Suurtele "sitarahutuvidele"(™) Vahelduseks ka ühe Ukraina rindemehe nägemust asjast. Alustab kohe Solonini jutuga agressori rahumeelsusest, mis võiks foorumlastele tuttav olla, kuid kahjuks ei ole:
Сіль 🇺🇦 kirjutas:
Seoses sellega,kuidas üle ookeani on hakatud meie vastu pidama semantilist sõda venelaste poolel, on aktuaalseks teemaks saanud püüded süüdistada sõjas Ukrainat. Kustkui oleksime meie süüdi selles, et meid rünnati ja meie ei soovi rahu. Teatavasti on kõik agressorid "rahumeelsed" ["rahuarmastavad"].
Stalin oli rahumeelne, sest soovis vältida Soome, Rumeenia, Poola, Leedu, Läti ja Eesti vastuhakku, kui ta saatis oma armee neid vallutama. Hitler lootis samuti väga rahumeelselt, et armee ei kohta vastupanu Austrias ja Tšehhoslovakkias, Poolas, Prantsusmaal, Taanis, Norras ja Jugoslaavias ning veel paljudes teistes riikides. Samamoodi lootis Putin rahumeelselt ja vastupanuta saata armee Ukrainasse.
Mõned tuttavad, kellel õnnestus 2022. aasta märtsis Kiievi oblastis Vene kontrollpunktidest mööda saada, räägivad, kuidas Vene sõjaväelased sisuliselt jonnisid ja küsisid meie inimestelt, miks nad ei käitunud nii nagu 2014. aastal Krimmis? Sest sissetungija tuleb hävitada! Miks? Mitte ainult selleks, et ta lõpetaks teie maa tallamise ja rüüstamise, vaid ka selleks, et end korduvate rünnakute eest kaitsta.
Oleme juba ammu pikaajalises kurnavas võitluse faasis, milles vastane loodab, või vähemalt lootis, meid murda. Säilitades kõrget lahingutegevuse tempot, mis on tagatud ressursside üleolekuga, nende kasutamise ratsionaliseerimisega, kohanemisega lahinguväljal ja tagalas tänu insenerilahenduste täiustamisele. Ta on neis aspektides ka saavutanud teatavat edu.
Üldiselt mõistetakse hetkeolukorra keerukust ja võimatust aktsepteerida täiesti ebaadekvaatseid tingimusi nii agressorilt kui ka ookeanitagustelt partneritelt... või juba mitte-partneritelt. Venelaste tohutud nõudmised meile, mida nad väljendasid täiemahulise sõja alguses, asetasid meid absurdsetesse raamidesse.
Kuna selleks, et panna vaenlane teie tingimusi aktsepteerima, peate panema ta mõistma, et need tingimused on talle vähem kahjulikud kui sõjategevuse jätkumine. See on üks põhjusi, miks venelaste tingimused on vastuvõetamatud. Sest need tähendavad meie riikluse likvideerimist kas kohe või lühikese aja jooksul. Seevastu annab võitlus meile võimaluse omariiklus säilitada.
Katsed sundida meid loobuma ressurssidest (mis on omandajatele kindlasti kättesaadavad sõltumata sellest, kes territooriumi kontrollib, Ukraina või Venemaa), ameeriklaste poolne sõjakurjategijatest juhtkonna eemaldamine isolatsioonist, neile hüvede lubamine - Praeguses määramatuse keerises tekitavad need küsimuse - mis on kõrgeim eesmärk, mida Ukraina suuudab saavutada täna olemasolevate vahenditega.
Clausewitz rõhutas, et valitsus, mis pärast lahingus ebaõnnestumist mõtleb ainult rahva "rahulikku" ellu tagasi toomisele (mis meie puhul on mõttetu, kuna me veel võitleme), ei vääri võitu. Veelgi enam, suutlikkus positiivsete ootuste purunemisel eesmärgist kergesti loobuda kinnitab moraalset nõrkust. Suutmatus koguda jõude ja näidata tahet olukorras, kus meid ähvardab endiselt lüüasaamine ja okupatsioon koos kõige sellega kaasnevaga (Butša, Izjum jne), pole ainult ebasoovitav mis tahes valitsuse jaoks, vaid muudab ohu veelgi lähedasemaks. Lisaks demoraliseerib see neid, kes kannavad riigi kaitsmisel suurimat koormat.
Me võime lõputult mängida semantilist ekvilibristikat ja moraalset võimlemist, kuid sõda dikteerib halastamatud seadused. Üks neist on see, et sõja eesmärk peaks olema vaenlase võitmine. Meie vastane korrigeerib strateegiat ja eesmärkide saavutamise vahendeid, kuid mitte eesmärke endid.
Moskaalid juhinduvad Ukrainaga seoses ligikaudu järgmistest eesmärkidest:
- sõjalise jõu ja toimiva kaitsetööstuse kaotamine;
– välispoliitilise sõltumatuse ja subjektsuse kaotamine;
- riikluse järkjärguline või järsk lammutamine, omariikluse atribuutide eemaldamine või asendamine;
- Ukraina identiteedi kustutamine agressiivsete ja vägivaldsete meetoditega;
- kõigi ressursside hõivamine – territoorium, maavarad, infrastruktuur, sõjatööstuskompleks, elanikkond jne.
Ükskõik kui palju meid ka ei veendaks, et sõja külmutamine ilma sissetungijat alistamata on hea, pole see meie puhul kahjuks kaugeltki nii. Asi pole ainult selles, et venelased valmistuvad kindlasti järgmiseks invasiooniks ja viivad selle läbi paremini ettevalmistatuna. Ega ka mitte ainult selles, et nad teevad kõik endast oleneva, et meie ühiskond lõhestada ja tuua võimule need, kes Moskvale kapituleeruvad.
Fakt on see, et kõigi standardite kohaselt tekitab meile märkimisväärset kahju isegi vaherahu ajal kontrolli säilitamine territooriumi üle, millel on ressursid, võimalused tagada okupantide toimetulekut, oluline strateegiline tähtsus majandusele jne. Sõjaväelased ütlevad, et okupeeritud alasid on võimatu vaenlase kätte jätta, ja sugugi mitte sellepärast, et nad hirmsasti tahavad nende eest lahingus surra.
Vaid sellepärast, et nendel aladel on koondunud suured loodusvarad, millest osadelon Ukraina kui mereriigi jaoks strateegiline tähtsus ning vastav demograafiline ja infrastruktuuri potentsiaal. See on see klassikaline juhtum, kus okupandi kontroll selle territooriumi üle teeb võimalikuks meie edasise lüüasaamise isegi ilma uue täiemahulise sõjata. Eriti kui Ukrainale ei tule piisavat välisabi.
Kui sanktsioonid tühistatakse, saab aggressor suurema ressursside sissevoolu meie vastu sõdimiseks. Ma arvan, et pole vaja selgitada, miks see meile halb on ja miks külmutamine ilma püsiva rahuta on meie jaoks veelgi negatiivsem stsenaarium. Vaenlane valmistub uueks lihtsalt veelgi kiiremini.
Moksaalide kätte jääb Krimm kui täisväärtuslik sõjaväebaas, mis jätkuvalt ohustab meie laevandust. Edusammud merelahingus, millega on Ukraina vaenlase laevastiku nurka surunud, võivad nullida ebasoodsad külmutamise tingimused, mida venelased naguni rikkuma hakkavad. Okupantide kätte jääb edasi Zaporižžja tuumaelektrijaam.
Venelased okupeerisid ala, kus oli üle poole meie riigi söemaardlatest, peaaegu pool metallidest, kolmandik haruldastest muldmetallidest. Vaenlane kontrollib mereala leiukohti söe-, soola- ja liitiumimaardlatega – strateegiline materjal. Sadamad, põllumaad, sajad ettevõtted, mida kõiki ei hävitatud, osa territooriumi kiire okupeerimise tõttu. Majandusliku potentsiaali ja tulevase julgeoleku kahjustamine on tohutu.
Muidugi võib nägemus tulevikust ilma vaenlase sõjalise lüüasaamiseta põhineda paremate aegade ootusel, kuid me ei saa praegu olla kindlad, et sellised ajad lähiaastatel tulevad. Praegu on need ootused negatiivsed. Välja arvatud juhul, kui me jätkame võitlust ning venelaste ja ameeriklaste vaheline tants, mida me praegu näeme, lakkab.
Kui külmetamine toimub olukorras, kus paremad ajad paistavad meie vastasele, siis ei saa see meile kasulik olla. Sel juhul peab vaenlane kandma jätkuvalt kaotusi et tal ei tekiks kindlustunnet, et ta suudab säilitada kontrolli hõivatud ressursside üle. Ta ei tohiks loota sellele, et suudab strateegilisi mineraale jätkusuutlikult arendada.
Ukraina on riik, mis on sattunud vastasseisu suurema ja tugevama vaenlasega. Vastasseis, milles panused on meie jaoks kõrgeimad võimalikest. Väiksem ja nõrgem riik peab sellises olukorras tegema valikuid lähtuvalt oma väljavaadetest. Kui tulevikuväljavaated on väljastpoolt tuleva materiaalse ja poliitilise toetuse kiire või järkjärguline kadumine, siis ootame vaenlasele paremaid aegu ja enda jaoks halbu aegu.
See tähendab, et sellises olukorras peame rakendama kõiki jõupingutusi. Kui meil õnnestub vaenlase infrastruktuur piisavalt põhjalikult hävitada, siis peab Moskva ka langetama ootuseid tulevaste naftadollarite osas. Oma olukorra päästmiseks või parandamiseks peame selliseid lööke jätkama. Seevastu konflikti külmutamine ilma julgeolekutagatisteta (tõeliste, mitte kinnituste ja butafooriaga) lihtsalt võtab meilt sellise võimaluse ja oleme olukorras, kus vaenlane valmistub sõna otseses mõttes meie silme all uueks löögiks, kuid me oleme selle vastu võimetud.
Ehk nagu öeldud. Venelased võivad korrigeerida strateegiat ja vahendeid,
, milleks on jätkuvalt Ukraina riigi ja rahvuse hävitamine. Elanike igasugu välispoliitilise sõnaõiguse kaotamine ning kogu maa ressursside omandamine. Siia võib muidugi lisada tulevase allesjäänud rahva "rindele seebiks" saatmise.
Sellistel tingimustel "sitt rahu" on ikka ilge pask, ja eesotsas just meile.
)