Soome kaitsevõime

[mart2]

Ei ole mõtet võrrelda Soome 2020 ja Eeest 2025 - inflatsioonikalkulaator ütleb, et selle viie aastase vahemiku inflatsioon on väga suur.
2020 100eurikut on võrdne käesoleva hetke 122,7 euroga!

Vahe on siiski 25%, mitte kordades. Soome 2,5 miljardit 10a tagasi on täna väärt umbes 3,1 miljardit.
Eesti SKP on praegu 42 miljardit, 5% sellest on 2,1 miljardit. Kisub samasse suurusklassi.
2,1 miljardit on 32% vähem kui 3,1 miljardit.
Võtame Soome armee koosseisust 2/3 10a tagasi, kas see tuleb ka meile?
Vastus, ei tule. Siit küsimus, miks.

Võrdled võrreldamatuid:
- inflatsioon,
- rahvaarv,
- sõjalise varustuse hindade muutus,
- 2010 oli Soomes enamus sellest olemas (ja laod täis!), milest sina 2025 unistad,
- jne.

Kasva suureks ja mõtle realistlikult.

[strateegiline sõdur]

Ja meie 43 000 on mõne aasta tagune asi, 2003 oli see 20 tuhat millegagi.

40 000 sturktuur oli kinnitatud paberaremeena meil olemas juba 17 aastat tagasi. Reaalselt oli sellest olemas ~10 000.
Struktuur suurus on kõikunud nagu ameerika mäed. Numbritest olulisem on vaadata muidugi sisu.

2000ndate algus - ~ 25 000
2003 - 16 000
2008 - 40 000
2013 - 22 000
2017 - 26 000
2022 - 43 000
2026 - rohkem kui varem

[strateegiline sõdur]

Võtame Soome armee koosseisust 2/3 10a tagasi, kas see tuleb ka meile?
Vastus, ei tule. Siit küsimus, miks.

Proovi nüüd ise arutleda, et miks?

[A4]

Ja meie 43 000 on mõne aasta tagune asi, 2003 oli see 20 tuhat millegagi.

40 000 sturktuur oli kinnitatud paberaremeena meil olemas juba 17 aastat tagasi. Reaalselt oli sellest olemas ~10 000.
Struktuur suurus on kõikunud nagu ameerika mäed. Numbritest olulisem on vaadata muidugi sisu.

2000ndate algus - ~ 25 000
2003 - 16 000
2008 - 40 000
2013 - 22 000
2017 - 26 000
2022 - 43 000
2026 - rohkem kui varem

Nende numbrite puhul tasub seejuures meeles pidada, et tegemist polnud mitte reaalselt eksisteeriva SA-struktuuri suurusega mainitud aastal, vaid mainitud aastatel vastu võetud pikaajalistes arengukavades ettenähtud SA-struktuuri suurusega, mis tuli saavutada planeerimisperioodi lõpuks. Ehk siis alates sellest 2003. aasta 16 000 mehest vastavalt aastateks 2008 (või oli see algselt isegi 2010), 2018, 2022 ja 2026. Erandiks on teatud mõttes vaid 2022. aastal suurendatud struktuur, kus SA-koosseisu suurenemine tuli peamiselt 10 000 Ussisõnade struktuuri ning täiendreservi suurendamise arvelt, mis ei vajanud investeeringute mõttes suurt midagi peale täiendavate reservväelaste struktuuridesse/SA-ametikohtadele määramise ja neile individuaalvarustuse juurdehankimise, mis kõik oli tegelikult tehtav ja vist ka tehtud paari järgmise aastaga.

Soomega on siin võrdlused täiesti kohatud ja ebaadekvaatsed, sest nende „ime- ja edulugu“ SA-struktuuri suurusega on ühest küljest selgitatav SA-struktuuri pideva kärpimisega viimase 35 aasta jooksul (samal ajal, kui meie nullist ehitama hakkasime) ning teisest küljest ka väga säästliku ja kuluefektiivse võimearenduse ja hangetega, mis iseenesest on tugevat tunnustust vääriv saavutus (aga mille puhul ei saa öelda, et me ka ise eelnevatel aastakümnetel teatud mõttes sarnast hankepoliitikat poleks ajanud).

Soome kaitseväe SA-suurus kõikus Teise maailmasõja lõpu ning Külma sõja lõpu vahelistel aastakümnetel pidevalt kuskil 500 ja 750 000 mehe vahel. 1980. aastate teises pooles oli nende SA-struktuuris nt kokku 27 brigaadi. Seejuures aga kiputakse ära unustama, et vaid üsna väiksel osal sellest väest oli olemas tõeliselt kaasaegne ja uus (toonaste aastakümnete standardite alusel) relvastus ja varustus, ning et suur osa sellest väest oleks ka veel 1980. aastatel mobilisatsiooni korral relvastatud Mossin-Naganti poltlukuga vintpüsside, Suomi-püstolkuulipildujate ning Teise maailmasõja-aegsete haubitsate ja miinipildujatega. Põhjus peitus selles, et kogu Külma sõja ajal saadi eriti Soome sõjaväelaste ja kaitseplaneerijate poolt aru, et Soome iseseisvuse ja „neutraliteedi“ tagamiseks on vaja väga suurt väge, kuid raha ei raatsinud poliitilised otsustajad enamikel Külma sõja aastatel eraldada rohkem kui keskeltläbi 1,5% SKT-st. Parema puudumisel olid need summad piisavad selleks, et varustada enamvähem kaasaegse relvastuse-varustusega rahuaegsed väljaõppeüksused ning väiksem osa maaväest, ning tagada samas ka seda, et Soome Õhuvägi oli enamvähem pidevalt varustatud kaaseaegsete hävituslennukitega, kuid väga suure osa Soome maaväe üksuste relvastuse koosseisus ei toimunud 1940-1980. aastatel mingeid märkimisväärseid kvalitatiivseid muutusi. Veelkord – raha ja paremate valikute puudusel oligi Teise maailmasõja-aegse relvastuse-varustuse alleshoidmine (mida Soomel 1944. aastal sõjast väljudes oligi 500 000+ mehele) ratsionaalne valik, kuid faktiliselt tähendas see, et külma sõja aastakümnetel arendas Soome sisuliselt edasi mitte kogu 500 000+ struktuuri, vaid sellest ainult väiksemat, vähem kui 100 000-mehelist osa, mis sai endale alates 1960. aastatest väiksemate partiide kaupa peamiselt Nõukogude päritolu tanke, BTR-e, õhutõrjekahureid ja suurtükiväesüsteeme.

Võrdluseks olgu öeldud, et enamus külma sõja aegseid NATO liikmesriike, aga ka neutraalne Rootsi (st riike, kes sõja ja kriisi korral pidid mitte ise üksinda hakkama saama nagu Soome, vaid kes said toetuda liitlaste toele ja võimsusele) pidid hädavajalikuks hoida kaitsekulusid toona üldjuhul vahemikus 3 ja 5% SKT-st.

Tõeliseks loto peavõiduks kujunes Soome maaväe jaoks 1991. aastal sõlmitud nn Saksa relvatehing, kus endise DDR-i mobilisatsioonivarudest soetati endale sisuliselt sümboolse hinna eest (mälu järgi viitan) kolmekohaline arv T-72 tanke ja BMP-1sid, sadu järelveetavaid ja iseliikuvaid suurtükke, sadu 23mm õhutõrjekahureid, 100 000 kalašnikovi-automaati (veel 100 000 osteti 1992. aastal juurde Hiinast) ning 50 000 tonni laskemoona, mis kõik oli vähekasutatud, heas korras ning ka moraalselt enamvähem kaasaegne. See kõik saadi kätte toonases vääringus 82 miljoni euro eest, st majanduskriisi käes vaevlev Soome ei pidanud välja käima neid miljardeid, mida selline kogus relvastust oleks uuena soetades maksma läinud.

See hange võimaldas ühe hooga viia enamvähem normaalsele tasemele üsna suure osa Soome maaväe SA-struktuuri relvastusest-varustusest ning võimaldas järgmistel aastakümnetel vältida suuremaid investeeringuid nt selle kurikuulsa „Euroopa suurima suurtükiväe moderniseerimisse“. Pea kogu Teise maailmasõja aegse relvastuse said soomlased seejärel utiili lasta, see oli suures osas isegi moraalselt nii aegunud, et isegi meiesugustele vaestele idaeurooplastele ei pudenenud sealt midagi peale paarituhande SKY-vintpüssi ja mõnekümne 105mm haubitsa taasloodava suurtükiväe seemneks.

Samaaegselt hakkas aga Soome SA-struktuuri suurus alates 1990. aastatest pea iga uue arengukavaga hüppeliselt vähenema. Nt brigaadide arv vähenes esmalt 27-lt 22-ni, siis u 15-ni 2000. aastatel ning jõudis 2010. aastate esimeses pooles välja umbes 8 brigaadini ning 230 000-mehelise SA-struktuurini. (Pärast Krimmi okuopeerimist suurendas Soome toonane kaitseminister Jussi Niinistö SA-struktuuri uuesti 50 000 mehe võrra 280 000-ni, aga kuuldavasti pidi see suuresti olema „loov raamatupidamine“). See vägi on kas siis vanema Nõukogude-päritolu relvastuse-tehnikaga, Lääne uue või second-hand kraamiga või kohati ka Soome enda kodumaise toodanguga enamvähem normaalselt tagatud. Aga seejuures kuulen ma ka täna Soome everstite ja kindralite suust aeg-ajalt repliike stiilis „osas reservväelased peavad ka täna mobi korral hakkama saama Hiina kalašši, kummikute ja väga vana univormiga“).

Umbes sellise suurusega – ei märkimisväärselt suuremat ega ka väiksemat – kavatseb Soome hoida ka edaspidi, kuid selleks, et sellele väele tagada kaasaegsed side- ja juhtimisvahendid ning vahetada välja kogu lõplikult aeguv Nõukogude-aegne kraam, on NATO äsjane otsus suurendada sõjalise kaitse kulud 3,5%-ni üsna hädavajalik.

Eesti seevastu on viimase 35 aasta jooksul pidanud oma riigikaitset nullist ülesse ehitada. Mingeid Teise maailmasõja või külma sõja aegseid „enda“ varusid meil ei olnud. Kõike, mida on võimalik osta poolmuidu second-handina, on sarnaselt soomlastele vahemikus 2000-2020 ka second-handina ostetud (kogu veoki- ja soomukipark, praktiliselt kõik suurtükiväesüsteemid). Tänaseks on need võimalused end praktiliselt ammendanud. Nii Eesti kui Soome jaoks.

[Kilo Tango]

...

Eesti seevastu on viimase 35 aasta jooksul pidanud oma riigikaitset nullist ülesse ehitada. Mingeid Teise maailmasõja või külma sõja aegseid „enda“ varusid meil ei olnud. ...

Ega neist 2MS ja külma sõja aegsetest varudest ei ole ka soomlastel enam suurt midagi kasutada. Pmst. on 35 aastat päris pikk aeg. Terve põlvkond. Esimese Vabariigi ajal ehitati armee üles sõja kõigus jooksvalt. Tõsi, pärast maksti ka laenusid takkajärgi tükk aega.

[A4]

Täna ei ole soomlastel Teise maailmasõja-aegsest kraamist tõepoolest enam mitte midagi alles. 1980. aastatel ja kuni 1990. aastate alguseni veel oli. Ja no iseenesest oli suur osa sellest kraamist olemuslikult ka toona lahingukõlbulik – toonased vintpüssid, miinipildujad ja haubitsad püsivad töökorras aastakümneid normaalsete hoitutingimuste ja suhteliselt vähese vaevaga tehtava hooldusega. Suurtükiväemoon säilib üldjuhul vähemalt paar aastakümmet ja ka seda on võimalik „uuendada“ ja töökorras hoida. Meile Soome poolt 1990. aastatel annetatud 105mm haubitsad, mis olid konstrueeritud 1930. aastatel, toodetud 1940. aastatel ja moderniseeritud 1960. aastatel, tegid veel 2000. aastate alguses korralikult pauku ja kõlbasid vähemalt väljaõppeks küll.

[Kriku]

suur osa sellest väest oleks ka veel 1980. aastatel mobilisatsiooni korral relvastatud Mossin-Naganti poltlukuga vintpüsside, Suomi-püstolkuulipildujate ning Teise maailmasõja-aegsete haubitsate ja miinipildujatega.

Palju neil sellele riistvarale moona oli, huvi pärast küsin?

[Kilo Tango]

Täna ei ole soomlastel Teise maailmasõja-aegsest kraamist tõepoolest enam mitte midagi alles. 1980. aastatel ja kuni 1990. aastate alguseni veel oli. Ja no iseenesest oli suur osa sellest kraamist olemuslikult ka toona lahingukõlbulik – toonased vintpüssid, miinipildujad ja haubitsad püsivad töökorras aastakümneid normaalsete hoitutingimuste ja suhteliselt vähese vaevaga tehtava hooldusega. Suurtükiväemoon säilib üldjuhul vähemalt paar aastakümmet ja ka seda on võimalik „uuendada“ ja töökorras hoida....

Jah, sa saad relvi ja moona hoida ka pärast seda, kui nad on 2-3 tsüklit juba moraalselt vananenud. Mis selle rauakolakaga ikka juhtub, kui teda mõistlikult hooldada. Küll aga ei ehita sellele kaitseväge üles. See on pigem "varu selleks hetkeks, kui muud varud on otsas".

105mm oli meile väga kasulik, aga mitte sõjapidamiseks (see oleks olnud samamoodi "viimane väljapääs"), vaid suurtükiväe üles ehitamiseks ja taktikalise/tehnilise väljaõppe baasi loomiseks.

Point on lihtsalt selles, et keegi ei hakka riigi armeed üles ehitama sellest tagumisest otsast. Ehk siis selle olemasolu ei muuda ülesehituse kuludes esialgu suurt mitte midagi.

[kaugeltuuriv]

Tuubis oli huvitav video Reuters-ilt.Ülevaade Soome viimastest arengutest relvajõududes ja kuidas Venemaa agressioon kiirendas armee laiendamist.Alguses oli jutt Soome kaitseliidu liikmetega,kes harjutasid lasketiirus.Lasketiir ise asus vaid 16 kilomeetri kaugusel Vene piirist.Lasketiirus harjutasid ka droonioperaatorid,samuti Soome kaitseliidust.
Edasi räägiti laienemisplaanidest.Soome kaitsevägi tahab mobiliseeritavate inimeste arvu viia aastaks 2030 kuni 1 miljoni meheni,kaitseväesse kutsutavate inimeste iga on samuti tõstetud.
Edasi räägiti piirist ja Soome otsusest mineerida osa piirialast.Ma pakun,et sarnaselt Poolaga tahetakse esmalt teha miinitõkked just tankiohtlikumates piirialades.Veel intervueeriti Briti kindralit,kes kamandab Soome loodud NATO juhtimiskeskust.

[A4]

suur osa sellest väest oleks ka veel 1980. aastatel mobilisatsiooni korral relvastatud Mossin-Naganti poltlukuga vintpüsside, Suomi-püstolkuulipildujate ning Teise maailmasõja-aegsete haubitsate ja miinipildujatega.

Palju neil sellele riistvarale moona oli, huvi pärast küsin?

Ju need Soome külma sõja aegsed moonakogused on kuskil avalikes allikates olemas, aga mina neid praegu leidnud ei ole. Üldiselt saab ilmselt öelda, et olemuslikult ei oleks soomlastel tohtinud aastakümnete jooksul olla probleemi Suomi-püstolkuulipildujapadrunite soetamise-tootmise-säilitamisega, sest 9x19 Parabellum on tänaseni kasutuses olev moonatüüp. Sama käib ka vintpüsside moona kohta, milledele sobis nii vene-nõukogude 7,62x54mm kui Soome kodumaine analoog 7,62x53mm, mis oli kogu külma sõja ajal Soome kaitseväes automaatidele mõeldud 7,62x39mm kõrval peamiseks käsitulirelvade laskemoonatüübiks (peamiselt kuulipildujatele ja siis kehvemini varustatud üksustes ka vintpüssidele). 81/82mm ja 120mm miinipildujamoon pole minu arusaamist pidi samuti kõigi nende aastakümnete jooksul mingid sisulist revolutsioonilist arengut läbi teinud, nagu ka need miinipildujad ise.

Pigem arvan, et probleemid hakkasid aastakümnete käigus tekkima esmajoones 105mm ja 150mm (Saksa kaliibrid) moonaga, mis Jätkusõja lõppedes moodustasid lõviosa Soome välisuurtükiväerügementide ja raskesuurtükiväepataljonide relvastusest (lisaks tervele reale teistele, peamiselt vene-nõukogude kaliibritele). Soomes oli Jätkusõja käigus lööma käidud ka selle kaliibriga mürskude ja laengute kodumaine tootmine ning sõja lõppedes oli Soomel ladudes üle 2 miljoni ühiku erinevat suurtükiväemoona, ehk sama palju kui sõja alguses. Võrdluseks – kogu 1941-44 sõja-aastate suurtükiväemoona kulu oli üle 4 miljoni paugu. Iseenesest sai seda moona pärast sõda alles hoida, säilitada-uuendada, kuid minu arusaamist pidi ei tootnud Soome neid kaliibreid enam ise juurde, sest peaaegu keegi Euroopas neid kaliibreid peale soomlaste enam varsti ei kasutanud. Soome sõja-järgses suurtükiväes hakati jupikaupa kasutusele võtma Nõukogude uusi 122mm ja 152mm kaliibreid, milledele siis eespoolmainitud Ida-Saksa relvatehing suures koguses nii torusid kui moona ennast juurde andis.

Kuidas täpselt tervikuna külma sõja ajal suurekaliibrilise moonaga lood olid, pole ma, nagu ütlesin, praegu täpseid numbreid leidnud. Nt selles kogumikus (https://www.doria.fi/handle/10024/178076) olevates üsna headest ja kokkuvõtlikest ülevaateartiklitest ilmneb, et liiga heal järjel olukord suurekaliibrilise laskemoonaga polnud kunagi – sõja ajaks ettenähtud armee oli suur, raha ja investeeringuid pidevalt vähem, kui reaalne vajadus, ning sõja pärandina jäänud suhteliselt kirju suurtükiväe- ja moonapark ei teinud asja lihtsamaks. Näiteks 1966. aasta seisu konstateeriti umbes järgmiselt: sõja ajal eeldati ja üldjuhul suudeti ka tagada, et igat peamist laskemoonatüüpi on umbes kuue sõjakuu jagu. 1960. aastateks oli see „standard“ langetatud umbes ühe kuuni, kuid ka seda märkimisväärselt vähendatud normi ei suudetud enamikes kategooriates tegelikult tagada. 1980. aastate alguses tehtud ühe väga kriitilise revisjoni käigus ilmnes, et ettenähtud laskemoonakogused on kategooriast olenevalt tagatud 20 kuni 90% ulatuses. St sõltuvalt relvasüsteemist võis olukord olla kas „üsna hea“ või ka „väga kesine“.

Aitäh! Kriku

[A4]

Jah, sa saad relvi ja moona hoida ka pärast seda, kui nad on 2-3 tsüklit juba moraalselt vananenud. Mis selle rauakolakaga ikka juhtub, kui teda mõistlikult hooldada. Küll aga ei ehita sellele kaitseväge üles. See on pigem "varu selleks hetkeks, kui muud varud on otsas".

Kui me räägime Soome külma sõja aegsest armeest ja selle tabelvarustusest, siis ei saa tegelikult öelda, et see Teise maailmasõja-aegne kraam oli „selleks hetkeks, kui muud varud on otsas“.

Asi on selles, et suuremal osal mainitud aastakümnetest olid Soome KV SA-üksused lahterdatud erinevatesse kategooriatesse, millede suurus ja kohati ka nimetus aastakümnete käigus muutus, aga millede koguhulk – keskmiselt 25 brigaadi maaväes ning kokku mitte vähem kui 500 000 mobiliseeritavat reservväelast oli läbi aastakümnete enamvähem muutumatu.

Näiteks minu eelmises postituses viidatud 1966. aastal nägi n-ö mobilisatsiooniplaan ette 590 000 mehe mobiliseerimist, mis kiiruse- ja varustusklasside järgi jagunesid järgmistesse kategooriatesse: n-ö alalised üksused 30 000; muud katteüksused 150 000; ning „peajõud“ 267 000. Sellele lisandus toona veel kategooria „puudulikult varustatud üksused“ koosseisuga u 63 000, kellele poleks sõja korral jagunud muud varustus-relvastust peale käsitulirelvade. Aga ka toonaste „peajõudude“ 17 brigaadile oli koosseisu- ja varustustabeliga ettenähtud kraam olemas vaid 60% ulatuses.

Kõigi aastakümnete käigus soetati „parema kiirusklassi“ üksustele uut relvastust-varustust – maaväes peamiselt kodumaalt ja Nõukogude Liidust juurde, millega „vanematele üksustele“ anti järk-järgult üle vanem kraam. Aga kokkuvõttes on fakt selles, et kuni 1980. aastate lõpuni oli ilmselt mitte vähem kui poolt Soome maaväe SA-koosseisust täieliku mobilisatsiooni korral saanud esmajoones endiselt selle Teise maailmasõja-aegse käsi- ja suurtükiväerelvastuse.

St sõja-aegne kraam polnud mingi „tagavaravariant“, vaid koosseisu- ja varustustabeliga ettenähtud normaalsus. Iseasi on muidugi see, kui suure osa SA-koosseisust oleks Soome kriisi korral korraga mobiliseerinud – võib eeldada, et esimese hooga oleks see puudutanud paarisadat tuhandet „uuemat üksust“, kuid täieliku mobilisatsiooni korral oleks ka sõja-aegne kraam üsna kohe kasutusse läinud.

[Leo]

Nagu akf faktidele viidates tõestas, oli SKJ külma sõja aegne varustatus väga kirju ja suur osa II MS relvastust ja varustust oli reaalsete üksuste juurde kinnitatud kuni 1990ndateni sest ka vana kahur koos kasti laskemoonaga on parem kui ilma kahurita. Eeldati ja eeldatakse siiani, et enamik veoautosid ja raskeid masinaid nagu traktorid, ekskavaatorid, buldooserid lähevad riigikaitse käsutusse. Kas sama juhiga või kusagilt reservist tõmmatud ja koolitatud juhiga. Seega ka eestlased või muud liitlased, kes sõjaolukorra tekkimisel kusagil kaubanduskeskuse keldrist liiva välja tõstavad, sõidavad buldooseriga SKJ lepingulise töötajana edasi kuni parem tegija leitakse. Kes jonnima hakkab, saab heleda laksuga vastu pead ja kui veel aru ei saanud, siis saab isikliku jaripetteri motivaatoriks. Palk muidugi jookseb ja süüa antakse ka, nii et hullu pole. Eesti valitsus muidugi vingub, et oleks ka mehi vaja, saadetakse perse ja lubatakse kõik Pärnu rannas vedelevad soomlased mobiliseerida. Need lähevad ka, sest paremaid võimalusi ei pakuta.

[Leo]

SKJ on läbi aastakümnete harrastanud loomingulist raamatupidamist, et oma SA struktuurid rahvusvaheliste kokkulepete piiridesse ära mahutada, näiteks kahurväe ja rannakaitse väeosad on olnud vastavalt vajadusele kas maaväe või mereväe koosseisus. Kaadril võivad eri aastakümnetelt olemas olla nii mereväe kui maaväe tunnustega mundrid, selle üle ei ole vaja imestada. Lisaks PVA, mis RA oma paari tuhande palgalise inimesega siseministeeriumi osa ja koolitavad reservkompaniisid. SA tingimustes läheb KJ alla ja täiendatakse reservistidega, keda on paari brigaadi jagu. SKJ tohib ilma suurema juriidikata kuni 25000 inimest korraga kokku ajada, see on arvestatud suurema madala intensiivsusega kriisi tarbeks ilma et inimesed peaks oma põhitöölt väga pikaks ajaks ära tulema. Ehk siis erakorralised kordusõppused mõne nädala kaupa ja nii kaua kui vaja. Eestis on ka kindlasti selline süsteem et brigaadi võrra lahingpataljone ja üksikompaniisid hoitakse vajadusel käepärast?

[A4]

SKJ on läbi aastakümnete harrastanud loomingulist raamatupidamist, et oma SA struktuurid rahvusvaheliste kokkulepete piiridesse ära mahutada, näiteks kahurväe ja rannakaitse väeosad on olnud vastavalt vajadusele kas maaväe või mereväe koosseisus. Kaadril võivad eri aastakümnetelt olemas olla nii mereväe kui maaväe tunnustega mundrid, selle üle ei ole vaja imestada. Lisaks PVA, mis RA oma paari tuhande palgalise inimesega siseministeeriumi osa ja koolitavad reservkompaniisid. SA tingimustes läheb KJ alla ja täiendatakse reservistidega, keda on paari brigaadi jagu. SKJ tohib ilma suurema juriidikata kuni 25000 inimest korraga kokku ajada, see on arvestatud suurema madala intensiivsusega kriisi tarbeks ilma et inimesed peaks oma põhitöölt väga pikaks ajaks ära tulema. Ehk siis erakorralised kordusõppused mõne nädala kaupa ja nii kaua kui vaja. Eestis on ka kindlasti selline süsteem et brigaadi võrra lahingpataljone ja üksikompaniisid hoitakse vajadusel käepärast?

Leo, siin on sul küll vist terve rida asju segamini läinud.

Esiteks, Soomel pole ei praegu, polnud viimase 35 aasta jooksul ega tegelikult polnud ka külma sõja ajal lepinguid, piiranguid või kohustusi, mis oleksid piiranud Soome SA-kaitseväe suurust või sellele SA-armeele lubatud relvade hulka. Kuni külma sõja lõpuni kehtisid Soomele Pariisi rahulepingu klauslid, mis piirasid või keelasid nt teatud meremiinide (akustiliste), torpeedode, allveelaevade omamist või ka laevastiku kogutonnaaži, samuti olid piirangud (algselt) erinevate rakettrelvade omamisele, mida Nõukougude Liit juba külma sõja ajal lahkesti leevendada lubas, mille alusel sai Soome hakata omama juhitavaid õhu-, tanki- ja laevatõrjerakette. Aga kogustele, nagu öeldud, piiranguid pole.

Asi, millele sa siin ilmselt viitad, on ühe OSCE relvastuskontrollilepingu klauslid, mis puudutavad relvajõudude kasutuses olevate relvastuse koguste deklareerimist (st pole piirangut selles osas, kui palju sul võib erinevaid relvi olla, küll aga kohustus neid koguseid regulaarselt deklareerida). Ja siin juhtus tõepoolest niimoodi, et u 2009. aasta jooksul liigutas Soome (miskipärast) mingi koguse haubitsaid jm kaudtulesüsteeme vist mereväe ladude koosseisu (mille osas deklareerimiskohustust polnud), ja siis nihutas u 2016. aastal need tagasi keskladudesse, millega deklareerimiskohustus taastus. Ja millega siis Soome ametlikult deklareeritud suurtükiväesüsteemide arv justkui hüppeliselt kasvas. Mingit sügavat sõjakavalust seal taga vist ei olnud, ega soomlased iseenesest pole kunagi varjanud, kui palju neil „torusid“ on.

Mis puudutab valmiduse tõstmist ja selle raames reservväelaste teenistussekutsumist, siis kuni 2010. aastate teise pooleni kehtis Soomes süsteem, kus kõikide õppekogunemiste korral kehtis reservväelastele vähemalt 3 kuu pikkune teatamiskohustus. Sellest tähtajast kiiremini sai üksusi välja kutsuda vaid siis, kui riik oma valmiduse tasemeid ametlikult ja avalikult tõstma oleks hakanud. Pärast 2014. aasta Krimmi okupeerimist „avastati“, et selline süsteem on liiga aeglane, piirav ja kohmakas, ja hakati nuputama võimalusi, kuidas neid aegu kiirendada. Mh tehti 2016. aastal tõepoolest ettepanek, et KVJ võiks saada õiguse olukorra pingestudes ise püssi alla kutsuda kuni 25 000 reservväelast, aga nii palju kui mina mäletan, siis selline muudatus läbi ei läinud, kuna juristid, õiguskantsler jms asjapulgad olid vastu.

Nii jõuti vist lahenduseni, et tavapäraste õppekogunemiste kõrval võib korraldada ka nn valmiduse tõstmiseks ettenähtud õppekogunemisi (valmiudellinen kertausharjoitus), millede puhul võis Soome presidendi korraldusega ja Soome julgeolekule esinevate arengute korral õppekogunemisi korraldada ka kiiremini, kui 90-päevase etteteatamisega – ja sellisel juhul võib reservväelasi teenistusse kutsuda korraga kuni 30 päevaks. Praktikas pole seda Soomes minu teada kordagi rakendatud – pole olnud veel selliseid kriise, samuti ei saa seda süsteemi vist n-ö harjutamise mõttes siiski kasutada.

Ja see – võimalus rahu ajal kogu kaitseväe valmidust ja suurust tõsta või seda lihtsalt võimalikult realistlikult harjutada – on üks valdkondi, kus Eesti on üsna suurte sammudega Soomest ammu ette läinud. Nimelt, meil eksisteerib juba alates 2016. aasta 1. jaanuarist (ja välja nuputati see juba enne Krimmi okupeerimist) seadustes selline asi nagu ’lisaõppekogunemine’, mille alusel võib kaitseväe juhataja ettepanekul ja valitsuse otsusega ilma igasuguse etteteatamisega teenistusse kutsuda suvaliselt valitud SA-üksus või -üksused, või vajadusel ka kogu SA-struktuur. Selleks pole vaja mingid riigi valmisolekutaseme tõstmist, piisab valitsuse otsusest.

Ja seda süsteemi on meil alates 2016. aastast ka iga-aastaselt testitud (lisaõppekogunemised „Okas“), välja kutsutud üksuste suurused on kõikunud 1-2 kompaniist kuni kahe pataljonini. Seejuures saab LÕK-ile kutsutud üksusi vajadusel teenistuses hoida mitte kuni 30 päeva nagu Soomes, vaid kuni 60 päeva. Ja need päevad ei lähe individuaalse reservväelase puhul arvestuses nende maksimumpäevade hulka, mida seadus kogu reservis oleku ajal ette näeb. Seni ongi LÕK-e korraldatud esmajoones otsustusprotsessi läbiharjutamiseks ning erinevate üksuste tegeliku mobilisatsioonivalmiduse hindamiseks, v.a. 2021. aasta sügisel, mil kahte korraga teenistuse kutsutud pioneeripataljoni kasutati idapiirile okastatraattõkete rajamiseks ennetamaks toona Läti, Leedu ja Poola piiridel puhkenud ränderünnakuid.

St lisaõppekogunemised ongi Eesti puhul see mehhanism, millega saab kiiresti ja sisuliselt 1-2 päeva jooksul kaitseväe valmidust ja suurust suurendada, tõstes SA-struktuurist ülesse just need üksused, mida parajasti vaja on. Või siis vajadusel ka kogu SA-struktuur ilma, et selleks oleks vaja sõjaseisukorda, mobilisatsiooni vm erikorda välja kuulutada.

Soomlased, juhin tähelepanu, pole minu teada praktikas kunagi viimaste aastakümnete jooksul läbi harjutanud oma SA-üksuste mobiliseerimist ilma etteteatamiseta. Neil vist pole selleks isegi juriidilist mehhanismi, sest ka presidendi korraldusega tehtavad „valmiosaloleku õppekogunemised“ vist eeldavad justkui mingi päris kriisi olemasolu.

[A4]

SKJ on läbi aastakümnete harrastanud loomingulist raamatupidamist, et oma SA struktuurid rahvusvaheliste kokkulepete piiridesse ära mahutada, näiteks kahurväe ja rannakaitse väeosad on olnud vastavalt vajadusele kas maaväe või mereväe koosseisus. Kaadril võivad eri aastakümnetelt olemas olla nii mereväe kui maaväe tunnustega mundrid, selle üle ei ole vaja imestada. Lisaks PVA, mis RA oma paari tuhande palgalise inimesega siseministeeriumi osa ja koolitavad reservkompaniisid. SA tingimustes läheb KJ alla ja täiendatakse reservistidega, keda on paari brigaadi jagu. SKJ tohib ilma suurema juriidikata kuni 25000 inimest korraga kokku ajada, see on arvestatud suurema madala intensiivsusega kriisi tarbeks ilma et inimesed peaks oma põhitöölt väga pikaks ajaks ära tulema. Ehk siis erakorralised kordusõppused mõne nädala kaupa ja nii kaua kui vaja. Eestis on ka kindlasti selline süsteem et brigaadi võrra lahingpataljone ja üksikompaniisid hoitakse vajadusel käepärast?

Leo, siin on sul küll vist terve rida asju segamini läinud.

Esiteks, Soomel pole ei praegu, polnud viimase 35 aasta jooksul ega tegelikult polnud ka külma sõja ajal lepinguid, piiranguid või kohustusi, mis oleksid piiranud Soome SA-kaitseväe suurust või sellele SA-armeele lubatud relvade hulka. Kuni külma sõja lõpuni kehtisid Soomele Pariisi rahulepingu klauslid, mis piirasid või keelasid nt teatud meremiinide (akustiliste), torpeedode, allveelaevade omamist või ka laevastiku kogutonnaaži, samuti olid piirangud (algselt) erinevate rakettrelvade omamisele, mida Nõukougude Liit juba külma sõja ajal lahkesti leevendada lubas, mille alusel sai Soome hakata omama juhitavaid õhu-, tanki- ja laevatõrjerakette. Aga kogustele, nagu öeldud, piiranguid pole.

Olles nüüd puhkuse ajal igavuse peletamiseks veel Soome sõjaajalugu natukene uurinud, tunnen kohustust korrigeerida ja täpsustada pisut oma väidet, et Soome maaväe SA-suurusele ja relvastuse hulgale polnud külma sõja ajal mingeid piiranguid pandud. Tuli välja, et piirangud olid tegelikult pandud küll, kuid neid ei viidud praktikas ellu ja unustati mõne aja möödudes ära, kuid kokkuvõttes sai Soome SA-väe mobilisatsioonisüsteem rahulepingute ja nendega kaasnevate asjade mõjul esimesel sõja-järgsel aastakümnel ikkagi päris korraliku hoobi.

Nimelt sätestas Soome, Nõukogude Liidu ja Ühendkuningriigi vaheline 1944. aasta vaherahuleping, et Soome peab u kahe kuu möödudes viima oma relvajõud demobiliseerima ning viima tagasi rahuaja suurusele. 1947. aasta Pariisi rahuleping sätestas täiendavalt ja konkreetsemalt, et Soome tohib omada relvajõude, mille kõikide väeliikide (sh piirivalve) kogusuurus ei tohi ületada u 41 000 meest. Kõik relvastus ja varustus, mis pole vajalik ülalpool kirjeldatud väe relvastamiseks-varustamiseks, defineeriti kui „üleliigset“ ning see kuulus kas liitlastele tagastatava hulka (eriti „liitlaste päritolu sõjamterjal“, st suur kogus Punaarmeelt saadud trofeerelvi) või hävitatava hulka (eriti Saksa päritolu relvastus). Arvestades seda, et Jätkusõja lõppedes oli Soomel olnud ligi 500 000-meheline suhteliselt korralikult relvastatud-varustatud sõjavägi, oleks nende tingimuste elluviimine tähendanud, et Soome oleks pidanud loovutama-hävitama u 80-90% oma sõja-aegsest kraamist, mis moodustasid kogu Soome suure SA-armee materiaalse baasi.

Selle rahulepingu elluviimise ootuses kogusidki soomlased ise kogu oma „üleliigse“ sõjavarustuse kokku keskladudesse, kust need siis kavatseti kas liitlastele üle anda või nende suuniste kohaselt hävitada.

Paralleelselt sai sõjajärgsetel kuudel ja aastatel üsna korraliku hoobi ka Soome mobilisatsioonisüsteem kui selline. Soome toonane mobilisatsiooni- ja demobilisatsioonisüsteem oli n-ö territoriaalne – kogu maa oli jaotatud teatud hulgaks sõjaväeringkondadeks, milledest igaüks pidi mobilisatsiooni korral oma territooriumil asuvatest reservväelastest ja sinna paigutatud relvastusest-varustusest moodustama ühe SA-diviisi. Demobilisatsioon oli plaanitud sama protsessi tagurpidi läbi tehes – iga SA-diviis pidi ümberpaiknema oma RA-sõjaväeringkonna territooriumile, demobiliseerima sealt pärit reservväelased ning paigutama relvastuse-varustuse tagasi oma territoriaalsetesse ladudesse, millega loodi alus vajadusel uue mobilisatsiooni kiireks ja sujuvaks läbiviimiseks.

1944.-45. aastal tekkisid selle süsteemiga aga kohe terve rida tõrkeid. Esiteks oli 1941. aastal mobiliseeritud Soome armee koosnenud u 16-st diviisist/sõjaväeringkonnast ning 1944. aasta demobilisatsioon oli planeeritud selle alusel toimuvana. Siin aga sekkus kohe Ždanovi juhitav nn liitlaste järelvalvekomisjon, kes ütles, et ei-ei – oma plaanide ja arvestuste aluseks peate võtma mitte 1941. aasta struktuuri, vaid 1939. aasta struktuuri ja koosseisud, mis toona koosnesid mitte 16, vaid kõigest 9-st RA-sõjaväeringkonnast / SA-diviisist. Selle lükkega paisati segamini kogu mobiliseeritava armee struktuur, reservväelaste arvestus jne.

Järgmine suur probleem tekkis sellega, et nii 1944. aasta vaherahuleping kui 1947. aasta Pariisi rahuleping kohustasid Soomet likvideerima kõik „fašismimeelsed organisatsioonid“, millede hulka kuulus ka Soome Kaitseliit ehk Suojeluskunta. Soome Kaitseliit oli aga alates 1934. aastast loodud Soome territoriaalses mobilisatsioonisüsteemis mänginud keskset rolli mobilisatsiooni tegeliku läbiviimise, st üksuste formeerimise korraldamisel ning Kaitseliidu likvideerimisega kaotas Soome hoobilt ka oma sõja-eelse ja –aegse praktilise mobilisatsiooni- ja formeerimissüsteemi.

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, siis keelas liitlaste järelvalvekomisjon suhteliselt kohe, kiiresti ja rangelt ära mitte ainult igasuguse operatiivplaneerimise Soome kaitsejõududes, vaid ka igasuguse mobilisatsiooniga ettevalmistamise ja läbiviimisega seotud planeerimise, töö ja tegevuse.

Selle kõige tagajärjel oli Soome sõjajärgsetel aastatel – vaatamata sellele, et riigis oli pool miljonit väljaõpetatud ja sõjakogemusega reservväelast ning vajalik hulk kraami nende relvastamiseks – sisuliselt kaitsetuks muutunud, kuna mobilisatsiooni reaalne läbiviimine oli muutunud pea võimatuks – puudusid mobilisatsiooniplaanid, puudusid sisuliselt struktuurid ja organid mobilisatsiooni tegelikuks läbiviimiseks ning relvastus-varustus oli koondatud mitte formeerimispunktidesse, vaid piiratud hulka keskladudesse.

Soomlaste õnneks läks asi edasi aga huvitavalt. Kuna sõjaaegsete liitlaste (USA, UK, Nõukogude Liit) vahelised suhted jahenesid ning Soome muutus 1948. aasta nn YYA-lepinguga teatud mõttes lausa Nõukogude Liidu liitlaseks, ei hakanud liitlased praktikas ellu viima Soomelt „üleliigse sõjamaterjali“ konfiskeerimise ja/või hävitamise toiminguid. Iroonilisel kombel tahtis sellega edasi tegeleda mitte isegi Nõukogude Liit, vaid 1944. aasta vaherahulepingu kolmas osapool ehk Ühendkuningriik, kes ilmselt polnud toona huvitatud sellest, et Soome poolemiljoniline ja (potentsiaalselt) korralikult relvastatud vägi Nõukogude mõjusfääri jääb. Aga Nõukogude pool selles küsimuses enam erilist huvi ülesse ei näidanud, mistõttu „üleliigsed“ relvad jäid aastateks keskladudesse seisma.

YYA-lepingut hakkas Soome juhtkond tõlgendama selliselt, et ka Nõukogude Liidu huvides on tugev ja oma territoriaalset terviklikkust iseseisvalt kaitsta suutev Soome armee, ning 1948. aastal andis Soome toonane president Paasikivi kitsas ringis sõjaväelastele nõusoleku taas-alustada riigi kaitseks vajalikku operatiivplaneerimist.

Mobilisatsioonisüsteemi taastamisega läks aga veel aega. Kuigi Soome pöördus korduvalt Nõukogude Liidu poole küsimusega, mida siis teha selle „üleliigse materjaliga“, said nad alles 1952. aastal Nõukogude sõjaväeatašeelt ametliku vastuse, mis põhimõtteliselt ütles, et tehke selle kraamiga, mida ise tahate.

Alles pärast hakkas Soome kaitsevägi reaalselt uuesti tegelema mobilisatsiooni kui sellise ettevalmistamisega ning suure SA-armee tegeliku taasloomisega. Mobilisatsiooni ja üksuste formeerimise roll ja vastutus anti Soome kaitseväele, selle territoriaalsetele organitele ja väeosadele endile. Keskladudes olevat relvastust-varustust aga hakati inventariseerimise järel uuesti territoriaalselt laiali paigutama ja ladustama selliselt, et oleks võimalik suure hulga üksuste tegelik ja kiire formeerimine kohtadel. Kuna kogused olid suured, ning süsteem eelmisel aastakümnel peaaegu lagunenud, võttis see kõik aastaid aega, nagu ka mobilisatsiooni läbiviimiseks vajalik personali ümberõpe ning formeerimismeeskondade väljaõpe, mistõttu Soome tegelik võime mobiliseerida reaalselt suur SA-vägi taastus alles 1950. aastate teises pooles.