Kogu viimastel päevadel suure pauguga uuesti lahvatanud suvise laskemoona vaidluse järeldetonatsioon sisu on, et kas on tehtud ostutellimus konkreetse lepingu näol, kus tellija ja tarnija lepivad kokku ostetavas koguses, hindades ning tarneaegades. Endine kantsler Kusti Salm räägib konkreetsest ostulepingust, kaitseminister pigem vist tellimusest. Tellimus selles kontekstis on huvi üles näitamine sooviga osta, mis väljendub lõpuks ostulepingus. Seda muidugi juhul kui tehingu osapooled jõuavad kokkuleppele. Kui kokkuleppele ei jõuta siis jääbki vaid tellimus ilma ostuta. Niisiis kas ostulepingud on tehtud?
Vaatan ühte konkreetset laskemoona osa, kus on võimalik avalikele andmetele toetuvalt hinnata kahe vaidluse osapoole argumentide tugevust. Ma ei pretendeeri tõele, minul selleks täpsed andmed puuduvad. Saan vaid läbi kaudsete ja igaühele kättesaadav info anda mingi hinnangu vaidlejate positsioonidele ja väidete tugevusele.
Kaitseminister Hanno Pevkur tsitaat:
Saan kinnitada, et tänaseks on kogu 1,6 miljardi euro ulatuses moonasoetused töösse pandud, tegelikult isegi suuremas mahus. Allpool on ülevaade põhilistest hangetest moonaliikide kaupa:
Pikamaa ründevõime (HIMARS)
• Koostöö USA-ga
• Tellimus esitatud: juuli 2024
• Maht: ligikaudu 500 miljonit eurot
Kaks asja millele siin tähelepanu pöörata. Juulis 2024 ei saanud kuidagi veel ostulepingut alla kirjutada. Riigieelarve mis selleks raha eraldas kinnitati alles 2024. detsembris. Juulis 2024 oli võimalik saata huvi ülesnäitamise soov täiendavate koguste ostuks. Kui minister räägib tellimusest siis juulis oli see põhimõtteliselt võimalik. Seevastu ostulepingu saanuks Eesti kõige varem alla kirjutada alles peale 2025. aasta riigieelarve kinnitamist Riigikogus. Enne seda mingit ostu ei saanud olla. Kui ka täna on tellimus jätkuvalt tellimuse faasis, siis pole me juulist saadik sammugi edasi liikunud konkreetse ostulepingu suunas.
Teine moment millele tähelepanu pöörata on HIMARS laskemoona müügi luba. Ostulepingu tegemine eeldab USA Kongressi taseme teavitust ja luba. Täna on olemas üks luba aastast 2022.
https://www.dsca.mil/press-media/major- ... tem-himars
Kogused, mida see luba sisaldas on avalik informatsioon ja kõigile kättesaadav.
Refereerin. Juulis 2022 on luba antud Eestile müüa:
- 6 tk HIMARS süsteemi
- 36 tk M30A2 tüüpi raketikonteinerit
- 36 tk M31A2 tüüpi raketikonteinerit
- 36 tk XM403 tüüpi raketikonteinerit
- 36 tk XM404 tüüpi raketikonteinerit
- 18 tk M57 (ATACMS) raketti
Müügi loa hinnanguline maht 500 mln dollarit.
Kui kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne piirdus ainult nende kogustega saab ostulepingu ühel hetkel sõlmida. Kui kogused ületasid lubatud mahtu tuleb taotleda uut luba. Tänase päeva seisuga uut ja täiendavat müügiluba järgnevate koguste kohta ei ole. Vähemalt mina ei suutnud seda leida. Kui on uus ja täiendav luba olemas, kus on järgmised suuremad kogused sees, on lihtne sellele viidata. Sellega saaks kaitseminister endise kantsleri väited ümber lükata. Või kui sõjaline nõuanne piirduski vaid nende kogustega on ka võimalik olukord, et ostuleping on kogu vajaduse ulatuses tehtud.
Avalike andmete põhjal võib eeldada, et kaitseministri tsitaadis olnud 500 miljonit ja USA luba 500 miljonit on ilmselt üks ja sama asi. Summad on kuidagi kahtlaselt sarnased. Samuti võime vist eeldada, et aastal 2022 antud luba ilmselgelt ei saanud sisaldada kuidagi 2024. aasta kaitseväe juhataja sõjalise nõuande uusi ja suuremaid koguseid. Meediast läbi käinud ütlustes räägiti ju sadadest rakettidest, mitte 18st.
Vahekokkuvõte:
Kas konkreetne ostuleping on tehtud kogu ülal olevate koguste peale? Või jätkuvalt on protsess tellimuse faasis?
Kas Eesti vajadused piirduvadki tõesti vaid 18 ATACMS raketiga ja iga muu laskemoona tüübi kohta 36 raketikonteineriga? Kui ei piirdu, siis kas on alustatud protsessi USA poolelt müügilimiidi suurendamiseks?
Kogu ülalolev on juriidiliselt põnev, kuid see mis kaevikus olevat sõdurit lõpuks tegelikult huvitab on, et kas laskemoon on kohal? See, et on lepingud, tellimused ja keegi miskit toimetab on lohutav kuulda, kuid kaevikumeest see kuidagi ei aita kui vaenlane peale pressib. Päris asju on vaja. Kaevikusse, mitte lootust lepingu näol kabinetiriiulile. Hetkel on õhus isegi kahtlus, et pole konkreetset lepingutki vaid on meie poolt saadetud soovid tellimuse kujul.
Ma ei tea kumb pool selles vaidluses õigust räägib. Kas see, kes ütleb, et töö kaitsevõime tugevdamisel edeneb linnutiivul või see, kes väidab, et käib tavaline sussi sahistamine ning jooksujalu tõttamist jätkuvalt paista pole.
Lõpetuseks:
Juhtimisotsuste ja -kvaliteedi juures saab mitut moodi asju hinnata. Olen seda ise mõõtnud kolmes kategoorias. Suund, ulatus ja kiirus. Suund kuhu kaitsevõime tugevndamisel liigume tundub igati õige. Sellega on kõik hästi. Muutuste ja tegevuste ulatus seatud sihini jõudmiseks on mõningate mööndustega rahuldav. Seevastu kiirus tegevuste elluviimiseks peab olema selgelt kiirem. Selles osas on seis pigem ebarahuldav. Siinkohal teen ääremärkuse, paljude muude Euroopa riikidega võrreldes on meie kiirus muidugi pöörane, kuid me peame ennast võrdlema ees ootava ohuga. Kui oht ukse taga kraabib ei saa enam tavatempos toimetada. Kaitseministrilt ootaks selget sõna ja konkreetset tegu kuidas panna kogu kaitsesektor kiirele käigule. Kasvõi seda, et eraldatud raha laskemoona ostuks on kõik ostutellimustesse pandud ning esimene koorem moonaga juba Eesti poole teel.
