Forte vestles Ukraina lennunduseksperdi Valeri Romanenkoga ja küsis, kas ameeriklased saavad tahtmise korral halvata näiteks eurooplaste ja ukrainlaste õhuväe.
Praegu kirjutavad lääne meediaväljaanded väga mustadest stsenaariumitest ja mõnel pool isegi väidetakse, et USA võib lihtsalt „välja lülitada“ F-16 ja F-35 lennukid. Öelge kui ekspert, kas see on üldse võimalik?
Ei, see ei ole võimalik. Mis puutub Ukrainasse, siis mida nad saaksid Ukrainale halba teha? Nad võivad lõpetada F-16 lennukite hoolduse ja tehnilise toe, lõpetada nende lennukite jaoks laskemoona, st rakettide ja mürskude tarnimise. Samuti võiksid nad lõpetada pardakaitsesüsteemide tarkvara arendamise, sest kuigi need süsteemid on Euroopa päritolu, põhineb nende elektrooniline sõjapidamine suuresti Ühendriikide tarkvaral.
Me andsime ameeriklastele varem trofeedena saadud Vene relvade näidiseid, et nad saaksid analüüsida Vene radarite sagedusi ja välja töötada tõhusad segamissüsteemid. Nad täiustasid Euroopa pardakaitsesüsteeme, luues spetsiaalsed programmid, mis suudavad tuvastada Vene radarite töö sagedused ja neid tõhusalt segada. Kaitsekompleks on lennuki pardasüsteem, mis hoiatab pilooti vaenlase radari kiirguse eest. See näitab kiirguse suunda ja F-16 puhul mõnikord isegi vaenlase radaritüüpi. Samuti genereerib pardakaitsesüsteem segajaid, mis häirivad vaenlase rakettide sihtimist.
Ma selgitan seda nii põhjalikult, sest see on väga oluline aspekt. See on lennuki kaitsemehhanism – kui sul on tõhus pardakaitsesüsteem, siis suudad vältida isegi kahe või kolme raketi tabamust. Tavaliselt, kui lastakse välja kolm raketti, hävitatakse sihtmärk alati. Kuid kui pardakaitsesüsteem on tõhus, siis olenemata sellest, kui palju rakette välja lastakse, võib neid eksitada või õigel ajal sihtmärgist kõrvale kallutada.
Iraanlased on suutnud F-14 lennukeid rivis hoida juba 50 aastat ilma Ühendriikide toeta. Venezuela on oma F-16 lennukitega lennanud 30 aastat ilma USA toeta. Kas see, kui USA toetus ei taastuks, oleks tõesti Ukraina õhujõududele nii suur probleem?
Need võivad ju lennata, kahuritest lasta, kuid küsimus on rakettides. Tõenäoliselt ei ole nende raketid enam lahingukõlblikud, sest nii pika aja jooksul vajavad need regulaarset hooldust ja remonti. Tavaliselt ei ole väiksema õhuväega riikidel kasulik ise oma remondibaase luua – nad saadavad oma raketid tootja juurde remonti. Mootoritel ja rakettidel on kindel kasutusaeg, sest raketikütus vananeb ning ka raketid ise vajavad hooldust. See on keeruline relvasüsteem, mille sihtimismehhanism ja muu elektroonika nõuavad pidevat kontrolli ja remonti. Seetõttu on see üsna keeruline küsimus ja protsess.
Tegelikult saab F-16 lennukitega integreerida ka Prantsuse rakette. Kui USA raketid peaksid otsa saama, siis võib Ukraina edaspidi kasutada Prantsuse rakette, sest need kuuluvad samuti selle lennuki relvastuse nimekirja. Lisaks saame järk-järgult Mirage’i hävitajaid. F-16 ja Mirage täidavad üldiselt sarnaseid ülesandeid. Kuid F-16-l on lisafunktsioone, näiteks võitlus Venemaa õhutõrje vastu, ning paremad pardakaitsesüsteemid. Peamiselt täidavad need kaks lennukit praegu õhutõrjeülesanded. Lisaks lastakse Mirage’idelt välja Scalpi ja Storm Shadow’ rakette – F-16-l seda funktsiooni ei ole, kuid Mirage’il on see lisavõime olemas.
Mis puutub õhutõrjeülesannetesse, siis arvan, et fookust saab nihutada rohkem hävituslennukite kasutamisele, mis võimaldab säästa õhutõrjerakette. See tähendab, et Venemaa tiibrakettide ja Shahedide hävitamiseks saab rohkem kasutada hävitajaid, vähendades samal ajal Ühendriikides toodetud õhutõrjerakettide kasutamist. See võimaldab protsessi jätkata, eriti Shahedide puhul. Kui Ukraina enam ei saa rakette USA süsteemidele Vampire ja Avenger, mis on üsna tõhusad Shahedide hävitamiseks, siis nüüd pakuvad britid meile Martleti rakette, mis suudavad neid edukalt asendada. Esiteks on need mitu korda odavamad, teiseks on neil suurem laskekaugus ja kolmandaks on neil kombineeritud sihtimissüsteem: radar-, laser- ja infrapunasihtimine. Britid lubasid meile 5000 sellist raketti, mis aitab mõnda aega vastu pidada, kuni Euroopa liitlased suudavad kompenseerida USA tarnete lõppemise.
Ainus, mille puudumist eurooplased ei suuda kompenseerida, on ballistiliste rakettide vastased süsteemid. Selles vallas on olukord tõepoolest keeruline ja tuleb ameeriklastega kuidagi läbi rääkida – ilmselt neid rakette tuleb edaspidi ameeriklastelt lihtsalt osta. Need on äärmiselt kallid, kuid see on paratamatus.
Kas Ühendriikide otsus kasutada praegu sõjalist abi ja sõjatehnikat oma partnerite šantažeerimiseks, pole suur viga? Lõppude lõpuks, kui USA on maailma suurim relvatootja ja -eksportija, kas see ei anna tulevikuks signaali, et tuleb otsida alternatiive?
Jah, see on selge näide. Võtame näiteks Elon Muski. Alguses ta ähvardas ja vihjas, et ta võib Starlinki välja lülitada. Kuid kohe pärast seda korraldas Euroopa läbirääkimisi ja selgus, et on olemas neli tootjat, kes suudavad pakkuda sama turvalisi satelliitsideühendusi. Musk reageeris kiiresti ja teatas avalikult, et ta ei lülita Starlinki mitte mingil juhul välja, sest ta ei kaotaks mitte ainult Ukrainat, vaid kogu oma positsiooni. Satelliitside on nii majanduse kui ka sõjaväe närvisüsteem ning keegi ei soovi sellega riskida. Ja kui tuleb võimule keegi veelgi ettearvamatum kui Trump, siis võib see tekitada veelgi suuremaid probleeme. USA ei ole praegu usaldusväärne partner, mõistate? Seetõttu hakkab relvaturg nüüd kiiresti muutuma.
Vaadake näiteks, kui kriitiline on olukord Suurbritannia tuumajõududega. Kui Prantsusmaa on selles valdkonnas täiesti iseseisev – neil on oma raketid, allveelaevad, juhtimissüsteemid ja satelliidid –, siis Briti allveelaevadel, millel on tuumaraketid, kasutatakse USA Tridenti rakette. Nende hoolduse eest vastutavad samuti ameeriklased. See on Euroopal ilmselgelt nõrk koht.
Sama probleem on teiste relvasüsteemidega – Euroopal tuleb hakata ise arendama 5. ja 6. põlvkonna hävituslennukeid, sest USA ei ole enam usaldusväärne partner. Trump on sisuliselt alla kirjutanud USA kui suurriigi surmaotsusele. Nüüd on usaldust taastada väga keeruline. Praegu on Ühendriikide suurimate relvatootjate aktsiad languses, sest kõik mõistavad, et neile panustamine ei ole enam mõistlik. Euroopa on aru saanud, et nende peale loota ei saa.
Kas USA sõjaväe enda tellimused võimalikku kahju nende relvatootjatele ei kompenseeri?
Laovarude kogumisel pole suurt mõtet. Jah, kavatsetakse suurendada raketivarusid, kuid samal ajal tuleb relvaturule aktiivselt tootjana Iisrael. Näiteks Saksamaa ei telli enam ainult USA Patriote, vaid Iisraeli süsteeme – kas siis David’s Slinge või Arrow’sid. Ühendriikide firmad tõrjutakse järk-järgult välja ja see on juba näha ka tsiviillennunduses. Kui varem olid USA kontsernid tsiviillennunduses ainsad tarnijad, siis nüüd on Airbus Boeingist möödumas. Boeing on suurtes probleemides – see on sunnitud töötajaid koondama ja tootmist vähendama, sest USA lennukite maine halveneb üha enam. Näiteks on hästi teada Boeing 737 uusima põlvkonna probleemid – need lennukid seisid peaaegu poolteist aastat maal, sest järjestikku juhtus mitu lennuõnnetust.
Ka Lõuna-Korea on relvaturul uus tugev tegija.
Praegu ostab Poola ameeriklaste oma asemel meelsamini Lõuna-Korea ja Suurbritannia relvastust. Euroopa on seni lihtsalt relvadele vähe tähelepanu pööranud – arvati, et kõik vajaliku saab osta USA-st, samal ajal kui ise saab toota muid müüdavaid tooteid, mitte midagi sellist, mis lihtsalt ladudes seisaks ja mida ehk kunagi vaja läheks. Nüüd on Euroopas lõpuks mõistetud, et keegi neid väljastpoolt ei kaitse – nad peavad ennast ise kaitsma. Seetõttu suunatakse nüüd investeeringuid Euroopa kaitsetööstusse, mis hakkab kiirelt kasvama. Näiteks Prantsuse Rafale’i hävitajad on praegu relvaturul väga nõutud. See tähendab, et Prantsuse lennutööstus on maailmas tugev tegija ja Prantsuse lennukeid ostetakse aktiivselt.
Samuti on teada, et mõned Euroopa relvasüsteemid on isegi paremad kui Ameerika Ühendriikide omad. Näiteks Norra NASAMS-i õhutõrjesüsteem toimib paremini kui USA õhutõrjesüsteemid, kuigi NASAMS-i raketid on ameeriklaste toodetud. Samuti on eurooplaste droonivastased automaatkahurid palju tõhusamad kui Ühendriikide omad. USA Vulcan Phalanxi maapealne versioon on liiga raske ja sellel on liiga suur laskekiirus, mistõttu kulutatakse tohutult laskemoona tühja. Euroopa süsteemid kasutavad teistsugust võtet: droon hävitatakse mitte otsetabamusega, vaid lühikese plahvatuste valanguga selle teekonnal. Näiteks Saksa õhutõrjetank Gepard tulistab kümme mürsku, mis tekitavad killupilve. Kui droon lendab kiirusel 200 km/h läbi selle pilve, muutub see sõelapõhjaks. Sama kehtib tiibrakettide kohta – objekt lendab sellesse pilve ja välja tuleb ainult rususid. Ameeriklaste süsteemid, nagu Vulcan Phalanx, töötavad aga ainult otsetabamuse põhimõttel, mis nõuab palju rohkem laskemoona ja keerukamat sihtimissüsteemi.