Delfile vihje andnu saadab peagi ka video, mis tema sõnul on filmitud Tallinna ülikoolis ja kus sellesama aktsiooni aktiivsemad osalised tegevat radikaalseid ja vägivaldseid üleskutseid. Lähemal vaatamisel selgub, et video pole tehtud TLÜ-s, vaid juuni alguses Progressiivsel festivalil. Seal korraldati Gaza- ja Palestiina-teemaline arutlusring, milles peale Kristi Ockbale ja Agnes Joyetile osales ka TLÜ õppejõudude trio, keda kohtasime TLÜ aulademonstratsioonil: Benjamin Klasche, Toni Čerkez ja Birgit Poopuu.
Kuid tõepoolest. Keset diskussiooni peab Čerkez maha järgmise monoloogi: „Aga üks asi, mida ma siiski tahan öelda, on see, et mind on tudengid veidi pettuma pannud. Teate ju, 1961. aastal, kui CIA ja belglased Patrice Lumumba mõrvasid, Lumumba oli iseseisva Kongo esimene president ja vastupanuliikumise juht, siis põletasid Jugoslaavia tudengid Belgradis Belgia saatkonna maha. Nad sõna otseses mõttes süütasid selle saatkonna. Ja ma igatsen seda... Ma tõesti igatsen sellist asja. Ma igatsen seda tõeliselt.
Muidugi, ma ei taha, et keegi siit arvaks, et ma kutsun üles kellelgi Iisraeli saatkonda maha põletama. Võite, aga ei pea. Aga siiski... ma tunnen, et ka Vene saatkonnaga võiks samamoodi olla. See Vene saatkond Tallinna kesklinnas on ikka väga viisakalt puutumata seisnud. Ma tean, aga esimesel päeval, kui see algab, siis peab tegutsema, eks ole? Ma ütlen seda meelega provokatiivselt, et tuua välja üks mõte: tudengiaktivism on Baltikumis tegelikult täiesti vaibunud. Jah, see on igal pool nii, ka siin. Ja nagu mujal, kipume me unustama, milline oli kunagi aktivism Ukraina toetuseks. Ärge saage valesti aru, see ei ole kriitika ega [katse] vähenda kuidagi Ukraina heaks tehtava aktivismi tähtsust ega vastuseisu Vene režiimile. Sellest ei ole üldse jutt.
Aga näeme, kuidas riik – Eesti riik ja paljud teised – on kogu oma jõu sellesse taha pannud. Ja ometi on see justkui endale jalga tulistamine, sest riigid, sealhulgas Eesti, õõnestavad sellega aktiivselt rahvusvahelist õigust. Kui sa paned kogu maa täis Ukraina lippe, aga ei pane neid teiste maade jaoks, kus inimesed samamoodi kannatavad, siis sa tegelikult annad inimestele sõnumi: me käsitleme rahvusvahelist õigust valikuliselt. Me tegutseme ainult seal, kus see meile sobib. See oleks aus, kui sa ütleksid selle selgelt välja, eks ole? Aga sa ei ütle. Sa tegeled tegelikult riikliku aktivismiga. Ja see on hoopis teine suurusjärk ja tähendus.
Nii et palun – ärge põletage saatkondi maha. Võtke seda lihtsalt kui üht huvitavat ajaloolist episoodi.“
Pöördume Čerkezi enda poole ja uurime, mida ta öelda tahtis. Tallinna ülikooli õppejõud Cerkez on küsimusest silmanähtavalt häiritud ja läheb ise rünnakule. Ta kritiseerib tugevalt Eesti meediat ja konkreetsemalt ajakirjanduse lähenemist Gaza-teemalistele meeleavaldustele. „Rahumeelseid protestijaid on Eesti meedias süstemaatiliselt valesti kujutatud – üldiselt väga islamofoobses võtmes,“ selgitab ta. Cerkez lükkab tagasi väited, justkui oleks ta õhutanud vägivallale. „Ma olen igasuguse vägivalla vastu, nagu olen ka igasuguse rassismi vastu. Ma ei arva, et seda tuleks üldse eraldi täpsustada,“ märgib ta, lisades, et tema avaldus saatkonna süütamise teemal oli tehtud ajaloolises kontekstis.
Edasi selgitab Čerkez, kuidas me peaksime oma tööd tegema: „Te ei kasutanud võimalust meiega istumisaktsiooni ajal või üritusel sisuliselt suhelda – see ei näita tõsiseltvõetavat uurivat ajakirjandust. Te ei käsitlenud meid tõenduspõhiselt, seega ei ole ka alust, miks ma peaksin sellele tõlgendusele vastama.“ Peale selle häirib teda, et küsisime hinnangut tema tööandjalt ehk Tallinna ülikoolilt. Ta lõpetab oma kommentaari: „Edu teile teie „erapooletu“ artikliga. Minu meelest olete te juba ammu otsustanud, mida kirjutada.“
Kuna Čerkez on Tallinna ülikooli töötaja, uurime tema sõnavõtu kohta seisukohta ka TLÜ rektorilt Tõnu Viigilt. Tema asub oma töötaja poolele. TLÜ rektor kinnitab, et ülikool ei pea vägivalda ega vaenukõnet oma akadeemiliste väärtustega kooskõlas olevaks ning mõistab sellised avaldused üheselt hukka. Samas rõhutab ülikooli juhtkond, et ülikool ei valva oma liikmete poliitilise tegevuse järele ega võta seisukohta poliitilistes küsimustes, välja arvatud juhul, kui tegemist on akadeemilise kogukonna enese algatatud aruteluga. „Ülikooli töötajad on osa avalikust ruumist ning seetõttu kaasneb nende poliitilise vabadusega ka kohustus kaaluda oma sõnavõttude mõju ülikooli mainele ja kolleegidele,“ selgitab ülikooli esindaja.
Konkreetse juhtumi puhul rõhutab rektor, et ülikool on võtnud ühendust lektor Toni Čerkeziga, kelle sõnul oli tema sõnavõtt ajalooline viide ja mitte üleskutse vägivallale. „Ta kinnitas meile, et ei toeta mingeid vägivaldseid tegusid ega romantiseeri neid. Kui tema sõnavõtt võis teisiti mõjuda, kahetseb ta seda,“ märgib Viik.
https://forte.delfi.ee/artikkel/1203929 ... a-poletama
