Väike ekskurss Eesti linnastumismaastikule
1863-1913
Pärnu Kommunist 19 juuli 1966
Rahvastikuprobleemidest Pärnu rajoonis
Nõukogude võimu ajal on Eesti rahva arv kasvanud 21 protsenti (1939. a. 1 052 000, 1965. a. 1 272 600). Tootlike jõudude arenguga kaasnev urbanisatsioon (linnastumine) on põhjustanud linnaelanike arvu 2,2-kordse kasvu ja raskuspunkti kandumise Põhja-Eesti poole. Kui linnarahvastik tervikuna kasvas mainitud aastail Eesti NSV-s 2,2-kordseks, siis Pärnu rajoonis koos Pärnu linnaga suurenes see samal ajal 2,45-kordseks. See on tingitud asjaolust, et vaadeldavas piirkonnas on linnaliste asulate arv kasvanud kolmelt üheteistkümnele. Kui võtta arvesse ka elanikkonda, kes sõjaeelseil aastail paiknes külades ja asulates, millest on moodustunud uued linna tüüpi asulad, siis kujuneb järgmine pilt: elanikkond suurenes Pärnu-Jaagupis 5,4, Tootsis 4,3 ja Vändras 2.2 korda. Lavassaaret tuleb lugeda täiesti uueks asulaks, sest üksikud hooned, mis paiknesid seal enne sõda, ei moodusta veel asulat. Samal ajal on elanike arv Pärnus kasvanud 1,9-, Sindis 1,7- ja Kilingi-Nõmmes 1,4-kordseks. Maarahvastiku vähenemine, mis kajastab põllumajanduse mehhaniseerimisega kaasnevat tööviljakuse kasvu, ei ole kõigis külanõukogudes ühesugune. 1959. a. rahvaloendusest kuni 1966. aastani ei kahanenud, vaid suurenes rahvaarv Aluste, Kihnu, Ruhnu ja Tali külanõukogus; Audru ja Sauga külanõukogus on rahvastiku vähenemine olnud minimaalne (vähem kui 5 protsenti). Ülejäänud külanõukogudes on see protsent suurenenud. Rahvastiku mehaanilist liikumist saadavad tema struktuuri seaduspärased muudatused. Need seisvad eeskätt selles, et piirkondades. kus elanike arv väheneb, langeb ka tööealiste (eriti meeste) hulk. Seal aga, kus rahvastik suureneb, tööealiste arv kasvab. Nii töötab maal eakaid inimesi rohkem kui linnades.
Spordileht, nr. 129, 28 oktoober 1966
Kaht viimast aastakümmet iseloomustab elanikkonna väga intensiivne linnastumine ja rahvamajanduse tööstuslik arenemine. Praegu elab meil linnades üle 62% elanikest (1939. a. aga ainult 1/3).
Kodumaa nr. 19, 9 mai 1979
Eesti NSV on olnud püsivalt üks NSV Liidu kõige linnastunumaid vabariike. Meie rahvastiku struktuur ületas tasakaaluseisundi, kus linna- ja maainimesi on võrdselt, juba 1951. aastal, sellal kui kogu NSV Liidu rahvastiku struktuur jõudis selle piiritulbani alles 1961. aastal, s. o. kümme aastat hiljem. Praegu elab loendusandmete alusel linnades 70% Eesti rahvastikust ja maal veel ainult 30%. (Kogu NSV Liidus vastavalt 62% ja 38%.)
Meie Elu nr. 52, 26 detsember 1986
Eestlased on just nagu soomlasedki, harjunud individuaalsusega ja seepärast taoline projekteerimine ei vasta inimeste soovidele. Heino Veldi ütles, et linnastumine on nüüd peatunud ja praegu keskmiselt tuhat inimest aastas kolib tagasi maale: "Ja sellest oleme väga rõõmsad."
Koit, nr. 85, 22 juuli 1989
Eestis oli maarahvastik 1989. a. algul 446 000 inimest ning moodustas 28% kogu rahvastikust. Maarahvastiku hulk ei vähene küll enam viimased 5 aastat, kuid (seni) pidurdamatu migratsioon linnades suure riigi avarustelt põhjustas maarahvastiku osatähtsuse vähenemise 30%-lt 28%-le.
Võru Teataja nr. 114, 29 september 1994
Eestis loetakse üle 70 % elanikest linlasteks.
Kokkuvõttes on linnarahvastiku osatähtsus kasvanud: 1897. aastal oli see 19,2%, 2000. aastal 69,2% (67,4% tolleaegsete omavalitsuslinnade järgi) ja 2010. aastal 69,5% (64,5% omavalitsusega linnades). 1951 oli maa- ja linnaelanike arv Eestis võrdne. 2000. aasta loenduse andmeil elas linnades 68,0, alevites 1,15 ja alevikes 10,06% kogurahvastikust.
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti ... arahvastik
2013 Gümnaasiumi õpik
Ka Eestis on toimunud viimase sajandi jooksul linnastumine. 1920ndatel elas Eesti rahvastikust linnades 30% ja maal 70%, aga praegu on arvud vastupidised – maal elab umbes 30% ja linnades 70% inimestest. Viimasest rahvaloendusest selgus huvitav tendents, mis on iseloomulik Eesti maakohtadele. Nimelt on maakohtadest lahkunute hulgas olnud rohkem noori naisi kui mehi ning see on viinud uue peremudeli tekkele – emaga koos elav poissmees. Vanuserühma 20–34 kuuluvaid mehi elab maal tunduvalt rohkem kui samasse vanuserühma kuuluvaid naisi. Sellel teemal saab lugeda Mikk Salu artiklit „
Haridus ja töö tõi noored naised maalt linna”: Artikkel Postimehes.
https://www.opiq.ee/kit/256/chapter/14432
Eesti elanike paiknemine asustustüübi järgi, 2021.
Linnaline asustustüüp 61,2%
Väikelinnaline asustustüüp 9,1%
Maaline asustustüüp 29,7%
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole käesoleva sajandi jooksul rahvas rännanud suurematesse linnadesse: linnaliste asustuspiirkondade elanikkond on koguni poolteise protsendi võrra kahanenud. Seevastu väikelinnaliste asustuspiirkondade elanikkond on kasvanud enam kui 40% võrra. Maalise asustuspiirkonna elanike osatähtsus on vähenenud 14% võrra. Tõenäoliselt pole siiski inimesed enamasti otse maalt väikelinna rännanud, vaid tegemist on kahe protsessi – linnastumise ja valglinnastumise koosmõjuga.
https://rahvaloendus.ee/sites/default/f ... _ETiit.pdf
.