Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kriku]

Kas tõesti ei saa maadluses järgmises kaalukategoorias võistelda?

[Fucs]

Kas tõesti ei saa maadluses järgmises kaalukategoorias võistelda?

Saab ikka ja saab ka madalamas, aga seal olid omad strateegiad, et millises kaalukategoorias kellelgi läbilöögivõimekus suurem oli.
Seal kooliealiste seas oli kõige rohkem neid kergemates kaaludes võistlejaid ja kõige raskemas kaalukategoorias kõige vähem.
+ vaadeldi pingsalt põhikonkurente, et millisesse kaalukategooriasse nad langesid või tõusid või jäid...

EDIT: Toona olid vist järgmised kaalukategooriad maadluses: alla 56 kg; 56 kg ; 67,5 ; 75 kg ; 82,5 ; 90 kg ; 100 kg; 110 kg; üle 110kg

[AndresTy]

Laka peal muidug ei sätita mingit kuhja vaid topitaks hein sinna, kuhu see ise minna ei taha.

No meite pool nimetati seda heina toppimist üldse hoopistükkis imemiseks Aga tolm-tolmuks, meite pool kippus see lakapealne selline palav põrgu eeskoda olema. Tolm polnud probleemiks - ikka see kuumus pigem.

[Fucs]

Lahtine hein oli selline suht köki-möki liigutada.
Heinapakkidega oli teine teema juba.
Terve päeva ja päevast päeva neid maast üles autokasti loopida oli paras katsumus. Pakk visati üles ikka üksinda, mitte mitme mehega.
Pakk kaalus mingi ca 15-20kg ja oleks olnud häbilugu kahekeisi neid loopida
Kolhoosis heinaküünis, kuhu laoti heinapakid, oli linttransportöör, mis heinapakid üles vedas kui pakikuhi juba nii kõrge oli, et enam käsitsi alt üles visata ei jaksa ja neid edasiviskajate astmeid liiga palju juba tekkis. Seal ülemises otsas siis pidi neid pakke kiirelt kas lükates-tõugates suunama, või eemale tassima. Alt peale panna oli suht kerge ja sai kiiresti neid sinna laduda, aga üleval oli paras võimlemine nendega, et eest ära jõuaks sikutada.

Ja see krdi heinapakinöör soonis mõnusalt kätte. Töökindaid normaaseid ju toona polnud, olid ainult need õhukesest presendist labakindad, mida siis kolm-neli-viis paari üksteise sisse sai topitud, et natukenegi leevendada nööri lõikumist peopesadesse. Tund-kaks polnud hullu, edasi juba oli valus, veel edasi oli juba räigelt valus ja mitmeid päevi järjest tehes tekkis tahtmine mingi plekitahvel kinnaste sisse poetada...

[Peeter]

Suur jagu Eesti ennesõjaaegseid olümpiamedaleid tuli niimoodi, maapoisid olid ja spets. trenni tehti vähe tänapäevaga võrreldes.

Mul äi oli kõva maadleja. Aga samas oli lihtsast perest ja väljaõppinud ehituspoiss. no vat ja siis rääkiski, et Eesti koondisel käis õhtuti või muidu müüritööst vabal ajal neil Tartus sparringupartneriks. Et nemad tegid omavahel päevotsa trenni omavahel jne ja muidu harjutasid, aga tema viskas päevotsa müüri peal segu ja telliseid. Ja siis õhtul maadles nendega kui võrdne võrdsega, pooled pikali, pooled jäid püsti, osad panid ka tema pikali. Ja seda kõike 50-60ndate raskete müüriehitustööpäevade järel. Aga no teda ei peetud koondislaste poolt ikka õigeks maadlejaks, pähh- mingi ehitajast harrastusmaadleja... Ta käis tookord enne seda veel 3 aastat tookordset sundaega eridessantuurat koos ca 300 langevarjuhüppega läbi. Panen siia ühe foto temast tehtud eridessantuura treeningul ca 57-59 aastail. Pole lavastus. Ta tegi nendega veel kätekõverdusi. Siiamaani pole veel keegi selle pildi nägijaist lubanud seda järgi teha.... Isegi mitte ainult seda silda.
Ehtne Eesti maapoiss

P.S. Ärge pildi kvaliteedi pärast pahandage, on nagu on.
P.S. Aga mõned geenid on ka lapselastesse jõudnud, üks neist on maadluses noorte seas Eesti meistriks paar korda juba tulnud.

[AndresTy]

Terve päeva ja päevast päeva neid maast üles autokasti loopida oli paras katsumus. Pakk visati üles ikka üksinda, mitte mitme mehega.
Pakk kaalus mingi ca 15-20kg ja oleks olnud häbilugu kahekeisi neid loopida

Saan sellest aru sedasi, et pakk visati koormasse käsitsi, mitte hanguga? Ise olen neid hanguga loopinud, esiti oli raske, aga paar päeva hiljem harjus täitsa ära. Töötasid nagu masin. Praegu mõtlen, et jalas olid mingid varbavahe plätud veel - kus mööda heinamaad edasi-tagasi sai ikka tublisti kilomeetreid läbi tammutud.

[Rebane11]

Ma hakkasin 98 aastal talu pidama. Esimese 10 lehma hein tuli teha käsitsi, maha niidetud sai küll sovhoosi traktoristi abiga. Endal siis veel tehnikat polnud. Hommikuti ei saanud sõrmi liikuma, oli paras mõtlemise koht, et kas mudida (valus raisk) või toppida viglavars nende konksus sõrmede vahele.

[Fucs]

Saan sellest aru sedasi, et pakk visati koormasse käsitsi, mitte hanguga?

Nojah, pakinöörist kinni ja hopplaa...
"Koormakujundaja" siis võttis vastu ja püüdis kinni... kui püüdis
Kui ei püüdnud ja kukkus alla tagasi, siis tuli korrata.
Veok või traktor käruga liikus vaiksel teokiirusel peatumatult edasi mingit joont mööda ja siis kolm-neli poissi mingi 10-15 meetri raadiusest korjasid pakid kokku, tassisid käruni ja viskasid üles. Siis keerati heinamaa lõpus kõik koos rõõmsalt ots ümber ja teist trajektoori mööda tagasi... ja jälle edasi ja tagasi, kuni kogu heinamaa oli pakkidest puhas. Hanguga oli ka tavaliselt üks tegelane, kes need heinapakid mis laiali lagunesid, kusagile hunnikusse kokku hangus. See lahtine jama siis tõsteti hanguga üldjuhul kohe alguses järgmise koorma alustuseks veoki või järelkäru põhja.

See pakis hein torkis ja lõhkus ka käsivarred ära, pidi soovitavalt midagi pikkade varrukatega kandma

Siin on nooremad poisid ühe lagunenud heinapakiga tegevuses

*
Siin on näha kahte erinevat sorti heinapakkijat, üks "pika londiga" mis koormasse laeb (ja need mis maha kukkusid üle koormaääre... või siis see lont käis-kiikus vahel ühest servast teise ja loopiski kastist mööda... korjati "järelnoppimises" käsitsi kokku) ja teine [alates 1:08] ilma selle "pika londita", mis lihtsalt tagant välja neid pakke sülitas. Videos on sellel ka mingi käru taga, aga need laotasid pakke ka lihtsalt maha mida tuli käsitsi koormasse korjata
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/heina ... ivo-jantra

Sõrve sovhoos 1983
malevlased tassivad käsitsi heinapakke küüni linttransportöör-laadija peale kokku (tunduvad olevat teist mõõtu ja väiksemad heinapakid)
https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-fi ... -sovhoosis

[Rebane11]

Päris esimesed heinapressid olid üldse traadiga. Ja pressiti maha. Mu isa töötas kunagi 70. aastatel sellise peal. Hea traat oli,paraja jämeduse ja paksusega igasugusteks majapidamistöödeks. Aga mul sai see rull paar aastat tagasi otsa.
Majandi ajal mul brigadiri ametiauto oli Gaz - 51. Porte. Käisime siis põllul mehi vaatamas ja tavaliselt noppisime ajaviiteks need mõned mahakukkunud pallid sinna kasti. Sai midagigi kasulikku teha.

[Fucs]

Ma hakkasin 98 aastal talu pidama. Esimese 10 lehma hein tuli teha käsitsi, maha niidetud sai küll sovhoosi traktoristi abiga. Endal siis veel tehnikat polnud. Hommikuti ei saanud sõrmi liikuma, oli paras mõtlemise koht, et kas mudida (valus raisk) või toppida viglavars nende konksus sõrmede vahele.

10 lehma hein on juba jah selline mõnus kogus poolkäsitsi ära teha...
Mul ühtedel vanavanaematel oli nõuka ajal kuni 80-ndate lõpuni kaks lehma ja hobune. Talu oli omal ajal (peale suurt sõda) linnast ca 1-2km kaugusel metsatuka sees heinamaade vahel, hiljem linnapiirid laienesid ja talu jäi linna serva. Heinamaasid enam polnud kuskilt võtta, linna RSN Täitevkomitee eraldas linna territooriumil erinevate tööstushoonete vahelised pisikesed "murulapid" heina tegemiseks. Oma 6-8 pisikest lappi ja kogu heinategu käis seal siis käsitsi (vikatiga maha ka). Sai seal seda heina käidud igal aastal tegemas nii, et täielik siiber oli ees. Laiali laotamas, ümber keeramas, heinasaadudesse hangumas, siis saadudest hobuse vankrisse ja sealt edasi juba reheelamu lakka. seal õppisin siis ka maast madalast vikatiga niitma.

Ämm oli terve elu kolhoosis suurlaudas lüpsja, igasugu töökangelase ja tööpunalipu ordenid jms staff.
See ei osanud ilma lehma(de)ta elada, pidi ikka kodus ka veel lehm olema, et seda lüpsta saaks....
Siis kui kolhoosid laiali läksid pakuti talle mingite tööosakute asemel lehmi jms faunat juurde, tal üks lehm juba oli, võttis siis veel ühe + mullika ja pullvasika... Naabrimehel oli niiduk, niitis vähemalt heina maha, aga kõik ülejäänud tegevus käis käsitsi. Mul naise vennal oli GAZ-53 porte, sellega siis sai heina laudalakka lõpuks ka ära veetud. Me käisime pidevalt peale, et ta selle jama ära lõpetaks... no või kui, siis las see üks lehm olla... aga EI...

No lõpuks nägi ise ka, et ilma tehnikata ja suurema tööjõuta (ja ilma kolhoosi veterinaarita ja seemendajata jne jne) ei mängi enam välja, kellelgi polnud enam aega tema lehma heina jms tegeleda seal ja õnneks lõpetas 90-ndate lõpus selle jama ära.

[Kriku]

Minu vanatädil aga läks vastupidi: nõudis lehma, aga sai mingid krdi osakud.

[Rebane11]

Eks need lehmad ja sead olid omamoodi küla ühendav jõud. Ikka läks abi vaja kas seatapulgi näiteks. Piimapukk oli koht kust said kohalikud uudised, vorsti ja leivasaba - mitme küla uudised. Praegu pole aimugi mida naabripere teeb. Ja külas nüüd mõnes majas uued elanikud, kes või mis, pole aimugi.

[Fucs]

Minu vanatädil aga läks vastupidi: nõudis lehma, aga sai mingid krdi osakud.

Nende osakutega oli jah üks paras kamm ja halvimal juhul võisid üldse palja püksinööbiga jääda.

No ämm sai lisaks ka veel mingi koguse neid majandi osakuid ja äi sai lisaks mingeid oma osakuid... ja siis otsustati kolhoosi likvideerimisel, et luuakse paar nn põllumajandus- ja muud sellist ühistut, millede osanikeks said siis oma osakutega endised kolhoosipere liikmed. Räägiti mesijuttu, kuidas osanikud hakkavad kasumite pealt nüüd pappi teenima ja, et see ikka üks väärt mõte on. Kolhoosi tehnika ja osad loomad läks endiste kolhoosipereliikmete osakutena osaühingute kätte. Edasi aga võtsid mingid "ärimehed" asjad üle, kantisid kolhoosi tehnika ja loomad mingite hämarate skeemidega nn "uustaludesse", panid oktsionitele, vedasid loomi lihakombinaati jne ja siis ühel päeval tuli osanikele kiri, et sorry tädi Maali, põllumajandusühistu on nüüd pankrotis, mingit vara ega pappi jagamiseks pole ja pühkige oma suud puhtaks

nt. Ühest sellisest endisest sovhoosist analoogne lugu

1988. a. hakkasid puhuma tuuled selles suunas, et võis hakata tegema suurmajandist väikseid
üksusi, see tähendas, et oli võimalik eralduda suurest süsteemist. Haarasin sellest võimalusest
ning jagasin paberil Roela sovhoosi järgnevalt:

1. Saara farm loomade, maa, tehnika ja töölistega;
2. Keskuse töökoda masinate hooldamisega;
3. Linnukasvatus koos maa, tehnika ja inimestega;
4. Tammiku farm maa, tehnika ja töötajatega;
5. Rasivere farm maa, tehnika ja töötajatega.

Minu pakutud süsteem oleks säilitanud hooned, tehnika, loomad ja töökohad. See plaan ei läinud aga läbi Roela tugeva juhtkonna vastuseisu tõttu. Põhjuseks öeldi, et paljud kaotavad oma töökoha ja et inimesed, kes tööle jäävad, hakkavad suurt palka saama.


2000. a. märtsis oli kõigil selge, et sovhoosiaeg on mööda saanud, ning Roela PM [Osaühing Roela Põllumajandus] lõpetas oma tegevuse pankrotiga. 11 aastaga oli varandus lõhutud ja laiali tassitud, süüdlasi pole.
https://www.roela.edu.ee/sites/roela.ed ... ._2004.pdf

Teine JOKK variant oli, et nn kolhoosi vara "hindamiskomisjon" hindas ühise vara (mille müügi eest oleks tulnud raha osanikele anda) üliodavaks või kandis üldse maha... mis siis müüdi ametlikult justkui kopikate eest (aga tegelikult susservusser enam-vähem normaase ehk siis nt poole odavama hinnaga kui tegelik väärtus turul ja vaheltkasu pandi tasku) või anti mahakantud vara niisama kellelegi omale jopele ära, kes selle siis uuesti arvele võttis ...Või siis anti-jagati osakute asemel mingit "vanarauda", mis oleks tulnud tegelikult maha kanda ja see mis kõlbulik kraam oli läks omadele jopedele... vms süsteemid ja skeemid.

Või siis ka nt võis juhtuda, et

Põllumajandusreformist Puurmanis: Meil läks isegi hästi .

...Väljamaksmata osakud kanti valla arvele, aga mingite seadusmuudatuste tõttu see sinna jäigi....

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/66265 ... segi-hasti

Nende imelistel aegadel Maalehe ajakirjanikuna töötanud Agnes Jürgen­s võtab ilusti kokku:

Need olid murrangulised iseseisvumise aastad, täis joovastust ja vabadu­seiha, kuid mis paiskasid elu, eriti maal, kaosesse. Põllumajan­dusreform, maareform ja oman­di­reform pöörasid kõik olnu pahupidi.

Tagastati, erastati, ärastati. Majandite laudad viidi loomadest tühjaks, masinapark tassiti laiali. Senised majandijuhid sattusid põlu alla kui punaparunid; maarahvast hakkasid õpetama lehma vaid kaugelt näinud tegelased. Toitu nappis. Põllumajandus oli koomas.

Need inimesed, kes sellest kaosest välja rabelesid, jalgele tõusid ja hakkasid elu uuesti üles ehitama, väärivad tänu, tuge ja tunnustust, mida mu meelest neile siiani piisavalt jagatud ei ole. Ka nemad aitasid ju laduda Eesti riigi vundamenti, millele praegu toetume.

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/85160 ... ust-vahiga

***'

Linnamäe kolhoosi likvideerimisega läks paremini kui paljudel teistel, kuid ka seal oli probleeme

Majandite vara erastamine toimus peamiselt tööosakute kaupa. Tööosakuid arvestati vastavalt majandis töötatud aastatele ja saadud palgale. Töötasu oli aga majandi juhtivtöötajatel suurem kui nö. tavatöötajatel. Tööosakud võimaldasid asutada äriühingut. Mida rohkem oli tööosakuid
teenitud, seda suurem oli tõenäosus, et neid on võimalik paigutada mõne aktsiaseltsi vm ühingu loomiseks. Tööosaku eest oli võimalik saada kompensatsiooni või taotleda vara erastamist natuuras.....

...Reformi sisuliseks läbiviimiseks loodud institutsioon pidi olema kohalikust majandist sõltumatu. Tegelikkuses see nii aga ei olnud. Pärast kohaliku omavalitsuse valimisi 1993. aastal loodud volikogudes domineerisid (endise) majandi juhtkonna liikmed. Kui aga oligi reformikomisjonis esindatud mitu osapoolt, siis võis puudu jääda eelkõige majandi juhtkonna ja reformikomisjoni omavahelisest koostööst. Sellisel juhul olid sagedased vara
jagamise ja laiali tassimise juhtumid....

...1996. aasta 1. jaanuariks oli reform lõpetatud vaid pooltes majandites. Mida pikemaks läks reformi korraldamine, seda suurema tõenäosusega kiputi majandi vara laiali tassima. Niinimetatud laialitassitud majandite hulk oli suurem Valga-, Võru- ja Viljandimaal.

https://dspace.ut.ee/server/api/core/bi ... 09/content

*

Ka üsna huvitav ja ülevaatlik materjal neile, kes sellel ajal ise ei elanud või olid liiga väikesed.
OMANDI REFORM EESTIS. ÕIG(L)US · MAJANDUS · INIMENE
https://www.fin.ee/sites/default/files/ ... EESTIS.pdf

[Rebane11]

Keenis tehti minu teada kõige õiglasemalt. Arvestati kollektiviseerimisel võetud vara ja ka juba lahkunud pereliikmete aastaid. Ka juba varem mahakantud ja koju nooseldatud ja mahakantud tehnika otsiti ka üles. Kõik platsile ja siis enampakkumine. Ei mäleta enam, alla 2 aasta töötanu pidi vist kõik rahas kinni maksma, edasi oli 25%, 50% ja 100% osakutes. Need kel perepeale üle 20 aasta, said kõik osakutes maksta. Hinnad läksid üüratuks, algul käis kiibitsejaid, aga võõrad sealt midagi osta ei jõudnud. Suurtootmine läks laiali, aga tekkis palju elujõulisi ettevõtteid. Farmihoonetes ja garaazis mitu puidutööstust ja Heleni kaerahelbetööstus. Teagi teist majandikeskust, kus korterite hinnad sama kallid kui linnas ja tühju kortereid lihtsalt pole.

[seersant Angua]

Asi on natuke keerulisem, kui et Laar/iseseisvus/ärimehed lõhkusid õitsva põllumajanduse... Tegelikult mingit normaalset põllumajandust nõukaajal ei olnud: nimelt mingi 80ndate algul otsustati Moskvas, et aitab küll nüüd kalli valuuta eest Kanadast vilja ostmisest, maksame omadele põlduritele pisut rohkem peale ja ehk hakkavad siis rohkem liigutama-tootma... See olukord tootis majanduslikku perverssust: leiva hind hoiti kunstlikult madal poes(16kop?). Kuid doteeritud jõusööda kilohind tuli oluliselt kallim, ning see tingis ebanormaalse olukorra kus ühelehmapidajatest mutikesed ostsid autolavkapäeval kartulikottide kaupa leiba, sest see tuli odavam kui osta jõusööta! Nimetati veel lehmakeeksiks, kas mäletate?
Palju teile malevlastele ka maksti? Kas kolhoosiesimehed süllekukkunud dotatsioone ka töötajatega jagasid? Mulle külapoisid tulid kord kelkima: nad teenisid rohujahuveskis kotte tõstes 200 rutsi!

Ahah, ma siiani mäletan seda järjekorda meie leti taga Pihkva turul turuväravateni, kuna me olime ainsad kes värsket kartulit müüsid. Hind oli kõigest 1 rubla kilo. Niisiis tuli päeva teenistuseks 800 sotti... Kuradi kapitalistlikud vereimejad olime... Või siis hoopis hullud töörügajad.

Igatahes olid need kunstlikult põllumajandusse tambitud rahad minu arust üks esimesi hilisema hüperinflatsiooni käivitajaid ja sellest tulenenud nõukogude süsteemi kokkukukkumise põhjustajaid.