Demograafia

[Rebane11]

Sorry austet kaasfoorumlased, et tulen veel korra oma halaga siia vahele... aga küllap siis hingel kripeldab, et vajab väljaütlemist ja austet rebasele vastamist.

Armas kaasfoorumlane Fucs. Mul palju jah polnud. Keskmiselt korra kuus pidin kellegi matma - isa, vanaema, vend tõmbas end oksa ja kuna mul asi käpas, siis sugulased panid ka need asjad kohe mu õlgadele. 1.september ei alanud ainult maailmasõda, vaid minul suur tulekahju. Laut, küün 30 looma heinaga. Päris jama, pidin ja jäin panga orjaks. Aga asjas tuleb näha head, kui oled kõrvuni sitas, ei tohi nina norgu lasta. Sest kevad on ilus.

[Kriku]

Teate, mul on tunne, et nendes arutlustes läheb kuidagi segamini strateegia ja taktika.

Kui inimene on permanentselt vaene ja tal on pidevalt igasuguseid olmelisi jamasid, siis see ei mõjuta tema käitumist samamoodi kui väljavaade, et ettenähtavas tulevikus on ees vaesumine ja kõikvõimalikud jamad.

Kas sa pead silmas seda nüüd või, et "pikas üldriiklikus plaanis" on ette nähtud/arvestatud/planeeritud rahva oluline vaesumine, autode kasutamisest loobumine (jääb ainult rikaste privileegiks) ja sellest tulenevalt kel (veel) jaksu ja tervist, jalgratastega jälle liikuma hakkamine? Praegu räägitakse ju juba avalikult, et noor pere iseseisvalt eluaset ("oma pesa") soetada enam ei kannata. Osta ei jaksa (omaosalus) ja üürimine on ülemõistuse kalliks aetud (seal kus tööd on). Tundub, et "pikk plaan" näeb ette lisaks ka autost loobumise. Kuhukohta ja kui palju siis veel need lapsed peaksid mahtuma, kui nooredki ise enam oma rahandusliku plaaniga siia elama ei mahu?

Ei, sa said valesti aru.

Siit teie jutust kumab läbi mõte, et nõukogude ajal oli palju raskem, aga ometi lapsi sündis rohkem. Objektiivselt see kõik ongi nii. Vahe teeb sisse fakt, et nõukogude okupatsiooni viljastavates tingimustes olid kõik harjunud sellega, et oli raske, aga väääääga pikkamisi läks ikkagi elu paremaks. Praegu, kui noored tunnetavad ebakindlust ja see mõjutab nende reproduktiivkäitumist, siis see tähendab, et lähemas tulevikus võib minna oluliselt raskemaks, kui neil hetkel on. See tulevikuväljavaadete hinnang ongi IMHO otsustav vahe.

[Jaanus2]

1988-1989 oli juba päris vaene aeg ja kõik allakäigul (NSVL ei olnud ennegi mingi hästitoimiv asi), aga sündivus Eestis tõusis - tulevik paistis helge, Eestile paistis vabadus. Lootus ja optimism on väga olulised, praegu on valdav pessimism, kuigi elatustase on selleaegsest palju kõrgem. Maailm näib olevat persekursil ja Eesti on selle tagumine sopp. Inimeste kujutlus "heast elust" on nagu porgand eesli nina ees, kogu aeg läheb eest ära. Kogu aeg on tunne, et ikka pole veel piisavalt hea, ei saa lapsi lubada. Võibolla on viga suhtumises ja väärtustamises? Vaataks asja hoopis nii, et laps ei ole kulu vaid iseseisev väärtus, osutab meile väärtuslikku teenust, lapseks olemise teenust, mida on üldse raske rahas mõõta. Ja lastele ei ole paljusid ilusaid asju vaja, mida me arvame, et on. Teised inimesed arvavad, et on, tegelikult ei ole. Massipsühhoos, reklaam, karjavaim - inimene on lihtsalt veidi ülearenenud ahv ja jätkuvalt bioloogiline olend. Ahvidele meeldib ahvida. Muidu on need mälestused siin kuldaväärt, nooremad ei saa nagunii lõpuni aru, et nii sai elada ja kuidas sai. Aga on vaja, et need mälestused selliselt kirjapanduna säiliksid.

[Erureamees]

Mina näen seda umbes samuti nagu Jaanus2 eelnevalt kirjeldas. Ja seda vingu kui halb kõik praegu on ei võta ma absoluutselt tõsiselt. Kunagi mitte nii väga ammu oli aeg kui pere 10 lapsest nii umbes 6 surid enne täiskasvanuks saamist. Ja seda mitte sugugi vaid vaeste hulgas. Lugege tolleaegsete väljapaistvate inimeste elulugusid! Kogu küsimus on moes ja trendides ja ei oma mingit kokkupuudet reaalsete majanduslike võimalustega.
Teatud osa leiab, et see on planeedile hea kui me välja sureme. Sorry, aga mul on täitsa savi, mis sest planeedist ilma inimesteta saab.

[Kriku]

Lootus ja optimism on väga olulised, praegu on valdav pessimism, kuigi elatustase on selleaegsest palju kõrgem.

Just sellest ma räägingi.

[Rebane11]

Optimismi ja pessimismi. Vanasti, kui ostsid auto, külmkapi, pesumasina siis teadsid et need on isalt pojale investeering. Mul praegu pesumasin andis otsad, täpipealt 2 aastat ostmisest. Mootoril on 5 aastat garantiid - kes soovib, siis 3 aastat veel kehtib. See rohestamine võiks alata sealt, et ei peaks asju ära viskama.

[Peeter]

Jah, meid aitas oskus veneaja mittemillegiga elamisest ja mittemillestki vajaliku leiutamisest-väljavõlumisest. Eks meestel oli oma osa ju ka selles venesõjaväe-oludest: Ise tead kust leiad, mul pohhui, aga homme hommikuks olgu olla (vmt) ja nii ükskõik mis temaatikaga. Vanemate põlvkond oli tolajal 90ndail ca50-ne ja suure perena olid tugistruktuurid ja võrgustikud ja positsioonid ulatumas vajadusel ka kaugele ja sügavale. Kui ikka vaja, siis leiti skeem, kuidas kuskitpidi ikka sai. Aga siis ei olnud tookord paljusid "asju" üldse olemaski, rääkimata nende omamisest või tahtmisest, ilma milleta tänapäeval keegi liigutamagi ei viitsi hakata.

Jaanus- optimismi või pessimismi loob ühiskond ise, ajakirjandus, meelesuunajad jne. Olen tähele pannud ühte nüanssi. Oli aeg, kus ajakirjanduses promotigi lastetust, vb isegi tahtmatult. Silma jäi muster artiklitest, kuidas nooremat põlvkonda kõnetavad isikud (alates muusikutest lõpetades ei-tea-kellega) seletasid, et lasteta ongi parem ja jääb aega endale ja vaja veel areneda ja eneseteostusega tegeleda jne jne. Ja siis järgmised noored kirjutasid kui lahe nii on ja kui ikka eeskujud reas lastetud neil, siis teema muudkui järjest süvenes... Aga nüüd juba aastaid on samas tulnud tagantjärele artikleid, ja justkui mul meeles, et suisa samadelt isikutelt, kuidas nad on mingi tervise või muu murega tegelikult kimpus olnud ja see lapsesaamine pole üldsekuidagi moodi õnnestunud vaatamata ponnistustele. Et kui palju on vaeva nähtud ja loodetud ja pisaraid valatud, et siiski oma laps saada. Võibolla on see ainult mulle tekkinud kujutelm, aga ma enam neid "edueufooria-eneseteostuse-arengu"-(ja võltsnaeratuse) jutte noortelt naistelt enam justkui ei soovi lugeda. On siis on, oled raskustes siis oled, ohkame ja tunneme kaasa. Lihtsalt kurb on, et selliste juttude-artiklitega suunatakse kogu nooremat naisühiskonda lasteta elu poole. Ja siis, kui ükskord silmad lahti lähevad, siis on aeg oma töö teinud ja naistearst küsib "Kus sa enne olid?"

P.S. Olen siin trääkinud, et olen juba 28 aastat olnud erivajadustega lapse isa, naine töötab siiani puuetega lastega. Et võiksin ehk sellel teemal natuke sõna võtta. Ja seda nüüd teengi. Mulle on silma ja kuklasse jäänud justkui üks tendent-suundumus puuetega laste alalt. Võib-olla on see jälle pelgalt minu "tunnetus" ja ehk statistika seda ei toeta, aga see tunne kõlab niimoodi (ja ma ei ole seda ainult üks kord kuulnud, vaid ikka oluliselt rohkem) öelduna puudega/erivajadustega lapse vanemate poolt:
"Kaks (kolm) last juba suuremad, ja näe mõtlesime, et teeme pesamuna kah veel ikka ühe juurde (st ema on sünnitusea järgi nüüd juba vanem ja st vana malli järgi juba riskigrupis). Ja näed temaga on nüüd niimoodi...."

[Kriku]

Olen tähele pannud ühte nüanssi. Oli aeg, kus ajakirjanduses promotigi lastetust, vb isegi tahtmatult. Silma jäi muster artiklitest, kuidas nooremat põlvkonda kõnetavad isikud (alates muusikutest lõpetades ei-tea-kellega) seletasid, et lasteta ongi parem ja jääb aega endale ja vaja veel areneda ja eneseteostusega tegeleda jne jne. Ja siis järgmised noored kirjutasid kui lahe nii on ja kui ikka eeskujud reas lastetud neil, siis teema muudkui järjest süvenes...

Just täpselt - ja see ongi sotsiaalsete normide küsimus. Neid võib nimetada ka ühiskondlikeks väärtushinnanguteks või kuidagi kolmandat moodi, mõte jääb samaks. Ja seda pidaski IMHO silmas ametnik, kui rääkis sotsiaalsetest normidest, lisandunud võimalustest jne.

[Peeter]

Optimismi ja pessimismi. Vanasti, kui ostsid auto, külmkapi, pesumasina siis teadsid et need on isalt pojale investeering. Mul praegu pesumasin andis otsad, täpipealt 2 aastat ostmisest. Mootoril on 5 aastat garantiid - kes soovib, siis 3 aastat veel kehtib. See rohestamine võiks alata sealt, et ei peaks asju ära viskama.

Ja selle juures "vanasti" olid paljud asjad remonditavad, nii tehnilise poole, kui rahalise poole pealt. Täna on mõlemad asjad vastupidi. Just praegu lõpetasin kiire sugulase nõustamise kuidas käituda streikiva pesumasinaga. Kokkuvõteks jäi viimane lause: "Kui sa ise hakkama ei saa, siis mida kauem venitad, seda suurem on ka tõenäosus, et lähed kiiruga elamisse uut masinat tooma". Juba laagrivahetus on selline protsess, et isegi kui ise teed, siis psühholoogiline verbaalne surve kuklas mustapesu hunniku näol sunnib uue masina peale mõtlema, seda enam, et ega sa siis ainult laagritega piirdu, suure tõenäosusega läheb veel mingi lõdvik või harjad vmt ja (remondi)aeg võib aina pikeneda, lõpuks veel trummlil liim kuivab... ja see veel eeldusel, kui üldse lahti saad ja see pill looja-insneri poolt remonditavaks on mõeldud ja varuosad kohe võtta on ... ja masin jääb ikka vanaks edasi.
Jne.
P.S. Oma hooldusvaba ja 10 aastase garantiiga Electroluxi komplekti olen juba pidanud ise remontima. Kuivatit. Kui vana Siemensi kuivati kah uuemaks ümber vahetasin, siis tuttav garantiiremontija küsis, et oled sa ikka kindel? Et ei taha tal ainult laagrid ära vahetada ja edasi lasta uhada? Näe laagrid ja tihend on siin. Et sa ei hakka ise tegema, vaid lööd käega ja võtad uue, selle Luxi? Ja siis rääkis, milline probla mul selle uue "hooldusvaba" masinaga tuleb ja kui tülikas seda viga on kõrvaldada (toote uuskonstruktsioonist tulenevalt) võrreldes selle vana Bosch-Siemens seeria samalaadse vea omaga. Ja et see ei ole mitte garantii-, vaid kasutamise-(igapäevahooldamise) teema ja on tasuline. Siis, kui jändasin, siis tuli see jutt meelde.....

[Jaanus2]

Lisan veel, et "maa tuleb täita lastega" laulmine tookord tõesti mõjus, sündivus tõusis eelnevaga võrreldes (oli ka enne päris kõrge praegusega võrreldes). Siis ilmus häid artikleid jooksva statistika kohta. Kui varem oli sündinud lastest eestlasi 60% kanti või veidi vähem (umbes sama, mis naisi rahvastikus), siis lühikeseks ajaks tõusis eestlaste osakaal sündinutest 80% kanti. Eestlastel oli optimism, muulastel jätkuvalt raskused ja pessimism. Lisaks kogunevad ja arusaamatut keelt rääkivad rahvahulgad, kindlasti halbade mõtetega natsionalistid.

[Zwyx]

Inimesed hindavad oma heaolu ümbritseva suhtes, mitte absoluutselt. Seetõttu pidev rahulolematus garanteeritud. 1980-ndate lõpus Eestis vist unistati, et võiks elada sama hästi kui Soomes tollel ajal. Nüüd peaks elatustase küll juba parem olema, aga ikka pole piisavalt hea, võiks olla nagu näiteks Luksemburgis. Aga ka seal probleeme.
Luksemburgi linna keskel on sügav org, millest läheb üle suur punane sild (https://en.wikipedia.org/wiki/Grand_Duc ... tte_Bridge). Peale silla avamist aastal 1966 selgus, et elanikud ei ole nii õnnelikud, kui võiks ning hüppvad sillalt alla (kukkumine 75 meetrit), väidetavalt üle 100 inimese seda teinud. 1993 varustati silla kõnniteed pleksiklaasist barjääridega selle vältimiseks.

[Turist 47]

Praegu vanematel laste ees on kohustused, aga lastel vanemate ees on suht lõtv see asi.

"Varem" ei saanud teisiti, vanematel - kogu perel olid, suht, kindlad rollid. Koos tegutsedes, toimetades, "jäid ellu". Said paremini hakkama.

Täna on lihtsam - üksik inimene saab kenasti hakkama - teenib/kulutab, ei mingit muret. Koristab robot, toidab "bolt/volt" ; vajad seltsi-võtad koera või hamstri. Sots meedia hoiab tuju üleval. "Erinevus rikastab" - kõike tuleb proovida, "sina oled kõige tähtsam (mutrikene)", jne

Milleks lapsed? Pere? Kaasaegne mentaliteet ütleb, et kui miski ei meeldi - liigu edasi, ei kompromisse/ei pingutusi ...
Sind juba oodatakse, teises kohas.
Vist?
Arvamus. Ei muud.

[LupusII]

Minu ema on sündinud 1944 aastal.Ja ta on alati rääkinud, et elu läks kogu aeg paremaks. Välja arvatud viimased 10kond aastat. Ja tõesti elu 1964 aastal oli ju parem kui 1954.Ja 1974-1984-ikka parem. Korter maja auto, Vjatka. Minu arvates on alates 1991 ka elu paremaks läinud, aga seda kuni 2019aastani.Sealt edasi on selge siht modernsesse stagnatsiooni. Visioonita riigijuhid ja nutipluti rahvas.

[Madis Reivik]

Minu ema on sündinud 1944 aastal.Ja ta on alati rääkinud, et elu läks kogu aeg paremaks. Välja arvatud viimased 10kond aastat. Ja tõesti elu 1964 aastal oli ju parem kui 1954.Ja 1974-1984-ikka parem. Korter maja auto, Vjatka. Minu arvates on alates 1991 ka elu paremaks läinud, aga seda kuni 2019aastani.Sealt edasi on selge siht modernsesse stagnatsiooni. Visioonita riigijuhid ja nutipluti rahvas.

No 1944 aastast alates oleks raskem ka hullemaks minna. Soe söök, soe vesi jne jne.
Mis oleks tänapäeval võrreldav edasiminekuga pang+ahi -> põrandaküttega vannituba ?

[Fucs]

1988-1989 oli juba päris vaene aeg ja kõik allakäigul (NSVL ei olnud ennegi mingi hästitoimiv asi), aga sündivus Eestis tõusis - tulevik paistis helge, Eestile paistis vabadus.

1988 olid poed veel kaupa "täis" (täis = nagu 80-ndatel keskmiselt ja tavapäraselt) st et igapäevaseid toiduaineid ja esmatarbekaupu ikka midagi oli poest saada. Siis tuli see nn "IME" (Isemajandav eesti) projekt (idee tasemel, aga veel ei kehtestatud) ja tekkisid kooperatiivid. Osad kooperatiivid tekkisid juba 1986 ja 1987. Sinimustvalged toodi peidust välja (Hirvepargi miiting oli 1987 augustis). Toimus esimene "Rock Summer", rahvuslik ärkamine jne. Ilmselt mõjusid arengud ja olukord positiivselt ka iibele.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/6918 ... ooni-aasta

1989 ei olnud ka midagi erilist veel juhtunud. Mäletan kuidas soomlastest töökaaslased ostsid meil poed tühjaks "Harkiv" kolme teraga pardlitest (sest samasugune "Philips" maksis Soomes hingehinda), metallipuuridest, freesidest, viilidest-rasplitest, keermelõikuritest jpm, sest Soomes maksid korralikust tööriistaterasest asjad "100korda" rohkem ja neil oli rublasid nii palju "üle", et polnud vene rahaga midagi tarka peale hakata peale kõrtsis joomise. Seega midagi ikka poodides veel oli ja müüdi. Endiselt toimusid ka laadad ja turud. Iibe seisukohalt ilmselt keegi veel mingeid saabuvaid suuremaid probleeme laste kasvatamisel ja elujärje järsul langemisel ei näinud ja pereloomes jätkati 1987-1988 "rahvusliku ärkamise" eufooria vaimus.

1990 1 jaanuarist hakkas kehtima/toimima "IME". 1990 alguses hakkas ka vaikselt allamäge veerema ja lettidelt osa kaupa kaduma, aga veel polnud asjad väga hullud. Lihtsalt ettenägelikumad, kellel oli korjatud üleliigset sularaha sukasäärde, hakkasid otsima võimalusi, kuidas seda paigutada toodetesse, mille väärtus säiliks kauem kui rublal (NLiidus oli rahatrükk täiel hool käima lükatud ja inflatsioon süvenes). Läksid liikvele jutud sellest, et rubla varsti devalveeritakse ja tuleb uus rahareform. Osteti (kellel üleliigset raha oli) kokku midaiganes ja koormate viisi. Kes krahmas ehitusmaterjali ja tõstis kusagile kuuri taha tuhaplokke ja betoonpaneele virna, et "hiljem maha müüa", kes tassis sahvrid-keldrid suhkrukotte täis, sest "küllap läheb vaja ja kulub ära" jne. "Vennasvabariikidest", kus juba tühjus suurem kui meil, hakati massilisemalt käima siia, et ükskõik mida/kõike mida veel saab kokku osta. Selle tulemusena otsustati kehtestada 1990 veebruarist alates ostukaardid (mul isegi anda oma alles, pildiga ja puha). Ostukaardid kehtestati ka Lätis-Leedus ja enam ei saanud ka meie inimesed sealt algul osasid kaupasid, veidi hiljem juba praktiliselt mittemidagi osta. Toitu poes midagi (elementaarseid asju) ikkagi oli, aga hinnad kerkisid septembris mitmekordseks, tarbe- jm kaupasid saada enam niiväga mitte, sest rahvas ostis poed tühjaks ja osadel kokku krahmatud personaalvarud ei mahtunud enam kusagile ära. Ka sööklad, kohvikud ja piimabaarid veel töötasid tõrgeteta ja päris nälga ei jäänud. Aga osadele tarbekaupadele kehtestati esimesed talongid.
Äripäev, nr. 38, 19 detsember 1990 "Inflatsioon süveneb, võlad suurenevad"
https://dea.digar.ee/?a=d&d=aripaev1990 ... ----------

Tõeline pauk käis 1991 alguses ja kevadel. Nii hindades kui kauba puuduses. Toidupoed olid sisuliselt järsku tühjad, sellele vaatamata seisti tunde poekorvi järjekorras, et poodi üldse sisse saada ja sealt võtta mida veel võtta on. naine saatis mind poodi mitte sõnadega, et "too piima, leiba, saia ja võid" vaid sõnadega "mine vaata mida sealt saab ja too midagi(gi)". Kes juba oli otsustanud iivet tõsta, sel polnud teha enam midagi, kes veel polnud "saatuslikku sammu astunud", need panid enamuses ennast pausile. Esimene muutuste mõju pereloomele siis ilmselt langeb sinna kusagile märts-aprill + 9 kuud. 1991 suvest alates oli tekkinud ka totaalne kütusekriis, mis kulmineerus sügisel.

1992 alguseks oli asi juba nii hull, et võeti üle riigi kasutusele lisaks tarbekaupadele ka toidutalongid, aga kuna kaupa polnud, siis polnud nende talongidega tihti ka midagi teha. Juunis 1992 tehti rahareform ära. Kes polnud rubla ajal igasugust väärt kraami kokku tarinud mida kasutada ja EEK-ide eest müüa, need kelle polnud midagi omandireformiga tagasi saada (vanavanemate talud jms mida jõudsalt kohe ka maha müüma hakati) ja need, kellel pangaarvetel puhus tuul (enamus noori ja noorperesid), need virelesid edasi veel üsna pikka aega (no see oli juba individuaalne, kes kui kaua ja kellel kui hästi edaspidi läks).

Rahavahetajate nimekirja oli kantud 1 410 951 residenti, kellest 1 096 706 ka raha vahetamas käis. Keskmiselt vahetati raha 136,41 krooni eest.
Eesti residendid võisid vahetada sularaha kuni 1500 rubla kursiga 10 rubla = 1 kroon, summad üle selle sai vahetada kursiga 50 rubla = 1 kroon;
Kroonideks vahetati ka kõik Eesti pankades olnud rublaarved (kursiga 10 rubla = 1 kroon)
https://et.wikipedia.org/wiki/1992._aas ... rahareform

.

https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvasti ... iewLayout2

Delfi Forte: 1991: Aasta, mil poeletid jäid tühjaks ja me kõik harjusime seisma hiigelpikkades järjekordades
https://forte.delfi.ee/statja/75084021/ ... jekordades

1995 sai ka minust, Tehnilise Inventariseerimise Büroo hindaja-inventariseerija ja geodeedina, üks mutrike uue omandireformi elluviimisel reaalses praktikas, mis viis mind aastakümneteks kokku absoluutselt igasuguste erinevate (seinast-seina) kodanike, välismaalaste, ärimeeste ja ühiskonnakihtidega. Ehk, et nägin oma silmaga ja kogesin omal nahal kuidas seda reformi ellu viidi ja mis Eestimaal (ka kõige kaugemas ja pimedamas nurgas) toimus.
Sellest mis neil aegadel edasi toimus, võiks muidugi mälestusteraamatu kirjutada.

Tema lastel polnud lapsi,
nad ei teinud neid...
vahel harva võtsid napsi,
veidi vähem kui iga kord
nende margid polnud kallid,
tavaliselt mitte riigiviin
kullasiidised pitsballid,
polnud nende liin
sanitaridena haiglas
piiritust ja taskuraha tilkus lisana,
elu lõplikult on paigas
paistis - midagi ei ole enam lisada
hundid metsa sanitarid
sanitarid haigla hundid
küünilised kommentaarid:
Rahumäel meil linna soodsaimad on krundid

Ref:
Kuid meil ei lähe nii
meil kõik saab hoopis parem
eluvanker kummuli
on ju, nii läks ainult varem
meile kõik see taevakaar
vaba olles kalla välja
pilla palla pillerkaar
nüüd meil kõik metsad ja kõik maad

Lauri Saatpalu & DAGÖ "Päris taga lõpus"