Õhutõrje

[Kriku]

vastast heidutab sulle öösel 300 Shahedi Tallinna saatmast see, et meie saadame vältimatu vastusena analoogse asja Peterburi pihta.

Ei heiduta. Neil on sellest ükskõik.

[lennumudelist]

Heidutus on otsapidi psühholoogia valdkonda jääv küsimus, see võib ühel päeval olla ühtepidi, teisel teistpidi. Vastulöögi võime ei tohiks sõltuda sellest, kas seda on plaanis kasutada heidutusena või mitte. Tänapäeval endast lugupidav riik suudab (või arendab kibekiirelt suutlikkust) anda massilist droonilööki.

Majanduslik, korralduslik ja füüsikaline probleem on, kuidas tõrjuda ründevahendi hinnast odavamalt. Tõrjujal on 2 eelist, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada:

- droonitõrjuja töötab omade kontrollitavas ruumis, kus õhk-õhk ohtusid pigem pole (Eesti puhul mõnes piirkonnas on, aga need on kallid süsteemid, mida drooni ega droonitõrje vastu välja lasta on ebamõistlik)

- droonitõrjel on katkematu side (kui ta on valmistunud, siis ka koordinatsioon: ta teab kus ohud viibivad ja kuidas käituvad)

Minu arusaam, et kuidas kaitsja eeliseid ära kasutada:

- saab külvata vaatlusseadmed laiali ja panna neid palju (side võimaldab seda)
- saab tõsta vaatlusseadmeid kõrgele, lahendades horisondi piiratuse mure (milline vaatlusvahend kõrgele tõstetakse, sõltub rahakotist ja plaanist)
- tõsta tõrjevahendid kõrgele, rünnates drooni temast odavamate (motoriseerimata) lendkehadega temast odavamalt (aeglasemalt) platvormilt
- ja muidugi saab ohud prioriteetide kaupa järjestada

Lendamise üks põhireegel on, et aeg, kõrgus ja kiirus on omavahel vahetatav kraam. Kui tahad odavalt vastu või järele lennata kiirele objektile, pead enne kulutama aega, et koguda kõrgust. Maapealsed õhutõrje süsteemid seda lahendada ei ürita, mistõttu kalduvad kasutama kiireid (ja seetõttu kalleid) lennuvahendeid. Õhust startiv õhutõrje, või tuleks öelda et "madalama õhukihi mehitamata lennuvägi", saab suure jõudluse vajadusest mööda hiilida eelhoiatuse ja õigel ajal õhku tõusmisega.

[Kriku]

- droonitõrjel on katkematu side

See on IMHO kahtlane eeldus.

[lennumudelist]

- droonitõrjel on katkematu side

See on IMHO kahtlane eeldus.

Sinu vastus pani natuke mõtlema.

Vastane võib üritada katkematu side eelist vähendada, kui teeb lööke teada olevate sidesõlmede pihta (katkematu side fiksvõrkude kaudu sõltub siis nende löökide talumisest või tõrjest). Nii võib vastane suuta seirevõrku mingil suunal augu lüüa.

Ründaja peab aga tegutsema kiirelt: hetkel, kui ta saab tagasiside, et auk on edukalt löödud, peab ta seadistama oma droonid sealt kaudu suunduma. Kaitsja peab koheselt tajuma, et on kaotanud osa seirest ja kas augu perimeetri või muu sobiva ala varustama ad-hoc seire ja lisatõrjega (sest sealt kaudu ilmselt tullakse).

Teisest küljest, vastane võib arvata, et suudab droonitõrje tööd raskendada, pannes droonidele külge segajad. Sellega mängib ta maha droonide raske avastamise eelise - segajaga droon karjub kõigile "ma olen siin". Kas segaja kaitseks drooni? Ainult siis, kui droonitõrjuja tõesti üritab talle käsitsi quadi kuklasse maandada. Niipea, kui tõrjevahend tuleb kraesse masinnägemisega, segaja enam ei päästa.

[Kapten Trumm]

vastast heidutab sulle öösel 300 Shahedi Tallinna saatmast see, et meie saadame vältimatu vastusena analoogse asja Peterburi pihta.

Ei heiduta. Neil on sellest ükskõik.

Tänast ÕT hinda arvestades suudame me tulistada ainult eriti kriitilisi kohti ründavaid droone (nt diviisi juhtimispunkt) ja sedagi piiratud ulatuses. Varuda süsteeme ja rakette selles ulatuses, et tõrjuda UKR-s rutiinseks saavate sadade droonide rünnakuid ei suuda tänases eelarveraamis isegi USA.
Kui USA peaks tõrjuma neid rünnakuid, mis täna UKR pihta tulevad, siis paari nädalaga oleks neil raketid otsas. 300 drooni garanteeritud hävitamiseks tuleb välja lasta vähemalt 600 raketti, nädalas kulub 4200 raketti. Võrdluseks, Eestis asunud 45 kesk- ja kaugmaa ÕT süsteemi raketivaru oli 1200 raketi ringis.

Seega tuleb midagi muud välja mõelda ja mitte hämada meedias peagi tööle hakkavast IRIS-T keskmaa ÕT-st näputäie rakettidega. Peale esimest rünnakut nt Ämari pihta on seal lihtsalt raketid otsas.

Kui lihtsalt 300 drooni Peterburi ei aita, siis tuleb need 300 saada "paika" märksa kvaliteetsemalt kui idanaaber meil teeb - et esimese löögiga kaob elekter, vesi, side jne ehk peab teadma, kuhu lüüa ja lüüa täpselt ning purustavalt. Miks mitte Sosnovõi Bori tuumajaam, Laadoga ääres asuv vene suurim naftarafineerimistehas jne.

[Kriku]

Kui lihtsalt 300 drooni Peterburi ei aita, siis tuleb need 300 saada "paika" märksa kvaliteetsemalt kui idanaaber teeb - et esimese löögiga kaob elekter, vesi, side jne ehk peab teadma, kuhu lüüa ja lüüa täpselt. Miks mitte Sosnovõi Bori tuumajaam, Laadoga ääres asuv vene suurim naftarafineerimistehas jne.

Seda ukrainlased praegu teevadki. Eks näis.

[Kilo Tango]

... Miks mitte Sosnovõi Bori tuumajaam ...

Ma võin sulle anda terve nimekirja põhjustest, miks mitte.

See on akf Trummi puhul kuidagi kummaliselt sümptomaatiline. Enamus jutust on üsna adekvaatne ja siis vinksab äkki sisse mingi uitmõte stiilis "pommitame Sosnovõi Bori". Näpud jooksevad vist mõtlemisest ette teinekord (see oli heatahtlik tögamine).

[Fucs]

Ma ise arvan, et droonitõrje ei lahene mitte ÕT probleemina (ÕT vahendite abil), vaid ikkagi sümmeetrilise vastusega - vastast heidutab sulle öösel 300 Shahedi Tallinna saatmast see, et meie saadame vältimatu vastusena analoogse asja Peterburi pihta.

No see on tore, kui me räägime juba nö "päris" droonirünnakutest.
Praegune Poola juhtum. Tuleb sul üle piiri 20-30 penost basic drooni ilma lõhkepeata. Ilma selge sihtmärgita, lendavad kusagile mingi vahemaani ja potsatavad alla vms, kui enne alla ei lasta. Milline peaks olema sümmeetriline vastus? 30 penost lõhkepeata drooni suunaga Peterburi poole, mis kusagil Gatšina kandis maha potsatavad või alla lastakse?


No või hakkavad nt luuredroone siia lennutama? Või droone, mis tulevad sisse põristavad natuke ringi ja lendavad tagasi?
Veel võib lennutada üle piiri nt (vaatlus)õhupalle ja aerostaate. Üle piiri võib olukorra destabiliseerimiseks saata igasuguseid asju sh nt pagulasi.

Kogu modru allalaskmisest vahetult piiri ületamisel või lennukeelutsooni sisenemisel.
Selleks on vaja 24/7 mehitatud, ülimobiilseid ja valves olevaid üksusi, sest nii nagu Ukrainas praegu, kus on sisuliselt rinde lähitagalat 24/7 katmas katkematu vaibana ÕT meeskonnad (Gepardid, Sergeid, droonimeeskonnad jne), meil ei saa olema enne, kui päris sõda lahti, kui siiski.

Spetside juttu Ukrainast:

Õhutõrjedroonid: plussid ja miinused

„Šahhede“ toodetakse kiirusega, millega õhutõrjerelvi ei toodeta,“ ütleb militaarväljaande Defense Express peatoimetaja Oleg Katkov intervjuus Donbass Realiile. Ja see on probleemi valem.

Vaja on palju õhutõrjerelvi (analüütikute väga ligikaudne hinnang on 300 tükki päevas, et ühele droonile saaks kulutada 2 tükki). Samal ajal peaksid need olema sihtmärgist odavamad ja neid peaks olema suhteliselt lihtne toota. Sellest tuligi otsus kasutada pealtkuulamisdroone ehk õhutõrjedroone.

Õhutõrjedroonide ilmumine oli Ukraina jaoks puhas oskusteave. 2023. aastal hakkasid kaitseväed kasutama FPV-d Venemaa lennukitüüpi droonide allatulistamiseks. Venelased, kui tugineda objektiivsetele kontrollandmetele, suutsid seda korrata alles neli kuud hiljem. Kuid sellest ajast alates, nagu on tüüpiline kõigile selle sõja tehnilistele vahenditele, on nad hakanud seda meetodit kiiresti kopeerima ja arendama.

Mis on „Šahedite“ vastu võitlevate õhutõrjedroonide eripära? Relvaeksperdid Oleg Katkov, Sergei Beskrestnov ja Ukraina relvajõudude 59. brigaadi mehitamata süsteemide pataljoni võitleja Aleksandr Karpjuk („Serge Marko“) selgitavad. Siin on põhipunktid:

„Šahedite-vastane“ droon vajab suuremat kiirust kui tavaline FPV-droon: Venemaa luuredroonide Zala, „Orlan“ ja Supercam järele jõudmiseks vajab pealtkuulajadroon 200 km/h ja „Šahedile“ lähenemiseks kuni 300 km/h.
Pealtkuulaja peab sobima kasutamiseks udus, lumes, halvas ilmas (luurelennuk sellise ilmaga lihtsalt ei lenda) ja kindlasti – öönägemiskaameraga.
Vajalik on kõrgusvõimekus: kuigi Venemaa „tiivad“ sobivad lendudeks kuni 5 kilomeetri kõrgusel, ei lenda nad sageli ja alati maastiku täpsemaks nägemiseks liiga kõrgele, aga näiteks „Šahedite“ opereerimiskõrgused ületavad reeglina juba 2 kilomeetrit.

Seda tüüpi droonihävitusdroonide jaoks on vaja pilootide eraldi ja mõnevõrra keerukamat väljaõpet. Operaatorilt nõutakse kiiret reageerimist: „Shahed“ lendab objektidest kiiresti mööda ega uuri neid nagu luurelennuk, seega on vaja sihtmärk kohe fikseerida, õhutõrjedroon lahinguvalmidusse viia, õhku tõusta, vajalikule kõrgusele jõuda, sihtmärk visuaalselt leida ja siis see hävitada – ja kõik see enne, kui „Shahed“ lendab õhutõrjerelva laskekaugusest välja.

Arvestades neid nõudeid, vajavad „Shahedi“ pealtkuulajad suunamissüsteemi integreerimist, selgitab Oleg Katkov: „Meil pole luksust öelda, et siin on tehniline ülesanne, kohtume 3 aasta pärast polügoonil.“ Ilmselgelt tehakse otsuseid „lennult“: ilmuvad droonid, mis suudavad seda teha, siis seda, siis teist – nad arenevad järk-järgult. Meil ​​pole võimalust seda arendust mitmeks aastaks pausile panna.“

Niisiis, Ukrainal on juba olemas tehniline lahendus, kuid see on veel juurutamise ja riigi üldisesse õhutõrjesüsteemi lõimimise etapis.

„See, et meil on lahendus õhutõrje droonide osas, on muidugi väga äge, kuid meie probleem seisneb just selles, et me ei ole süsteemi üles ehitanud,“ kommenteerib „Serž Marko“. Ta hindab seda läbimurret droonitõrjujate alal kui järjekordset rohujuuretasandi initsiatiivi, millele andsid hoo motiveeritud üksused, kuid mis alles nüüd viivitusega üldisesse mehhanismi integreeritakse.

„Juba poolteist aastat tagasi, kui droonioht suurenes (sealhulgas luuredroonide poolt) - mis sisenevad raadiovaikuses meie lennuväljade kohale ja tabavad strateegilisi objekte — oleks tulnud tõstatada küsimus õhutõrje meeskondade suurendamisest,“ märgib sõjaväelane. „Siis oli meil veel aega näiteks organiseerida väljaõppekeskusi ja planeerida ametlikke üksusi üle kogu Ukraina. Oli aega värvata õhutõrje droonipiloote, kooskõlastada koordinatsiooniprogramme, vajadusel neid täiustada nende ülesannete jaoks ning värvata ohvitsere staapidesse. Samal ajal kui venelased suurendasid droonide tootmist Jelabugas, oleksime pidanud ise arenema evolutsiooniliselt.“

Kui Donbassi Reaalsus küsis, milliste väeliikide koosseisus droonitõrjujate operaatorid tegutsema hakkavad, vastas Ukraina relvajõudude õhujõudude kommunikatsioonijuht Jurii Ihnat:

„Kõik kaitseväe harud saavad endale sellised üksused. Mõned neist paiknevad lokaalselt, võib-olla koos mobiilsete tulegruppidega. Jah, võimalikud on ka variandid, kus on olemas sõiduk liikumiseks, ja vajadusel töötab kas kuulipilduja või droonitõrje droon – nii, et saaks võimalikult tõhusalt vaenlase sihtmärke tabada, eelkõige tagalinnades ja teistes asustatud punktides, kus asuvad strateegilised ettevõtted ning kus on vaja kaitsta meie taristut.“

Mobiilsed tulegrupid (MTG) droonide vastu

Ukraina relvajõudude ülemjuhataja Oleksandr Sõrskõi hindas mobiilsete tulegruppide (MTG) tõhusust 40 protsendile. Tõsi, ta ei selgitanud, mida see täpselt tähendab – kas see on protsent tabatud sihtmärkidest nende tööpiirkonnas? Või osa kõikidest droonidest, mis rünnakus osalesid? Viimane ei oleks kuigi informatiivne näitaja, kuna sellised grupid, mis on relvastatud raskekuulipildujate ja MANPADS-idega (õhutõrje raketikompleksid), saavad tabada sihtmärki ainult siis, kui nad asuvad selle lennutrajektooril. Just seetõttu ongi oluline, kui palju selliseid mobiilseid tulegruppe on ja kui hästi nad kogu riigi territooriumil jaotatud on.

Ilmselt on Ukraina relvajõud sellise küllastumise eesmärgil teatanud personali värbamisest "tsiviil-MTG-desse" - territoriaalsete kogukondade vabatahtlike formatsioonide (VFTG) formaadis. Nende jaoks on välja töötatud spetsiaalne leping. Sellise rühmaga saavad liituda inimesed, kes erinevatel põhjustel ei kuulu ajateenistusse. Neile lubatakse rindeteenistuja tasusid (100 tuhat grivnat) ja tööd riigi ühtses õhutõrjesüsteemis. 2024. aasta jooksul kannatasid aga mobiilsed tulerühmad koos teiste õhuväe ja logistikavägede tagalaüksustega rängalt spetsialistide maavägedesse üleviimise tõttu. "Omal ajal tegime tõsise vea, vähendades MTG-de arvu ja viies nende meeskondade personali jalaväkke. On vaja taastada nende üksuste funktsionaalsus ja varustada nad sobiva varustusega. Vaenlase droonide vastase võitluse kõige odavama komponendina on see meie tulevik," märgib sõjaanalüütik, Ukraina relvajõudude peastaabi kõneleja (2014-2017) Vladislav Seleznev.

Lisaks sellele, et mobiilsete gruppide efektiivsus sõltub otseselt nende arvust, on veel üks probleem. Droonid muutuvad käsirelvadele kättesaamatuks, tõustes enam kui 2 kilomeetri kõrgusele. Ja nad teevad seda nüüd sageli.

Õhutõrjekahurid ja õhutõrjesüsteemid

„Me ei saa kogu Ukrainat gepardidega katta, kuid üksikuid objekte on täiesti võimalik katta,“ ütleb Juri Ignat.

„Gepardid“ tähendavad ilmselgelt õhutõrjekahurväge üldiselt. Ukrainas praegu teenistuses olevatest õhutõrjekahuritest on Saksa Gepard ja Skynex, Rootsi L-70 Bofors ning Nõukogude Zu-23. Need relvad on droonide vastu võitlemisel prioriteetsed.

Lühi- ja keskmise ulatusega õhutõrjeraketisüsteemidest on Ukraina relvajõududel IRIS-T, Hawk, NASAMS ja Stormer. Sõjaväeekspertide sõnul on see droonide vastu võitlemiseks halvim variant. Sellisel juhul kasutatakse sageli väljendit "mitte rakett ei lase drooni alla, vaid droon laseb raketi alla": see viitab mõlema laskemoona hinna suhtele. Odava mehitamata õhusõiduki tabamine õhutõrjeraketiga pole lihtsalt kallis – nii paljude rakettide tootmine on lihtsalt võimatu, kuna nädalas on vaja kuni 2000 tükki.

Eraldi kategooria – modulaarne kompleks Vampire (pikap koos raketisüsteemiga), mis on loodud spetsiaalselt "Shahedide" vastu võitlemiseks.
See on varustatud mitte õhutõrjeraketi, vaid õhk-maa tüüpi raketiga Hydra. Selle kasutamiseks on vaja APKWS-sihtimissüsteeme – just neid, mille partii USA saatis hiljuti mitte Ukrainasse, vaid Lähis-Itta.

Õhutõrje suurtükiväe ning väikese ja keskmise tegevusulatusega õhutõrjeraketisüsteemide kasutamist piiravad kaks tegurit:

- tegelik tootmismaht Euroopas ja USAs,
- partnerite poliitilised hoiakud – nendest sõltuvad täielikult nii laskemoon kui ka relvasüsteemide tarned.

Rünnakud "Shahedide" tootmisele

Viimastest Ukraina edukatest operatsioonidest tuleb mainida droonirünnakuid Iževskis asuvatele Kupoli tehastele, mis toodavad õhutõrjesüsteeme ning hiljuti ka "Shahedeid", ning VNIIR-Progresse Tšeboksarõs, kus toodetakse CRPA-antennid – need kaitsevad "Shahedeid" elektroonilise sõjapidamise (EW) eest.

Samuti jõuavad Ukraina droonid aeg-ajalt Tatariast asuvasse Alabuga erimajandustsooni, mis asub Jelabuga lähistel – just seal lokaliseeriti esmakordselt Iraani "Shahed" ja seal toimub praegu nende kõige ulatuslikum tootmine, kus droonide kokkupanekus kasutatakse ka tudengeid.

See taevakaitse strateegia sõltub Ukraina strateegiliste droonide võimekusest ning – seni vaid teoreetiliselt – ballistiliste rakettide seeriatootmise võimalusest.

"See on strateegia, mille eesmärk on maksimaalselt halvendada Venemaa kaitsetööstuse võimekust, kuna isegi ühe elemendi kaotus aeglustab droonide tootmist. Arvestades, et sanktsioonid Venemaa vastu siiski toimivad, ei saa venelased alati hävitatud komponente kiiresti asendada. Samuti on mõttekas hävitada taristut, sealhulgas raudteid, mis on seotud logistiliste protsessidega," ütleb Vladõslav Seleznjov.

Elektrooniline sõjapidamine ("Shahedide" vastu)

Venemaa täiustab pidevalt droonides kasutatavat CRPA-antennisüsteemi – see on antenn, mis vastandub elektroonilisele segamisele. Venemaa CRPA-bränd kannab nime "Kometa" – just selle tootjat Tšeboksarõs rünnati juunis.

Lisaks "Kometale" ostab Venemaa ka Iraani CRPA-versioone (mis on seni veel nõrgad) ning võib potentsiaalselt saada neid ka Hiinast.

Moderniseerimine tähendab lihtsustatult järgmist: algselt oli "Kometas" 4 sidesignaali kanalit, siis 8, nüüd aga juba 16. See tähendab, et iga kanalit tuleb eraldi segada – tänapäevase "Shahedi" jaoks on vaja 16 eraldi segamissignaali.

Lahendus:

- Elektroonilise sõjapidamise (RElVA) kompleksid peavad muutuma kiiremini võimsamaks ja neid tuleb tihedamalt paigutada, et takistada droonil kasutamast oma inertiaalset navigatsioonisüsteemi (kõrgusmõõturit, magnetkompassi, Pitoti toru kiiruse mõõtmiseks) – see süsteem aitab droonil läbida elektroonilise sõjapidamise vahendite ulatuse ning toimivuse ala ja seejärel oma kurssi korrigeerida.

Kuidas see töötab, selgitas intervjuus NV-le Serhi Fleš.

„Siin töötab taktika, kus suletakse võimalikult suur ala tiheda elektroonilise sõjapidamise (REB) võrguga – sel juhul kaotab "Shahed", sisenedes tsooni, ühenduse pikaks ajaks. Ta lendab-lendab, aga signaali ei tule ega tule. Ta üritab leida satelliitsignaali, et korrigeerida kurssi – aga seda ei ole, ta jätkab lendamist, öeldes lihtsustatult, kompassiga põhja poole, 2 km kõrgusel, oodates signaali tagasipöördumist. Sellisel juhul ei leia ta sihtmärki ja tekivad soodsad tingimused, et õhutõrje ta alla tulistaks,“ selgitab Sergei Fleš.

„[Venelased] täiustavad antenne, et teha neid vastupidavamaks, aga meie peame samuti edasi liikuma, et meie elektrooniline sõjapidamine oleks tugevam, suurendama jaama arvu, et vähem „Shahede“ saaks kasutada sihtimise süsteemi (st GPS – toimetaja),“ märgib Jurii Ihnat.

Õhujõud – luksus või ratsionaalne lahendus?

See õhutõrje tasand on praegu aktiivselt kasutuses ja jääb oluliseks ka tulevikus, kuid nagu ka õhutõrjemehhanismide puhul, on alati olemas koguse probleem, kui taevas on 500, 700 või rohkem sihtmärke.

Venemaa õhurünnakute peegelduseks on praegu kaasatud Ukraina hävitajad, helikopterid ja kergmootoriga lennukid. Nende vahe ja erinevus on suur. Hävitaja töö (nii teenindus kui ka rakett) on, nagu eelnevalt, liiga kulukas „Shahedide“ alla tulistamiseks, samas on reaktsioonilennukil keeruline töötada madalal kiirusel liikuva sihtmärgiga. Kergmootoriga lennundus on palju ratsionaalsem. Ukraina ülemjuhataja Sõrskõi sõnul saab Ukraina isegi partneritelt kergmootoriga lennukeid.

Sergei Fleš nimetab väikese lennunduse lahenduseks, mida võib nimetada „loota enda peale“, ning seetõttu parimaks: „Meie piloodid teevad väga head tööd. See teema on kajastamisel veidi unarusse jäetud ja mõnikord on isegi kurb, – ütleb ta. – Piloodid mängivad suurt rolli, hoides „Shahede“ suurlinnade juurest eemal. Nad teevad titaanilist tööd, lastes neid alla põldudel.“

„Kui maapealne õhutõrje on rakendatud, siis õhujõud ei tööta. Aga seal, kus pole maapealset õhutõrjet, saavad töötada helikopterid ja hävitajad, eriti see puudutab Ukraina kesk- ja läänepiirkondi,“* täpsustab Jurii Ihnat.

Venemaa muudab konstruktsioone

Lisaks koguse probleemile toimuvad "Shahedeis" ka konstruktiivsed muudatused. Peale "Kometa" vastase elektroonilise sõjapidamise antenni täiustamise on sellel suvel toimunud mitu olulist tehnilist läbimurret.

Esmalt on tekkinud raadiosaatmis- ja juhtimismodul. See tähendab, et drooni saab juhtida operaator. Seda on vaja selleks, et kasutada drooni keskmise vahemaa rünnakuteks rindevööndi logistikale. Nüüd saab „Shahedi“ suunata olulise sihtmärgi peale, mis on lennu käigus avastatud – sealhulgas jahtida liikuvaid sihtmärke (nt õhutõrjesüsteemid, radarid jne).

Donetski oblastis on juba olnud juhtumeid, kus "Shahede" on kasutatud isegi tsiviilautode rünnakuks, st Venemaa hakkab neid droone kasutama peaaegu nagu FPV (First-Person View) droone.

Praegu on fikseeritud neil raadiosaatmis- ja juhtimismodulid, mis võimaldavad juhtida drooni kuni 150 km kauguselt, tingimusel, et õhus on ka retranslaator. See modifikatsioon on asjakohane ainult rindevööndis – suurematel kaugustel töötab „Shahed“ ikkagi koordinaatide järgi. Seetõttu ei mõjuta see veel Ukraina tagala kaitset, kuid esirinde piirkonnas muutub see üha rakendatavamaks, seega vaja on lisaks GPS-i vastaste süsteemide asendamisele ka standardse REB edasiarendamine.

Lisaks testib Venemaa „Shahedi“ raketimootoriga versiooni. Kui see osutub efektiivseks ja alustatakse selle massiivset tootmist, siis tuleb Ukraina droonide püüdmiseks kavandatud plaan oluliselt muuta: needki peavad olema raketimootoriga varustatud, ja mõned meetodid droonide vastu võitlemiseks kaotavad siis oma tähtsuse.

„Siis saab välistada maapealse õhutõrje – helikopterite – ja mobiilsete tulegruppide kasutamise, kuna eesmärgi tabamine, mis lendab 600 km/h kiirusel, tähendab, et see peab olema tohutu sõjaline õnn. Sellise sihtmärgi vastu töötab ainult õhutõrjeraketisüsteem või raketimootoriga õhutõrje-droon,“ ütleb Oleg Katkov.*

Kokkuvõte: kuhu kõik liigub

Taeva kaitse uutes oludes nõuab nii tehnilisi kui ka organisatsioonilisi lahendusi. On ilmne, et praegust olukorda on mõjutanud mobiilsete tulegruppide personali üleviimine maavägedesse ja õhutõrje meeskondade struktuuri puudumine sel perioodil, kui insenerid ja esimesed üksused juba katsetasid uusi meetodeid droonide vastu võitlemiseks.

Spetsialistid on üldiselt ühel meelel, et ükski õhutõrje komponent, hoolimata Venemaa rünnakute iseloomu muutumisest, ei ole seni kaotanud oma tähtsust ja peab jätkama oma „sektori“ kaitsmist, samas kui uued meetodid peavad lisanduma juba töötavatele süsteemidele.

Mitte vähem tähtsam ülesanne, peale vastavate omadustega õhutõrjedroonide tootmise, on nn operatiivne teadlikkus. Perifeersetele droonipüüdjatele tuleb anda teavet – see tähendab, et tuleb suurendada Ukraina territooriumi katvust radaritega. „Need on näiteks Iisraeli radarid RADA,“ ütleb „Sergi Marko“. „On ka teisi tootjaid, aga nende tooted oleks pidanud olema ostetud juba kaks aastat tagasi ja siis oleks pidanud katma nendega kõik meie strateegilised, infrastruktuursed objektid ja need kohad, kuhu droonid imbuvad ja mis on suurte radarite jaoks nähtamatud. Hetkel tegeletakse sellega. Vaatame, mis sellest välja tuleb.“

https://www.svoboda.org/a/kak-ostanovit ... 75704.html

[lennumudelist]

Spetside juttu Ukrainast:

Aitäh, see on asjalik artikkel, aga automaattõlkes on vead sisse tulnud. Parandan käigu pealt:

- kõik kohad, kus on tõlgitud "pealtkuulamis" -> see on originaalis õhutõrjevahendid (зенитные средства)

kompleksid peavad muutuma kiiremini võimsamaks ja neid tuleb tihedamalt paigutada, et takistada droonil kasutamast oma inertiaalset navigatsioonisüsteemi

Ajakirjanik sai Flashist valesti aru. Mitte takistada droonil inertsnavi kasutamist (kui EW seda suudab, on ta koheselt võitnud, aga ei suudeta hetkel), vaid sundida peale inertsnavi kasutamine. Siis hakkab kursi viga kogunema ja droon ei suuda tabada märki. Mõõduka aja jooksul eksib üldse valesse piirkonda.

Lisaks testib Venemaa „Shahedi“ raketimootoriga versiooni.

Tõlkemootor koperdas, ajakirjanikud siiski kirjutasid reaktiivmootorist. Mis puudutab reaktiivmootoriga drooni tõrjet, siis veel:

Sellise sihtmärgi vastu töötab ainult õhutõrjeraketisüsteem või raketimootoriga õhutõrje-droon,“ ütleb Oleg Katkov.

Tõlkemootor pani jälle võssa, aga lisaks on ka jutus väike möödavaatamine - parandaksin meeleldi Olegi, ja mainiks, et kõrgelt alla pikeerides võib suvaline voolujooneline keha saavutada ja ületada helikiiruse, isegi mitmekordse helikiiruse. Näiteks 600 km/h lendava drooni mahavõtmine 200 km/h lendava tõrjelennukiga on tehtav, kui kõrgust on kilomeeter või paar droonist rohkem. Silmad peavad lihtsalt nii kaugele nägema. Kandur vabastaks raketti meenutava lendkeha, mis pikeeriks suurel kiirusel märgile.

[Fucs]

Jah, seal on veel nii masintõlke kui loo kirja pannud ajakirjaniku vigu.
GNSS mitte GPS, mitte "kuna eesmärgi tabamine, mis lendab 600 km/h kiirusel" vaid "sihtmärgi tabamine" jne.

Põhipointid peaks olema arusaadavad, et siin mitte fantaseerida lehekülgede kaupa niisama.
Seda asjalikku kirjandust on vene- ja ukrainakeelne meedia täis, minul puudub aeg ja jaks neid siia ümber tõlkida, aga vahepeal jälle peab, kui tahaks nagu midagi ütelda, aga ei viitsi ise hakata pikki tekste koostama ja seletama...

Kusjuures täna õhtupoole GoogleTranslate põhimõtteliselt ei tööta... (nagu ka muudel viimastel päevadel teatud kellaaegade vahel). Mingit lõiku peab kümme korda sisestama enne, kui tõlgib paar lauset jälle ära, üheksal juhul tuleb teade "tõlkeviga"... tegelikult on sümptomid, et ei saa jooksvalt ja pidevalt serveriga ühendust, siis kui väike "ajaaken" jälle tekib ja ära ühendub, siis korraks funkab, kui sellele ajaaknale kohe pihta saad. Aga megapikkade artiklite puhul tuleb 7 korda ette 5000 märgi piir + artiklid ja lehed on nii liigendatud, et sa ei saa pikka teksti korraga kätte. Paratamatult tuleb kopeerida jupikaupa tõlkemasinasse. Ja kui käib selline koin, siis ilma teksti redigeerimattagi istud pool tundi+ et kuidagi maakeelde midagi saada.

Chatgpt täna tõlgib ühe lõigu jumala OK siis järgmises tõlkes puterdab mingi jura kokku. Ja viskab ka tihti üldse välja.
Netiühenduste ja teatud muude lehtedega on ka viimased päevad pidevalt jamasid. Ei lae üldse või uimerdab pool tundi. Ja seda nii Telia, Elisa kui STV võrgus.

Teistel tõlkemootoritel ei viitis pikemalt peatuda. Nende puudujääkidest ma olen siin foorumis mitmes kohas juba põhjalikult kirjutanud ja ma põhimõtteliselt ei kasuta neid ERITI sõjandustemaatikat puudutavate tekstide puhul.

[Peeter]

Eks see ÕT kui instrumendi ümbermõtestamine olegi omaette suur lugu. Ilmunud on uued instrumendid, nii mõõtmete, kui tehnilise võimekuse, kui omahinna ja sealt edasi nende kogustega ja sealt veel edasi nende ühistegevuse võimalustega. Kuniks selle segmendi taltsutamisega tegeletakse aga droonindus liigub selajal omakorda edasi. Ja nagu siin viimases UA ÕT-st artiklis kirjeldatakse, siis lõpuks jõudes sinnamaani, et õhus liiklevad lennukitega samakiired mehitamata väikelennuvahendid, siis tuleks jällegi tegeleda samakiirete tõrjevahenditega välja arendamisega. Kõigepealt kaks varianti: kas maa-õhk, või siis õhk-õhk. Kes õhus kannab? Millistel tingimustel? Tema kaitse? Kui maa pealt, siis kas rakett või reaktiivdroon? Laser? Kuidas ulatub madalalt lendajateni otsenähtavuse puudumisel? Kas hoopis Patria-laadne kombineeritud eelasetusega süsteem, millest siin juttu oli ja mida mul kommenteerida paluti? Ehk siis erinevatest sensoritest kombineeritud üldine jägimisvõimekus on omaette eraldi, moodustavad seirevõrgu, ja siis väikeste eelasetatud automatiseeritud (reaktiiv?)droonigruppidega siis tegeletakse õhuseires tuvastatud sihtmärkidega.
Siit küsimusi: kuhu tõmmata joon ÕT-reaktiivdrooni ja ÕT-raketi vahele eristamaks instrumenti? Kas maksumuse, tehniliste parameetrite, tootmisvõimekuse, hävitusvõimekuse, tegevusulatuse, kasutusotstarbe, kasutuslihtsuse, personalivajaduse, tugistruktuuride või hoopis veel millegi muu poolest? Kuhu tõmmata joon reaktiivdrooni ja mehitamata reaktiivlennuki vahele? Kas pelgalt mõõdud-andmed (nt kõrgusvõimekus, relvastus)? Jne. Kas ÕT-reaktiivdroonidega rinde alumise kihi "üleujutamine" on üldse teostatav? Sellises mahus, et saavutada ÕT-"võrk". Millistest tasemetest alates jääks instrument maavägedes nn tava-üksustes hallata ja millistest tasemetest alates iseseisva instrumendina rinde PVO-PRO struktuurides? Just nimelt instrumendi kasutuse ja juhtimise aspektist. ÕT-d pelgalt rakettidega üleval pidada täna enam ei suudeta, aga ega reaktiivdroonid nüüd ÕT-st rakette välja kah ei tõrju, jäävad kõrvuti eksisteerima.
Kõik areneb, ja lennult tuleb küsimusi juurde.
Sitta kellelgi raiuda muutub järjest lihtsamaks, ühed mädapead tegid kingitud veetorudestki rakette, aga seda sitta omakorda õhust välja rookidagi läheb järjest keerukamaks, mahukamaks ja kallimaks. Rääkimata siis tekkinud kahjustuste taastamisest.

[Kapten Trumm]

Mulle tundub, et Sõrskõi eduraporteerib nende mobiilsete tulegruppide efektiivsuse teemal või on jutt kirjutatud sealse propagandaosakonna poolt. Seal käinud eestlased räägivad, et Shahedid lendavad nüüd lihtsalt kõrgemal, mis neutraliseerib selle 12,7 teema, kuna selle efektiivne kõrgus piirdub 1500 m-ga. Efektiivsed pidid olema praegu veel 35 mm Gepardid ja 30 mm Tunguskad. 7,61, 12,7, 14,5 ja 23 mm saavad praegu efektiivselt tegutseda vaid sihtmärkide lähedal, kus droonid on vältimatult sunnitud kõrgust vähendama sihtmärgi tabamiseks.

Selle liigutuse miinus venelastele on see, et UKR radarihoiatus on parem, kuna kõrgemal tulevad ilmuvad radarile kaugemalt. Samas teeb see lihtsamaks vaid tsiviilkaitse töö, nende avastatud droonide tulistamiseks 2000 m kõrgusel napib endiselt vahendeid (ehk ÕT rakette).

[Kapten Trumm]

Sitta kellelgi raiuda muutub järjest lihtsamaks, ühed mädapead tegid kingitud veetorudestki rakette, aga seda sitta omakorda õhust välja rookidagi läheb järjest keerukamaks, mahukamaks ja kallimaks. Rääkimata siis tekkinud kahjustuste taastamisest.

Juutide tegemistest lähtub, et vähemalt rakettide vastu on A ja O olukorrateadlikkus, kuna 90% neist rakettidest ei taba midagi (sajavad alla kuskil asustamata alal), siis hoolikas sorteerimine võimaldab vähendada moonakulu ka 90%, kõike polegi vaja tulistada.

Auslender kunagi seletas oma blogis, et õhuhäire pidi ka selektiivne olema, et SMSi saavad kõik, aga sireeni lastakse seal, kuhu selle allasadamist karta on (kui nt tabada ei õnnestu). Sellega välditakse kogu riiki seiskumist ja tohutut majanduslikku kahju.

Meil see poleks võimalik, kuna puuduvad need nn ABM (ehk antiballistilised) radarid. Aerodünaamiliste märkide vastu mõeldud radarite ülemine avastuspiir lõpeb seal 30 km peal tavaliselt ära, Iskander käib ära 50-60 km kõrgusel ja läbib enamiku trajektoorist nii, et teda ei näe. See muudab allasadamise ennustamise pea võimatuks ja tekitab aeg-ajalt rakette lastes võimaluse, et me istumegi päev läbi keldris. Juudid said kohe aru, et kaltsupeade strateegia on kurnamine, nii raketikulu kui pideva varjumise tekitamisega.

[Walter2]

Mulle tundub, et Sõrskõi eduraporteerib nende mobiilsete tulegruppide efektiivsuse teemal või on jutt kirjutatud sealse propagandaosakonna poolt. Seal käinud eestlased räägivad, et Shahedid lendavad nüüd lihtsalt kõrgemal, mis neutraliseerib selle 12,7 teema, kuna selle efektiivne kõrgus piirdub 1500 m-ga. Efektiivsed pidid olema praegu veel 35 mm Gepardid ja 30 mm Tunguskad. 7,61, 12,7, 14,5 ja 23 mm saavad praegu efektiivselt tegutseda vaid sihtmärkide lähedal, kus droonid on vältimatult sunnitud kõrgust vähendama sihtmärgi tabamiseks.
Selle liigutuse miinus venelastele on see, et UKR radarihoiatus on parem, kuna kõrgemal tulevad ilmuvad radarile kaugemalt. Samas teeb see lihtsamaks vaid tsiviilkaitse töö, nende avastatud droonide tulistamiseks 2000 m kõrgusel napib endiselt vahendeid (ehk ÕT rakette).

Kas lennukite poolt droonidevastases võitluses oleks nende pardakahurid/kuulipildujad ka kasutatavad selmet Šahedide vastu õhk-õhk rakette raisata?

[Kapten Trumm]

Loomulikult on. Lihtsalt sellega on Ukrainas vähemalt üks kurb kogemus ka. Muidugi nende kahurite tule kestvus on pisike, F-16 kahuril on natuke rohkem kui 500 mürsku, laskekiirus on 100 lasku sekundis, jätkub umbes 5 sek valanguks - ehk lendur peab suht snaiper olema.

Propidroonide kiirus on 200 ringis, F-16 jaoks ohtlikult aeglane sihtmärk, on oht varisemisse sattuda. F-18 oleks selles rollis veidi parem. Pigem oleks kahuri rollis relvastatud L-39d või mingid COIN lennukid paremad.

Uued reaktiiv-Shahedid 400 kmh on muidugi vesi hävitajate veskile. Päris-hävitajate kasutamise teine probleem on nende lennutunni krõbe maksumus, eriti F-35 puhul.