Tšati toortõlge. Gemini kukub targutama ja ajab hulluks. Umbes nii, et millist tüüpi miinipildujast lasti ja kui kiiresti nad jooksid.HAT kirjutas: ↑27 Dets, 2024 15:41kaugeltuuriv kirjutas: ↑27 Dets, 2024 2:09
vene sõduri karm kirjutis https://t.me/Transormator_Tg/2365
Lühitõlkes : 48H "nullil" ja roodust (100+) langes välja 36 tüüpi e. 1/3
vene rood = kompanii
Miks üldse lamada, kui samovaridest (miinipildujad – toim.) kohe katus peale tõmmatakse? Meie kolmik liikus diagonaalis metsaservale. Sel hetkel tabas meie suurtükivägi täpselt. Seni, kuni ukrainlased toibusid, jõudsime koos Lješiga kraavini. Lješ komistas traatmiini (komistusmiini), otsa, aga vedas – jäi täiesti terveks. Mis edasi teha – pole aimugi. Mäe otsa minna ei saa – omad lasevad maha. Pimedas näe, kes liigub. Kes kust tulistab – aru ei saa. Natuke valgenes – muutus vaikseks. Koos Lješiga tormasime mööda põõsaid mäekülje poole – seal oli kaevik, põhjas hunnik tühje padrunikesti. Kedagi ei olnud. Ukrainlased olid laskemoona ära kasutanud ja lahkusid kaotusteta. Umbes 50 meetri kaugusel oli teine positsioon – ka see oli maha jäetud.
Helistasime oma ülemusele ja teatasime, et oleme kahekesi ukrainlaste positsioonidel. Ta ütles: „Hoidke positsioone.“ Mis me kahekesi ikka ära teeme? Kindlustusime metsaservas. Seal oli üks maha põlenud jeep, mille all oli auk – sinna pugesime ja jäime õhtuni. Paremal, teisel pool kraavi, käis tulistamine – ilmselt polnud ukrainlased sealt veel lahkunud. Miinid lendasid mõlemalt poolt, aga sihitult. Meie kohal tiirlesid ukrainlaste droonid, kuid meid nad ei märganud. Õhtul teatasime raadio teel omadele, et hakkame tagasi liikuma. Kui pimedaks läks, liikusime tagasi. Rooduülem ootas ja ütles: „Kuna te juba teate teed, viige võitlejad tugipunkti mäe otsas.“ Mis seal ikka – läksime tagasi. Meie viieliikmelisest rühma (15 inimest) viiest ründegrupist olid neli surma saanud ja sama palju haavatud. Ühel mehel rebis kild lõualuu puruks, ta roomas peaaegu omade juurde. Teadvuse kaotas umbes 100 meetri kaugusel positsioonidest. Tõime ta ära. Kolmandast rühmast, kus oli 20 inimest, hukkus kümme ja kaks naasid haavatuna. Päeval polnud seal mingit lootust – põld oli nagu lasketiir. Rühmaülem ütles õigesti, et minna tuleb öösel.
Öösel jõudsime tagasi mäele – sattusime miinipildujatule alla. Kaks inimest hukkus. Sõdur, kes oli juht, saatis kaks meest maha põlenud jeebi juurde, et vajadusel meid katta, ja viis ülejäänud kraavi kaudu parempoolsesse tugipunkti. Kraavis oli vesi põlvini, saime läbimärjaks, aga läksime läbi. Oli 14 inimest, liikusime kolmekaupa vaikselt edasi. Mina olin teises kolmeses grupis. Esimene grupp, kus oli ka Lješ, jõudis ukrainlaste juurde ootamatult ja loopis nende punkri granaatidega üle. Kaks andsid alla, kuid kuulipildur pääses ja tulistas teel olles viimased padrunid meie pihta. Lähitulest langes kolm meest.
Näib, et ta andis omadele märku, et positsioon on kaotatud, sest varsti hakkasid miinid meie peale sadama. Otsustasin, et kraavis on rahulikum, ja liikusin sinna. Tund aega hiljem tabas mind kild. Süstisin morfiini ja sidusin haava. Hüüdsin Lješile, et ma ei saa liikuda, jalg on tuim. Kui tulistamine lõppes, aitasid nad mind kolmekesi põllu kaudu autoni ja viisid meditsiinipunkti. Seal süstiti mulle teetanusevastast vaktsiini, tehti uus side ja pandi magamiskotti. Öeldi, et oota, kuni evakueeritakse, kirurgi ei ole. Kogu päeva veetsin valuvaigistite mõju all. Õhtul ilmus Lješ ise – käel oli läbiv haav ja ribid puru (kuul läbis tema käe ja põrkas kuulivestilt ja murdis ribid). Kompanii oli läinud teisele poole teed ründama.
Kahe päevaga kaotas kompanii rindejoonel 21 meest ja vähemalt 15 sai haavata. Ehk kolmandik isikkoosseisust oli rivist väljas. Selle „kangelaslikkuse“ tulemus – edasiliikumine 600 meetrit. Selline sõda on tõeline õudus! Sellise tempoga pole nädalaga kompaniist midagi järel! Eelmise rotatsiooni jooksul hukkus poolteise kuuga ainult kuus meest, aga siis me ei rünnanud.
Kui Lješ haavata sai, jõudsid meie poisid ainult maanteeni. Edasi ei saanud – ukrainlased lõid kõik maha, kes edasi püüdsid liikuda. Ja ukrainlaste kaotused – kaks vangi, mitte ühtki surnut ei nähtud.
