See väide toob meelde umbes 20 aasta taguse loo Ameerikamaalt, kus kopsuvähiga mees andis sisse hagi Philip Morris-e vastu.
Kuna juba sellel ajal olid tervisele ohtlikust kinnitavad kirjad pakkidel, siis oli hagi sisuks uus variatsioon -
Firma on süüdi, sest hoiatuskirjad suitsupakil ei olnud piisavalt veenvad!
Eks selle juurpõhjus on ikka USA perversne ravikindlustuse süsteem, eriti veel "obamacare" eelsel ajal. Meeleheite jõud on suur.
Olen üsna veendunud, et nt Eestis poleks ta kohtusse läinud (või muu solidaarse kindlustusega riigis).
Mitte et see teemasse puutuks.
Alkohol on tarkade inimeste jook - on üks suur mõtleja öelnud. Nii täpselt ongi. Minu jaoks näiteks poleks vaja alkoholi müügipiiranguid, ma sellest ei jooks grammigi rohkem.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
See väide toob meelde umbes 20 aasta taguse loo Ameerikamaalt,... - Firma on süüdi, sest hoiatuskirjad suitsupakil ei olnud piisavalt veenvad!
...
See näide ei olnud arutlemiseks ameeriklaste süsteemi üle, vaid iseloomustamaks mõttemalli -
mis siis, et tean ja kahjulik, kuid tagajärgedes on teised süüdi!
Sama meil siin, kui vähihaige on keeldunud ravist ja külastab kalli raha eest "pendeldajaid ja teadjamehi" ning pärast, peale paariaastast abitut posimist süüdistab arste, et need nüüd enam ei saa aidata!
Aga kisub kõrvale ja üritan pausitada...
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
No SK õllejoomine ei teinud küll kedagi alkohoolikuks. Harva kui mõni seal ennast laua alla jõi.Ma mäletan seda pigem mõnusa kohana kus sai õhtust vaba aega kaaslaste ja paari õllega veeta . Olles eelmise aasta veebruaris matnud lapsepõlve sõbra kellega kasvasime koos alates esimesest elu aastast ja kes viimased 17 aastat tegeles ühemõtteliselt enda surnuks joomisega ja seda ilma igasuguse missioonita. Tõsi ajateenistus 1999 aastal Tartu Pioneerkompaniis .... tegelikult mõjus see juba siis organismi puhastavalt. Pigem on osadel see "bakter" veres mis sunnib ennast surnuks jooma võid aidata või mitte ,aga lõpuks ei aita midagi.
See väide toob meelde umbes 20 aasta taguse loo Ameerikamaalt, kus kopsuvähiga mees andis sisse hagi Philip Morris-e vastu.
- minu teada oli hagi sisuks siiski see, et puudus teave sõltuvust tekitava aine sisalduse osas. Kuid kokkuvõttes pole vahet.
Muuseas, umbes 6 aastat tagasi tehti uuring, mis leidis, et meie veteranide hulgas on suitsiidi osakaal väiksem kui ühiskonnas tervikuna.
mayor kirjutas: ↑16 Jaan, 2025 6:30
Kogu kindrali jutu peale jõuame siiski selleni, et kui veteran ise end aidata ei taha, siis abi saagi. Suitsiid on igati okei ohver meie veteranide puhul.
Ei ole okei. PTSH puhul ei piisa sellest, et näe alkohoolik. Pole midagi sellisega teha. Oleks küll. KVJ-na oleks tulnud jõuliselt nõuda sund ravi. Lisaks KV ise soodustas alkoholismi Paldiskis. Värava taga oli sõdurikodu kus sai piiramatult õlut juua kes tahtis.
Et siis veteranid, kes alkoholi tarbivad tuleks ketti panna ja lisaks väeosadest nt 50 km raadiuses tuleks keelata õlle müük?
Eelistan elada ühiskonnas, kus pean ise otsustama, et kas ja mitu õlut ma joon. Selle valikuvabadusega kaasnevate tagajärge eest pean ka ise vastutama.
Sundravile saatmine on väga äärmuslik meede ja vabas ühiskonnas seda kasutatakse ainult juhul kui isik muutub teistele otseselt ohtlikuks. See, et ta joob ja on ennast hävitaval kursil ning sõbrad või lähedased suures mures ja õnnetud, ei ületa piiri kui täiskasvanud inimeselt tuleks võtta vabadus ning ta ühiskonnast isoleerida.
„Enamus missiooniveterane saavad oma eluga suurepäraselt hakkama ning me ei tohiks neile sisendada mõtet, et nad on abivajajad. Ka abistamise süsteem peab olema suunatud abistatavate maksimaalsele iseseisvale toimetulekule, mis tähendab tihti ka seda, et abistatav ise peab pingutama ning vastutust oma toimetuleku eest võtma.“ https://journal-veterans-studies.org/ar ... 858924.pdf
Tänane veteranipoliitika on disainitud pigem inimese enda valikuvabaduse poole kaldu olevana. Selle paratamatu kaasnähe on siin lõimes arutuse all olevad surnuksjoomine, enesetapud vms. Nende kurbade sündmuste välistamiseks peab süsteemi vabaduse astet oluliselt vähendama ning isiku enda vabadusi teha iseseisvalt oma eluvalikuid hakkama piirama. Kaitseväe veterane on suurusjärk 3400. Siin kõlab üleskutseid võtta nad kõik senisest rangema järelevalve alla, kuni selleni, et need kes elavad kõlbelistes kategooriates mõõdetuna valesti, tuleks saata ümberkasvatamisele.
Kuidagi väga kergesti ollakse valmis traagiliste ja kurbade üksikjuhtumite põhjal kohe alustama reguleerimist, hakkama piirama, käskima ja keelama. Ma sellega nõus ei ole.
Kogu nende persekukkund “abistamiste” õigustused kõlavad kõik üheselt. Saadame mehed/naised kriisipiirkonda aga mis pärast saab kui KV uks seljatagant kinni pandud ei ole enam KV asi. Ja siis mõeldakse miks paljudest veteranidest riigi vaenulikud saavad. Täpselt selle pärast, et nad unustatakse ja lausa põlatakse, et jube joodik oled ja mine ära.
Alkoholism on üks PTSH tulemustest. Keegi ei hakka alkohoolikuks, sest nii jubedalt meeldib lõpuks kuskil rentslis end leida või oma peredele haiget teha, sestuud elu ei oska elada.
Kui ükskordki meie kindralid ja teised otsustajad viitsiks lugeda PTSH/PTSD olemust ja mida kõike see põhjustada võib.
Tuli meelde kui üks veteran koos oma perega teise ilma läks. Leidsin loo ka selle kohta https://kroonika.delfi.ee/artikkel/2692 ... ud-valtida
Siin väljatoodud jälle PTSH tulemus. Mängusõltuvus, reaalsustaju kadu jne. probleemid mida PTSH põhjustab.
Kõikidest artiklitest mis on veteranide probleemide kohta. Tuuakse välja alati tulemused aga keegi ei räägi PTSH-st mis seda kõike põhjustab. Ja PTSH on endale ja teistele ohtlik häire. Seega peab see kvalifitseeruma sundravi alla.
Kahjuks aga ollakse endiselt veendumusel, et mees nutku kodus patja ja uksest välja astudes pead olema sirge selja ja kindla pilguga aga kui pole siis oled ise kõiges süüdi.
Enamus veterane said veteranideks, siis kui nad olid vara kahekümnendates ja pole mingit kontrolli olnud, et äkki on mees/naine peast katki enne või pärast missioonil käiku.
Ainult targutatakse pärast kui PTSH põhjustatult hakkatakse alkohoolikuks, mängusõltlaseks jne. probleemseteks.
Ma julgen arvata, et vähemalt Lauri juhtumi osas eksib mayor totaalselt. Seal polnud missiooniga mingit pistmist. Alati võib mingi seose luua aga see on äärmiselt nõrk või ebatõenäoline.
Loe mida kirjutas strateegilinesõdur.
Kui me hoiaks 3400 võitleja kätt pidevalt, siis me lihtsalt raiskaks oma vahendeid. See on ka enda aitamine, kui abi küsitakse.
Kõike halba elus ei ole mõistlik missiooni kaela ajada. Samuti pole ilus kellegi pingutusi persekukkunuks nimetada, kui sellest midagi ei tea.
võhikuna arvaks, et meil hoolib kaitsevägi teenistuses olijatest ja veteranidest kordades rohkem kui üks naaber ja tõenäoliselt enam-vähem sama palju kui ülejäänud naabrid.
mayor kirjutas: ↑16 Jaan, 2025 12:48
Kui ükskordki meie kindralid ja teised otsustajad viitsiks lugeda PTSH/PTSD olemust ja mida kõike see põhjustada võib.
Tuli meelde kui üks veteran koos oma perega teise ilma läks. Leidsin loo ka selle kohta https://kroonika.delfi.ee/artikkel/2692 ... ud-valtida
Ma kunagi kirjutasin, et UK-s peetakse osade vaimsete probleemide põhjuseks malaariaravimit Lariam, on lausa kohtuasjad käimas sel teemal.
Soojades maades on taolisi asju kombeks võtta malaariaprofülaktika jaoks. Ma ei propageeriks nüüd vaksivastasust, aga see on märksa jõledam rohi kui see tühine koroonavaktsiin, mille vastu protestijaid meil hulgi KV-st lahkus.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Janek Lauri teenis Kosovos, mida üldiselt kutsuti "puhkelaagriks" ja Lariami seal ka ei võetud.
Mis hiljutist Kuressaare tragöödiat puudutab, siis ma juba mainisin, et isik tarvitas alkoholi juba ennem missioone. Ja see ei olnud mingi 2 õlut laupäeval peale sauna, vaid näiteks 50/50 viinakokteil nädala sees väeosa territooriumil. Paraku see elu tal selline oli- alkohol, kaklemine, igasugused luiskelood. Akf! mayor ilmselt ei kujuta ette ka, kui palju kõnealune ja praeguseks manalasse varisenud veteran talle igasuguseid fantaasiaid esitada võis. Kui teda ise esimest korda elus kohtasin, siis juba esimese 5 minuti jooksul ta väitis, et on teeninud Scoutspataljoni luurerühmas (seda rühma loetakse eliidiks). Järgneva kahe tunni jooksul selgus, et see pole tõsi. Kui mõne kuu pärast uuesti kohtusime, siis ta rääkis, et oli Kosovo missiooni väljaõppes, aga oli seal varumehena, ja missioonile läheb keegi teine, tema ei saa. Alles aastaid hiljem kuulsin samas rühmas teeninud kamraadilt, et tegelikult läks mees väljaõppe tähtsas faasis pealinna ööklubisse, sattus seal kaklema, ning seetõttu eemaldati missioonile minevast rühmast. See oli siis ennnem seda, kui ta Afganistani missioone laksima hakkas.
Ma nagu ausalt ei kujuta ette, kuidas teda hiljem juba täielikult väljakujunenud elustiili korral aidata oleks saanud. Kaitsevägi siin nüüd küll minu arvates milleski süüdi ei olnud.
"Puhkelaager" sõltus arvatavasti pataljonist ja juhtkonnast üldiselt Tegelikult oli seal "tööd" päris palju. Reeglina ööbiti küll camp'is , aga patrulle oli palju ja pikki, osalemine väljaõppes jne. Iseaasi oli muidugi ohutase jms.
Mingit PTS- i sealt hankida oli küll pisut vähem kui ebatõenäoline, pigem saad kõikvõimalikud häired koduväeosas
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....
Rikkiminek - enda süü, ravi otsimine - enda süü, vajadus arstliku komisjoniga võidelda - enda süü.
- ma siiski tean ühte lugu, kus KVJ ja peapsühholoog veteranil seda võitlust pidada aitasid ja minu teada veteran võitis.
Ma korra ka võitlesin, aga siis oli mu teada mulle abiks vaid peasühholoog. KaMina vaidlustuskomisjon oli vähemalt profesionaalne, sest KAKi vääraka otsuse said nad korrektseks muudetud. Tol korral aitas peapsühholoog mind küll väga palju selles võitluses.
Aga - ma pole veteran, kõigest üle 20 aasta teeninud.
Meil ongi see häda, et kui oled pikaajaliselt teenistuses olnud ja võibolla natukene panustanud inimeste ja üksuste väljaõpetamisse oma rohujuure tasemelt, siis ilma veteranistaatuseta oled täitsa omapäi, kui võidelda ei jaksa.
Järjekord olla ju ukse taga, exeli tabelis saab ametikoha täidetud uue värske näoga, savi need kogemused ja teadmised, mis alusetu "hullukstunnistamisega" lihtsalt ära lähevad.
Ikkagi on märk küljes, ka neil, kes kunagi kangeid unerohtusid on mingil hetkel kasvõi korra saanud - kogu psühhiaatri-värk on kohe "märksa põnevam", sest esimene seisukoht on Rammuli-taolistel kohe - "no kuidas sa nii kaua sellise asjaga üldse teenida oled saanud" ja tema tõendit väljastada ei julge.. Järelikult on jätkuvalt "karistatav", kui inimene on käinud abi otsimas ja tegeleb jätkuvalt enda raviga.
Ventileerisin lihtsalt, pole vaja vastata. Teenistuskohas pole mõtet seda teha, "järjekord on ukse taga".
Meil on olemas alates 2012. aastast veteranipoliitika (ja suurem osa seal ette nähtud toetustest ja meetmetest eksisteerisid ka juba varem), millele olen siin viidanud ja mida soovitan lugeda. Olles selle valdkonnaga minevikus tegelenud, julgen väita, et selle poliitika alusel Eesti veteranile tagatav abi-tugi-ravi-raha ei ole lahjem või kehvem ühegi meie liitlasriigi omadest, pigem vastupidi. Ja Eesti riigi enda sees ei ole ühegi teise eluvaldkonna esindajatel sedavõrd põhjalikku ja heldet tagatiste paketti. Arvestades kaitseväelaste teenistuse eripära ning missioonide või sõjaga seotud riske, siis nii see peabki olema.
Sisuliselt ütleb ja tagab see poliitika, et kui kaitseväelasega teenistuses olles – vahet pole, kas missioonil, sõjas või rahuajal väljaõppe käigus – midagi juhtub, siis tagab riik läbi Kaitseväe enda ja tsiviiltervishoisüsteemi inimesele kas kuni täieliku paranemiseni või vajadusel elu lõpuni (amputatsioonid, elukestev psühholoogiline trauma) ravi, rehabilitatsiooni, ravimised, proteesid jm abivahendid, ja seda tihti ka mahus või summade eest, mis on märksa kõrgemad, mida tsiviilisik riikliku ravikindlustsuse süsteemi kaudu saaks. Kehtib see kõik nii füüsiliste vigastuste kui ka kõikide F-diagnooside puhul, kus on tuvastatud seos teenistusega. Samamoodi tagatakse kõigile tegevväelastele, kes ise seda soovivad, ka teenistuskoht Kaitseväes tegevväelasena, ametikohal, kus füüsiline või vaimne vigastus teenistust otseselt ei takista. Samuti käib lisaks ravile, rehabilitatsioonile jms vigastuse või terviserikkega kaasas ka päris korralik ühekordsete rahaliste hüvituste pakett (kuigi ega raha jalga tagasi ei kasvata või PTSD-d välja ei ravi). Kogu asja iva on selles, et kui riik on kaitseväelasele andnud ülesande või missiooni, mille käigus ta „katki“ läheb, siis ei peaks inimene enam ise muretsema selle pärast, kas ta saab piisava abi, ravi, abivahendid, toetused jms, et hiljem oma elu võimalikult väikeste takistustega edasi elada – vahet pole, kas tsiviilis või siis tegevteenistuses.
Loomulikult käib selle kõigega kaasas ka veterani enda elementaarne ja isiklik vastutus ja motivatsioon selle eest, et mitte pudelisse kukkuda (või kui kukub, siis küsida ja võtta vastu abi) või ka füüsilise vigastuse korral pidada kinni ravi- ja taastusravirežiimist jms, mida arst ette kirjutab. Ei kujuta ette sellist alavääristavat süsteemi, kus hakkame täiskasvanud inimesi sulgema linnakutesse ja kasarmutesse (et Kaitsevägi „alkoholismi ei soodustaks“) või suletud raviasustustesse sundravile. Milline normaalne inimene üldse tahaks sellise totalitaarse vanglaga liituda? Võib loomulikult tegeleda ka sellega, et veel enne teenistusse astumist sõeluda välja ja saata minema inimesed, kellel võib olla kalduvus alkoholismile, PTSD-le vm vaimsetele häiretele, või kellel on nõrgad sotsiaalsed sidemed ja puudub võimalik teenistusväline „tugistruktuur“ (orvud, lastekodulapsed) jne, aga ka see muutub ühel hetkel diskrimineerimiseks. Ja lõppeks ka lolluseks, sest oma 40 000+ reservväelast me niimoodi miskipärast ei „profileeri“.
Kas see kõik tähendab, et veteranipoliitika ja tugisüsteem töötab veatult ja ideaalselt? Kindlasti mitte – paratamatult jääb alles mingi hulk lollust, saamatust, tarbetut bürokratismi toe tagajate poolt. Sellele viitab ka kaitseväe juhatajate vajadus teatud regulaarsusega ise abivajajatega tegeleda, sest ideaalis ei tohiks sellised juhtumeid tekkida, või need peaksid normaalse lahenduse leidma kuskil allpool, kui neljatärnikindrali juures. Samuti on paratamatu, et meie tugisüsteemil (esmajoones TVJ-i toetusteenuste keskus) pole viimase 10+ aasta jooksul olnud korralikku stressitesti, sest rahuajal juhtub vigastusi vähe ning missioonid on meil võrreldes 2003-2014 perioodiga olnud väiksemad, vähemintensiivsemad ja pea olematute kaotustega. Annaks muidugi jumal, et see nii ka jääks.
KV meditsiini teenistuse ees pean mina küll mütsi maha võtma. Raske kohe leida sõnu kuidas neid kirjeldada. Oma ema ka ei poputanud selliselt, kui lapsena haige olid.
Miinusena süsteemis tooks välja selle, et kui meditsiiniline vabastus maha võetakse siis selle sama aparaadi jaoks oled sa koheselt 100% terve inimene. Keegi ei arvesta sellega, et kui sa terve oma elu teeninud oled ja ma rõhutaks veel eriliselt seda, et KV teenimine ei ole ainult vati ja mullikile sees kabinetis laua taga istumine. Selle käigus aegajalt asju juhtub siis need vigastused jätavalt ikka paratamatult oma jälje. Õnneks on füüsilises testis vähemalt vanuseline tolerants sisse kirjutatud.
Oma kogemusele tuginedes pean mainima, et kui oled selliselt viga saanud, et su taastusravi kestab aastaid ja siis samal hetkel kui vabastus lõpeb pead kohe füüsilise testi ära tegema. Oma üksuse inimesed ja head sõbrad elavad väga kaasa, aga süsteemi ennast küll väga ei koti, kuidas hakkama saad...
Sellega seoses ka omamoodi veider olukord. Roteerudes uude üksusesse kuulsin aegajalt mainitavat ühte anonüümset seanaha vedajat, kes aastaid füüsilist testi tegemisest kõrvale hiilinud. Mingi hetk sain aru, et krt mina olengi vist see mainitud sindrinahk....
Kui keegi teab rohkem siis võib mind parandada, kui ma eksin, aga mul on küll selline tunne, et füüsilisest testist läbi kukkumise pärast teenistusest vabastatud veteranide edasise käekäigu pärast KV küll väga huvi ei tunne?
Või kuidas läheb neil veteranidel, kes ennast vaktsineerida ei lasknud?
Tegelikult oli seal "tööd" päris palju. Reeglina ööbiti küll camp'is , aga patrulle oli palju ja pikki, osalemine väljaõppes jne. Iseaasi oli muidugi ohutase jms.