Radarid, raadioluure ja tuulepargid

[Kapten Trumm]

Maa peale tasub tulla ka visioneerijatel, et me suudame neid tuulikuparke kuidagi töös hoida, kui ümberringi sõidavad Hiina kaubalaevad, ankur lohisemas. Või käib vee all mingi salapärane toimetamine. Või midagi sellist.

Venega fekaali ventileerumisel tehakse need kaablid kiirelt katki ja jääb vaid rõõm kasutuseta kesk merd seisvatest tuulikutest. Ühesõnaga, need avameretuulepargid on andetu fantaasia, see töötaks võibolla Tonga kuningriigi vetes reaalse vaenlase puudumise tingimustes.

Sestap, mida kaugemale neid ehitada, seda vähem me toimuvat kontrollima hakkame. Kas "kompensatsioonimeetmena" hakkavad tuuleärikad osalema ka lahinguvõimelise mereväe rajamise projektis, esmaste investeeringutega paar miljardit eurot?

Täpselt samad ohud ähvardavad ka analoogseid parke Euroopa vetes, mida sinna rajada on taibatud. Vene "uurimislaevad" on seal usinalt juba viimane 20 aastat "merepõhja elustikku" uurinud.

[taavi013]

Maa peale tasub tulla ka visioneerijatel, et me suudame neid tuulikuparke kuidagi töös hoida, kui ümberringi sõidavad Hiina kaubalaevad, ankur lohisemas. Või käib vee all mingi salapärane toimetamine. Või midagi sellist.
..
Täpselt samad ohud ähvardavad ka analoogseid parke Euroopa vetes, mida sinna rajada on taibatud. Vene "uurimislaevad" on seal usinalt juba viimane 20 aastat "merepõhja elustikku" uurinud.

Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba. Põhjameri on nafta ja gaasiplatvorme täis. Isegi Läänemeres on 20-30 aastat naftat ning gaasi ammutatud platvormidelt. Saadakse hakkama küll. Tõsi, aeg-ajalt ikka midagi juhtub, aga tööstusharu kui selline toimib päris edukalt.

Esimene platvorm Põhjameres on aastast 1968 vist(tm).

Vt.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_o ... _North_Sea
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_o ... Baltic_Sea

[URR]

Mereväe ülem ja sõjaväeluure ülem on suhteliselt värsked ja riigiasutustes nagu muudeski organisatsioonides on sageli nii, et värske tippjuhi juurde ilmub kogenud nõunik ja laotab ta ette (siiralt) mureliku näoga vanad lahendamata probleemid, ka need, mille osas on äsja kompromissid kokku lepitud.

See on täielik pläust. (Oidsalu fantaasiad on üldse järjest kõrgelennulisemad.) Luurajate tegemisi ei kommenteeri, aga kehtiv mereväe ülem oli enne seda staabiülem ja teemaga igati kursis. Merevägi on seda trummi aastaid tagunud, aga varem pole see avalikkuse ette jõudnud.

Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba. Põhjameri on nafta ja gaasiplatvorme täis. Isegi Läänemeres on 20-30 aastat naftat ning gaasi ammutatud platvormidelt. Saadakse hakkama küll.

Naftaplatvorm segabki vähem kui tuulik. Põhjamerel on ruumi rohkem ja oht eeldatavalt väiksem. Praegu vaadatakse mitmeid rahu ajal tehtud otsuseid üle.

[taavi013]

..

Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba. Põhjameri on nafta ja gaasiplatvorme täis. Isegi Läänemeres on 20-30 aastat naftat ning gaasi ammutatud platvormidelt. Saadakse hakkama küll.

Naftaplatvorm segabki vähem kui tuulik. Põhjamerel on ruumi rohkem ja oht eeldatavalt väiksem. Praegu vaadatakse mitmeid rahu ajal tehtud otsuseid üle.

Jah, vähemalt radarite kontekstis segab naftaplatvorm vähem kui tuulikupark. Teisalt ei ole need asjad sugugi nii lihtlabased:
- nagu siin eespool vesteluses sai kokku lepitud, mingist kaugusest kaugemal enam tuulikud mereseire radareid ei sega, muu füüsika muutub enne piirajaks (maakera kumerus, müra, ilmastik)
- kui tuua sisse signaalluure, siis naftaplatvormid segavad jälle rohkem kui tuulikud. Tuulikute mürapilt on sisuliselt teada ning suht piiritletud. Naftaplatvormidel aga suht suvaline, spekter laiem ning selle välja filteerimine tublisti keerukam.
- nii naftaplatvorm kui tuulikupark on tegelikult ideaalsed kohad lisasensorite/radarite panekuks, need on perioodiliselt hooldatavad, parkide omanikel ning jõustruktuuridel on ka mingi osa ühishuvisid infrastruktuuri korrashoiu/kaitsmise osas, kohapeal on olemas elekter ja andmeside, isegi veest välja ulatuvaid putkasid leiab
- täiendav mereseire radar ei ole lõputult kallis, miski 1-2 miljonit (no ok, sõjaväe versioonis 5-10 miljonit ), aga igatahes pole suurusjärk kosmoses

Aga see selleks. Nafaplatvormide näite tõin vestlusse sisse ennekõike kui näite - Euroopas on võimekust meres olevaid asju sh. torne, torusid ja kaableid hallata küll. Juba aastakümmneid on hallatud.

Lisaks võin oma elukogemusest tuua näite, et ka kaablilõhkujate kättesaamine on realistlikult võimalik. Vähemalt üks Soome lahe kaablilõhkuja on kätte saadud, pildistatud reaalselt merel ankrut järgi lohistamas piirivalve lennusalga lennukilt ning minu teada on ka Haagi või Amsterdami kohtus neilt/nende kindlustajalt rahad ka kätte saadud. Tõsi, see oli umbes 23 aastat tagasi ning sedavõrd avalikkuses kõlapinda ei leidnud, kui viimased juhtumid. Teisalt see oli moment, kus neljast Eestit välismaailmaga ühendavast optikakaablist tehti katki kolm tükki ning palju ei puudunud ka neljanda lõhkumisest.

Täna, kui merelise infrastruktuuri kaitse on popp ja päevakajaline, tuleks selleks pahalaste leidmiseks teha mõned protseduurilised kokkulepped kaablihaldajate ning jõustruktuuride vahel:
- kaablihaldajatel peaks olema treenitud protseduur katkestuskoha koordinaatide edastamiseks lõpliku aja (< 1 tundi) jooksul
- selleks on kõik eeldused olemas, optika katkitegemise kohta saab kindlaks teha ca. 100m täpsusega, kaabli koordinaadid on teada, teoorias ka automatiseeritav kui pole kahju ühte kiudu interferomeetrile ette valmistada/eraldada, tõenäoliselt tänasel päeval ei panda ühtegi kaablit ilma optikata merre
- jõustruktuurides on kokkuleppeline rajapind kuhu see info edastada ning neil protseduur kuidas keegi sinna kohapeale merele situatsiooni vaatama läheb. Kas laeva, lennuki või drooniga eks nad oskavad juba ise valida.

[Langust]

Huvitav artikkel tuuleparkidest ja julgeolekust.

Aastaid on meie kaitsejõududele avaldatud poliitilist survet lubamaks paigaldada tuugeneid ja päikeseparke üle Eesti. Vaadates nüüd teleekraanil poliitikuid Aidu tuulepargi ehitust õigustamas, tekib küsimus: miks ja mille vastu on siis ikkagi meie kaitsevägi?

​Räägitakse sonaritest, passiiv- ja aktiivradaritest. Vaatame veidi lähemalt, mis need siis on.

Aktiivradar kiirgab sihtmärkide tuvastamiseks kindlal sagedusel impulsse ning analüüsitakse peegeldunud signaali. Radarid on head ja täpsed, kuid sõjaajal kasutud, sest nende tööaeg võrdub raketi lennuajaga.

Passiivradarid kasutavad objektide tuvastamiseks meid pidevalt ümbritsevat raadiokiirgust sagedusvahemikus 2 kHz kuni 2+ gHz, mida tekitavad raadio- ja televisioonisaatjad, mobiilimastid, alalis-vahelduvvoolu muundurid jne.

Mida kõrgem on radari sagedus, seda väiksemaid objekte on võimalik tuvastada, kuid samas väiksem leviulatus suurema sumbuvuse tõttu atmosfääris.

Siinjuures tuleb mängu oluline termin otsenähtavus. Tuulikud, päikesepaneelid, kõrgehitised on raadiosagedustele peegliks, mis sama hästi peegeldavad nii otsesignaali kui ka jälgitavalt objektilt peegeldunud signaali radarisse.

Kui objekt asub tuugenite taga, siis radar seda avastada ei suuda. Kui objekt asub radari ja tuugenite vahel, muutub olukord päris müstiliseks. Seni, kuni objekti peegelduv signaal on väiksem kui tuuliku labade tekitatud foon, on objekt radari jaoks müra. Kui objektilt peegeldunud signaali tugevus suureneb, võib radariekraanile ilmuda ka mitu objekti, neist üks on õige ja teised tema peegeldused. Seejuures võivad fantoomobjektid tekkida ekraanile varem kui objekt ise.



Asjalugu muutub väga hulluks siis, kui meie kolm statsionaarset superradarit pihta saavad ja üle Eesti peab kasutama mobiilseid üksuseid.

Radaritehnoloogia tehniline osa on muidugi siinkirjeldatust palju keerulisem – koos kasutatakse mitut passiivradarit, võrreldakse erinevaid sagedusvahemikke, signaalitöötlusel kasutatakse tehisintellekti jne.

Meres on passiivsonaritega objekti tuvastamine ja asukoha määramine tehniliselt paras pähkel. Hästi madalad sagedused – infraheli 1–20 Hz –levivad vees tuhandete kilomeetrite kaugusele, seevastu kõrgemad sagedused sumbuvad kiiresti (1 kHz 100 km, 10 kHz 10 km, 100 kHz 600 m). Suvel, kui meri on vetikaid ja muud orgaanilist hõljumit täis, väheneb levikaugus kordades. Balti meri on lisaks ka kihiline, mistõttu toimub sageduste murdumine ja peegeldamine.

Allveelaevade seireks paigaldatakse merre tundlikud hüdroforid, millega kuulatakse aluste tehtud müra, et määrata heliallika suunda ja nurka. Ja hüdrofore peab olema palju. Tuugenid meres muudavad selle ala ning ümbruse kümnete kilomeetrite kaugusel allveelaevade paradiisiks.

Tuugenite lähedal ei aita ka passiivsonari keerukad signaalitöötlus- ja analüüsitehnikad, sest tuulikud on kokku seganud ütlemata valju sageduste kokteili, mille spekter pidevalt muutub. Sellisel foonil on on väga raske, kui mitte võimatu eristada allveelaeva tekitatud heli.

Saaremaa läänerannikule planeeritud tööstuse häiringuala oleks rohkem kui 2000 km2. Kuidas allveelaevu sellest paradiisist peletada? Ainus kindel moodus oleks aktiivsonaritega varustatud laevadega kogu ala pidevalt skaneerida.

Hea, et kaitseväes on insenere, kes mõistavad manuaali lugeda ja seda ka kenasti lahti rääkida oma ülematele. Ja viimastele jääb soovida vaid üht: sirget selga rohepilves hõljuva valitsusega suhtlemisel!

https://saartehaal.postimees.ee/8161790 ... e-paradiis

[ElrikThunderson]

Tuuleparkidest hoogsalt kaugenenud lõim liikus: viewtopic.php?p=874075#p874075

[pilgrems]

Maa peale tasub tulla ka visioneerijatel, et me suudame neid tuulikuparke kuidagi töös hoida, kui ümberringi sõidavad Hiina kaubalaevad, ankur lohisemas. Või käib vee all mingi salapärane toimetamine. Või midagi sellist.
..
Täpselt samad ohud ähvardavad ka analoogseid parke Euroopa vetes, mida sinna rajada on taibatud. Vene "uurimislaevad" on seal usinalt juba viimane 20 aastat "merepõhja elustikku" uurinud.

Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba. Põhjameri on nafta ja gaasiplatvorme täis. Isegi Läänemeres on 20-30 aastat naftat ning gaasi ammutatud platvormidelt. Saadakse hakkama küll. Tõsi, aeg-ajalt ikka midagi juhtub, aga tööstusharu kui selline toimib päris edukalt.

Esimene platvorm Põhjameres on aastast 1968 vist(tm).

Vt.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_o ... _North_Sea
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_o ... Baltic_Sea

Vat aga siiani pole olnud ju probleemi et keegi kaableid torusid juhuslikult süstemaatiliselt õhku laseks ja ankrutega segi künnaks.

[Lemet]

Vähemalt mujal Euroopas on juba väga pikalt harjutatud mereparkide töös hoidmist. Üle 50 aasta juba.

Millal "mujal Euroopas" viimati mingeid mereparke või puurtorne militaarne oht ähvardaski? 1944?? Siin eespool iseloomustati sedadorti juttu üpris hästi- pläust.

[diesel]

tuulikud soome idapiirile.
https://www.hs.fi/talous/art-2000011192311.html