Üldfüüsiline test

[vaad]

ÜFT on oma olemuselt väga kehv ja mitte mingist otsast objektiivne meetrika üldise kehalise võimekuse mõõtmiseks, eriti veel lahingolukorra kontekstis. ÜFTi tulemuste võrdlemine on täiesti lambine tilli mõõtmise võistlus, ei midagi enamat. Ainuke vähegi objektiivne asi ÜFTi juures on jooks. Istesse tõusud ja kätekõverdused ei mõõda mitte seda, kui hästi on keha ette valmistatud erinevateks lahingus ette tulevateks ülesanneteks, vaid seda, kui hästi suudab võitleja neid kahte harjutust teha. Korrelatsioon tulemuste ja reaalse lahingvõime vahel on väga väike, eriti istesse tõusude kohalt. Mõlema harjutuse juures sõltub väga palju sellest, kui hästi keha on harjunud neid kahte spetsiifilist liigutust tegema ning kui range vormi ja liikumisulatusega kordused sooritatakse. Kui vorm on võimalikult täiuslik ja liikumisulatus maksimaalne, suudan kätekõverdusi teha vaevalt 50, kui soorituse kiirust vähendada ja all ja üleval paus teha, kukub korduste arv veelgi. ÜFTi nõuetele vastavaid sooritusi tehes on maksimaalne korduste arv 90-100 juures.

Põhimõtteliselt iga terve ja elujõuline inimene, kes pole tugevas ülekaalus või mõne muu tõsise limitatsiooniga, on võimeline ÜFTi sooritama 200 punktile 8-10 nädalase treeninguga, isegi kui alustatakse nii madalalt, et skoor jääb koondarvestuses alla 70, ja selle jaoks ei pea eriti rasket vaevagi nägema. Saavutatud areng on siiski peamiselt närvisüsteemi arvelt, mis harjub antud liigutusi tegema, lihaskasv ja südame-veresoonkonna areng selle ajaga on marginaalne.

Väga jämedalt võttes on mingisugune korrelatsioon olemas ja peaaegu alati suudab võitleja, kes tegi ÜFTi 300 punkti peale lahingus füüsiliselt rohkem, kui võitleja, kes tegi selle 50 punkti peale, aga sellega asja puhtalt objektiivne väärtus piirdub ka. Viimane kirstunael on juba varem mainitud tõsiasi, et lahingus ei küsi keegi, mis soost või vanusest võitleja on. Kahjuks aga on kõigile samade normide kehtestamine sooliselt ja vanuseliselt diskrimineeriv ning kui testi läbi kukkumine võrdub töö kaotusega, on sotsioloogiline probleem tegelikult tõsine.

Ameeriklased on näiteks juba mõni aeg tagasi aru saanud, et füüsilist võimekust tuleb mõõta mõnel targemal viisil ning selle jaoks on loodud ka ACFT ehk army combat fitness test, millesse valitud harjutused möödavad kõvasti täpsemalt inimese üldist kehalist võimekust ning mida on tunduvalt raskem kehva vormiga sooritatud kordustega petta. Miinuseks on see, et harjutusi on tunduvalt rohkem ning need nõuavad mõnevõrra spetsiifilisemat varustust, mistõttu on neid raskem suurele massile korraga kiiresti läbi viia. ÜFTi ainus eelis ongi see, et temas on ainult 3 harjutust, mida on võimalik sooritada põhimõtteliselt üks kõik kus ja millal, mis muidugi tuleb kõik testi objektiivsuse arvelt.

[Martin Herem]

Ameeriklased on näiteks juba mõni aeg tagasi aru saanud, et füüsilist võimekust tuleb mõõta mõnel targemal viisil ning selle jaoks on loodud ka ACFT ehk army combat fitness test, millesse valitud harjutused möödavad kõvasti täpsemalt inimese üldist kehalist võimekust ning mida on tunduvalt raskem kehva vormiga sooritatud kordustega petta. Miinuseks on see, et harjutusi on tunduvalt rohkem ning need nõuavad mõnevõrra spetsiifilisemat varustust, mistõttu on neid raskem suurele massile korraga kiiresti läbi viia. ÜFTi ainus eelis ongi see, et temas on ainult 3 harjutust, mida on võimalik sooritada põhimõtteliselt üks kõik kus ja millal, mis muidugi tuleb kõik testi objektiivsuse arvelt.

Ma pole viimastest arengutest lugenud aga uue testi esimesed "tagasilöögid" olid läbiviimise keerukus ja vigastused. Mõnevõrra spetsiifilisem varustus on mõnevõrra tagasihoidlik hinnang. ÜFTi puhul pole peale jooksuraja midagi vaja. Aga ACFT ... siin on rohkem juttu.
https://www.army.mil/acft/

[Kapten Trumm]

Väga jämedalt võttes on mingisugune korrelatsioon olemas ja peaaegu alati suudab võitleja, kes tegi ÜFTi 300 punkti peale lahingus füüsiliselt rohkem, kui võitleja, kes tegi selle 50 punkti peale, aga sellega asja puhtalt objektiivne väärtus piirdub ka. Viimane kirstunael on juba varem mainitud tõsiasi, et lahingus ei küsi keegi, mis soost või vanusest võitleja on. Kahjuks aga on kõigile samade normide kehtestamine sooliselt ja vanuseliselt diskrimineeriv ning kui testi läbi kukkumine võrdub töö kaotusega, on sotsioloogiline probleem tegelikult tõsine.

Mina nt kogesin seda, et olles 31+ napilt üle lati, on päris raske sammu pidada 25-ste tegelastega, kes 250ga teevad. Mitte ainult jooksmises, vaid ka nt rännakul varustusega. Ehk siis ikka näitab see asi ka midagi.

[vaad]

Mina nt kogesin seda, et olles 31+ napilt üle lati, on päris raske sammu pidada 25-ste tegelastega, kes 250ga teevad. Mitte ainult jooksmises, vaid ka nt rännakul varustusega. Ehk siis ikka näitab see asi ka midagi.

Minu SBK jaos oli võitleja, kelle ÜFTi tulemus jäi esimesel teenistuse päeval 70 kanti ja SBK lõpuks kuskil 160 juurde, aga lõpurännakul jõudis ta oluliselt rohkem kui mitmed teised meie jao mehed, kelle ÜFT oli 260+. IMO loeb rännakutel peamiselt vaimne vastupidavus.

Ma pole viimastest arengutest lugenud aga uue testi esimesed "tagasilöögid" olid läbiviimise keerukus ja vigastused. Mõnevõrra spetsiifilisem varustus on mõnevõrra tagasihoidlik hinnang. ÜFTi puhul pole peale jooksuraja midagi vaja. Aga ACFT ... siin on rohkem juttu.
https://www.army.mil/acft/

ACFT ei vaja tegelikult varustust, mida poleks olemas igas vähegi tõsiselt võetavas jõusaalis. Julgen arvata, et Tapa, Jõhvi, Taara jt suuremates linnakutes on kõik vajalikud vahendid olemas, iseasi palju neid muidugi on. Tõsi, kuskil kasarmu ees muruplatsil või Läsnal/Luunjas ACFTi ka muidugi läbi ei vii ja instruktor võiks ka olla vähe rohkemate teadmistega kui suvaline 11 kuu drill seeru. Lihtne ja täpne on peaaegu alati teine-teist välistavad fraasid. Kui tahta saada vähegi täpset ülevaadet teenistujate reaalsest füüsilisest võimekusest, siis nii kahjuks ongi, et seda kuskil suvalisel muruplatsil/kruusateel ilma lisavahenditeta polegi võimalik mõõta.

Minu jaoks on ÜFT umbes sama palju väärt kui politseinik, kes hindab alevi serval autode kiirust silma järgi. Pole vaja mitte ühtegi kallist mõõtevahendit, ainult silm ja muruplats. Auto, kes lendab 50kmh asemel 90kmh tuvastab silmaga hinnates üsna tõenäoliselt ära, aga kui küsimus on, kas 60kmh oli kiiruse ületus või mitte, jääb meetrika kehvaks.

[slider]

Häbi mulle. Oli enne Siili üft. Omastarust kõva rattur.. jooks oli ok . pump 45, kõhukad 40. :S appi mis juhtus

[strateegiline sõdur]

Akf vaad kirjutatuga igati nõus. Samad küsimused on põgusalt jutuks tulnud paaril korral KV spordijuhiga.
1. Mis on ÜFT eesmärk?
2. Kas praegune ÜFT on parim võimalik mõõtemeetod?

Praeguse ÜFT eelis on muidugi läbiviimise lihtsus ja testi universaalsus. Miinuseks kõik see millest akf vaad juba kirjutas. Peamine neist on seos ÜFT tulemuste ja lahinguülesannete täitmiseks vajaliku kehalise võimekuse vahel – seda korrelatsiooni ma pole kuskilt leidnud. Võimalik, et keegi on seda isegi uurinud. Kui pole, siis sobilik uurimistöö mõnele magistri- või doktoritaseme õppurile.

Tegevväelaste puhul ma üldse eelistaks olukorda, kus ülesannetega hakkamasaamist mõõdetakse otsese meetodiga, mitte kaudse nõrga korrelatsiooniga testi näol. Kasvõi stiilis, et hommikul signaal kogunemine, täisvarustus selga, 10 km rännak laskeväljale, käigult iga-aastane kohustuslik lasketest, 10 km tagasi ning ongi kaks iga-aastast kontrolltesti tehtud. Ajakulu on sama suur kui ÜFT ja laskeoskustest eraldi. Kokku üks tööpäev aastas. Kes täisvarustuses rännakus või laskeoskustestis läbi kukub – noh eks see saab järgmise päeva hommikul kohe uuesti teha. Mõlemad – nii täisvarustuse jalgsirännak ja laskmine tulevad otseselt üksuse võimekirjeldusest.

Hetke ÜFT normid minu jaoks testist läbisaamiseks on: 23 kätekõverdust, 25 istesse tõusu ja 19:30 jooksu aeg. Kui see olekski minu füüsiline suutlikus, siis vist jääksin hätta ülakirjeldatud üksuse võimekirjeldusest tuleneva rännaku nõude täitmisega.

[Kriku]

täisvarustus selga

Mis see kg-des oleks?

10 km rännak laskeväljale

Mis aja jooksul?

[Madis Reivik]

Täiesti kõrvalseisjana vaatan et ACFT ei arvesta üldse inimese suurusega. 120kg mees on 70kg mehe ees ikka kõvas eelisseisus deadlifti ja topispalli viskes (jätame morbiidsed ülekaalujuhtumid kõrvale). Võimalik et siis jooks ja plank teevad jälle vahe tasa.. ?

[strateegiline sõdur]

täisvarustus selga

Mis see kg-des oleks?

10 km rännak laskeväljale

Mis aja jooksul?

https://kra.ee/ajateenistus/ajateenistu ... teenistus/
Momendil pole kaalu ja täisvarustust käepärast, kuid ehk mingi ettekujutuse saab ülalolevalt lingilt. Väljavõte sealt: “Lõpurännakul on ajateenijad täisvarustuses, mis kaalub kokku 31,6 kg: sõduril seljas olev varustus koos kiivri ja põlvekaitsmetega kaalub 6,8 kg, seljakotis on 17,5 kg varustust ja rakmetes 7,3 kg lahingvarustust. Lisaks tuleb kaasa võtta relv, laskemoon 72 tunniks ja vajadusel ka muud tarvilikku.“ Kõik kokku umbes 40 kg või midagi sinnakanti.
Sõduri baaskursuse lõpurännaku pikkus on sõltuvalt aastaajast ja väeosast 30–50 km. See vahemaa läbitakse üldjuhul 2–3 päeva jooksul. Ühel päeval võib rännak kesta kuni 12 tundi.

10 km distantsi võiks suuta 4 tunniga ära teha (umbes 3 km/h). Või midagi sinnapoole. Las targemad ütlevad. Mu enda kaitseväega seotud täisvarustuses rännakud kipuvad olema enamasti pigem 100 meetri pikkused kabinetist transpordivahendisse. Seega korrelatsioon ÜFTs nõutuga on hetkel täiesti olemas. Ka seal pole vaja läbisaamiseks ülemäära palju pingutada. Eriti kui hakkad jõudma nooremasse keskikka. ÜFT normide täitmine muutub vanuse kasvades järjest lihtsamaks. 7 kätekõverdust kuidagi ikka ära kobistad. Kuid päevaga 20 km varustusega jalgsi üksusega ümberpaikneda – seda vist 7 kätekõverduse baasilt enam ära ei kobista. Nii et on põhjust mõelda, et mis on ÜFT eesmärk ja kas tänane valitud meetod on selleks parim.

[Kriku]

Nii et on põhjust mõelda, et mis on ÜFT eesmärk ja kas tänane valitud meetod on selleks parim.

Eesmärk ka erineb olenevalt positsioonist. Kui akf Herem peab jalgsi täisvarustuses 20 km ümber paiknema, on nagunii juba kaunis kehvasti.

[Madis22]

Mis see kg-des oleks?

Momendil pole kaalu ja täisvarustust käepärast, kuid ehk mingi ettekujutuse saab ülalolevalt lingilt. Väljavõte sealt: “Lõpurännakul on ajateenijad täisvarustuses, mis kaalub kokku 31,6 kg: sõduril seljas olev varustus koos kiivri ja põlvekaitsmetega kaalub 6,8 kg, seljakotis on 17,5 kg varustust ja rakmetes 7,3 kg lahingvarustust. Lisaks tuleb kaasa võtta relv, laskemoon 72 tunniks ja vajadusel ka muud tarvilikku.“ Kõik kokku umbes 40 kg või midagi sinnakanti.

Selliseks testiks varustuse nimekirjad peaks päris detailsed olema. Selleni välja, et mitte midagi "muud tarvilikku" ei lisandu. Igal elemendil selles nimekirjas peaks olema selge kaalunumber taga.

[Kapten Trumm]

Täiesti kõrvalseisjana vaatan et ACFT ei arvesta üldse inimese suurusega. 120kg mees on 70kg mehe ees ikka kõvas eelisseisus deadlifti ja topispalli viskes (jätame morbiidsed ülekaalujuhtumid kõrvale). Võimalik et siis jooks ja plank teevad jälle vahe tasa.. ?

Igihaljas 2 miili jooks sorteeriub raskemad jõujuurikad välja.

Aga, vahelduseks ka Navy Seal test
PST Event Minimum Standards Competitive Standards
500-yard swim 12:30 8 minutes (500´miinus meetri ujumine)
Push-ups 50 80-100 (kätekõverdused maas)
Sit-ups 50 80-100 (ülakeha tõsted maas)
Pull-ups 10 15-20 (lõuatõmme)
1.5-mile timed run 10:30 9-10 minutes (1,5 miili jooks)

Ütleks, et ka siin on suur eelis kõhnadel, treenitud kiludel.

[alfa hotel]

UBRR on ka üks võimalik variant: https://special-ops.org/upper-body-roun ... 1-pt-test/

[Kriku]

«Ühe Harvardi ülikooli uuringu tulemused näitasid, et regulaarselt kätekõverdusi tegevad inimesed on tervemad,» selgitas personaaltreener Mary Onyango ajalehele New York Post.​ Täpsemalt öeldes näitas uuring, et keskealistel meestel, kes teevad iga päev 20 kätekõverust, on tunduvalt väiksem risk kümne aasta jooksul surra.

See, mitu kätekõverdust iga päev teha võiks, sõltub Onyango sõnul vanusest. Just nii palju kätekõverdusi võiks iga inimene sõltuvalt vanusest teha:
20-aastased: 15–30
30-aastased: 12–25
40-aastased: 10–20
50-aastased: 8–15
60-aastased: 6–12
70-aastased: 5–10
80-aastased: 3–7
90-aastased: 2–5

Kui 60. eluaastates inimesed võiksid veel teha tavalisi kätekõverdusi, siis eakamatele soovitab treener lihtsamat kätekõverduste varianti, mille puhul toetatakse põlved maha. Nii saab lihaseid toonuses hoida veidi väiksema intensiivsusega treenides.

https://tervis.postimees.ee/8239194/vaa ... eha-joudma

[mart2]

Tegelikult on selised artiklid jaburad, sest -
a) keskendub ühele lühiajalise tegevusele,
b) ei arvesta inimese füüsilist suurust ega üldist elustiili,
c) ei arvesta geneetiliste eelsoodumustega (näiteks kolesterooli osas)
d) ei näita, kas neid kättekõverdusi "... 60-aastased: 6–12..." tuleks teha korraga või ükshaaval päeva jooksul ,
e) kas arvesta, kas isik teeb nädalas mingi aja muid aeroobseid/anaaeroobseid tegevusi ka,
f) jne., jne.
PS. Lugesin Postimehes lingitud inglise keelset originaalartiklit!

Kui vaadata tegelikku olukorda enda näitel, siis on see lihtsustatud lollus - olen teinud kõik ÜFT-d esimese korraga, ilma ennast tapmata ja keskmiselt 260-280 punktiga (vahel ka 300). Peoga on KJ meistrivõistluste medaleid erinevatelt aladelt (ka Meistri särk on kapis).
Olen piisavalt aktiivne (eelmisel aastal EMV omas veteranide vanuseklassis isegi poodiumil), kuid peaks olema terviserikke tõttu mahamaetud juba 7 aastat tagasi.
Õigeaegne abi päästis (tõenäosus 7-8%) - tegemist oli geneetiliselt seotud probleemiga...

Seega on mul õigus olla irooniline selliste propa stiilis "tule-meile-kohe-treenima-elad-100aastaseks" artiklite osas ...