Roman Svitan arvates oli Vene hävitajate õhuruumi rikkumisel 4 eesmärki:
Esiteks oli eesmärk puhtalt propagandistlik – see oli sõnum Venemaa enda sisetarbeks. Asi on selles, et Ukraina sõjas ei ole Venemaal mingeid edusamme. Nad on lihtsalt tapnud sadu tuhandeid omi sõdureid, aga mingit nähtavat edu Donbassis või Zaporižžjas ei ole saavutatud. Nad vajavad vähemalt mingitki edu – kasvõi väljamõeldud info- ja propagandavõitu. Ja nende jaoks oligi see, et kolm MiG‑31 lennukit lendasid mõneks ajaks NATO riigi õhuruumi võit. Nad rõõmustavad selle üle, nagu oleks suur asi juhtunud.
Teine eesmärk oli surve avaldamine Euroopa Liidule – just praegu, kui arutatakse 19. sanktsioonide paketti. Selle lennuga loodeti mõjutada otsustajate meelsust ja pidurdada sanktsioonide vastuvõtmist. See oli katse avaldada poliitilist survet.
Kolmas eesmärk oli takistada NATO maid andmast õhutõrjevahendeid Ukrainale: see tähendab, et need süsteemid, mis võiksid minna Ukrainale, hoitakse Venemaa ähvarduste tõttu paigal. Et saaks NATO enda territooriumi nende süsteemidega katta. See on venelaste loogika.
Neljas oli otseselt sõjaline. Kui vaadata seda puhtalt sõjalise vaatenurga alt, siis oli sellel aktsioonil ka luurefunktsioon – tegu oli klassikalise luurega. Selliste provokatsioonide abil saadakse teada, kuidas vastane reageerib. Uuritakse, mis lennuväljadelt tõusevad õhku NATO hävitajad, kui palju aega kulub reaktsiooniks, millised lennukid saadetakse, ja isegi seda, millised on pilootide kutsungid. Venelased said üsna selgelt teada, et neil on umbes kümme minutit tegutsemisaega, enne kui lennukid Ämarist nendeni jõuavad või kuskilt kaugelt, kurat teab kust. Need kümme minutit saab vajadusel ära kasutada, et Eesti kohal mingi operatsioon läbi viia. Sama muster kehtib ka teistes suundades, praegu käib sama testimine mujal, mõõdetakse reaktsiooni.
Te olete endine piloot ja sõjaväelane, tunnete hästi selle valdkonna peensusi. Ämarist tõusid õhku F-35 hävitajad, et need Vene MiG-id kinni püüda. Nad üritasid luua raadiosidet, tegid manöövreid ja sundisid Vene lennukeid Eesti õhuruumist lahkuma. Aga rääkige palun – kas oleks tulnud astuda samm kaugemale ja lukustada näiteks venelaste lennukid sihtmärgina radaril?
Jälgimisrežiimil olekski pidanud selline asi toimuma. Teisisõnu: sa ei saa lennukit kinni püüda, kui sa seda ei näe. See tähendab mitte ainult visuaalset ja raadiosidet, vaid ka radarijälgimist. Radarid pidid kindlasti sisse lülitatud olema. Ilma radarita sa lihtsalt ei suuda sihtmärgini jõuda kui just ei juhendata sind otse juhtimiskeskusest.
Tegelikult oleks tulnud veel paar asja ära teha – rahvusvahelise lennuõiguse järgi on olemas mõiste nagu „sundmaandamine“. See tähendab näiteks seda, et hävitaja tulistab oma automaatkahurist mitte otse vaenlase lennuki pihta, vaid tema lennutrajektoori ette – hoiatuslaskudena. See on selge signaal kavatsusest. Seda oleks võinud teha. Tuleks läheneda Vene lennukile ja teha hoiatuslasud nende kursi ette. See oleks sundinud neid kas kohe lahkuma või laskuma. Eesmärk oleks olnud sundida nad maanduma omaenda lennuväljale. See ongi sundmaandumise loogika. Seda oleks võinud rakendada.
Ma pidasin silmas tegelikult järgmist – kui radar võtab Vene lennuki sihikule, siis kas Vene lennukite eelhoiatussüsteemid ei annaks Vene piloodile sellest märku?
Ei päris nii ei ole. Asi on selles, et selleks, et aru saada, et rakett on teele saadetud, peab muutuma signaali signatuur. Mida see tähendab? Kui rakett läheneb ja lülitub sisse selle aktiivne isesihituv otsingupea, tekib teatud muutus, mida kirjeldatakse Doppleri efektina. See tähendab, et signaali lainepikkus kattub järjestikuste impulssidega teatud viisil ehk laine „jõuab järele“ lainele tänu raketi enda kiirusele. Piloodid saavad sellest teada tänu spetsiaalsele süsteemile, mida nimetatakse radarikiirgusehoiatuseks. See süsteem tajub Doppleri efekti tekitatud lainemuutust ja saab aru, et rakett on juba sihitud ja lähemale jõudmas. See tähendab, et tegemist on juba rünnakuga, mitte pelgalt radariga jälgimisega. Ehk teisiti öeldes – radaril sihikule võtmine iseenesest ei pruugi edastada hoiatust. Lääne lennukitel on sellised süsteemid olemas, kuid raketiohuandurid on MiG-31 lennukitel algelised. Hoiatus tuleb alles siis, kui rakett on reaalselt välja lastud ja raketi juhtimisseade tööle hakkab.
Mida teha? Kuidas sellistele provokatsioonidele reageerida?
Lubage ma annan teile – nii Eestile kui kogu Euroopale – ühe soovituse. Eesti alustas õigesti NATO artikkel 4 alusel konsultatsioonidega. Nüüd tuleb nende konsultatsioonide käigus teha otsus ja edastada Venemaa esindajale mitte lihtsalt noot, vaid ametlik hoiatus hävitamise kohta. Tuleb selgelt ja üheselt öelda, et kui Venemaa kordab sarnast provokatsiooni ja ükskõik milline Vene lennuvahend siseneb taas NATO õhuruumi, siis see hävitatakse viivitamatult ja ilma täiendava hoiatuseta vastavalt rahvusvahelistele normidele, sest Venemaa on juba ületanud kõik ohupiirid. Tuleb näidata, mis piiride ületamisega kaasneb, ja näidata, et NATO väed on viidud vähemalt aktiivse kaitsevalmiduse tasemele. Ja muide – Eesti ei pea ootama NATO ühisotsust. NATO liikmesriigina on teil õigus iseseisvalt tõsta Eesti kaitseväe valmisolekut. Las teie kaitseminister kuulutab ametlikult välja kõrgendatud lahinguvalmiduse. Ja just sellest tulebki Venemaad ametlikult teavitada: „Pärast teie provokatsiooni on meie valmidus kõrgeimal tasemel. Edaspidi tulistame alla iga lennuvahendi, mis rikub meie õhupiiri. Teile on sellest teada antud.“ Ja kõik. Edasi tuleb lihtsalt oodata, kas Venemaa julgeb veel rikkuda. Uskuge mind: nad ei julge.
https://forte.delfi.ee/artikkel/1204051 ... utsemiseks
