Utšebkas ikka korra nädalas.
Väeosas vähem, sai ka selle asemel helistada. Helistamine polnud nii lihtne nagu tänapäeval. Tuli minna kohalikku sidesse (samavolka ) ja tellida raha eest kõne. Minuti hind oli 15 kopikat.
Teinekord ootasid pool tundi, enne kui operaator ära ühendas.
Teatud telefoniautomaadid olid sellised kuhu sai jäätisepulga mündi pilust sisse suruda ja siis võisid igavesti rääkida. Olen seda ka ise praktiseerinud. Samuti olen kuulnud ka sellist juttu, et Tallinnas oli kuskil Pääsküla kandis telefoniautomaat, kust sai ka üldse ilma igasuguse rahata helistada ja kuhu sai ka tagasi helistada ning kust sai vajaduse korral ka välismaa kõnesid võtta. Tegemist oli olnud siis ühe telefonimehaaniku omaloominguga, mees oli oma kodu lähedasse putkasse telefoninumbri kombineerinud ja siis selle keskjaamast telefoniautomaati kommuteerinud.
Helistamise varianti meil küll polnud. Absoluutselt mittemingisugust.
Aga kirjadega oli niimoodi, et kui palju ise viitsisid või aega leidsid kirjutada ja neile vastamisega täpselt samamoodi. Mingisuguseid piiranguid või limiite küll ei mäleta.
Piiranguid kirjade osas polnud, helistada ei saanud. Mul oli komme saadud kirjad alles hoida - praegu oleks neid väga huvitav lugeda - aga üks lollakas kapten võttis endale elu eesmärgiks need kirjad kätte saada ja ära hävitada. Ma ei saa senimaani aru, miks need vanad kirjad just talle ette jäid, ühtegi teist ohvitseri see teema ei huvitanud. Oma poolteist aastat juhtisin seda kahevõistlust mina, aga ükskord sai ta need kirjad ikkagi tagaselja kätte ja hävitas võidurõõmsalt ära. Põrsas niisugune Kuna see kapten oli siga mees ka teiste vastu, siis maksime talle õppuste ajal kätte sellega, et kusesime tema laokile jäetud säärikutesse. Ta sai aru küll, mis oli juhtunud, kuid kuna mitte mingit tõestust polnud, siis eelistas teemast vaikida. Kahju, et vaikis, ma kujutan ette, kui palju nalja oleks saanud, kui ta oleks rivi ees räusanud: "Kto pisal v moi sapog?"
Kui üle paari päeva karauulis käid, siis polnud seal ju miskit muud teha, kui et kirju kirjutada. Noh, ja nii ma siis kirjutasingi. Kôvasti kirjutasin. Ja sama moodi sain siis ka vastu, ning kirju saada on, teadagi, üks väga hea asi.
Ahelistamist polnud mitte unistustki. Ühelt poolt muidugi, et ise ei saanud ja teiselt poole, et polnudki selliseid tuttavaid, kellele helistada ja kellel ka telefon olnud oleks. Lisaks kôigele 9 tundi ajavahet.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Utšebkas muidugi helisamsie võimalust polnud. Kiiremael juhtumitel sai vähemalt kodust saata telegrammi. teistpidi asi minu mäletamist mööda ei toiminud. Kirjavahetusele piirangut ei pandud, kirju võis mäletamist mööda tumbotškas olla piiratud kogus.
Utšebkast mälketan, et õndsaim hetk oli peale lõunasööki, "püha" puhkusepooltund, mida ka seerud austasid. Enamasti istusime siis riviplatsil, klubimees pani plaadi mängima (üsna head musa oli tal tolle aja kohta kusjuures) ja kui sis vell kiri ka oli tulnud, oli õnn täielik....
Väeosas (Kaliningradis) oli kirjutamine täiesti vaba, kirjasõpru oli palju ja enamasti kirjad kaduma ei saanud. Kurioosumina mäletan, et sain kätte ühe kirja, kuhu oli unustatud nimi peale kirjutada . Postipoiss tundis lihtsalt spetsiifilise käekirja ära.
Helistada sai mõnel korral üle tänava asuvas tsiviilpostis, aga kõne oote aeg oli üsna pikk ja palu sel sõduril rahagi oli.
Kirjade kirjutamisest...
Täna kirjutame üksteisele enamasti arvuti vahendusel. Kaheksakümnendatel aga toimus kirjavahetus eranditult kirja teel. Tänapäeval tundub see kuidagi väga veider, aga mõnes mõttes oli see huvitavam tegevus, kui praegu arvutis kribamine, oli tarvis leida kusagilt paber ja ümbrik, siis mõtlesid veidi millest ja kuidas kirjutada ja siis alles hakkasid tähti paberile maalima. Kui omal mõistusest puudu jäi siis küsisid sõbra käest nõu. Samuti oli eriliseks tegevuseks kirja ootamine - kui nägid postiljoni, siis hakkas süda kiiremini põksuma ja vaikselt hakkas närima küsimus - kas mulle ka midagi on? Kui oli, siis oli ka rõõm suur. Otsisid mugavama koha ja hakkasid saadud kirja nautima. See tunne on hoopis midagi muud, kui saad täna päevas 300 e-kirja millest 290 on rämps... Eriliseks tegi minumeelest kirja ootamise just see parajalt pikk aeg, millal praadisid omas mahlas ja mõtlesid, et kas ikka vastatakse ja kui vastatakse, siis mida...
Tihti loeti oma kirju ka teistele ette ja siis arutleti koos loetu teemadel. Mul oli tollel kaugel ajal üks kaasajateenija kelle tinglikuks nimeks oleks siinkohal Peeter. Ta oli lihtne poiss ja mitte just kõige osavam oma igapäeva elu asju ajama. Kõigele muule lisaks oli tal vahetult enne kroonu minekut õnnestunud ka naine võtta. Tõsi küll, õigem oleks vist öelda, et naine võttis teda...
No-jah, igatahes jagasime me kõik koos oma kirjadest loetud rõõme ja muresid. Ühel päeval kui külitasime eestlaste kambaga garaazi taga murunõlvakul ja üksteisele oma kirju ette lugesime, oli Peeter vait kui sukk ja läks aina süngemaks oma kirja lugemise käigus. Keegi küsis Peetrilt, et mis viga - miks mossitad. Peeter vastas, et naabripoiss kirjutas talle, et tema (s.t Peetri) naisel hakkab peenikest peret tulema, aga et naine pole talle sellest veel midagi kirjutanud. Hakkasime siis poistega koos arvutama, et kaua Peeter kroonus on olnud ja 9 kuud oleks justkui juba möödas ja seega on asi enam kui kahtlane. Hakkasime siis Peetrit pinnima, et kuidas tal oma naisega ikka lood olid ja saime teada, et tema pruut litutas juba varem küla peal ringi nagu ise tahtis ja seega pole mingi eriline ime, et asjad nüüd niimoodi on.
Kollektiivselt tekkis idee, et peaksime sellele liiderlikule prouale koha kätte näitama, et niisama jätta seda ei saa. Mõeldud-tehtud. Otsustasime, et muud me kaugelt eemalt teha ei suuda, kui et kirjutame ühe krõbeda kirja. Meie seas oli ka üks hea värsisepp ja nii sündiski üks ütlemata asjakohane luuletus:
Ennem muutub meri muruks,
jõgi pöördub tagasi,
enne närin t..a puruks,
sind ei k..i iialgi!
Dikteerisime selle Peetrile, mõtlesime juurde veel paar krõbedamat lauset, panime ümbrikku ja saatsime samal päeval minema. Peetri riivatud eneseuhkus oli sedakorda taastatud ja terve järgmise nädala tundis ta ennast võrdlemisi hästi. Meie kõik sõlmisime omavahel pisikesi kihlvedusid, et kas järsku saaks Peetrile nüüd lahutuse välja nõuda ja arutasime, kust leida Peetrile uut naist, kes tema maamajapidamist kindlalt õigel kursil hoiaks.
Järgmisel nädalal sai Peeter uuesti kirja ja seekord juba oma armsalt naisukeselt. See kirjutas Peetrile, et armastab teda palavalt ja ihkab teda kirglikult, ning ei suuda kuidagi ära oodata, millal Peeter lõpuks koju saab. Lubas samuti olla edaspidi igavesti truu. Peeter oli muidugi selle peale täitsa küpse ja vastas kohe, et kahetseb seda eelmist kirja ja annab oma naisele kõik andeks...
Meie ekspertide konsiilium oli muidugi ülimalt pettunud ja mõistis Peetri selgrootu käitumise pärast üksmeelselt hukka, aga mida sa ikka teed, teise inimese eraelu on kaugjuhtimisega raske õigetele rööbastele suunata, kuigi ise seda niiväga tahaks.
Vaata sellised mälestused on mul grupiviisilisest kirjakirjutamisest.
) ja tellida raha eest kõne. Minuti hind oli 15 kopikat.
Kuna see kapten oli siga mees ka teiste vastu, siis maksime talle õppuste ajal kätte sellega, et kusesime tema laokile jäetud säärikutesse. Ta sai aru küll, mis oli juhtunud, kuid kuna mitte mingit tõestust polnud, siis eelistas teemast vaikida. Kahju, et vaikis, ma kujutan ette, kui palju nalja oleks saanud, kui ta oleks rivi ees räusanud: "Kto pisal v moi sapog?"
