Puuri artiklist meeldib mulle see väärtushinnangute muutumisest rääkiv lõik (ja allpool olev ekstra suhtumisele rõhuv). Raha juurde loopides väärtushinnanguid ei muuda. Pisut segane on väide, justkui "lapsi saadakse nüüd üksnes endale". Samal ajal kuuleme ju valjuhäälseid nõudeid justkui riik peaks lapse kasvatamise kinni maksma. Kumb siis on?!
Pisuke viga on sees ka pisut allpool, kus teise samba säästmise määraks väidetakse 2, 4 või 6 %. Õige on 6, 8 või 10% (riigipoolne 4% on samuti säästmise määra hulka kuuluv). Lisaks sellele on ka III sammas 15%-ga (mööndusega, et 6K max limiit on ammu ajale jalgu jäänud). Võttes sinna kõrvale aga ka investeerimiskonto süsteemi, siis tegelikult on inimesel võimalusi piisavalt oma tulevik ise kindlustada ja riigist vähem sõltuda. Seda on muidugi keeruline teha kui riik viimastel aastatel iga oma sammuga püüab sellist jumalavallatut mõtet ära tappa.
Selle võiks ära raamida:
Kuni lapsesaamine on pelgalt üks eluvalik paljude teiste samaväärsete seas, jääb alati piisavalt takistusi, millele (järgmise) lapse mittesaamisel viidata, sest kunagi ei ole poliitikameetmete abil võimalik täielikult kõrvaldada perede elust lastega seonduvat stressi, aja piiratuse tõttu paratamatut töö ja pereelu konflikti, muutlikest majandusoludest tingitud riske või anda tagatist, et sündivad lapsed on terved ning olemasolev paarisuhe jääb püsima.
