Mälestusi meditsiinisüsteemist

[vanahalb]

Erinevad stiilinäited on mul välja tuua ühest sügisest kui kõrv lukku läks.
Mõtlesin enda aruga et vist on umbes. Iga päev müra sees, tropid kõrvas ja ju siis on vaik niimoodi kogunenud et tuleks läbi loputada.
Kõigepealt küsisin perearstilt (vanem eestlanna) et kas kõrvade pesemise teenus ka hinnakirjas on. Ei kuule ühe kõrvaga enam midagi. Ta ei hakanud täpsemalt vaatamagi. Arvas ainult et kõrva loputamine on nii keeruline operatsioon et seda siin küll teha ei saa. Aga mine katsu EMO-s löögile saada. Seal on õppind mehed ja lääne riistad.

Läksingi, ootasin järjekorras kui surijad ära said teenendatud ja kõrvaarstil vaba aega oli. Vene mees oli. Ta viskas pilgu peale ja ütles et ei siin pole midagi loputada. Kõrv on puhas ja seestpoolt paistes. See on nohust. Sellega kaasnes lühike teooriakursus kõrva siseehitusest. Siis sorkis ninas oma oradega ja ütles et üks sein on ju täitsa Z- kõver. Eino, see tuleb sirgeks lõigata, siis nohu enam ei tule. Ma küsisin et kuskohas seda siis lõigatakse. Ta arvas et igal pool kus ninade ja kõrvadega tegeletakse. See olla nii lihtne operatsioon et siinsamas üle tee bussipeatuses saaks ka lõigata. Mine pane nimi kirja ja järgmine nädal võib noa sisse lüüa.

Minagi võtsin vähe mõtlemisaega aga mõne õrnema helbekese võib selline arstiabi täitsa jalust nõrgaks võtta. Mõnikord nad ikka kaebavad et psühholoog vaatas kurja pilguga või et hambaarst ei pihustanud enne valuvaigistava süsti tegemist tuimestavat sprayd mis peaks süsti tegemise torke märkamatuks muutma.

[Kriku]

Loodetavasti laekub siia tulevikus ka militaarseid mälestusi, et õigustada teema "Mälestuste" alamfoorumisse liigutamist. Olgu seni seemneks tsiviilelust.

Mina olin kunagi peaaegu 30 aastat tagasi käeluumurruga haiglas. Samas palatis oli üks mees, kellel oli jalg läbi lastud hüppeliigese kandist (detaile ei kommenteeri). Temal tekkisid ropud peavalud, nii et ei saanud öösel magada ega ennast liigutada. Toodi näiteks eelmisel päeval minu kõrvale üks kipsis jalaga vene vanamees, kes norskas nii, et keegi ei saanud magada. Raske unega ka: verbaalsetele signaalidele ei reageerinud vähimalgi määral ja kui keegi talle palati teisest otsast utka suure kolinaga voodi alla viskas, siis see ka ei mõiganud. Mis meil üle jäi, magada ei saanud, eks me siis sõimasime kõik venelast nii loominguliselt, kui oskasime. Laskehaavaga kodanikule oli see aga tõeline piin, kõõksus vaeseke oma sunnitud seliliasendis ja palus, et poisid, jätke järele, ta ei saa ju naerda, kuradi valus on... Üldiselt etableerus palatis ja hommikul ka nooremas meditsiinilises koosseisus teooria, et tal on peaajupõletik.

Tuli siis järgmise päeva lõuna paiku neuroloog - ümmarguse kassinäoga vanem eesti doktor - seljaaju vedeliku proovi võtma. Haige ise väitis, et tal on nii kõva entsefaliit, et peaaju pressib seljaaju kanalisse või oli see vastupidi, ma pole enam kindel. Närviarst selle peale küll võpatas üllatusest, aga vastas leebel häälel, et temal oli küll siiani inimese ehitusest teistsugune arusaamine, aga teie olete noorem mees, vast teate paremini. Jätkas siis samal ülirahuilikul toonil protseduuri kirjeldusega ja lõpuks küsis, et kuidas te soovite, et teil proov võetaks, kas vene või jaapani nõelaga? Lisas seejärel, et jaapai nõel on väga hea, temal on kollane pea.

Patsient oli sellega nõus, proov võeti minutiga ära ja asi korras.

[Luuraja]

Kirjutada või mitte?
Kirjutan siiski, kogemusest, mis on alla kolme aasta vana, aga ikka tublisti mu elu on muutnud ja mille allikad otsapidi nõukaaega ja vene kroonusse välja ulatuvad.
Kartsin nimelt paaniliselt hambaarsti. Väga tuttav tunne vast neile, kes nõukaaja dentaalpiinamised on üle elanud. Mul oli ka "õnn" eriliste sadistide käppade vahele sattuda, vist.
Igal juhul, tulnud vene kroonust tagasi kaunikesti lagunenud hammastega (no ei olnud seal sageli ei hambapastat ega isegi hambapulbrit, pealegi oli joogivesi kummaline ja hambaarst gestaapolaadne käpard) otsustasin, et olgu nii nagu on. Ja elasin järgmised 30+ aastat suhteliselt dentistivabalt, käies ainult viimases hädas valutavaid hambaid välja tõmbamas.
Siis aga suvatses trauma tagajärjel irduda üks naeratusehammastest ja selle peale lõi mu muidu leebe kallis kaasa rusika lauale - nüüd sa lähed! Pani mulle aja kinni ja ma läksingi - nagu rattaletõmbamisele...
Järgnes kirjeldamatu kogemus. Põhjalikud uuringud ja arutlused, mida teha annab... ja kui esimest korda päris asjaks läks, siis ei tõusnud pärast seda ma õige mitu minutit toolist. Arst jõudis juba küsidagi, et kas jäite magama või?
Peaaegu jäingi, sest pingelangus oli meeletu. Ei mingit valu, ainult pisukesed ebamugavused ja natuke kanged lõualuud pärast protseduure. Sest peale läksin hambaarstile juba täitsa rahulikult. Pool aastat järjest iga kuu, ülemisest poolest jäi alles viis hammast. Tengelpungal oli väheke valus, aga talutavalt, kartsin hullemat. Lisaks tuli väljatõmmatud hammaste alt välja mitu mädakollet, nende elimineerimine on mu enesetunnet kõvasti parandanud.
Ja naeratus sai normaalne, minu elukutse puhul on see oluline. Mis siis, et tänu proteesile.
Naerata ja sulle naeratatakse vastu - selle mõtte paikapidavuses olen nüüd raudselt veendunud.

[vanahalb]

Neile kellel veel hambaarsti juures käimata võin ma ka kinnitada et võrreldes nõuka-ajaga ja 1990-2000 esimeste lääne kabinettidega on tehnoloogia kõvasti edasi arenenud.

Puurimine ei ole enam valus. Ka mingi tühise hambaaugu puurimine oli vanasti valus sellepärast et puurimisel hammas kuumeneb, sisu seal paisub ja surub närvi peale. Nüüd jahtuatakse hammast töö käigus vee või suruõhuga ja ei tekigi sellist tunnet nagu kunagi kooliajal. Röntgen on samuti kabinetis olemas ja arst saab töö käigus vaadata et kui sügavalt koukida või urgitseda. See kehtib ka hamba väljatõmbamisel. Juurte paigutus on juba ette teada ja selle võrra on lihtsam. Tõmbamine ise valus ei ole, selle vastu on tuimestus. Peale väljatõmbamist koht muidugi valutab mingi aja kui tuimestuse mõju üle läheb. See ei ole terav närvivalu nagu hambavalu on. Samasugune nagu ikka mingi trauma puhul kui lihakeha viga saab.
Mu kogemuse järgi ongi kõige tüütavam igemete paranemine kui suuremaid töid on tehtud ja need viga on saanud.

Mul olid juba lapsest saadik viletsad hambad. Kooliajal oli kohustuslik hambaarst ja mõni pääses sealt puhtas nahaga. Minu jaoks oli iga kord vaja puur käima tõmmata. Otseselt ei kartnud ka sest hambavalu on palju hullem kui mõni minut puurimist. Enne sõjaväkke minekut käisin veel ambulantsis kohaliku hambaarsti juures ja palusin kõik vähegi kahtlased kohad ära plommida. Mina ei tea mis savi ta sinna loopis sest kõik need plommid kukkusid kroonus esimese poole aastaga välja. Pärast , juba 1990 - ndatel seletas üks hambaarst et muidugi kukuvad ära kui segu märga auku visata. Pärast puurimist tuleb koht korralikult ära kuivatada. Asfaldiauguga on täpselt samamoodi.

Selsamal hambaarstil oli seinal suur sekundiosutiga kell. Ta seletas alati enne puurimist või mõnda valusamat tööd et kui kaua see aega võtab. Et nüüd tuleb puurida. See võtab 15 sekundit. Vaata kella. Vaatasingi - 7 sekundit, pool on tehtud, veel 5, 3 valmis. Ilma kellata oleks puurimine palju hirmsam olnud sest esiteks ei tea kui kaua aega läheb ja iga sekund tundub tunnipikkusena. Tegelikkuses võtab see palju vähem aega kui toolis istudes tundub.
Ideed sellisest kellast olen proovinud ka praegusele hambaarstile maha müüa aga ta ei taha kuidagi tuld võtta. Pidavat ilmagi saama. Ega ma enda pärast aga lapsed.... lastest on kahju.

1990-ndad olidki sellised et alles lõpus sai niimoodi järje peale et ükski hammas enam ei valutanud. 2000-ndad olid enam-vähem. Mõnikord, needuse seaduse järgi reede õhtul, hakkas midagi tunda andma või siis kui just välismaale olin sõitnud. Ükskord Lätis kaebasin et pole kõige parem ja puuriks vaat selle hamba korraks lahti. Sealne tegelane siis vaatas lõpuks töömehe pilguga ja arvas et kogu jama on sellest et hambumus on vale. Kõikide hammaste kõrgust tuleks muuta, siis saab hea.

Lätlaste plaani hakkasin ellu viima alles 2010-ndatel. Siis leidsin Tallinnast väga hea hambaarsti kes oli nõus nii suurt tööd tegema. Osa hambaid viiliti juureni maha ja tihvt sisse , osad lihtsalt väiksemaks et saaks krooniga õigeks ajada. Sinna kus juba varemalt hammas välja oli tõmmatud pandi implantaadid.
Selle tööga seoses - hammaste viilimine oli valus vist viikingite ajal. Tänapäeval on see umbes sama kui puurimine ehk jahutusega ja vahel tuleb toolis tukk peale. Implantaadi panek ehk pealuu puurimine ei ole valus sest seal pole närve. Kuigipalju valus on pärast kuni katkitehtud ige jälle ära paraneb. Sama nagu hamba väljatõmbamisel.

Implantaatidega seoses studeerisin küll enne natuke kirjandust ja leidsin et alalõualuus on üks närv mille nimi on juba meelest läinud. Kui seda vigastada jääb lõug pärast värisema nagu vappekülmas. Vahepeal kui puhkasime õpetasin doktorit ka et vaata et sa selleşse närvi ei puuri. See oli jällegi vene mees (hambaarst oli eestlanna) ja vihastas et krt küll, ära õpeta mind. Ma näen küll kus see närv on , ruumi on s..taks, oma kolm millimeetrit. Mäh, kolm millimeetrit - aga kui käsi korraks vääratab ja lõug jääbki värisema nagu luukerel Jacksoni videos? Lõpuks sai kõik heaste.

Nüüd on ikka üle 10 aasta niimoodi et olen käinud ainult hambakivi puhastamas. Viimane kord küll hambaarst uuris röntgeniga ja arvas et tõmbaks ühest kohast kolm hammast välja ja paneks sinna implantaadid. See oleks parem ja viimane aeg on pihta hakata. Ma olla juba nii vana mees et varsti luu enam ei kasva ja kruvid ei pruugi siis pidama jääda. Ma küll vaidlesin vastu et pole mingit kavatsustki 200-aastaseks elada ja see mis tehtud kestab mu eluaja lõdvalt ära. Kompromissina panime aasta lõpuks uue aja kirja.

NB! Mõni professionaalne hambarst võib mu konseptsiooni põrmustada. Ma olen rohkem asjaarmastaja ja lihtsalt töö käigus üht-teist kõrva taha pannud.

[Rebane11]

Tea, kas hoolitseti tulevaste kaadrite eest, aga tudendeid, vähemal mind raviti juba 1985. aastal mingi vinge Soome kiirpuuriga. Suitsu ja kõrbenud luuhaisu oli kabinet täis kui järjekordselt juurekanalit lahti puuriti. Aga tädi oli tubli, vahetas kõik vanad plommid moodsamate vastu. Ja muudku hoiatas, et ma sõjaväes hambaarstile ei satuks, kui vähegi kannatab, siis kannatagu ära.
Sattusin küll, pidin päris mitmeid kordi hambaarsti assistent olema. Ise sinna toolile istumisest tagasihoidlikult keeldusin.
Mul paar tuttavat, kes tulid kroonust, suu plekkhambaid täis. Kaaries ei saaks ju noorele mehele nii kiirelt ja karmilt mõjuda. Eriti üks nendest oli leivalõikajana ametis - VIP amet ju, ligipääs vitamiinidele üle keskmise. Kas oli ehk nii et meelsus mõnes väeosas oli selline, et demblialbumi ja demblukostüümi juurde õigel demblil käisid ka plekkhambad? Mõlemad läksid peale kroonut miilitsasse tööle.

[Kriku]

Lähemal vaatlusel ilmnes, et Nõukogude sõjaväe meditsiinisüsteemi teema on foorumis juba täitsa olemas:
viewtopic.php?t=3872 .

Hambaravi sõjaväes: viewtopic.php?t=8286 .

Käesolev läheb seega kinni, kuna seos foorumi temaatikaga jääb liiga nõrgaks.