrani

[vaoinas]

Oi, mulle meeldib - Fossiil on peene ümbertegemise töö juures tagasi.
Väga muljetavaldav on kõik - eriti restid ja kahur.

Ja figuur on ikka üks väga hea saanud.

[von manstein]

Tankist on ikka tõega väga reljeefne.
Ilma värvimata, nagu päris. Torn on ikka ühekohaline, kuna ilma seljakotiga sisse ei mahtunud?

[fossiil]

Ma tänan!
Figuuri ilme on ka minu arvates päris hea, iseasi kas ma oskan seda värvimise käigus piisavalt hästi välja tuua.
Aga torniga on seekord nii, et see oli üks vähestest prantsuse masinatest, millel oli kahekohaline torn,torni lael oli luuk ainult komandörile, teine tegelane võis tagumistest väravatest välja ronida. Lihtsalt ei oleks olnud loogillne kott selga jätta - sellega koos ei oleks luugist kindla peale läbi mahtunud.
Aga edasi tekkis pähe mingi uitmõte, et jätaks mootoriruumi osaliselt lahti? Nii värvisin ära mootori ja mootoriruumi ning vaatasin kriitilise pilguga ülejäänud tankistidele otsa. No ei osanud esimese hooga neist midagi mõistlikku kujundada ja alustasin otsinguid, et sobivamaid persoone leida. Parem kui ei oleks otsinudki - kui varem KV projekti kallal ohkisin, et no ei ole see vene tankistide valik kuigi suur, siis nendega võrreldes on prantsuse tankistide valik täielik ikaldus... Järgmine idee – kapis olevates karpides on veel mõned prantsuse masinad, äkki läheb sealt miskit loosi? Leidsingi, aga poosid ei olnud just päris sobivad, üks oli nii enam-vähem, aga kui sellele otsa vaatasin, siis enam ei tahtnudki...:



Kui kiivri ka pähe sättisin, siis meenutas Guglunki.. Nii et pidin olemasolevatega midagi välja mõtlema. Aga kõigepealt tuli mootoriruumi veidi torusid ja vardaid lisada, et liiga tühi ei tunduks – kogu detailsust muidugi edasi anda ei õnnestunud, aga veidi usutavam ikka.
Lõpuks tekkis mudeliga seonduvale sobiv motiiv – seni, kuni komandör luugis haigutab ja kiivrit sätib, toimetab osa meeskonnast mootori kallal – vihjeks võiks olla õlikanister ja lehter. Ja et Ennu riiulist sai mingi aeg tagasi komplekt 30-nendate aastate kanistreid hangitud, siis hakkas asi pisitasa kindlamat suunda võtma. Lebotaval figuuril tuli tuli veidi jäsemete ja pea asendit muuta ja ilmselt pean ka parema käe sõrmed tiba loogilisemasse asendisse väänama, aga hetkel on seis selline:







Millalgi jälle

[von manstein]

Üllatav ja realistlik lahendus.

Tehnikud kes mootorihoolet teostavad mõjuvad väga dünaamiliselt.
Tüüp tankitornis võiks poolpöörde teha. Siis tekiks kaasvõitlejatega silmside ja tiimi tunnetus.

Praegu jääb õhku küsimus, kes õli valama hakkab? küllap peab komandör otsustama..

Kapotil lebotava tegelase käelaba alla soovitaks sokutada õlise kaltsuriba.
Hetkel on kuidagi ebaloomulikult õhus.

[vaoinas]

Need kaks lebotavat figuuri on ka päris hästi tabatud.
Eriti meeldib mulle aga see Castroli kanister.

[Joss Metsast]

Tundub et tüübid vaidlevadki et kes õli valama hakkab. Suurepäraselt setitud seltskond. Loodetavasti saab neid kolmapäeval ka päriselus näha!

[fossiil]

Tänan!

Millegi üle nad targutavad kindlasti, aga mille üle - võta sa kinni...
Hetkel tundub, et on käes aeg mudelile viimased pudinad külge riputada ja ennast värvimise lainele häälestada. Kõigepealt tuli tegeleda laternatega – kui hakkasin neid paika sättima, siis avastasin, et nende korpused olid julgelt pool millimeetrit kitsamad kui vaja. Kleepisin siis 0,25 mm evergreeni mõlemale poole ja peaaegu et sobis. Mõõt sai küll õigeks, aga siis tekkis küsimus, et millised need tuled seal sees ka olid? Pika otsimise peale leidsin paar pilti Kubinka masinast, millel võis laternate suhtelist suurust ja paigutust aimata. No ja läkski nokkimiseks, sellised siis said:



Reflektoritest õiget muljet veel ei saa, sest laternate klaase katavad roosast teibist seibid, seda viimast õpetas mind kasutama Priit. Aga antud teip on tõesti hea õrna ümberkäimist vajavate kohtade jaoks. Eks pärast kekkan, kui kõik värvitud saab.
Laternate korpuste peal paiknevad nublakad peaks olema samuti mingid signaaltuled, aga mis värvi ning mis olukordades neid kasutati – no ei leidnud midagi, ei aidanud ka prantsuskeelne otsing.
Samasuguse info puudusega kohtusin ka tagumiste tulede juures. Kui tolleaegsetel sõjamasinatel oli taga üldjuhul gabariit ja pidurituli, siis antud isendil paikes masina sabas terve valgusfoor – signalisation lumineuse – kokku neli tuld.
Kuna jälle ei õnnestunud leida ühtegi allikat, kus oleks kirjeldatud tagatulede värvusi ja soovitavalt ka kasutamise põhimõtet, siis toetusin enda loomingulisele fantaasiale ning lõpuks sain valgusfoori mudelile külge:





Aga vahepeal tegelesin personaliga – needsamad kolm tegelast on vaja ju tankistideks värvida. Miniart pakub karbil välja suht konkreetsed toonid: saapad mustaks, nahkjope samuti, kõik ülejäänud riideesemed khaki või siis oliivroheliseks. Alustasin tankisti nahast jopega aga siis tuli mõte, et kui üritaks õige kontrollida, et kas need värvitoonid ka tegelikkusele vastavad..? Õnnestus alla tõmmata selleteemaline ajakiri,, mis tegi mind päris nõutuks – kas mudelite tootjad tõesti vaatavad mingil hetkel lakke ja näevad seal tõelisi ja ainuõigeid värvikoode? Igatahes nii tundub küll, sest kui vaadata tankisti, siis on pilt järgmine:



Vasakul siis Miniarti versioon, edasi 1935 aasta määrustiku järgi riietatud tankist ja seejärel 1940 aasta määrustiku ohver. Ohver seepärast, et toppida nahkjope pükstesse, no ei usu, et see eriti mugav oleks olnud. Võimalik, et luukidest oli veits parem läbi pugeda, aga siiski... Kuid mis kohe silma torkab, on see, et nahast jope ei olnudki must, vaid hoopis tumepruun, jalanõud kas hele-või tumepruunid, no ja sall, see oleks palju juurde andnud, aga no mida ei ole, seda ei ole.
Edasi tuleb seisev tüüp kaherealise jakiga tunkedes:



Selliseid tunkesid kandsid nii masinate juhid, kui ka tehniline hoolduspersonal, no ja värvus on siin kõike muud, kui khaki. Lisaks peaks jakk tüki maad lühem olema. Aga jääb nii, sest lebotaval tüübil on seljas hoopis midagi sellist, mis määrustikuga üldse kokku ei sobi:



Kõrvale sokutasin sellise enam-vähem džemprilaadse asjandusega tegelase pildi, selline pulst oleks võinud ka figuuril seljas olla. Seegi jääb nii nagu on, värvin ilmselt samuti heledamaks pruuniks, niikuinii on see mingi tundmatu looma nahk.

Selleks korraks kõik.

[fossiil]

Ja teema lähebki edasi. Vahepeal jõudsin mudeli ära kruntida ja siis üritasin leida võimalikult adekvaatseid toone, et lõpuks värvimiseni jõuda. No ja siis algaski... pärast pikka otsimist jõudsin järeldusele, et neid niinimetatud õigeid toone, mis võiksid prantsuse soomustehnikale selga sobida, polegi olemas. Kunagi ammu nad muidugi olid, aga ühtegi üheselt aktsepteeritavat värvinäidist pole säilinud. Selles mõttes on seis isegi kehvem, kui kunagise nõuka 4BO-ga, seal oli vähemalt midagi, mille ümber hullult vaieldi ja targutati.
Samas oli prantslaste süsteem päris omapärane – vastavalt 1937 aasta määrusele koosnes värvuste loetelu lausa 24 erinevast toonist, neil oli nii õhusõidukite kui ka maismaatehnika jaoks ühine palett, mis jagunes neljaks grupiks. Osad olid mõeldud ainult lennukitele, aga mõnesid kasutati nii maismaa- kui ka õhusõidukite juures nagu näiteks „kaki“ ehk tavapärasemalt „khaki“. Kusjuures prantsuse „kaki“ võib meile tuntud khakist päris palju erineda.
Aga olgu, pikemalt seda rida lahkama ei hakka, mul on vaja siiski konkreetsele mudelile kasvõi enam-vähem sobiv värv selga saada. Muidugi võiks ju tellida, sest pakutakse ju ka prantsuse masinatele sobivaid komplekte, aga ootama hakata - no ei, esialgu üritan tavaloogikat appi võttes hakkama saada.
Asi on selles, et antud ICM-i mudel kujutab endast varajast tüüpi periskoopidega „sarvilist“ masinat, ehk siis esimese seeria toodangu esindajat. Ning need olevat kandnud pea eranditult kahest rohelisest toonist koosnevat kamot – vert olive ehk oliivroheline ja vert foncé ehk tumeroheline. Vastavalt spetsifikatsioonile saadi tume toon nii, et lisati oliivrohelisele 5 % musta pigmenti. Seda päris üks-ühele korrata ei saa, sest pigmendi intensiivsus pole teada. Nii et vaatan sobiva oliivikarva värvi ja eksperimenteerima!
Tulemus on niikuinii subjektiivne, sest objektiivset võib ju soovida, aga nojah, soovimise värk.
Kui nüüd veidi targutada selle oliivrohelise kallal, siis tavaloogika ütleb, et kui oliivipuu ehk õlipuu kasvab Lõuna-Euroopas kultuurtaimena päris laialdaselt, siis võis selle lehestiku värvus mõjutada oliivrohelise tooni kasutamist lahingumasinate kamo juures. Eriti kui arvestada seda, et oliivipuu on igihaljas taim.
Valisin siis tunde järgi (enda jaoks) sobivad toonid ja tegin üksjagu värviproove, kuni lõpuks tüdinesin ja viimase variandi kasuks otsustasin. Vahet ju pole – niikuinii on valik õige...
Erinevat värvi laigud olid teineteisest eraldatud musta piirjoonega, mis võis olla peale kantud kas püstoli või pintsliga. Siin saab lahenduseks olema ilmselt sobiva laiusega must vildikas, sest ma ei ole veel aerograafiga nii sõbraks saanud, et sellest kilomeeter ühtlast peenikest joont välja võluda.
Mudelil on krunt seljas ja kamo piirid paika pandud:



Seejärel tumedam roheline vaba käega peale ning maskima, siin on väike vahepeatus, kus tornile on kontoritatist maskid peale venitatud:



Ja edasi torn peaaegu et lõplikul kujul – kamo on peal, aga piirjooned veel üle tegemata ja kahur ootab alles värvimist:



Varsti jälle

[vaoinas]

Minu meelest näeb täitsa heas toonis välja.
Torn juba laseb aimata värvimise lõpptulemuse iseloomu.

[fossiil]

Tänan!

Aasta hakkab läbi saama ja see projekt on peaaegu et valmis – mõned pudinad veel külge ning Teise ilmasõja algusperioodi ühe parema soomusauto mudel on lõpusirgel. Siin on mudel värskelt kamoga kaetud:



Aga enne kruntimisega alustamist oli mul väike seisak, sest avastasin, et olin unustanud tahavaatepeegli – selle vars oli raami küljest ära murdunud ja allesjäänud osast libises pilk lihtsalt üle. Oli teine veits paksuvõitu, nii et tuli õhemaks lihvida, teipisin peegeldava osa ka külge ja siis .. kaotasin selle ära. Otsisin ikka päris kaua ja põhjalikult, nii põhjalikult, et sain isegi laua praktiliselt korda, aga mida ei leidnud, seda ei leidnud. Eks tuli siis uus teha, selline jäi:



Toimetamine jätkus maskimise ja värvimise tähe all ning hetkeseis on selline:



Siin on isegi laternaid näha:







Värvuse osas olen veidi kahevahel – mõtlen, et kas toon ei jäänud pärast õlipesu liiga „külm“? Praeguse seisuga saaksin veel rohelise õige veidi „soojemaks“ pesta.., aga eks pärast (ilmselt kolmapäeval) paistab, millisele otsusele jõudsin. Ehk on kellelgi selles osas mingi soovitus või arvamus?

No ja kui otsus tehtud, siis uksed-luugid külge ning meeskonnale nägusid pähe joonistama, see läheb ilmselt juba uue aasta algusesse.

Soovin kõigile head vana aasta ärasaatmist!