Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kapten Trumm]

Minu tööriistade hulgas on vist üksainus vene asi jäänud - üks suurem, õhukeseks käiatud lehtvõti, mida kasutatakse BMW mootori jahutusventika kättesaamiseks veepumba otsast. Ja kuskil vedeleb ka see VAZi tööriistakasti vahetatava otsaga kruvikeeraja, aga seda pole vist kasutanud.

Veneaegsete lehtvõtmete viga oli selles, et need polnud lehtsilmus. Enamik mutreid keeratakse ju silmusega, lahtist võtit kasutatakse ainult seal, kus silmusega ligi ei pääse. Mutritele ja poldipeadele on silmus tervislikum ja lubab kanda palju suuremat jõudu.

[Lemet]

Nõuka-aegsetest riistadest ainsana on aeg-ajalt kasutusel 5-tonnine õlitung, aga sellel on peal silt MADE IN HUNGARY. Muu on kui suht kasutuskõlbmatu ammu tee vanarauda leidnud.

[Walter2]

Sain kunagi rublaaja lõpus (vist Kadaka autoturult?) veneaegse traktoristi või kombaineri tööriistakomplekti - punane rullikeeratud kunstnahast komplekt, paeltega kinni käiv. Muu saasta kõrval mis tänaseks on enam-vähem otsa saanud olid seal ka mustad võtmepadrunid. Kohtades kus asjad olid ikka väga kinni ning muud padrunid kippusid teiseks jääma avasid nimetet asjad iga poltliite kui meetrise õla neile külge paned (või andis polt otsad). Vot need asja kestavad tänapäevani ja tundub et isalt-pojale toodang. Näevad küll koledad välja nagu sepikojast tulnud aga materjal on supertugev.

[Kapten Trumm]

Mina alustasin oma muterdamisi siis, kui seda NSVL pärandit enam eriti müügil polnud, esiti sai muidugi Järvelt Autotarbest mingeid odavaid komplekte ostetud. Võtmed kirjaga "drop forged" ja padrunikomplektid, kus padrunid otsas ei püsinud. Mosse tööriistakomplektis neid riistu muidugi oli.

Hobitarbeks olen ostnud palju selliseid Tööriistamarketi tasemel asju ja peavad vastu küll, isegi kui padruneid mõnikord löökkeeraja otsas kuritarvitada. Mis kindlasti firma omad osta tuleb, on "kullinokad" ja torutangid, nende ehituspoe omadega lõhute oma käed/silmad ära.

[Fuchs]

Eks nendel vene tööriistadel oli minuarust vähemalt 2 erinevat klassi - niiöelda erakasutusse ja siis tehaste ja tööstuse jaoks. Võimalik et olid veel ka militaarkasutusse mõeldud "eriterasest" riistad. Esimesed ei kannatanud kriitikat, väga pehme kraam. Tehaste riistad olid enam-vähem kuigi esines ka praaki. Osad HSS metallipuurid on näiteks ehituspoest ostetud Makita/Metabo/Bosch vms keskklassi brändi omadest minuarust paremad.

Vanaisa töötas mul ühes suuremas tehases ja nagu tol ajal kombeks oli, lohistati omale vajalikku koju ka. Päranduseks saadud kraami sai 90ndatel olude sunnil usinalt tarvitanud, mõningad asjad pidasid vastu ka aga üldiselt on enamus kraami täna kuskil kastis hunnikus tagavaraks jäetud.
Nagu keegi eespool mainis, on reeglina vene riistade tugevus saavutatud robustsuse arvelt. Näiteks Kamasa mutrivõtmed pakuks on sama mõõdu juures vähemalt 2x kergemad ja õhemad. Lisandub veel esteetiline pool, need vanad karedad ja tänaseks roostetavad vene jurakad näevad lihtsalt rõvedad välja.

Ehk siis tegelikult kokkuvõtteks tuleb akf Madise tõdemusega nõustuda.

[AMvA]

Kunagi kui isa töö juurde jõudsid DDR päritolu REISS joonestulauad, siis neil olid kaasas ka mõned võtmed ja korralik ristpeakruvikeeraja. Need tööriistad nägid ikka vene omade kõrval täiesti imelised välja. Firma oli äkki vist Smalcalda?

[Kapten Trumm]

Eks nendel vene tööriistadel oli minuarust vähemalt 2 erinevat klassi - niiöelda erakasutusse ja siis tehaste ja tööstuse jaoks. Võimalik et olid veel ka militaarkasutusse mõeldud "eriterasest" riistad. Esimesed ei kannatanud kriitikat, väga pehme kraam. Tehaste riistad olid enam-vähem kuigi esines ka praaki. Osad HSS metallipuurid on näiteks ehituspoest ostetud Makita/Metabo/Bosch vms keskklassi brändi omadest minuarust paremad.

Palju nõuka tööriistade mainest tuli ehk ka sellest, et nõukariigis ei suudetud vähemalt tsiviilkäibesse toota korralikke polte, kruvisid ja mutreid. Isegi tänaste odavate Hiina karastatud kruvide-poltide tunduks Vasara toodang näiteks imejamana, sealt vist tehtigi polte stal-3-st. Kui poldi pea on mingist pehmest sodist, siis üle selle keerab. Täielik nali olid nt nn kiilud, millega jalgratta vändad keskvõllile kinnitusid.

Näiteks poes saadaolevad "sirge" sälguga puidukruvid olid sisuliselt keermega naelad, sellise olematu kriipsuga kruvi peal polnud neid võimalik ilma haamri abita puu sisse kuidagi saada. Seepärast oli ka mööbli tootmisel tavaline, et tehases "aidati" neid haamriga sisse.

Ja noh, silmusvõtmed olid toona haruldased, kuna tehti eraldi silmuseid, lehtvõtmete otsa silmust harilikult ei tehtud. Head tööriistad olid nt lennukimehhaanikutel sõjaväes. Kuid ka seal olid veel kasutusel nt puust peaga kruvikeerajad.

[mart2]

... Täielik nali olid nt nn kiilud, millega jalgratta vändad keskvõllile kinnitusid...

Vahelepõikena -
Tegelikult ei olnud neil kiiludel häda midagi. Olen ise pikalt sõitnud ratastega, milledel olid kiilud ning ka laste ratastel olid sellised.
Suur probleem oli selles, et ei viitsitud uut ratast ennem sõitma hakkamist ülevaadata ning korrastada ja pärast regulaarselt hooldada. Sõideti kuni kestis ...
Kiilud tuli korralikult lõpuni sissekoputada ja siis pingutada. Kuna all olid vedruseibid, siis oli normaalne, kui aegajalt tuli mutrit pingutada - mida aga tavaliselt ei tehtud! Pingutamine oli ka kodarate põhimure, sest niplid kippusid põrutustest ise pöörlema.

Näitena lapse Ereliukas (Leedus tehtud) - kohe poest tulnud ratas sai koost lahti võetud ning laagrid üle määritud/reguleeritud. Tavaliselt olid kas kuivad või siis tavotiga, mille vesi välja pesi. Sellel isendil oli keskjooks kuiv ning määrdese kaltsuga võtsin laagriliudadelt rauapuru välja! Meil läks õnneks, sest ei olnud defektseid kuule!
(Üldiselt siiski crap ratas, kuid peale ettevalmistust töötas ja jäi pidama.)

Nüüd sõidan juba 17 aastat sakslaste Canyoniga, kuid tehnohooldust tuleb ikka teha ning regulaarselt mutrite/poltide pinget kontrollida (ettenähtud eri osadel pingutusega 5-7 Nm).

[Kapten Trumm]

Tegelikult olid need kiilud tehtud liiga pehmest metallist, kui sõita pedaalidel püsti, siis vajutas tunduvalt kõvem keskjooksu võll kiilule soone sisse ja vänt hakkas loksuma. Nende pidev pingutamine oli kõigile teada, lõpuks kadus kiilu ots juba vända auku ära ja keere kiilu pingutamiseks lõppes, mutri alla tuli suuri lisaseibe panna.

Mul on kodus Classicu linnaratas, mille ma ostsin Pirita Hawaii Expressist 2000. aastal ja seal pole selle aja jooksul vända/keskvõlli ühendus nõudnud mitte mingit pingutamist.

Minu all on neid Saljute ja meestekaid küllalt laiali sõidetud, ka raame pooleks ja kahvleid keevitatud, ma olin ise päris kibe remontija, isa keevitas neid raame ja asju küllalt, lihsalt väga sitast rauast olid need asjad tehtud.

Muide samal Classicu rattal on vahetatud ainult pedaalid. Kõik muu sõidab tänini.

[maksipoiss]

Ei mäleta et oleks näinud omal ajal Ereliukast, millel raam ei olnud "propelleris" . Kiilud olid pehmed jah, piisas ka juba väikesest deformatsioonist ja ei aidanud enam loksumise vastu ei püssi ega ussirohi.

[davidsoniharald]

Viimase lõpu rublade eest ostetud "Erekas" oli ikka täispask. Kahvel pooleks, raam pooleks, pedaalid läksid kõveraks...

Pedaal tuli toetada alasile ja siis kiil korralikult sisse lüüa. Siis ei hakanud pedaalid loksuma. Niisama kiilu pihta haamriga pekstes hakkas varsti jälle loksuma.

EDIT: Pedaal-vänt - kõik on siin mul segamini.

[tsivi_list]

Viimase lõpu rublade eest ostetud "Erekas" oli ikka täispask. Kahvel pooleks, raam pooleks, pedaalid läksid kõveraks...

Pedaal tuli toetada alasile ja siis kiil korralikult sisse lüüa. Siis ei hakanud pedaalid loksuma. Niisama kiilu pihta haamriga pekstes hakkas varsti jälle loksuma.

Pedaalid küll nüüd kiiludega polnud, ikka vänt oli võlli küljes kiiludega. Pedaalid käisid vända otsa keermega nagu tänapäevalgi.

[Madis Reivik]

Käisin kunagi 80date lõpus jalgrattatrennis. Treeneril oli suur maatrikskarp, kuulid ära sorteeritud mikromeetrite järgi. Üks eriti püüdlik poiss sorteeris iga õhtu peale trenni.

Noh, et siis saaks vähemalt sama mõõtu kuulid "lahtisesse" sossi laagrisse.

Küllap see ka toimis, ainult et ühel koledal päeval kupatati üks jobu trennist igaveseks minema ja arvake ära mis oli viimane asi millele ta jalaga andis ;(

[speedsta]

Palju nõuka tööriistade mainest tuli ehk ka sellest, et nõukariigis ei suudetud vähemalt tsiviilkäibesse toota korralikke polte, kruvisid ja mutreid. Isegi tänaste odavate Hiina karastatud kruvide-poltide tunduks Vasara toodang näiteks imejamana, sealt vist tehtigi polte stal-3-st. Kui poldi pea on mingist pehmest sodist, siis üle selle keerab. Täielik nali olid nt nn kiilud, millega jalgratta vändad keskvõllile kinnitusid.

Suvalise veneaegse poldi/mutri/seibiga palju asju ära parandatud, ei oleks nii resoluutne. Pigem on Hiina toodang kohati uskumatu sõnnik. Hakkasin üht väikest puulõhkujat kokku panema - kogu atribuutika oli selline, et enda meelerahu huvides avasin pakendid ja tühjendasin otse vanaraua tünni ning kasutasin suvalisi poe polte.

[vanahalb]

Suvalise veneaegse poldi/mutri/seibiga palju asju ära parandatud, ei oleks nii resoluutne. Pigem on Hiina toodang kohati uskumatu sõnnik. Hakkasin üht väikest puulõhkujat kokku panema - kogu atribuutika oli selline, et enda meelerahu huvides avasin pakendid ja tühjendasin otse vanaraua tünni ning kasutasin suvalisi poe polte.

Hiinlaste kaitseks võib niipalju öelda et tavaliselt on nad poldile tugevuse ikka peale märkinud ja pahatihti on see number 4.4 ehk alla igasugust arvestust. Plastiliinist või seebist on ta siiski natuke kõvem. Ristpea kruvikeerajaga pole mõtet ligi minnagi, kruvikeeraja on nii kõva et rikub pea kohe ära. 12-kant silmus samamoodi, keerab pea ümmarguseks. 6-kandiga võib olla saab pingutada. Kõige õigem ongi nad sirgelt vanarauahunnikusse saata.

"Tavaline poe polt" on 8.8 ja nõuka polt oli samuti umbes selline. Kui raha parasjagu on ja enda jaoks teha siis ma olen 10.9 polte kasutanud. Need on veel sellised millele puur ka peale hakkab kui tuleb kunagi välja puurida.