„VÕLLIDEST“ JA NATUKENE KA „NUSSIMISEST“
„Võllideks“ nimetati Kaitseväe toonases slängis ülemaid. Teenistuse esimeses pooles kõiki ülemaid, sh ajateenijatest seersante, kuid teenistuse teises pooles, kui saime NAK-ist „tagasi“ meie endi seast kasvanud „võllid“, muutus see termin vist pigem kaadrikaitseväelastest ülemaid tähistavaks väljendiks.
Aga ajateenistuse esimestel kuudel olid uute ajateenijate jaoks „lähimateks“ ja sagedaisemalt kohatud „võllideks“ justnimelt need 2001. aasta jaanuaris teenistust alustanud seersandid ja aspirandid, kes millalgi augustikuus olid reservi ära saatnud koos nendega teenistust alustanud reakoosseisu ning jäid toona kehtinud süsteemi alusel oma 11 kuud kestnud teenistust lõpetama uute ajateenijate „drillseerudena“ (kuigi seda terminit toona ei kasutatud). Nende ülesanne oli – erinevalt kaadrikaitseväelastest rühmaülemast ja -vanemast, kes käisid teenistuses üldjuhul „kaheksast viieni“ – olla hommikust õhtuni noorsõdurite kõrval, et tagada rühmas kord, distsipliin, kaitseväe toonaste tavade selgeksõppimine (koos kõigega, mis sellega kaasnes) jne; samuti viisid nad tihti kaadrikaitseväelaste eest läbi ka teatud väljaõppe osasid.
Üldiselt jagati selliseid mehi Vahipataljonis iga SBK-rühma peale üks aspirant ja kaks nooremseersanti. Nagu öeldud, oli nende ülesandeks tegelikult värsketest kutsealustest kaitseväelaste vorpimine, st selle tagamine, et kõik tunneksid ja järgiksid vajalikus ulatuses määrustikke ja teisi nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid ja tavasid. Sisuliselt tähendas see kõik selle tagamist, et sõdurid oleksid õigel ajal rivis kohal, näeksid rivis ühtemoodi välja, astuksid (sõna otseses mõttes) ühte sammu, et keegi rivis ei „igetaks“ (st räägiks) või ei „säbeleks“ (st ei teeks rivis seistes liigutusi, mis pole rivimäärustikuga ette nähtud), et kasarmutoad oleksid puhtad, korras, voodid tehtud ning kappide sisu paigutatud taaskord selliselt, nagu kord ette näeb jne jne.
See oli protsess, millega siis loomulikult kaasnes see, mida sõdurislängis toona „nussimiseks“ nimetati, ning mida mina, aga ilmselt ka paljud teised tulevased ajateenijad enne teenistust pelgasid rohkem kui asi tegelikult väärt oli. Mismoodi seda „nussimist“ siis praktikas rakendati, võib ilmselt ette kujutada igaüks, kes on Kaitseväes aega teeninud. Olles aastate ja aastakümnete jooksul kuulnud lugusid ka sellest, mismoodi „kord“ oli teistes väeosades või teistel aastatel (või isegi aastakümnetel), siis saabki öelda, et see kõik sõltus aastakümnest, väeosast või siis teatud juhtudel ka konkreetsete „võllide“ nõudlikkusest, nahaalsusest või mõnedel juhtudel lihtsalt sellest, kui „munn“ mõni mees võis teinekord olla.
Vahipataljoni 2001. aasta sügisel alustanud noorsõdurite „nussimise“ asjus julgen väita, et jutud, aga ilmselt ka varasematel aastatel kehtinud kord olid hullemad, kui hirmud ja asjade tegelik seis. Võrreldes tänasega oli kord toona (vähemalt SBK ajal) ilmselt siiski rangem – noorsõdur ei tohtinud ilma ülema loa ja saatmiseta iseseisvalt lahkuda kasarmukorruselt, aga erinevalt mingitest varasematest aastatest ja mõnest teisest väeosast ei pidanud absoluutselt kõike tegema joostes. Selle peale, et kõik ilmuksid koridori peale rivisse üheaegselt, kannaksid täpselt ühesugust vormi (st ei saanud olla nii, et pooltel meestel on vormijaki all hall kampsun, teistel aga roheline sobla-jobla), et keegi rivis ei keerutaks ega möliseks, olid karistused standardsed – kas individuaalsed kätekõverdused või kollektiivselt tervele rühmale. Kui keegi rivisse hilines (oli nt parajasti vetsus poti peal), siis „ootasid“ ülejäänud teda kätekõverdusi või kükke tehes. Liikuvas rivis vea tegemise peale saadeti eksija ruttu „orbiidile“, st tegema jooksuringe ümber samaaegselt edasi liikuva allüksuse. Tolknevate niidiotse eest saadi samuti kätekõverdusi jne. Aegajalt leidsime oma kasarmutuppa naastes eest segamini paisatud (st kehvasti tehtud) voodid või kapid. Lahtijäetud taskuklapp või püksitaskusse unustatud käsi võis lõppeda korraldusega see tasku teatud ajaks kinni õmmelda, et ei tekiks enam kiusatus sinna oma käbarad toppida jne.
Seejuures sain suuresti tagantjärele tarkusega aru, et üsna suur osa sellest „nussimisest“ kandis kokkuvõttes vajalikku ja üllast eesmärki. Mitte isegi niivõrd selles mõttes, et see harjutas noorsõdureid ülemate käske ja korraldusi koheselt ja vastuvaidlemata täitma, vaid see tagas kokkuvõttes aja kokkuhoiu kõigi jaoks ning võimaldas suhteliselt piiratud ajas ja ruumis suurt hulka inimesi efektiivselt liigutada, „käidelda“ ja väljaõpetada. Nt kui sul on vaja suhteliselt väikesest sööklast tunni aja jooksul „läbi lasta“ 350 ajateenijat niimoodi, et kõik jõuaksid oma kolmekäigulise lõunasöögi kätte saada ja ära süüa, siis ega seda polegi teistmoodi võimalik tagada kui seeläbi, et iga üksik rühm reaalselt jõuab ettenähtud ajaks järjekorda. Või kui ühe peldikus istuva sõduri pärast ei saa ülejäänud 49 meest õigel ajal nt klassitundi alustada ja peavad selle asemel koridoris tühja passima, siis on üsna ruttu ka see krooniline hilineja huvitatud sellest, et edaspidi mitte enam hilineda.
Aga teisalt oli selle „nussimise“ hulgas ka asju, mis ka tagantjärele tarkusega olid ikka üsna tarbetud. Näiteks needsamad niidiotsad, või sentimeetri täpsusega ülesse tehtud sõdurivoodid, millel pole minu hinnangul mingit seost sõjalise väljaõppe ja efektiivsusega ja mistõttu neid asju täna enam minu arusaamist pidi ei nõuta.
Samas olgu öeldud, et absurdsete metsikusteni meiega tehtud „nussimine“ ei läinud. Paar aastat varem samas väeosas teeninu jutustas mulle nt ettevõtmisest nimega tolmurulli/suitsukoni/banaanikoore matused, mis tähendas seda, et toast leitud tolmurull või prügikasti jäetud banaanikoor sai endale matused niimoodi, et terve rühm läks lahinguvarustuses joostes väeosast Vanaka mäele; mäe tipus hakati vahetuste kaupa jalaväelabidatega kaevama täismahus hauda sellele õnnetule konile või tolmurullile, mille käigus hauakaevamisega parajasti mitte-tegelevad ajateenijad pidid jooksma ringiratast mäetipul oleva haua ja mäe jalami vahet. Samamoodi ei tulnud keegi meie ajal mõttesegi korraldada siin eespoole kirjeldatud „tuletõrjehäiret“, mille käigus kõik sõdurivoodid ja kapid kasarmutubadest õue ja tagasi tassiti – ei taha ausalt öeldes isegi mõelda sellele, kui palju tarbetuid vigastusi ja õnnetusi võib juhtuda siis, kui keegi üritab nt sadakond u sajakiloist sõdurikappi Vahipataljoni 4. korruselt kiiruga alla õuele ja tagasi tassida. Seda enam olin ma imestunud, kui kuulsin, et kümmekond aastat hiljem oli selliste lollustega jälle ots lahti tehtud.
Seetõttu tundub mulle – eriti tagantjärele – et meie drillseersandid tegid meiega seda, mida oli vaja teha + seda, mida nende endiga oli tehtud. Samas ei pingutatud selle kõigega minu hinnangul üle ning kohati tundus, et mõnda asja tehti meiega mitte selleks, et miski vajas „parandamist“, vaid selleks, et me kah kaitseväe „traditsioonidest osa saaksime“. Nt suutsime me oma kasarmutubasid algusest peale suhteliselt korras ja puhtana hoida, aga ühel korral tubadesse naastes leisime ikkagi eest „lumesaju“, st sajad ja tuhanded peeneks rebitud ja üle terve roa laiali paisatud väikesed valged paberitükid (huvitas, kes ja kus selle „rebestamisega“ küll viitsis tegeleda?), mis tuli siis jäägitult ära koristada.
Miks see „nussimise tase“ meie ajal kokkuvõttes suhteliselt normaalne (eriti varasemate aastatega) oli? Ilmselt oli selleks mitu põhjust. Esiteks oli Kaitsevägi tervikuna võrreldes „metsikute“ 1990. aastatega kasvanud ja arenenud ning suutis suurema osa sõdurite päevast ära täita ettenähtud ja mõtestatud väljaõppega, mille kohatisel puudumisel 1990. aastatel oligi väljaõpe asendatud ülemate fantaasiate ja isetegevusega „distsipliini tugevdamiseks“. St päevakavas lihtsalt polnud enam ruumi mingite väga mahutake lolluste korraldamiseks. Teiseks nägi Kaitsevägi toona ka ise vist üsna palju vaeva selleks, et väeosades lolluste ja ülepingutustega ei tegeletaks. Vanemad lugejad ilmselt mäletavad, et 1990. aastatel oli ajakirjandus pidevalt täis artikleid sellest, kuidas ühes või teises väeosas on ajateenijaid sedavõrd palju taga kiusatud, et need massiliselt jooksu läksid + igasugused tarbetud õnnetused jms, mis tihti lõppesid surmade ja püsivate invaliidistumistega. Oli suht arusaadav, et Kaitseväe juhtkond soovis sellistest probleemidest ja kajastustest vabaneda, mistõttu mäletavad kõik toona aega teeninud ilmselt Kaitseväe peainspektorit major Einar Laignat, kelle poole kõikidel ajateenijatel oli õigus oma murega pöörduda, kui talle tundus, et teda teenistuses kiusati, määrustikuväliselt karistati jne. Ja kes tavaliselt sekkus üsna kiiresti ja resoluutselt, kaldudes oma otsuseid tegema ajateenijate kasuks (ka siis, kui selleks võibolla tegelikult põhjust polnud). Vahipataljoni puhul lisas pikantsust asjaolu, et major Laigna oli väeosas peaaegu igapäevane külaline, tulles õhtuti oma ametiautoga järele pataljoni raamatukogus töötavale abikaasale.
Kolmandas põhjus võis meie puhul olla üsna banaalne. Meie kompaniis olid kõik ajateenijad keskharidusega ja pea eranditult eesti emakeelega, st neil polnud probleeme käskudest-korraldustest arusaamisega ja lisaks mõistsid kõik loomulikust intelligentsist, et mõistlikum ja efektiivsem on seersandite korraldused ja nõudmised võimalikult ruttu ära täita, sest siis jääb „nussimine“ ära ning saab kiiremini „õhtale“. Ja neljandaks arvan mina isiklikult, et meie „drillseersandid“ juhtusid lihtsalt olema normaalsed, intelligentsed ja hea huumorimeelega isiksused, kellel polnud mingeid varjatud alaväärsuskomplekse, mida ülepingutuste ja võimuliialdustega noorsõdurite peal välja elada. Mina – ja ma arvan, et enamus minu lennu ajateenijatest – meenutab neid pigem hea sõnaga. Nii et kui ma kuskil harva tänaval vms kohtan toonast nooremseerant Kalvi Kiike või toonast nooremseersant Kristo Romanenkovit, siis lähen ikka sõbralikult juttu ajama.
Kaadrikaitseväelasi oli kompaniis toona umbes sama palju kui ka täna väljaõppekompaniides: leitnant või kapten kompaniiülemaks, nooremleitnantist kompaniipülema abi ja veeblist kompaniiveebel ning rühmades üldjuhul ohvitserist ülem ja allohvitserist rühmavanem.
Toonase A-kompanii ülemaks oli meie teenistuse esimestel nädalatel leitnant Hannes Meimre, kes seejärel kuskile kursustele lahkus. Minul oli temaga vaid üks kokkupuude. Nimelt kutsuti mind teenistuse esimestel päevade jooksul mingil põhjusel – millisel, ei mäleta, see pole antud juhul ka oluline – kompaniiülema juurde. Kuna eelnevatel päevadel olime me kokku puutunud vaid oma drillseersantidega ja harjutanud vaid määrustikukohast pöördumist „härra seersant...“, siis suht automaatselt pöördusin Meimre kabinetti sisendes ka tema poole samamoodi: „Härra seersand, reamees X ilmus teie käsul!“ Sellele järges automaatselt järsk soovitus auastmed selgeks õppida koos ähvardusega karistusest, mis koosnes sellistest elementidest nagu „seljakott“, „telliskivid“ ja „staadioniringid“.
Meimre lahkumise järel oli mõnda aega kompaniiülema kohusetäitjaks nooremleitnant Andrus Kahr – pikka kasvu kõhetu, pisut robotlike liigutuste ja robotliku, raiuva kõneviisiga ohvitser, kes oma esindusliku välimuse tõttu tihti tseremooniatel ka aukompanii ülemana tegutses. Kokkupuuteid temaga oli sõduritel üsna vähe – ei mäleta, et ta oleks läbi viinud ühtegi õppetundi vms. Kompanii sõdurite poole pöördus ta minu vist mingi vähegi sisulise jutuga vaid korra – vahetult SBK-rännaku eel soovis sõduritele edu õpitu demonstreerimisel vms, aga ka siis oli tema jutu peamiseks sisuks manitsus, et keegi rännaku ajal priimuste tarbeks väljastatud puupiiritust jumala eest ära ei jooks ja pimedaks ei jääks. Kümmekond aastat hiljem lahkus Kahr teenistusest leitnantina ja vist Scoutspataljoni personalisektsiooni ülema ametikohalt ja töötas hiljem veel pika aega KRA Värbamiskeskuses.
Hoopis teist masti mees oli 2002. aasta jaanuaris kompaniiülemaks määratud kapten Urmet Reimann, kes oli äsja lõpetanud Kõrgema Sõjakooli 1. keskastmekursuse. A-kompaniile mitteoamaselt oli Reimann lühikest kasvu ja suhteliselt tüüaka kehaehitusega ning rääkis samuti pisut imelikus „raiuvas“ ja järsus kõneviisis, mida sõduritel oli kerge tema selja taga imiteerida. Aga see kõik ei tähenda, et Reimanni üle oleks naerdud vms. Vastupidi – Reimann oli minu arvates väga asjalik, aktiivne ja normaalne ülem. Suurema osa ajast ei kükitanud ta mitte oma kabinetis, vaid oli rühmade juures väljaõpet läbi viimas või kontrollimas. Kas alati oli just mõistlik noorelt ja roheliselt kaadrilipnikult rühma väljaõppe läbiviimine üle võtta, on ilmselt pisut küsitav, aga igatahes oli Reimann väga huvitatud sellest, et väljaõpe oleks asjalik, efektiivne ja tulemuslik. Teine suur ja positiivne muudatus – ajateenijate jaoks – oli tema linnalubade poliitika, mis tolle aja kohta oli väga liberaalne ja oma ajast ees, aga sellest kirjutan ma millalgi eraldi. Hiljem teenis Reimann Viru jalaväepataljoni ülemana, Kirde kaitseringkonna staabiülemana ja mitmetel mobilisatsiooniga seotud ametikohtadel peastaabis. Mõned aastat tagasi läks ta kolonelleitnantina reservi ja töötab ka täna Kaiteministeeriumis mobilisatsiooni ja lahinguvalmidusega.
A-kompanii veebliks oli meie teenistuse esimestel kuudel veebel Teet Leedu – legendaarne kuju, keda mäletavad ilmselt kõik enne 2001. aastat seal aega teeninud. Leedu oli selline punetava näoga, valju häälega mees, mis vihjas (õigustatult) teatud sorti viinaveale. Kompaniis oli tema ajal väidetavalt kord hästi majas, kuid suure osa tegelikust tööst kompanii varustuse, varade jms majapidamise korraldamisel tegid ära ajateenijate seast väljavalitud kompanii kirjutaja ja relvur. Mina ei oska öelda, kas Leedu oli pidevalt väikese vine all või pigem „tsüklimees“, aga see kõik lõppes sellega, et millalgi 2002. aasta varakevadel oli purjus Leedu pataljoni territooriumil sattunud sõnavahetusse pataljoni ülema kohusetäitja kapten Uuspaluga, kes ilma pikema jututa oli lasknud Leedu arestikambrisse kainenema panna ja seejärel teenistuses minema lüüa. Keegi oli teda aastaid hiljem näinud täiesti allakäinu ja põhjajoonuna. Kroonilistel alkohoolikutel ei tohigi ilmselt tegevteenistuses kohta olla, aga ilmselt oli teenistus see, mis Leedut kuidagi „rea peal“ hoidis.
Pärast Leedut sai kompanii veebliks Andres Lillemägi, kes oli igati rahulik, asjalik ja „normaalne“ tegelane, eriti veebel Leeduga võrreldes. Ajateenija puutus temaga kokku peamiselt Kadrioru vahtkonna n-ö eelrivitusel (st see toimus päeval, enne kõikide vahtkonade ja toimkondade „ametlikku“ rivistust pataljoni korrapidaja-ohvitseri poolt õhtupoolikul), kus ta kontrollis tseremoniaalvormide korrasolekut ja kontrollis pisteliselt vahtkonnateenistusega seotud määrustikupunktide tundmist. Teenistuse edenedes muutusid need ülevaatused aina lühemaks kuni veebel Lillemägi lõpuks ütles meile naljaga pooleks, et „te teate praeguseks ise kõige paremini, mida tohib teha ja mida ei tohi teha – ärge ainult „vahele jääge“. Ja nii ka oli. Lillemägi teeniski järgmised 20+ aastat Vahipataljonis tseremooniate „alal“ ja saadeti paari aasta eest pidulikult reservi.
Rühmade vanemateks olnud nooremveeblid olid Lillemäega sarnased – Lahingukoolis suhteliselt hiljuti enamvähem korraliku ettevalmistuse ja väljaõppe saanud rahulikud ja asjalikud mehed – Kristo Vaga, Aivar Pennert ja keegi veel – ja üks naisterahvas, telesarjast „Robinsonid“ tuntuks saanud Siiri Kuusmann.
Ülemaid jagus toona A-kompaniis nelja rühma peale kaks lipnikku ja kaks Sõjakoolist tulnud nooremleitnanti. Toona võidi (ideaalis vist lühemaks ajaks) rahuaja rühmaülemaks määrata ka ajateenijana reservrühmaülema kursused lõpetanud ning tegevteenistusse astudes lipniku auastme saanud inimesi. Ühel nendest lipnikest – Taivo Talpasel – õnnetus niimoodi rühmaülemana teenida vist päris mitu aastat ning hiljem teenis ta veel leitnantina Vahipataljoni ja Põhja Kaitseringkonna staabis. Teine toonastest lipnikest – Elvis Mets – oli ajateenistuse samas väeosas läbinud umbes aasta eest ning seejärel meiega umbes samal ajal tegevteenistusse naasnud. Väga kauaks ta pärast „meie lendu“ miskipärast siiski tegevteenistusse ei jäänud.
Lisaks nendele lipnikele oli Vahipataljonis veel terve rida nooremleitnante, kes olid äsja lõpetanud Kõrgema Sõjakooli 4-aastase põhikursuse. A-kompaniis oli üheks rühmaülemaks Toomas Tõniste – pikka kasvu, esindusliku välimusega, asjalik ja karismaatiline ohvitser, kes jättis igati hea ja positiive mulje; teenis hiljem ka Kuperjanovi pataljoni ülemana ning on ka täna tegevteenistuses kolonelleitnantina. C-kompaniis oli aga oma teenistust alustanud näiteks tänane 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Kundla.
Samas polnud Kõrgema Sõjakooli lõpetamine automaatselt mingiks kvaliteedigarantiiks. Teiseks toonase A-kompanii nooremleitnantiks oli Tõnis Lattik – kergelt juba toona tüsedusele kalduv, kuid sõduritega väga rahulikku, pingevaba ja informaalset suhet harrastanud mees. Enda sõnul oli ta Kõrgema Sõjakooli lõpetanud oma kursuse parimana, mis – nagu ma hiljem teada sain – ei vastanud pehmelt öeldes tõele. See kõik hakkas aja jooksul ka silma torkama, eriti välitingimustes. Näiteks kevadel, A-kompanii allüksuse kursuse ajal metsas „kompaniiülemana“ tegutsedes (kõik kompanii kaadri-rühmaülemad said „põllul“ olles kordamööda kompanii juhtimist, st oma SA-rolli harjutada“) sisustas ta oma aega sellega, et samal ajal kui ta alluvad palehigis kaitsepositsioone rajasid, lasi ta ühe staabitelgi päikesepoolsele küljele lohistada hunniku maskeerimisvõrkusid, mille vahele pugedes „väejuht“ kevadsoojust nautis, aeg-ajalt käskjalgade kaudu mõne korralduse andis, aga esmajoones tegeles kompanii kokkade poolt talle külmakastist toodud ja sõduritele magustoiduks ettenähtud kohukeste mugimisega. Ei usuks, kui ise poleks näinud!
Teine analoogne näide paar nädalat hilisemast ajast, kui kompanii harjutas rünnaku läbiviimist. Kui näiteks kaadrilipnikud või ka nooremleitnant Tõniste ajasid kompanii rünnakut juhtides endale selga rakmed, kiivri, automaadi ja kämo, siis nooremleitnant Lattik juhtis rünnakut niisama suvises välivormis ringi tatsates, ilma igasuguse erivarsustuse, kiivri ja kämota, relvaks vaid üks hiilglaslik värskelt puidust vestetud „Kalevipoja mõõk“ (millal ta selle jõudis veel valmis nikerdada?). Ootamatult keset rünnakut kuskilt välja ilmunud kapten Reimann ei pidanud paljuks sellist vaatepilti nähes Lattikut ajateenijate kuuldes „klouniks“ sõimata.
Hiljem teenis Lattik mõnda aega Vastse-Kuuste kutsekooli juures toimunud kaitseväe autojuhtide ülemana ning löödi u 2010. aasta paiku Kaitseväest minema pärast seda, kui ta sai kriminaalkorras karistada katse eest petta kaitseväelt välja Norras õppustel käies tuhandete kroonide ulatuses majutusrahasid, mis tegelikult olid juba norrakate poolt kinni makstud. Leitnanti auastmest kaugemale ta teenistuses ei jõudnudki, mh vist tegematajäänud kehaliste katsete tõttu, sest Vaste-Kuustes oli tema hüüdnimeks olnud „kahesajakilone leitnant“.
Veel mõned allüksuse tasandi kaadriväelased, kes tollal Vahipataljonis figureerisid. Pataljoni nooremallohvitseride kursuse ülemaks oli nooremleitnant Janek Lauri – rahuliku olemisega ja hea mulje jätnud ohvitser, kes mõned aastad hiljem väga traagilisel ja koledal kombel koos oma perega elust lahkus. 2002. aasta kevadel ilmusid veel väeossa, jaanuaris teenistust alustanud ajateenijatest SP-kompaniid koolitama kaks instruktorit – nooremleitnant Andres Ambros ja veebel Ragnar Reitsakas. Esimene oli suurt kasvu, musklis „rambo“, teine aga lühikest ja kõhetut kasvu, mistõttu said nad tagaselja hüüdnimeks Batman ja Robin. Hiljem on mõlemad saanud tuntuks palgasõduritena Iraagis.
Toona Vahipataljoni staabis teeninud ohvitseride nimed ei ütle hilisematele ajateenijatele või kaitseväelastele ilmselt suurt midagi, sest valdavosa nendest enam edaspidi suurt ja pikka karjääri ei teinud ja kadusid teenistusest u 2010. aasta paiku. Põhjus on paljuski objektiivne – suur osa nendest 2000. aastate alguses allüksuse tasandilt pataljoni staapi edutatud leitnantidest ja kaptenitest olid oma teenistust alustanud 1990. aastatel ohvitseride kiirkursustelt, kus keskhariduse baasil anti esialgu 2-kuuliste, hiljem vist kuni 6-kuuliste kursuste läbi ohvitseride baasväljaõpe. Täitmata ohvitserikohti oli kaitseväes toona palju, aga kulus veel aastaid enne kui alates 1992. aastast korraldatud toonase Riigikaitse Akadeemia n-ö päris ohvitseride kursused hakkasid „toodangut“ ja „massi“ andma. Ideaalis pidid kõik need ilma kõrghariduseta ohvitserid hiljem tsiviilülikoolidest omale vähemalt bakalaureusekraadi omandama, aga suur osa seda erinevatel põhjustel teha ei suutnud, mistõttu nende karjäär takerdus ja seejärel ka lõppes, kui seadusega enam järjekordset „ajapikendust“ ei antud.
Olgu nad siiski nimeliselt ära mainitud – pataljoni ülemaks oli teenistuse esimestel kuudel leitnant Madis Uibopuu, pärast teda kohusetäitjana kapten Andrus Uuspalu. Pataljoni staabiülemaks oli leitnant Omar Jaeski (hiljem koloneliks tõusnud Aivar Jaeski vend), pataljoni S-1 oli Soolind, S-2 Jüri Bachmann, S-3 Rudolf Jeeser, pataljoni pioneeriohvitseriks oli Kustov (tema pioneerikursus oli selline, et pea ükski meie rühma keskharidusega poistest ei suutnud läbida seda kõige lihtsama kategooria minööri eksamit). Nendest nimedest vaid Bachmann ja Jeeser tegid siiski natuke pikema karjääri – esimene Kaitseliidu tagalaülemana ja Lääne maleva juhtkonnas; Jeeser aga logistikasüsteemis, sh Logistikakeskuse ülemana ja Kaitseliidu Viru maleva pealikuna, kuid ka talle sai haridusnõue saatuslikuks.
Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
SÕDURI VARUSTUS
Millegipärast on mulle suhteliselt hästi meelde jäänud see riide- ja individuaalvarustus, mis mulle ja kõigile teistele 2001. aasta septembris teenistust alustanud ajateenijatele välja anti, ja mille seas kuni teenistuse lõpuni enam mingeid muudatusi ei toimunud, välja arvatud muidugi juhtumid, kui kellegi varustuselement pöördumatult katki või kaduma läks. Ajateenija varustuse komplekt koosnes toona järgmistest asjadest:
- Üks tutt-uus suvine vormikomplekt, st püksid, vormijakk (mida toona nimetati vist mõnevõrra ekslikult ’frentšiks’) ja nokamüts. Tegemist oli selleks ajaks n-ö standardiks muutunud vormiga, mis oli sellisena oli Kaitseväes kasutuses kuni 2000. aastate lõpuni, mil järk-järgult mindi üle uue mustri ja lõikega „digivormile“. Selle vormi pükste- ja vormijaki pealõmmeldud taskud olid suletavad n-ö väikeste nööpidega, paguni-aluseid oli üks – vormijaki rinna peal. Tõsi, mõned ajateenijad said ka veel mingisuguse natukene vanema, vahepealse versiooni sellest vormijakist, millel oli lisaks rinnapealsele pagunialusele ka õlakud õlgadel ning parema käise peal nööpidega kinnitatav eraldi alus väeosa embleemi jaoks. Sini-must-valgeid käise-embleeme toona standardina ei väljastatud; neid kandsid toona vaid need kaadrikaitseväelased, kes olid osalenud välismaal rahvusvahelistel õppustel või välismissioonidel.
Seda nn paraadvormiks kutsutud vormikomplekti kanti igapäevases teenistuses väeosas, toimkondades-vahtkondades ning linnaloale minnes. Selle vormi juurde kuulus toona ka paksust tekstiilist vöörihm, mida SBK ajal pidid noorsõdurid kandma praktiliselt alati, kui oma kasarmutoa uksest väljusid ning mida tohtis „maha võtta“ vaid sööklas söömise ajal. Pärast SBK lõppu kanti vöörihma vaid suurematel rivistustel, linnaloale minnes või toimkondades ja vahtkondades. N-ö praktilist väärtust omas see vöörihm vaid väeosa sisevahtkonnas ollesd, mil selle rihma külge kinnitati tääk ning eraldi salvetasku Galili varusalve jaoks.
- Lisaks sellele tutt-uuele suvisele vormile väljastati ka nn taktikavorm, ehk varem juba kasutuses olnud kantud vormipüksid ja -jakk. Seda vormi kanti peamiselt väliõppustel ja metsalaagrites; need vormid olid tihti juba üsna vanad ja äratrööbatud. „Moe“ mõttes oli siin pilt kirjum ning ette võis sattuda igasuguseid põnevaid varem Kaitseväe kasutuses olnud vormijakke ja -pükse. Mina näiteks sain endale taktikavormiks lühikest aega millalgi 1990. aastatel kasutuses olnud ja vist nn pardilaskja-kostüümiks kutsutud vormijaki, millel oli küll Kaitseväe standardne „analooglaik“, kuid mille lõige oli vist maha viksitud Soome või Rootsi välivormidelt – see jakk käis eest kinni mitte nööpidega, vaid tõmblukuga; vormi kraed sai kõrgele ülesse keerata ja lukuga sulgeda, taskuid sai nööpide asemel sulgeda tõmblukkude või krõpsudega. Tuleb tunnistada, et see vorm ei näinud kindlasti nii „esinduslik“ välja kui tavaline suvevorm, kuid välitingimustes oli see märksa funktsionaalsem.
- Nn Soome saapaid väljastati kaks paari – üks tutt-uus paar ja teine, juba kantud paar taktikavormi juurde. Lisaks anti üks paar nn Rootsi kummikuid koos vildist voodriga.
- Talvevorm koosnes vateeritud sisuga pükstest ja „kuftist“, mille oli hallist kunstkarusnahast krae. Samasuguse kunstkarusnahaga oli kaetud ka talvevormi juurde kuuluv läki-läki. Talviseks kandmiseks välitingimustes anti ka nn „kiivri-alune“ müts, mis kujutas endast tegelikult kahepoolset (ühelt poolt must, teiselt poolt valget värvi) maski, mille voodri sai suusamütsiks (st „kiivri alla“) kokku voltida. Eriti tagantjärele tarkusega oli see üsna ebafunktsionaalne peaehe, sest oli üsna paksust materjalist, mille all pea ruttu higistama hakkas, ning mis oma paksuse tõttu tegelikult üsna kehvasti kiivri alla ära mahtus. Huvitaval kombel oli see müts aga vist ajateenijatele-reservväelastele kuuluvas standardvartuses kuni 2010. aastate lõpuni ja on alles vist viimasel ajal asendatud pisut õhemate ja funktsionaalsemate kiivrisukkade ja mütsidega, mis ka päriselt „kiivri alla“ ära mahuvad.
- Talviseks kandmiseks väljastati ka talvine maskeerimisülikond, st valget värvi lohvakad püksid ja kapuutsiga anorakk, mida kanti rohelise riietuse peal. Kindaid anti üks paar villaseid Thinsulate’i sõrmkindaid, mis tegelikult sobisid vaid garnisoniteenistuseks, saades välitingimustes ruttu märjaks ja hakates rebenema-hargnema. Oli ka üks paar mingeid õhukesi sõrmikuid ning mingisugused vanad ja väga kohmakad labakindad.... Ühesõnaga – suur osa ajateenijaid kandis toona välitingimustes pigem mingeid kodunt kaasa võetud tsiviilkindaid.
- Rohelisi puuvillaseid aluspükse anti kokku neli paari – kahed lühikesed ja kahed pikad „trussikud“. Rohelisi T-särke anti kolm tükki – kogu see kraam oli koos sokkidega ka ainukesed asjad, mida teenistuse lõpus tagasi ei korjatud, vaid lasti ajateenijatel koju kaasa viia.
- Soojemat pesust anti kaks rohelist, õhemat sviitrit, mida rahvakeeli „sobla-jobladeks“ või lihtsalt „sobladeks“ kutsuti, samuti üks paksem, tumehalli värvi ja kõrge kaelusega soojem kampsun.
- Nn „vihmakomplekt koosnes paksust kilest traksidega pükstest ning anoraki-tüüpi kapuutsiga jakist ning pidid paralleelselt toimima ka nn ABK-kaitse ülikondadena. Veekindlad olid need vormid tõepoolest, küll aga absoluutselt mittehingavad, mistõttu läks nende vormielemente kandes ükskõik millise ilmaga olemine üsna ruttu niiskeks ja lämbeks.
- Sokke anti palju – vist kokku 6 või 8 paari paksusid, saapa sisse päris hästi klappivaid sokke, samuti kaks paari pakse villaseid sokke, aga miskipärast ka kaks paari üliõhukesi niitsokke, millega ausalt öeldes polnud midagi tarka peale hakata, sest saapa sees kandes läksid need seal ruttu kortsu ja võisid jala üsna ruttu verele hõõruda.
- Välitingimustes söömiseks väljastati kõigile Rootsist abi korras saadud katelokikomplekt koos piiritusepriimusega, samuti sama päritolu kahvli-noa-lusika komplekt. Ka rohelisest plastmassist välipudel kandis mälu järgi „kolme krooni“ kujutist. Olgu öeldud, et need Rootsi söögiriistad on igasuguste tänaste analoogidega võrreldes küll üsna kogukad ja rasked, kuid sarnaselt üsna paljude teiste Rootsi Külma Sõja aegsete relvade ja välisvarustuse elementidega olid need tegelikult üsna hästi läbi mõeldud, vastupidavad ja töökindlad lahendused.
- Välitingimustes ööbimiseks anti igale sõdurile üks telkmantel, roheline poroloonist lebomatt ning üsna paks ja soe, aga ka kokkupakitult väga suurte gabariitidega Rootsi magamiskott. Ükskõik, kuidas seda magamiskotti üritada ka nööridega „kokku pakkida“, oli ta ikka nii suur, et seljakoti sees seda kanda praktiliselt ei saanud – vastasel korral ei mahtunud sinna kotti enam midagi muud. Seetõttu kanti seda suurt „vorsti“ tavaliselt kas telkmantlisse, lebomatti või musta prügikotti mähitult seljakoti peale kinnitatuna.
- Seljakottideks anti kõigile nn Rootsi vanad seljakotid, mis utreeritult kujutasid endast metallraami külge kinnitatud kartulikotte. Mingeid lisa- ja küljetaskuid ja paunasid sellel seljakotil polnud. Selle koti õlarihmad olid üsna kitsad ja hakkasid raskema koorma ja pikema distantsi korral hõõruma, mida paljud ajateenijad leevendasid seeläbi, et õmblesid vanade lebomattide ribad seljakoti õlarihmade külge. Metallist raam aitas kokkuvõttes raske koorma kandmisele kaasa, kuid oli vähemalt alguses samuti ebamugav, harjumatu ja hõõruv. Iseenesest mahtus selle seljakoti sisse enamvähem normaalselt ära kogu see standardvarustus, mida toona oli kohustulik välilaagritesse kaasa võtta (v.a. muidugi see hiiglaslik magamiskott), aga mugavusest ja funktsionaalsusest oli asi väga kaugel.
- Rakmeteks saime endale nn Iisraeli jalaväerakmeteks kutsutud asjad, mis võrreldes tänaste kandesüsteemidega olid väga askeetlikud. Need rakmed koosnesid suhteliselt paksult vateeritud vööst, õhukestest traksidest (millega sai reguleerida seda, kui kõrgel rakmetaskud on), neljast Galili salvetaskust (millest igaüks mahutas kaks salve), veepudelitaskust paremal puusal ja väikesest puhastuspinali taskust vasakul puunal. Ja oligi kõik! Nõukogude päritolu gaasimaski kanti eraldi selleks väljastatud kollast värvi kotikesega üle õla; hädapärast sai nende rakmete külge kokkuvoldituna kinnitada ka Rootsi jalaväelabida (veel üks väga hea Rootsi vigur!), aga kui oli vaja näiteks päevaks Männikule minnes kaasa võtta vahetuspesu, talvejope või katelok, siis tuli kõik need asjad kaasa tassida sellesama eelnevalt kirjeldatud Rootsi seljakotiga.
- Kiivrid olid kõigil Rootsi päritolu teraskiivrid, millega käis kaasas Eesti analooglaiguga kiivrikate ning millele ajateenijad pidid omalt poolt lisama autorehvi sisekummist välja lõigatud kiivrikummi. Mingeid kuuli- või killuveste toona ajateenijatele ei väljastatud ega isegi vist räägitud, et sellised asjad olemas on – kuigi neid oli 1990. aastate algul Iisraeli relvatehinguga vist tegelikult täiesti korralik kogus soetatud. Ainukene kord, kus meile mingid kaitsevestid korraks väljastati, oli teenistuse viimastel nädalatel, mil me Männiku vana tankodroomi territooriumil lahing-granaate käisime heitmas.
Iseenesest hakkasid toona Kaitseväe varustusse jõudma ka esimesed korralikumad, Galvilinda firma poolt ja minu teada brittide kandesüsteemide eeskujul arendatud korralikud jalaväerakmed ja seljakotid, millede puhul oli suur ja paindlik hulk variante, kuidas rakmete ja seljakoti taskutest ja paunadest omale igaks olukorraks vajalik komplekt kokku nikerdada. 2001.-2002. aastal väljastati neid rakmeid ja kotte siiski vaid kaadrikaitseväelastele, aga ka Vahipataljoni NAK-i kuruslastele – aga täpselt vaid NAK-is õppimise ajaks. Kui värsked seerud oma allüksustesse naasid, korjati neilt peened rakmed ära ning anti tagasi ülalkirjeldatud Iisraeli ja Rootsi varustuselemendid.
Kokkuvõttes – võrreldes toonase ajaga on keskmise kaitseväelase isikliku ja riidevarustuse areng tegelikult minu arvates läbi teinud täiesti korraliku arengu, muutudes vaikselt natukene kergemaks, funktsionaalsemaks, materjalidelt kaasaegsemaks, hingavamaks, kiiremini kuivamaks jne. Samas saime meie 25 aastat tagasi nende asjadega oma väljaõppe ja teenistuse täiesti normaalselt läbitud. Ja kui jätta kõrvale kindad, siis mäletan väga vähe juhtumeid, kus – erinevalt tänasest – oleks keegi oma riide- või varustuselemente hakanud täiendama kuskilt kodunt vm sõduripoest soetatud asjadega. Seetõttu – saades muidugi aru, et sõduri varustuselemendid on endiselt toodetud vähempakkumise võitjate poolt – on mul kohati ikkagi üsna imelik kuulata seda hädaldamist tänapäeval Kaitseväe ja Kaitseliidu varustuselementide üle, mis 25 aastat tagasi oleksid meie jaoks endast kujutanud ilmselt luksuse ja funktsionaalsuse tippteoseid.
Lõpetuseks ka pisut n-ö välimajutusvarustusest ja sõidukitest. Välitingimustes majutuseks ja ööbimiseks olid toona pea igaks aastajaks ettenähtud nn Rootsi jaotelk koos maskeerimisvõrkude ja viimaste ülalhoidmiseks ettenähtud teleskoopiliste toigastega. Need telgid ei erine ilmselt pea üldse nendest telkidest, mida Kaitsevägi täna endiselt – tõsi, aina vähenevas mahus – kasutab.
Sõidukite osas oli aga üldine olukord tänasega võrreldes üsna kesine. N-ö igapäevaseks „asjaajamiseks“ ja väiksemate allüksuste transportimiseks oli Vahipataljonis toona kasutada paari vanema mudeli Unimogi ning mõned Nõukogude päritolu ZIL-id ja GAZ-id. Paberite järgi oli igale jalaväekompanii jaole ette nähtud Uniomogi veoauto, kuid neid oli väeosal toona vaid napilt ühe kompanii jagu ning need aeti välja vaid teenistuse teisel poolel allüksuse kursuse käigus, kui oli muuhulgas vaja harjutada kompanii motoriseeritud rännakut jms. Olgu öeldud, et seda said kompaniid ka kordamööda harjutada (kõigile korraga piisavalt masinaid ei jagunud), aga ka siis kippus üldjuhul vähemalt üks „moog“ tee äärde seisma jääma. Seetõttu läbisime enamuse väljaõppest hoopis „päkataksoga“, st 90% juhtudest mindi Männikule kas taktikat harjutama või laskmisi läbiviima jalgsi, mis kokkuvõttes võttis igast väljaõppepäevast ära kaks 45-minutilist õppetundi – üks Männikule minekuks, teine sealt tagasi tulekuks. Sellisel „lähenemisel“ oli siiski kaks väikest plussi – esiteks kulges jalgsirännak Männikule ja tagasi läbi üsna kenade ja rahulike Rahumäe, Nõmme ja Männiku asumite, st oli mingi vaheldus kasarmuseintele ja harjutusvälja okaspuudele. Teiseks andis see üsna hea trenni igasuguste jalgsirännakute puhuks.
Millegipärast on mulle suhteliselt hästi meelde jäänud see riide- ja individuaalvarustus, mis mulle ja kõigile teistele 2001. aasta septembris teenistust alustanud ajateenijatele välja anti, ja mille seas kuni teenistuse lõpuni enam mingeid muudatusi ei toimunud, välja arvatud muidugi juhtumid, kui kellegi varustuselement pöördumatult katki või kaduma läks. Ajateenija varustuse komplekt koosnes toona järgmistest asjadest:
- Üks tutt-uus suvine vormikomplekt, st püksid, vormijakk (mida toona nimetati vist mõnevõrra ekslikult ’frentšiks’) ja nokamüts. Tegemist oli selleks ajaks n-ö standardiks muutunud vormiga, mis oli sellisena oli Kaitseväes kasutuses kuni 2000. aastate lõpuni, mil järk-järgult mindi üle uue mustri ja lõikega „digivormile“. Selle vormi pükste- ja vormijaki pealõmmeldud taskud olid suletavad n-ö väikeste nööpidega, paguni-aluseid oli üks – vormijaki rinna peal. Tõsi, mõned ajateenijad said ka veel mingisuguse natukene vanema, vahepealse versiooni sellest vormijakist, millel oli lisaks rinnapealsele pagunialusele ka õlakud õlgadel ning parema käise peal nööpidega kinnitatav eraldi alus väeosa embleemi jaoks. Sini-must-valgeid käise-embleeme toona standardina ei väljastatud; neid kandsid toona vaid need kaadrikaitseväelased, kes olid osalenud välismaal rahvusvahelistel õppustel või välismissioonidel.
Seda nn paraadvormiks kutsutud vormikomplekti kanti igapäevases teenistuses väeosas, toimkondades-vahtkondades ning linnaloale minnes. Selle vormi juurde kuulus toona ka paksust tekstiilist vöörihm, mida SBK ajal pidid noorsõdurid kandma praktiliselt alati, kui oma kasarmutoa uksest väljusid ning mida tohtis „maha võtta“ vaid sööklas söömise ajal. Pärast SBK lõppu kanti vöörihma vaid suurematel rivistustel, linnaloale minnes või toimkondades ja vahtkondades. N-ö praktilist väärtust omas see vöörihm vaid väeosa sisevahtkonnas ollesd, mil selle rihma külge kinnitati tääk ning eraldi salvetasku Galili varusalve jaoks.
- Lisaks sellele tutt-uuele suvisele vormile väljastati ka nn taktikavorm, ehk varem juba kasutuses olnud kantud vormipüksid ja -jakk. Seda vormi kanti peamiselt väliõppustel ja metsalaagrites; need vormid olid tihti juba üsna vanad ja äratrööbatud. „Moe“ mõttes oli siin pilt kirjum ning ette võis sattuda igasuguseid põnevaid varem Kaitseväe kasutuses olnud vormijakke ja -pükse. Mina näiteks sain endale taktikavormiks lühikest aega millalgi 1990. aastatel kasutuses olnud ja vist nn pardilaskja-kostüümiks kutsutud vormijaki, millel oli küll Kaitseväe standardne „analooglaik“, kuid mille lõige oli vist maha viksitud Soome või Rootsi välivormidelt – see jakk käis eest kinni mitte nööpidega, vaid tõmblukuga; vormi kraed sai kõrgele ülesse keerata ja lukuga sulgeda, taskuid sai nööpide asemel sulgeda tõmblukkude või krõpsudega. Tuleb tunnistada, et see vorm ei näinud kindlasti nii „esinduslik“ välja kui tavaline suvevorm, kuid välitingimustes oli see märksa funktsionaalsem.
- Nn Soome saapaid väljastati kaks paari – üks tutt-uus paar ja teine, juba kantud paar taktikavormi juurde. Lisaks anti üks paar nn Rootsi kummikuid koos vildist voodriga.
- Talvevorm koosnes vateeritud sisuga pükstest ja „kuftist“, mille oli hallist kunstkarusnahast krae. Samasuguse kunstkarusnahaga oli kaetud ka talvevormi juurde kuuluv läki-läki. Talviseks kandmiseks välitingimustes anti ka nn „kiivri-alune“ müts, mis kujutas endast tegelikult kahepoolset (ühelt poolt must, teiselt poolt valget värvi) maski, mille voodri sai suusamütsiks (st „kiivri alla“) kokku voltida. Eriti tagantjärele tarkusega oli see üsna ebafunktsionaalne peaehe, sest oli üsna paksust materjalist, mille all pea ruttu higistama hakkas, ning mis oma paksuse tõttu tegelikult üsna kehvasti kiivri alla ära mahtus. Huvitaval kombel oli see müts aga vist ajateenijatele-reservväelastele kuuluvas standardvartuses kuni 2010. aastate lõpuni ja on alles vist viimasel ajal asendatud pisut õhemate ja funktsionaalsemate kiivrisukkade ja mütsidega, mis ka päriselt „kiivri alla“ ära mahuvad.
- Talviseks kandmiseks väljastati ka talvine maskeerimisülikond, st valget värvi lohvakad püksid ja kapuutsiga anorakk, mida kanti rohelise riietuse peal. Kindaid anti üks paar villaseid Thinsulate’i sõrmkindaid, mis tegelikult sobisid vaid garnisoniteenistuseks, saades välitingimustes ruttu märjaks ja hakates rebenema-hargnema. Oli ka üks paar mingeid õhukesi sõrmikuid ning mingisugused vanad ja väga kohmakad labakindad.... Ühesõnaga – suur osa ajateenijaid kandis toona välitingimustes pigem mingeid kodunt kaasa võetud tsiviilkindaid.
- Rohelisi puuvillaseid aluspükse anti kokku neli paari – kahed lühikesed ja kahed pikad „trussikud“. Rohelisi T-särke anti kolm tükki – kogu see kraam oli koos sokkidega ka ainukesed asjad, mida teenistuse lõpus tagasi ei korjatud, vaid lasti ajateenijatel koju kaasa viia.
- Soojemat pesust anti kaks rohelist, õhemat sviitrit, mida rahvakeeli „sobla-jobladeks“ või lihtsalt „sobladeks“ kutsuti, samuti üks paksem, tumehalli värvi ja kõrge kaelusega soojem kampsun.
- Nn „vihmakomplekt koosnes paksust kilest traksidega pükstest ning anoraki-tüüpi kapuutsiga jakist ning pidid paralleelselt toimima ka nn ABK-kaitse ülikondadena. Veekindlad olid need vormid tõepoolest, küll aga absoluutselt mittehingavad, mistõttu läks nende vormielemente kandes ükskõik millise ilmaga olemine üsna ruttu niiskeks ja lämbeks.
- Sokke anti palju – vist kokku 6 või 8 paari paksusid, saapa sisse päris hästi klappivaid sokke, samuti kaks paari pakse villaseid sokke, aga miskipärast ka kaks paari üliõhukesi niitsokke, millega ausalt öeldes polnud midagi tarka peale hakata, sest saapa sees kandes läksid need seal ruttu kortsu ja võisid jala üsna ruttu verele hõõruda.
- Välitingimustes söömiseks väljastati kõigile Rootsist abi korras saadud katelokikomplekt koos piiritusepriimusega, samuti sama päritolu kahvli-noa-lusika komplekt. Ka rohelisest plastmassist välipudel kandis mälu järgi „kolme krooni“ kujutist. Olgu öeldud, et need Rootsi söögiriistad on igasuguste tänaste analoogidega võrreldes küll üsna kogukad ja rasked, kuid sarnaselt üsna paljude teiste Rootsi Külma Sõja aegsete relvade ja välisvarustuse elementidega olid need tegelikult üsna hästi läbi mõeldud, vastupidavad ja töökindlad lahendused.
- Välitingimustes ööbimiseks anti igale sõdurile üks telkmantel, roheline poroloonist lebomatt ning üsna paks ja soe, aga ka kokkupakitult väga suurte gabariitidega Rootsi magamiskott. Ükskõik, kuidas seda magamiskotti üritada ka nööridega „kokku pakkida“, oli ta ikka nii suur, et seljakoti sees seda kanda praktiliselt ei saanud – vastasel korral ei mahtunud sinna kotti enam midagi muud. Seetõttu kanti seda suurt „vorsti“ tavaliselt kas telkmantlisse, lebomatti või musta prügikotti mähitult seljakoti peale kinnitatuna.
- Seljakottideks anti kõigile nn Rootsi vanad seljakotid, mis utreeritult kujutasid endast metallraami külge kinnitatud kartulikotte. Mingeid lisa- ja küljetaskuid ja paunasid sellel seljakotil polnud. Selle koti õlarihmad olid üsna kitsad ja hakkasid raskema koorma ja pikema distantsi korral hõõruma, mida paljud ajateenijad leevendasid seeläbi, et õmblesid vanade lebomattide ribad seljakoti õlarihmade külge. Metallist raam aitas kokkuvõttes raske koorma kandmisele kaasa, kuid oli vähemalt alguses samuti ebamugav, harjumatu ja hõõruv. Iseenesest mahtus selle seljakoti sisse enamvähem normaalselt ära kogu see standardvarustus, mida toona oli kohustulik välilaagritesse kaasa võtta (v.a. muidugi see hiiglaslik magamiskott), aga mugavusest ja funktsionaalsusest oli asi väga kaugel.
- Rakmeteks saime endale nn Iisraeli jalaväerakmeteks kutsutud asjad, mis võrreldes tänaste kandesüsteemidega olid väga askeetlikud. Need rakmed koosnesid suhteliselt paksult vateeritud vööst, õhukestest traksidest (millega sai reguleerida seda, kui kõrgel rakmetaskud on), neljast Galili salvetaskust (millest igaüks mahutas kaks salve), veepudelitaskust paremal puusal ja väikesest puhastuspinali taskust vasakul puunal. Ja oligi kõik! Nõukogude päritolu gaasimaski kanti eraldi selleks väljastatud kollast värvi kotikesega üle õla; hädapärast sai nende rakmete külge kokkuvoldituna kinnitada ka Rootsi jalaväelabida (veel üks väga hea Rootsi vigur!), aga kui oli vaja näiteks päevaks Männikule minnes kaasa võtta vahetuspesu, talvejope või katelok, siis tuli kõik need asjad kaasa tassida sellesama eelnevalt kirjeldatud Rootsi seljakotiga.
- Kiivrid olid kõigil Rootsi päritolu teraskiivrid, millega käis kaasas Eesti analooglaiguga kiivrikate ning millele ajateenijad pidid omalt poolt lisama autorehvi sisekummist välja lõigatud kiivrikummi. Mingeid kuuli- või killuveste toona ajateenijatele ei väljastatud ega isegi vist räägitud, et sellised asjad olemas on – kuigi neid oli 1990. aastate algul Iisraeli relvatehinguga vist tegelikult täiesti korralik kogus soetatud. Ainukene kord, kus meile mingid kaitsevestid korraks väljastati, oli teenistuse viimastel nädalatel, mil me Männiku vana tankodroomi territooriumil lahing-granaate käisime heitmas.
Iseenesest hakkasid toona Kaitseväe varustusse jõudma ka esimesed korralikumad, Galvilinda firma poolt ja minu teada brittide kandesüsteemide eeskujul arendatud korralikud jalaväerakmed ja seljakotid, millede puhul oli suur ja paindlik hulk variante, kuidas rakmete ja seljakoti taskutest ja paunadest omale igaks olukorraks vajalik komplekt kokku nikerdada. 2001.-2002. aastal väljastati neid rakmeid ja kotte siiski vaid kaadrikaitseväelastele, aga ka Vahipataljoni NAK-i kuruslastele – aga täpselt vaid NAK-is õppimise ajaks. Kui värsked seerud oma allüksustesse naasid, korjati neilt peened rakmed ära ning anti tagasi ülalkirjeldatud Iisraeli ja Rootsi varustuselemendid.
Kokkuvõttes – võrreldes toonase ajaga on keskmise kaitseväelase isikliku ja riidevarustuse areng tegelikult minu arvates läbi teinud täiesti korraliku arengu, muutudes vaikselt natukene kergemaks, funktsionaalsemaks, materjalidelt kaasaegsemaks, hingavamaks, kiiremini kuivamaks jne. Samas saime meie 25 aastat tagasi nende asjadega oma väljaõppe ja teenistuse täiesti normaalselt läbitud. Ja kui jätta kõrvale kindad, siis mäletan väga vähe juhtumeid, kus – erinevalt tänasest – oleks keegi oma riide- või varustuselemente hakanud täiendama kuskilt kodunt vm sõduripoest soetatud asjadega. Seetõttu – saades muidugi aru, et sõduri varustuselemendid on endiselt toodetud vähempakkumise võitjate poolt – on mul kohati ikkagi üsna imelik kuulata seda hädaldamist tänapäeval Kaitseväe ja Kaitseliidu varustuselementide üle, mis 25 aastat tagasi oleksid meie jaoks endast kujutanud ilmselt luksuse ja funktsionaalsuse tippteoseid.
Lõpetuseks ka pisut n-ö välimajutusvarustusest ja sõidukitest. Välitingimustes majutuseks ja ööbimiseks olid toona pea igaks aastajaks ettenähtud nn Rootsi jaotelk koos maskeerimisvõrkude ja viimaste ülalhoidmiseks ettenähtud teleskoopiliste toigastega. Need telgid ei erine ilmselt pea üldse nendest telkidest, mida Kaitsevägi täna endiselt – tõsi, aina vähenevas mahus – kasutab.
Sõidukite osas oli aga üldine olukord tänasega võrreldes üsna kesine. N-ö igapäevaseks „asjaajamiseks“ ja väiksemate allüksuste transportimiseks oli Vahipataljonis toona kasutada paari vanema mudeli Unimogi ning mõned Nõukogude päritolu ZIL-id ja GAZ-id. Paberite järgi oli igale jalaväekompanii jaole ette nähtud Uniomogi veoauto, kuid neid oli väeosal toona vaid napilt ühe kompanii jagu ning need aeti välja vaid teenistuse teisel poolel allüksuse kursuse käigus, kui oli muuhulgas vaja harjutada kompanii motoriseeritud rännakut jms. Olgu öeldud, et seda said kompaniid ka kordamööda harjutada (kõigile korraga piisavalt masinaid ei jagunud), aga ka siis kippus üldjuhul vähemalt üks „moog“ tee äärde seisma jääma. Seetõttu läbisime enamuse väljaõppest hoopis „päkataksoga“, st 90% juhtudest mindi Männikule kas taktikat harjutama või laskmisi läbiviima jalgsi, mis kokkuvõttes võttis igast väljaõppepäevast ära kaks 45-minutilist õppetundi – üks Männikule minekuks, teine sealt tagasi tulekuks. Sellisel „lähenemisel“ oli siiski kaks väikest plussi – esiteks kulges jalgsirännak Männikule ja tagasi läbi üsna kenade ja rahulike Rahumäe, Nõmme ja Männiku asumite, st oli mingi vaheldus kasarmuseintele ja harjutusvälja okaspuudele. Teiseks andis see üsna hea trenni igasuguste jalgsirännakute puhuks.
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
RELVASTUS
Praktiliselt ainsaks standard-automaadiks oli toona Kaitseväes Iisraelist 1993. aasta relvatehinguga soetatud automaadid Galil. 1990. aastatel paljudes kohtades veel paralleelselt kasutuses olnud Hiina ja Rumeenia päritolu Kalašnikovid olid selleks ajaks antud Kaitseliidule, samuti oli neid vist veel kasutuses Siseministeeriumi relvastatud üksustes, st piirivalves ja päästekompaniides. Rootsist abi korras saadud AK-4 automaadid ja KSP-58 kuulipildujad hakkasid Eestisse jõudma vist alles 2002. aastal.
Niisiis anti kõigile toona teenistust alustanud ajateenijatele SBK alguses oma kinnistatud teenistusrelvaks 5,56mm Galil AR, ehk siis Galili tavaline jalaväevariant. Lühema vintrauaga SAR-id olid toona ettenähtud vaid kaadrikaitseväelastele, samuti vist ka 2002. aasta jaanuaris teenistust alustanud SP-kompaniile. Harkjala ja kandekäepidemega Galil ARM-e anti meie väeosas vaid C-kompaniile, vist jaoülema abide teenistusrelvadeks. Galil AR-iga käis toona kaasas suhteliselt lai, auto turvavööga sarnasest materjalist kanderihm, mida andis kompunnida ka nn patrullrihmaks; samuti väikesesse, sigaretipaki suurusesse plastmassist karpi mahtuv puhastuskomplekt, mis koosnes puhastuspintslist, õlipudelist ja puhastusnöörist.
Pärast SBK-le järgnenud erialakursust ja lõplike ametikohtade määramist anti välja ka nn erialarelvad – kuulipildujad MG-3, TT-granaadiheitjad M-69 (RPG-7 Hiina koopia) ning Carl-Gustaf-id – viimased olid vanad, vist pea 14 kilogrammi kaaluvad ja pea täielikult terasest valmistatud M2 mudelid. Nagu eespool öeldud, oli jalaväerühma struktuur selline, et 1.-3. jaos oli igaühes üks KP-paar ja üks TT-paar M-69tega, 4. jaos oli aga kaks KP-paari ja kaks TT-paari „Carl-Gustafitega“. Ilmselt kõige „õnnetumas“ seisus olidki need kaks „kustimeest“, kes pidid pea igas olukorras lisaks oma 14-kilosele granaadeiheitjale kaasas kandma ka u 4-kilost Galili. Üsna arusaadavalt valiti meil kustimeesteks kahemeetrised ja tursked kolged, Eesti noortekoondise korvpallurid.
Minu „osaks“ langes u 11,5 kilogrammi (ilma laskemoonata) kaaluv MG-3, mille igapäevane kandmine ja sellega ringi põrkamine (pärast eelnevat u 4-kuulist Galili kandmist) oli esimese paari nädala jooksul üsna kurnav – aga varsti harjust täiesti ära. Teatud mõttes oligi „kulla-mehe“ elu selle võrra kergem, et tema pidi endaga kaasas tassima vaid ühte kuulipildujat ja korraga võibolla u 100-padrunit lintidesse laetud laskemoona, samas kui TT-mehed pidid jahmerdama korraga nii automaadi ja „solgitoruga“, KP-abid aga pidid peale passima, et lisaks oma automaadile ka lindikasti ja varuvintrauda kuskile maha ei unustaks.
Ajateenijatele väljastatud MG-3 komplekt koosneski toona vaid ühest varuvintrauast (kitsa ja lühikese present-rihmaga kaasas kantavas plekk-vutlaris), ühest lindikastist mitmete 50-ste lintidege. Kuulipilduri jaoks leidus seal lindikastis ka nahast taskus tagavara-lukk, asbestist väikene lapikene ülekuumenendu vintraua või relvaluku vahetamist ning üks spetsiaalne tööriist, mis oli abiks MG-3 luku ühe konkreetse elemendi lahtivõtmisel ja kokkupanekul. Kuna seda nahktaskut polnud aga võimalik Iisraeli rakmete külge kinnitada (rääkimatagi sellest, et kuulipilduritele oleks ette nähtud mingid eraldi, spetsiaalselt kullameestele mõeldud rakmed vm kandesüsteemid), kandsid kõik kuulipildurid neid lukke, tööriistasid ja lapikesi Galili salvetaskutes. Parajat „pornot“ kujutas endast ka MG-3 standardne, suhteliselt lühikene ja kitsas nahast kanderihm, mis ükskõik mis asendis kandes hakkas üsna ruttu õlga ja kaela hõõruma – ja mis oli tegelikult ka vist üheks peamiseks põhjuseks, miks Saksa kuulipildurid Teises maailmasõjas kui ka nende Eesti „kolleegid“ 2000. aastate alguses kandsid seda relva igal võimalusel hoopis õla peal nagu ehitustööline lauajuppi või talumees sõnnikuharki. N-ö lahinguolukorras ei läinud selline kandmisviis aga mitte – siis pidi relv olema (enne lamades laskeasendit võttes) käel, suunaga oletatava vaenlase suunas, mistõttu õppisid meie kuulipildurid üsna ruttu asendama seda nahast vitsa Galili kanderihgmaga, mis tuli ühest ostast lihtsalt siduda ümber MG-3 kaba (püstolkäepideme ning kaba „nukkide“ vahele) ning teisest otsast kinnitada kanderihma karabiiniga ühe MG-3 raami eesmise õhutusava külge. Mingeid linditrumleid meil toona polnud, mistõttu lahing- või paukmoona kasutamise korral lohises iga MG-3 küljes üks 50-padruniline lint. Pikem lint polnud enam kuidagi praktiline, ülejäänud lindid olid KP-abi käes lindikastis.
Kuna toonane Vahipataljoni A-kompanii täitis teatavasti ka presidendi kantselei valve ja -tseremoniaalülesandeid, sai iga ajateenija pärast SBK-d ja tseremoniaalõppe läbimist ka USA päritolu 7,62mm poolautomaatpüssi M-14. See olemuslikult üsna vanamoeline ja kohmakas (uuemate automaatidega võrreldes) nn battle-rifle oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses lühikest aega olnud USA relvajõudude standardrelvaks, kuid vahetati siis ruttu ümber 5,56mm M-16 automaatide vastu. Eestile andis USA 1990. aastate lõpus reservarmee relvastamiseks neid poolautomaate kokku vist 40 000 tükki, kuid praktikas jäid need relvad pea eranditult vaid tseremoniaalrelvadena kasutusse.
Kuigi see „püss“ oli võrreldes Galiliga vanamoodne, raske, kohmakas ja ka pisut tülikam lahti võtta-kokku panna, olid sellel relval siiski mõned päris huvitavad ja head omadused. Esiteks – selle püssi metallosad olid valmistatud mingist väga huvitavast sulamist (relvaseptsid oskavad vajadusel vast täpsustada), mis praktiliselt ei tahmunud, st ei vajanud pärast laskmist põhjalikku puhastamist; samuti ei vajanud see relv praktiliselt üldse õlitamist (see oli sisuliselt keelatud). Teiseks – vaatamata tugevamale tagasilöögile oli sellest relvast (vähemalt tiirus) lasta kuidagi väga mugav ja väga-väga täpne.
Hoopis teistsuguse „kvaliteediga“ olid aga nende püsside juurde käivad tseremoniaal-täägid, mis „päristääkidest“ erinesid selle poolest, et olid kaetud mingi läikiva emailiga. Need täägid olid päris kindlasti valmistatud mingisuguse kodumaise vähemapakkumise võitja poolt, sest email kippus vaikselt kooruma, täägid ise logisesid igatepidi (aga kaugelt vaadates nägid ilusad välja!). Rahvakeeli kutsuti neid tääke „võinugadeks“ ning Kadrioru vahtkonnas olles oli kombeks neid tääke ka kasutada väeosast saadetud toidukomplektide võikuubikute leiva-saia peale määrimiseks, mis väidetavalt tääkidele veel parema läike andsid.
Kokkuvõttes oligi nii, et kõikidel A-kompanii toonastel ajateenijatel oli oma nimele väljastatud kaks, teatud juhtudel lausa kolm erinevat teenistusrelva – Galil ja M-14, erialameestel ka kuuliprits või TT-granaadiheitja. St minul kui jao kuulipilduril oli kolm relva, milledest kõigist ka pärast allüksuse kursuse algust regulaarselt laskmas või vahtkonnas käidi.
Laskmistest nii palju, et kui SBK ajal saime vaid Galilist kahel korral lasta peotäie padruneid, siis teenistuse teises pooles saime lasta toonase aja kohta vist üsna palju. Kui alati mitte just igal nädalal, siis ülenädala kindlasti käisime Männikul kas lahinglaskmiste alal n-ö jao lahinglaskmisi tegemas, või siis 100m või 300m tiirus laskeharjutusi tegemas; või paaril korral ka nt M-14 vahtkonnarelvi uuesti sisse laskmas. Kuulipildujast sain mina jao kuulipildurina lahinglaskmistel tavaliselt ära lasta oma 200 padrunit. Ühesõnaga – lasta saime üsna tihti ja üsna korraliku koguse padruneid korraga, nii et laskmise vähesuse all kurta keegi lõpuks enam ei saanud – vastupidi, põhjalikult äratahmunud relvade küürimine hakkas lõpuks lausa tüütavaks muutuma, kuna toona polnud kasutada või siis ei lubatud kasutada tervet rida „nippe“, mida hiljem täiesti normaalseks peeti, nagu nt relvade pesemine kraani all vms võtted. Mingitest igas kasarmukoridoris looklevatest suruõhupritsidest ei osanud me isegi und näha.
Märka lahjem lugu oli aga paukmoonaga. Neid anti n-ö tavaliste taktkikaliste harjutuste käigus heal juhul välja näpuotsaga, nt kümmekond padrunit nii automaaturile kui kuulipildurile (millest MG-3-le jagus kolmeks väga lühikeseks valanguks), mistõttu peamiseks imitatsioonimoonaks oli „tatimoon“ ehk siis tavalistel laskuritel hüüatused „lask-lask!“ ja kuulipilduritel „valang-valang!“. Käsigranaadi plahvatust imiteeriti tavaliselt röögatusega „türrraki!“
Praktiliselt ainsaks standard-automaadiks oli toona Kaitseväes Iisraelist 1993. aasta relvatehinguga soetatud automaadid Galil. 1990. aastatel paljudes kohtades veel paralleelselt kasutuses olnud Hiina ja Rumeenia päritolu Kalašnikovid olid selleks ajaks antud Kaitseliidule, samuti oli neid vist veel kasutuses Siseministeeriumi relvastatud üksustes, st piirivalves ja päästekompaniides. Rootsist abi korras saadud AK-4 automaadid ja KSP-58 kuulipildujad hakkasid Eestisse jõudma vist alles 2002. aastal.
Niisiis anti kõigile toona teenistust alustanud ajateenijatele SBK alguses oma kinnistatud teenistusrelvaks 5,56mm Galil AR, ehk siis Galili tavaline jalaväevariant. Lühema vintrauaga SAR-id olid toona ettenähtud vaid kaadrikaitseväelastele, samuti vist ka 2002. aasta jaanuaris teenistust alustanud SP-kompaniile. Harkjala ja kandekäepidemega Galil ARM-e anti meie väeosas vaid C-kompaniile, vist jaoülema abide teenistusrelvadeks. Galil AR-iga käis toona kaasas suhteliselt lai, auto turvavööga sarnasest materjalist kanderihm, mida andis kompunnida ka nn patrullrihmaks; samuti väikesesse, sigaretipaki suurusesse plastmassist karpi mahtuv puhastuskomplekt, mis koosnes puhastuspintslist, õlipudelist ja puhastusnöörist.
Pärast SBK-le järgnenud erialakursust ja lõplike ametikohtade määramist anti välja ka nn erialarelvad – kuulipildujad MG-3, TT-granaadiheitjad M-69 (RPG-7 Hiina koopia) ning Carl-Gustaf-id – viimased olid vanad, vist pea 14 kilogrammi kaaluvad ja pea täielikult terasest valmistatud M2 mudelid. Nagu eespool öeldud, oli jalaväerühma struktuur selline, et 1.-3. jaos oli igaühes üks KP-paar ja üks TT-paar M-69tega, 4. jaos oli aga kaks KP-paari ja kaks TT-paari „Carl-Gustafitega“. Ilmselt kõige „õnnetumas“ seisus olidki need kaks „kustimeest“, kes pidid pea igas olukorras lisaks oma 14-kilosele granaadeiheitjale kaasas kandma ka u 4-kilost Galili. Üsna arusaadavalt valiti meil kustimeesteks kahemeetrised ja tursked kolged, Eesti noortekoondise korvpallurid.
Minu „osaks“ langes u 11,5 kilogrammi (ilma laskemoonata) kaaluv MG-3, mille igapäevane kandmine ja sellega ringi põrkamine (pärast eelnevat u 4-kuulist Galili kandmist) oli esimese paari nädala jooksul üsna kurnav – aga varsti harjust täiesti ära. Teatud mõttes oligi „kulla-mehe“ elu selle võrra kergem, et tema pidi endaga kaasas tassima vaid ühte kuulipildujat ja korraga võibolla u 100-padrunit lintidesse laetud laskemoona, samas kui TT-mehed pidid jahmerdama korraga nii automaadi ja „solgitoruga“, KP-abid aga pidid peale passima, et lisaks oma automaadile ka lindikasti ja varuvintrauda kuskile maha ei unustaks.
Ajateenijatele väljastatud MG-3 komplekt koosneski toona vaid ühest varuvintrauast (kitsa ja lühikese present-rihmaga kaasas kantavas plekk-vutlaris), ühest lindikastist mitmete 50-ste lintidege. Kuulipilduri jaoks leidus seal lindikastis ka nahast taskus tagavara-lukk, asbestist väikene lapikene ülekuumenendu vintraua või relvaluku vahetamist ning üks spetsiaalne tööriist, mis oli abiks MG-3 luku ühe konkreetse elemendi lahtivõtmisel ja kokkupanekul. Kuna seda nahktaskut polnud aga võimalik Iisraeli rakmete külge kinnitada (rääkimatagi sellest, et kuulipilduritele oleks ette nähtud mingid eraldi, spetsiaalselt kullameestele mõeldud rakmed vm kandesüsteemid), kandsid kõik kuulipildurid neid lukke, tööriistasid ja lapikesi Galili salvetaskutes. Parajat „pornot“ kujutas endast ka MG-3 standardne, suhteliselt lühikene ja kitsas nahast kanderihm, mis ükskõik mis asendis kandes hakkas üsna ruttu õlga ja kaela hõõruma – ja mis oli tegelikult ka vist üheks peamiseks põhjuseks, miks Saksa kuulipildurid Teises maailmasõjas kui ka nende Eesti „kolleegid“ 2000. aastate alguses kandsid seda relva igal võimalusel hoopis õla peal nagu ehitustööline lauajuppi või talumees sõnnikuharki. N-ö lahinguolukorras ei läinud selline kandmisviis aga mitte – siis pidi relv olema (enne lamades laskeasendit võttes) käel, suunaga oletatava vaenlase suunas, mistõttu õppisid meie kuulipildurid üsna ruttu asendama seda nahast vitsa Galili kanderihgmaga, mis tuli ühest ostast lihtsalt siduda ümber MG-3 kaba (püstolkäepideme ning kaba „nukkide“ vahele) ning teisest otsast kinnitada kanderihma karabiiniga ühe MG-3 raami eesmise õhutusava külge. Mingeid linditrumleid meil toona polnud, mistõttu lahing- või paukmoona kasutamise korral lohises iga MG-3 küljes üks 50-padruniline lint. Pikem lint polnud enam kuidagi praktiline, ülejäänud lindid olid KP-abi käes lindikastis.
Kuna toonane Vahipataljoni A-kompanii täitis teatavasti ka presidendi kantselei valve ja -tseremoniaalülesandeid, sai iga ajateenija pärast SBK-d ja tseremoniaalõppe läbimist ka USA päritolu 7,62mm poolautomaatpüssi M-14. See olemuslikult üsna vanamoeline ja kohmakas (uuemate automaatidega võrreldes) nn battle-rifle oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses lühikest aega olnud USA relvajõudude standardrelvaks, kuid vahetati siis ruttu ümber 5,56mm M-16 automaatide vastu. Eestile andis USA 1990. aastate lõpus reservarmee relvastamiseks neid poolautomaate kokku vist 40 000 tükki, kuid praktikas jäid need relvad pea eranditult vaid tseremoniaalrelvadena kasutusse.
Kuigi see „püss“ oli võrreldes Galiliga vanamoodne, raske, kohmakas ja ka pisut tülikam lahti võtta-kokku panna, olid sellel relval siiski mõned päris huvitavad ja head omadused. Esiteks – selle püssi metallosad olid valmistatud mingist väga huvitavast sulamist (relvaseptsid oskavad vajadusel vast täpsustada), mis praktiliselt ei tahmunud, st ei vajanud pärast laskmist põhjalikku puhastamist; samuti ei vajanud see relv praktiliselt üldse õlitamist (see oli sisuliselt keelatud). Teiseks – vaatamata tugevamale tagasilöögile oli sellest relvast (vähemalt tiirus) lasta kuidagi väga mugav ja väga-väga täpne.
Hoopis teistsuguse „kvaliteediga“ olid aga nende püsside juurde käivad tseremoniaal-täägid, mis „päristääkidest“ erinesid selle poolest, et olid kaetud mingi läikiva emailiga. Need täägid olid päris kindlasti valmistatud mingisuguse kodumaise vähemapakkumise võitja poolt, sest email kippus vaikselt kooruma, täägid ise logisesid igatepidi (aga kaugelt vaadates nägid ilusad välja!). Rahvakeeli kutsuti neid tääke „võinugadeks“ ning Kadrioru vahtkonnas olles oli kombeks neid tääke ka kasutada väeosast saadetud toidukomplektide võikuubikute leiva-saia peale määrimiseks, mis väidetavalt tääkidele veel parema läike andsid.
Kokkuvõttes oligi nii, et kõikidel A-kompanii toonastel ajateenijatel oli oma nimele väljastatud kaks, teatud juhtudel lausa kolm erinevat teenistusrelva – Galil ja M-14, erialameestel ka kuuliprits või TT-granaadiheitja. St minul kui jao kuulipilduril oli kolm relva, milledest kõigist ka pärast allüksuse kursuse algust regulaarselt laskmas või vahtkonnas käidi.
Laskmistest nii palju, et kui SBK ajal saime vaid Galilist kahel korral lasta peotäie padruneid, siis teenistuse teises pooles saime lasta toonase aja kohta vist üsna palju. Kui alati mitte just igal nädalal, siis ülenädala kindlasti käisime Männikul kas lahinglaskmiste alal n-ö jao lahinglaskmisi tegemas, või siis 100m või 300m tiirus laskeharjutusi tegemas; või paaril korral ka nt M-14 vahtkonnarelvi uuesti sisse laskmas. Kuulipildujast sain mina jao kuulipildurina lahinglaskmistel tavaliselt ära lasta oma 200 padrunit. Ühesõnaga – lasta saime üsna tihti ja üsna korraliku koguse padruneid korraga, nii et laskmise vähesuse all kurta keegi lõpuks enam ei saanud – vastupidi, põhjalikult äratahmunud relvade küürimine hakkas lõpuks lausa tüütavaks muutuma, kuna toona polnud kasutada või siis ei lubatud kasutada tervet rida „nippe“, mida hiljem täiesti normaalseks peeti, nagu nt relvade pesemine kraani all vms võtted. Mingitest igas kasarmukoridoris looklevatest suruõhupritsidest ei osanud me isegi und näha.
Märka lahjem lugu oli aga paukmoonaga. Neid anti n-ö tavaliste taktkikaliste harjutuste käigus heal juhul välja näpuotsaga, nt kümmekond padrunit nii automaaturile kui kuulipildurile (millest MG-3-le jagus kolmeks väga lühikeseks valanguks), mistõttu peamiseks imitatsioonimoonaks oli „tatimoon“ ehk siis tavalistel laskuritel hüüatused „lask-lask!“ ja kuulipilduritel „valang-valang!“. Käsigranaadi plahvatust imiteeriti tavaliselt röögatusega „türrraki!“
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
Seisin selsamal "üritusel" ÜVP lipuga need 45 minutit tervituseks valvel ära. Raske lipuga tuulisel lennuväljal...too Hiina kolmetahulise tikuga karabiin oli selle kõrval lapsemäng. Ja vahtkonna ülemaks oli - kui ma ei eksi - keegi leitnant Toomas Ilves. Siuke üldiselt lõbus - hõkk - sell oli.Sakamoto kirjutas: ↑28 Aug, 2025 11:08 Kas keegi mäletab (võttis osa) või on kuulnud, sellest Vahipataljoni au vahtkonna, Rooma paavsti J. Paulus II vastuvõtust Tallinna lennuväljal 1993 a. sept. Nimelt seal siis toimus auvahtkonna-ülema apsaka tõttu mitteametlik "maailmarekord" relvaga valves seismisega (relva hoitakse ülestõstetuna enda ees). Seisti mingi 40+ min. kuna vahtkonna ülem unustas anda käskluse vabalt
peale paavsti ja presidendi tervitus jalutuskäiku. Ja nii seisti kogu L. Mere ja J. Pauluse kõnede ajal
Imekaunis! Raha eest teen kõike, mida härrad soovivad...
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
Viimases Sõdurilehes (17.09.25) on teemakohane artikkel "Ajateenistus 10 000 päeva tagasi". Kellel võimalik võiks siia skännida või lingi panna.
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
„NÄLJALAAGER“
Nagu eespool lubatud, jagan nüüd oma mälestusi ka nn „näljalaagrist“, mille ametlik nimetus oli vist midagi stiilis „üle-elamiskursus“ vms, ning mis 2000. aastate esimeses pooles oli minu teada kõikides väeosades SBK lahutamatuks osaks. Täna sellist väljaõpet minu arusaamist pidi enam standardina kõikidele ajateenijatele ei korraldata, erandiks on võibolla vaid mingid rekke-üksused ja Erioperatsioonide Väejuhatuse ajateenijad. Miks see kursus väljaõppeakavadest välja võeti, ei oska ma täpselt öelda.
Kursus ise oli kokku u 4,5 päeva pikkune ning selle viisid läbi mitte Üksik-Vahipataljoni enda kaadrikaitseväelased, vaid mingisugune eraldi instruktorite lendsalk, mis koosnes 2 või kolmest allohvitserist, kellest üks oli – kui mälu mindi ei peta – ka laiemalt tuntud veebel Riho Kurisoo, a.k.a „Kurikas“. Meie, A-kompanii uutele ajateenijatele viidi see kursus suht-koht SBK kesksel, st oktoobri viimastel päevadel enne n-ö tavalisse pikemasse välilaagrisse siirdumist.
Kursus algas esmaspäeval väeosas n-ö teoreetilise osaga, mil spordisaali kokku aetud u 100 noorsõdurile instruktorid esmalt rasketes oludes ellujäämise, toitumise, vedelikutarbimise, lõksude ehitamise jms teoreetilisi tarkuseid jagasid. Samuti käis sinna juurde teoreetiline jutt sellest, kuidas käituda vangilangemise korral ja kuidas ennast ülekuulamisel ülal pidada (avaldada tohib vaid oma nime, auastme ja isikukoodi jne).
Päeva teisel pooles algasid „praktilised“ ettevalmistused „näljalaagrisse siirdumiseks“, mis esmajoones tähendas käepärastest vahenditest seljakoti kokkunikerdamist. Selle jaoks sai iga sõdur kolm umbes meetri-pikkust puidust roigast, ühe valgest plastmass-kangast nn suhkrukoti (ehitusel kasutati selliseid kotte toona ehitusprahi hoonetest väljatassimiseks) ning terve rulli 100-liitriseid musti prügikotte. Koti nikerdamine käis nii: prügikotid tuli rebida või lõigata pikkadeks kitsasteks ribadest, milledest tuli punuda päris mitu head meetrit „köit“. Kolme puupulga otstesse tuli üsna nüri ehitusnoaga uuristada tapid, et pulkadest saaks moodustada kolmnurga kujulise raami. Raami alumistesse ostadesse tuli paigutada valge suhkrukoti alumised nurgad, ülemisse nurka aga kotisuu, ning seejärel tuli kogu see kaadervärk kilest köiega niimoodi kokku siduda, et kolmnurga otsas ja kott selle raami küljes püsiksid ning musta köit jaguks veel kaheks seljakoti õlarihmaks.
Sinna kotti pidi siis ära mahtuma see osa kaasalubatud isiklikust varustusest, mida parjasti selga ei aetud. Meie läksime laagrisse järgmise varustusega: taktikavorm, kampsun, talvejope soe vooder, vihmaülikond- ja püksid, telkmantel, kiivrialune müts ning jalga kummikud; soovi korral mingi kogus puhast pesu ja sokke. Oligi kõik – lebomatid, magamiskotid, varusaapad jms jäi kõik kasarmusse. Arvestades seda, et oli oktoobri lõpp ja õhutemperatuur hakkas öösiti nullile lähenema, ei olnud seda kaasavõetavat kraami just ülemäära palju. „Ärevust“ lisas veel asjaolu, et meie jaoks kujunes see „näljalaagres“ üldse esimeseks välilaagriks, nt C-kompanii võitlejad läksid sellesse laagrisse nädal või kaks pärast meid, kahe tavalise välilaagri nädala vahepeal.
Laagrisse-mineku eelõhtul tabas halb üllatus ka meie kompanii „drillseersante“, kellel olid käsil juba viimased teenistusnädalad ja kes olid oma näljalaagri juba teenistuse alguses läbi teinud, ega olnud seetõttu absoluutselt arvestanud sellega, et ka neil kästakse laagrisse kaasa tulla. Veel halvemaks üllatuseks oli see, et mingil põhjusel keelati ka neil ära oma toidukraami kaasavõtmine, st nad pidid selle „nälgimise“ osa koos noorsõduritega miskipärast uuesti läbi tegema. Ainsa vastutulekuna lubati seerudel kaasa võtta lebomatt ja magamiskott.
Järgmise, teisipäevase päeva hommikul sõime me väeosas viimast korda sooja hommikusööki ning seejärel otsisid instruktorid üsna põhjalikult läbi kõik laagrisse minevad ajateenijad, et keegi endaga toitu, sigarette vms kellatud nasvärki kaasa ei üritaks smuugeldada. Täiesti veatult seda instruktoritel teha siiski ei õnnestunud – mõned ajateenijad said kudagi kaasa võtta mõningaid puljongikuubikuid. Pärast seda viidi meid veoautodega kuskile Klooga harjutusvälja kanti, pandi tee äärde maha ning kästi u 10-meheliste puntidega ise orienteeruda kaardil näidatud laagrikohta. Laagrikohta orienteerumine (läbi mingi soo) läks suhteliselt sujuvalt, nagu läks kiiresti ja sujuvalt ka laagrikohas püstkodade ehitamine – kuna seda asukohti kasutasid instruktorid sedalaadi ettevõtmisteks pidevalt, oli seal juba virnas olemas vajalikud kogused laasitud puitu, millest üsna ruttu kerkis korralik, kõrge ja suhteliselt lai püstkoda, mille seinad ja põrand kaeti telkmantlite ja värskete kuuseokstega. Püstkoja keskele tehti lõkkease, ukse juurde aga pandi väikesse puuri suletud jänes ning jala külge seotud nööriga „ketti pandud“ kana, mis pidid näljalaagri viimasel päeval oma maise teekonna sõdurite kõhus lõpetama.
Esimesed kaks ööd möödusid selles püstkojas suhteliselt hästi magades. Magamiskottide puudumisel tuli ööseks endale muidugi kõik „vatid“ selga ajada ning kerratõmbununa lõkkeasemele võimalikult lähedale liibuda, aga magada siiski sai, sest vihma telki sisse ei sadanud ning lõkkesuits tõmbus ilusti lakke jäetud avause kaudu välja. Aga kõik riide-esemed haisesid siiski juba esimeseks hommikuks põhjalikult lõkkesuitsu järele.
Küll aga tabas esimesel öösel järjekordne halb üllatus ühte meie drill-seersanti, õigemini aspiranti, kelledel mäletatavasti oli lubatud oma magamiskotid kaasa võtta. Nimelt oli aspirant magades end liiga julgelt sirutanud lõkke poole, mille tagajärjel tema Rootsi magamiskoti jaluts tuld võttis. Arvamused ja jutud selles osas, kas noorsõdurist „ahjuvalvur“ oli sel hetkel lihtsalt magama jäänud, ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida või ootas lausa meelega, et aspirandi magamiskott korraliku leegi ülesse võtaks, läksid hiljem lahku. Lõppes see aga sellega, et õnnetul aspirandil õnnestus magamiskotist küll ilma põletushaavu saamata viimasel hetkel välja karata, aga magamiskott ise – valmistatud üsna tuleohtlikust materjalist – põles seejärel väga kiiresti ja jäägitult ära, jättes alles vaid tarbetuks muutunud metallist tõmbluku.
Järgmised kaks laagripäeva möödusid peamiselt instruktorite õpetussõnade saatel erineva „käsitööga“ tegelemise tähe all – nii näiteks ehitasime pulkadest ja valgest heinapakinöörist algelised kangasteljed, mille abil valmistati pilliroost lebomatte, et püstkodade põrandad pisut pehmemad oleksid. Pajuvitstest tuli igal mehel endale valmis nikerdada räätsad, millega pidi saama ka pehmema rabapinnase peal liikuda. Plastpudelitest, kruusast, samblast ja liivast pidime valmistama veefiltreid, et puhastada enne keetmist lähedalasuva jõe (eeldan, et see oli Klooga jõgi) vett. Samuti nikerdas iga mees puidust lusika kallal, millega oli lootus viimasel laagriõhtul ära nahka pista oma tundi ootavad kana ja jänes. Samuti rajati laagri ümbrusesse hulk erinevaid lõkse lindude ja väiksemate loomade püüdmiseks – instruktorid lubasid, et kui kellelgi õnnestub midagi kätte saada, siis võib selle koha patta või lõkke peale panna ning nahka pista – aga loomulikult ei jäänud nendesse lõksudesse ühtegi looma ega lindu, kes kõik olid targu ilmselt kilomeetrite kaugusele põgenenud pärast seda, kui 100 pidevalt ja valjult ropendavat meest metsa all ringi müttasid.
Näljatunne hakkas endast märku andma juba esimese päeva pärastlõunaks, ning ilmselt võimendas seda veel täiendavalt eelmise pooleteise kuu harjumus igaks lõunaks kolmekäiguline soe eine naha vahele vitsutada. Teise laagripäeva pärastlõunaks – üllatavalt ruttu – hakkas näljatunne mõjutama ka füüsilist sooritust – tihti oli üsna unine ja uimane tunne, ka väikene füüsiline tegevus väsitas rohkem kui tavapäraselt ja pani kergemini hingeldama. Mõtted toidule panid suus süljevood jooksma ning mul endal oli selleks ajaks küll juba selline tunne, et kui õnnestuks kätte saada mõni konn, hiir või rott, siis küpsetaks selle toki otsas lõkke kohal ära ja pistaks nahka küll. Ruttu kadus ka igasugune kaastunne nende õnnetute kanade ja jänkude vastu, kes stressis ja hirmununa püstkoja nurgas oma tundi ootasid.
See tund jõudis kätte kolmanda laagripäeva pärastlõunal, mil instruktorid ajateenijate seast leitud vabatahtlike abiga kuskil kõrvalises metsaaluses nende kokku u 10 kana ja 10 jänese elupäevad lõpetasid, need sulgedest puhastasid või ära nülgisid ja sõduritele õhtusöögiks laiali jagasid koos näpuotsa soola ja mütsitäie väikeste kartulimugulatega. Kuidas õnnetute loomade hukkamine käis, ma täpselt ei tea, sest miskipärast ei demonstreeritud seda kõigile ajateenijatele, vaid „asjahuvilistele“, kuigi „näljalaagri väljaõppe-eesmärke“ arvestades oleks see „tarkus“ ilmselt kõigile vajalik olnud.
Arvestades seda, et kolmandaks päevaks olime me selle metsa-eluga juba üsna ära harjunud ning püstkojad selleks ajaks juba üsna mõnusateks onnideks kohandatud, siis oleks viimane laagriõhtu ja -öö kana- ja jänkuprae kõrval võinud kujuneda üsna mõnusaks ja toredaks. Aga võta näpust!
Hakkas vaikselt juba pimenema, kui instruktoritelt tuli äkitselt kiireloomuline korraldus kõik paksu põlismetsa alla rajatud püstkojad maha lammutada ning püstitada need uuesti mõnisada meetrit eemal asunud lagendiku peale. Põhjuseks toodi ilmajaama poolt antud tormihoiatus, mis oleks võinud hakata puid või puukoksi öösel magavaid sõdureid täis olevate püstkodade peale langetama. Alguses kahtlustasime, et tegemist on lihtsalt instruktorite nöökimisega vms katsega meie stressitaset ja valmisolekut ootamatusteks treenida. Tegelikult oli instruktoritel siiski tõsi taga – sel ööl Eestit tabanud sügistormi ajal langenud puud lõhkusid ära üsna palju katuseid, elektriliine ja autosid.
Kuna aega oli vähe ning pimedus juba saabunud, siis kukkus uus ja kiiruga rajatud onn välja pehmelt öeldes armetu. Endise suure, kõrge, korralikult kaetud püstkoja asemel suutsime juba tõusvas tuules püsti ajada mingi väga hädise, väikese, madala ja tuule käes ka pidevalt laguneva hurtsiku, kuhu sisse mahtus vaid kuidagi kägaras olles ning kuhu öösel hakkas ka omajagu vett ja lörtsi sisse imbuma. Tugeva ja pidevalt suunda muutva tuule tõttu ei tõmmanud ka lõkkesuits onnist korralikult välja, mistõttu silmad kipitasid pidevalt ja aegajalt tuli pea onnist välja pista, et üldse eluks vajalik hapnikukogus kätte saada.
Selle õnnetuse keskel, lõkke peal valmis aga ühe vana u 5-liitrise konservikarbi sees meie õhtueine – esimesena läks keeva vee sisse „tulele“ kana koos kartulite ja poolega soolast; jänes sinna enam ei mahtunud, vaid seda hoidsime „teiseks käiguks“. Millalgi kesköö paiku sai see roog lõpuks ka valmis ning pisteti kümne selleks hetkeks väga-väga näljase sõduri poolt suure isuga ka nahka. Normaalsetes oludes oleks sellest ühest üsna lahjast kanast ja peotäiest kartulitest enamvähem täis saanud vaid 2-3 meest. Nüüd olid aga 10 mehe maod kolmepäevase nälgimise tagajärjel nii kokku tõmbunud, et sellest ühest linnust said kõik kõhud nii täis, et nülitud jänese järele polnud enam kellelgi isu. Parema plaani puudumisel lükati see jänku lihtsalt ühe samblamätta alla peitu.
Täissöödud kõhuga ja sellest saadud soojaga läks tuju ja tunne ajutiselt küll pisut paremaks, aga kogu järgnev öö kujunes ikkagi parajaks väljakutseks. Magada praktiliselt ei saanud, sest korraga oli nii külm ja märg kui ka suu-silmad lõkkesuitsu täis. Lisaks õnnetus ühel mehel kaasvõitleja palja labajala peale ümber ajada keeva veega (kuuseokka-tee valmistamiseks) mõeldud potsik – õnnetu võitleja suutis küll omal jalal järgmisel päeval metsast välja tulla, kuid läks seejärel vist vähemalt paariks nädalalaks laatsaretti põletushaavu ravima.
Lõpuks saabus siiski hommik, ja sellega lõppes ka torm. Koitsid „näljalaagri“ viimased tunnid, mis pidid lõppema soojas ja kuivas kasarmus normaalset toitu süües. Enne seda tuli aga läbi teha veel mõnekilomeetrine jalgsirännak tee ääres ootavate veoautode juurde, mille mina läbisin nagu mingis udus kõndides – magamatusest ja lõkkesuitsust oli „pilt“ terve päeva üsna udune. Nelja päevas eest valminud „seljakotid“ olid enamusel juhtudest selleks ajaks juba lagunenud ning neid veeti kuidagi plastköiega kokku pakitult lihtsalt seljas. Ja loomulikult said näljalaagri instruktorid veokitele lähenedes kõigiga teha veel seda „trikki“, et lasid veokitel paaril korral otse kurnatud ja ropendavate sõdurite nina alt minema sõita u 500 meetrit kaugemale.
Reedese päeva pärastlõunal jõudsime lõpuks oma kasarmusse tagasi. Ilmselt ei olnud söökla direktor just ülemäära hästi arvestanud sellega, millises „soolestikulises“ olukorras 100 sõdurit talle õhtul sööklasse ilmuvad, sest õhtusöögiks oli sel õhtul hapukoore ja kodujuustuga tehtud heeringasalat keedukartulitega – iseenesest ju väga maitsev roog, aga pärast 4-päevast nälgimist kutsus selline eine paari tunni pärast esile massilise tunglemise peldikusse koos üsna koledate vaatepiltide ja „sümfooniatega“.
(Muide, umbes nädal aega hiljem, juba Männikul välilaagris olles, tabas u pooli meie kompanii võitlejaid mingisugune korralik kõhutõbi vm viirusepuhang. Võitlejad hakkasid n-ö püstijala pealt kokku kukkuma ning terve väeosa laatsaret oli kõhulahtisuse ja oksendamisega hädas sõdureid täis. Kust see puhang alguse sai, ei õnnestunudki vist lõplikult välja uurida – kahtlustati, et tegemist võis olla kehvasti keedetud või filtreeritud Klooga jõe vee joomisega; või halvasti läbikeedetud kanade-jänestega. Aga ei saa muigugi ka välistada, et „näljalaager“ polnud üldse antud juhul süüdi, vaid äkki oli hoopis mõni välilaagri kokapoistest oma käed pärast sital käimist pesemata jätnud).
Kokkuvõttes julgen öelda, et vähemalt minu jaoks isiklikult oli see „näljalaager“ nii füüsiliselt kui vaimselt üks raskemaid asju, mis 8-kuulise teenistuse jooksul ette tuli. Iseenesest hea tunne, et see läbitud sai – kui midagi muud siit kõrva taha ei jäänud, siis vähemalt teadmine, mis tunne on päriselt paar päeva ilma toiduta hilissügisese metsa all veeta. Heaoluühiskonnas, kus keskmine inimene päeva jooksul 3-4 sooja einet näost sisse ajab, ei saa sellist asja muidu just ülemäära sagedasti tunda.
Kasarmusse me kauaks jääda ei saanud, kuna juba järgmisel hommikul pidime siirduma kahenädalasse SBK laagrisse Männikul. Aga saime järgmiste päevade jooksul aru, mida drillseersandid olid silmas pidanud, kui ütlesid meiele SBK alguses: „Poisid, jätke meelde – ükskõik kui vastik see kasarmuelu teile praegu ka ei tundu, hakkate te välilaagris olles siia kasarmusse tagasi igatsema. Ja pärast „näljalaagrit“ tundub ka tavaline välilaager oma sooja telgi ja katlatoiduga vägagi mõnus koht“.
Nagu eespool lubatud, jagan nüüd oma mälestusi ka nn „näljalaagrist“, mille ametlik nimetus oli vist midagi stiilis „üle-elamiskursus“ vms, ning mis 2000. aastate esimeses pooles oli minu teada kõikides väeosades SBK lahutamatuks osaks. Täna sellist väljaõpet minu arusaamist pidi enam standardina kõikidele ajateenijatele ei korraldata, erandiks on võibolla vaid mingid rekke-üksused ja Erioperatsioonide Väejuhatuse ajateenijad. Miks see kursus väljaõppeakavadest välja võeti, ei oska ma täpselt öelda.
Kursus ise oli kokku u 4,5 päeva pikkune ning selle viisid läbi mitte Üksik-Vahipataljoni enda kaadrikaitseväelased, vaid mingisugune eraldi instruktorite lendsalk, mis koosnes 2 või kolmest allohvitserist, kellest üks oli – kui mälu mindi ei peta – ka laiemalt tuntud veebel Riho Kurisoo, a.k.a „Kurikas“. Meie, A-kompanii uutele ajateenijatele viidi see kursus suht-koht SBK kesksel, st oktoobri viimastel päevadel enne n-ö tavalisse pikemasse välilaagrisse siirdumist.
Kursus algas esmaspäeval väeosas n-ö teoreetilise osaga, mil spordisaali kokku aetud u 100 noorsõdurile instruktorid esmalt rasketes oludes ellujäämise, toitumise, vedelikutarbimise, lõksude ehitamise jms teoreetilisi tarkuseid jagasid. Samuti käis sinna juurde teoreetiline jutt sellest, kuidas käituda vangilangemise korral ja kuidas ennast ülekuulamisel ülal pidada (avaldada tohib vaid oma nime, auastme ja isikukoodi jne).
Päeva teisel pooles algasid „praktilised“ ettevalmistused „näljalaagrisse siirdumiseks“, mis esmajoones tähendas käepärastest vahenditest seljakoti kokkunikerdamist. Selle jaoks sai iga sõdur kolm umbes meetri-pikkust puidust roigast, ühe valgest plastmass-kangast nn suhkrukoti (ehitusel kasutati selliseid kotte toona ehitusprahi hoonetest väljatassimiseks) ning terve rulli 100-liitriseid musti prügikotte. Koti nikerdamine käis nii: prügikotid tuli rebida või lõigata pikkadeks kitsasteks ribadest, milledest tuli punuda päris mitu head meetrit „köit“. Kolme puupulga otstesse tuli üsna nüri ehitusnoaga uuristada tapid, et pulkadest saaks moodustada kolmnurga kujulise raami. Raami alumistesse ostadesse tuli paigutada valge suhkrukoti alumised nurgad, ülemisse nurka aga kotisuu, ning seejärel tuli kogu see kaadervärk kilest köiega niimoodi kokku siduda, et kolmnurga otsas ja kott selle raami küljes püsiksid ning musta köit jaguks veel kaheks seljakoti õlarihmaks.
Sinna kotti pidi siis ära mahtuma see osa kaasalubatud isiklikust varustusest, mida parjasti selga ei aetud. Meie läksime laagrisse järgmise varustusega: taktikavorm, kampsun, talvejope soe vooder, vihmaülikond- ja püksid, telkmantel, kiivrialune müts ning jalga kummikud; soovi korral mingi kogus puhast pesu ja sokke. Oligi kõik – lebomatid, magamiskotid, varusaapad jms jäi kõik kasarmusse. Arvestades seda, et oli oktoobri lõpp ja õhutemperatuur hakkas öösiti nullile lähenema, ei olnud seda kaasavõetavat kraami just ülemäära palju. „Ärevust“ lisas veel asjaolu, et meie jaoks kujunes see „näljalaagres“ üldse esimeseks välilaagriks, nt C-kompanii võitlejad läksid sellesse laagrisse nädal või kaks pärast meid, kahe tavalise välilaagri nädala vahepeal.
Laagrisse-mineku eelõhtul tabas halb üllatus ka meie kompanii „drillseersante“, kellel olid käsil juba viimased teenistusnädalad ja kes olid oma näljalaagri juba teenistuse alguses läbi teinud, ega olnud seetõttu absoluutselt arvestanud sellega, et ka neil kästakse laagrisse kaasa tulla. Veel halvemaks üllatuseks oli see, et mingil põhjusel keelati ka neil ära oma toidukraami kaasavõtmine, st nad pidid selle „nälgimise“ osa koos noorsõduritega miskipärast uuesti läbi tegema. Ainsa vastutulekuna lubati seerudel kaasa võtta lebomatt ja magamiskott.
Järgmise, teisipäevase päeva hommikul sõime me väeosas viimast korda sooja hommikusööki ning seejärel otsisid instruktorid üsna põhjalikult läbi kõik laagrisse minevad ajateenijad, et keegi endaga toitu, sigarette vms kellatud nasvärki kaasa ei üritaks smuugeldada. Täiesti veatult seda instruktoritel teha siiski ei õnnestunud – mõned ajateenijad said kudagi kaasa võtta mõningaid puljongikuubikuid. Pärast seda viidi meid veoautodega kuskile Klooga harjutusvälja kanti, pandi tee äärde maha ning kästi u 10-meheliste puntidega ise orienteeruda kaardil näidatud laagrikohta. Laagrikohta orienteerumine (läbi mingi soo) läks suhteliselt sujuvalt, nagu läks kiiresti ja sujuvalt ka laagrikohas püstkodade ehitamine – kuna seda asukohti kasutasid instruktorid sedalaadi ettevõtmisteks pidevalt, oli seal juba virnas olemas vajalikud kogused laasitud puitu, millest üsna ruttu kerkis korralik, kõrge ja suhteliselt lai püstkoda, mille seinad ja põrand kaeti telkmantlite ja värskete kuuseokstega. Püstkoja keskele tehti lõkkease, ukse juurde aga pandi väikesse puuri suletud jänes ning jala külge seotud nööriga „ketti pandud“ kana, mis pidid näljalaagri viimasel päeval oma maise teekonna sõdurite kõhus lõpetama.
Esimesed kaks ööd möödusid selles püstkojas suhteliselt hästi magades. Magamiskottide puudumisel tuli ööseks endale muidugi kõik „vatid“ selga ajada ning kerratõmbununa lõkkeasemele võimalikult lähedale liibuda, aga magada siiski sai, sest vihma telki sisse ei sadanud ning lõkkesuits tõmbus ilusti lakke jäetud avause kaudu välja. Aga kõik riide-esemed haisesid siiski juba esimeseks hommikuks põhjalikult lõkkesuitsu järele.
Küll aga tabas esimesel öösel järjekordne halb üllatus ühte meie drill-seersanti, õigemini aspiranti, kelledel mäletatavasti oli lubatud oma magamiskotid kaasa võtta. Nimelt oli aspirant magades end liiga julgelt sirutanud lõkke poole, mille tagajärjel tema Rootsi magamiskoti jaluts tuld võttis. Arvamused ja jutud selles osas, kas noorsõdurist „ahjuvalvur“ oli sel hetkel lihtsalt magama jäänud, ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida või ootas lausa meelega, et aspirandi magamiskott korraliku leegi ülesse võtaks, läksid hiljem lahku. Lõppes see aga sellega, et õnnetul aspirandil õnnestus magamiskotist küll ilma põletushaavu saamata viimasel hetkel välja karata, aga magamiskott ise – valmistatud üsna tuleohtlikust materjalist – põles seejärel väga kiiresti ja jäägitult ära, jättes alles vaid tarbetuks muutunud metallist tõmbluku.
Järgmised kaks laagripäeva möödusid peamiselt instruktorite õpetussõnade saatel erineva „käsitööga“ tegelemise tähe all – nii näiteks ehitasime pulkadest ja valgest heinapakinöörist algelised kangasteljed, mille abil valmistati pilliroost lebomatte, et püstkodade põrandad pisut pehmemad oleksid. Pajuvitstest tuli igal mehel endale valmis nikerdada räätsad, millega pidi saama ka pehmema rabapinnase peal liikuda. Plastpudelitest, kruusast, samblast ja liivast pidime valmistama veefiltreid, et puhastada enne keetmist lähedalasuva jõe (eeldan, et see oli Klooga jõgi) vett. Samuti nikerdas iga mees puidust lusika kallal, millega oli lootus viimasel laagriõhtul ära nahka pista oma tundi ootavad kana ja jänes. Samuti rajati laagri ümbrusesse hulk erinevaid lõkse lindude ja väiksemate loomade püüdmiseks – instruktorid lubasid, et kui kellelgi õnnestub midagi kätte saada, siis võib selle koha patta või lõkke peale panna ning nahka pista – aga loomulikult ei jäänud nendesse lõksudesse ühtegi looma ega lindu, kes kõik olid targu ilmselt kilomeetrite kaugusele põgenenud pärast seda, kui 100 pidevalt ja valjult ropendavat meest metsa all ringi müttasid.
Näljatunne hakkas endast märku andma juba esimese päeva pärastlõunaks, ning ilmselt võimendas seda veel täiendavalt eelmise pooleteise kuu harjumus igaks lõunaks kolmekäiguline soe eine naha vahele vitsutada. Teise laagripäeva pärastlõunaks – üllatavalt ruttu – hakkas näljatunne mõjutama ka füüsilist sooritust – tihti oli üsna unine ja uimane tunne, ka väikene füüsiline tegevus väsitas rohkem kui tavapäraselt ja pani kergemini hingeldama. Mõtted toidule panid suus süljevood jooksma ning mul endal oli selleks ajaks küll juba selline tunne, et kui õnnestuks kätte saada mõni konn, hiir või rott, siis küpsetaks selle toki otsas lõkke kohal ära ja pistaks nahka küll. Ruttu kadus ka igasugune kaastunne nende õnnetute kanade ja jänkude vastu, kes stressis ja hirmununa püstkoja nurgas oma tundi ootasid.
See tund jõudis kätte kolmanda laagripäeva pärastlõunal, mil instruktorid ajateenijate seast leitud vabatahtlike abiga kuskil kõrvalises metsaaluses nende kokku u 10 kana ja 10 jänese elupäevad lõpetasid, need sulgedest puhastasid või ära nülgisid ja sõduritele õhtusöögiks laiali jagasid koos näpuotsa soola ja mütsitäie väikeste kartulimugulatega. Kuidas õnnetute loomade hukkamine käis, ma täpselt ei tea, sest miskipärast ei demonstreeritud seda kõigile ajateenijatele, vaid „asjahuvilistele“, kuigi „näljalaagri väljaõppe-eesmärke“ arvestades oleks see „tarkus“ ilmselt kõigile vajalik olnud.
Arvestades seda, et kolmandaks päevaks olime me selle metsa-eluga juba üsna ära harjunud ning püstkojad selleks ajaks juba üsna mõnusateks onnideks kohandatud, siis oleks viimane laagriõhtu ja -öö kana- ja jänkuprae kõrval võinud kujuneda üsna mõnusaks ja toredaks. Aga võta näpust!
Hakkas vaikselt juba pimenema, kui instruktoritelt tuli äkitselt kiireloomuline korraldus kõik paksu põlismetsa alla rajatud püstkojad maha lammutada ning püstitada need uuesti mõnisada meetrit eemal asunud lagendiku peale. Põhjuseks toodi ilmajaama poolt antud tormihoiatus, mis oleks võinud hakata puid või puukoksi öösel magavaid sõdureid täis olevate püstkodade peale langetama. Alguses kahtlustasime, et tegemist on lihtsalt instruktorite nöökimisega vms katsega meie stressitaset ja valmisolekut ootamatusteks treenida. Tegelikult oli instruktoritel siiski tõsi taga – sel ööl Eestit tabanud sügistormi ajal langenud puud lõhkusid ära üsna palju katuseid, elektriliine ja autosid.
Kuna aega oli vähe ning pimedus juba saabunud, siis kukkus uus ja kiiruga rajatud onn välja pehmelt öeldes armetu. Endise suure, kõrge, korralikult kaetud püstkoja asemel suutsime juba tõusvas tuules püsti ajada mingi väga hädise, väikese, madala ja tuule käes ka pidevalt laguneva hurtsiku, kuhu sisse mahtus vaid kuidagi kägaras olles ning kuhu öösel hakkas ka omajagu vett ja lörtsi sisse imbuma. Tugeva ja pidevalt suunda muutva tuule tõttu ei tõmmanud ka lõkkesuits onnist korralikult välja, mistõttu silmad kipitasid pidevalt ja aegajalt tuli pea onnist välja pista, et üldse eluks vajalik hapnikukogus kätte saada.
Selle õnnetuse keskel, lõkke peal valmis aga ühe vana u 5-liitrise konservikarbi sees meie õhtueine – esimesena läks keeva vee sisse „tulele“ kana koos kartulite ja poolega soolast; jänes sinna enam ei mahtunud, vaid seda hoidsime „teiseks käiguks“. Millalgi kesköö paiku sai see roog lõpuks ka valmis ning pisteti kümne selleks hetkeks väga-väga näljase sõduri poolt suure isuga ka nahka. Normaalsetes oludes oleks sellest ühest üsna lahjast kanast ja peotäiest kartulitest enamvähem täis saanud vaid 2-3 meest. Nüüd olid aga 10 mehe maod kolmepäevase nälgimise tagajärjel nii kokku tõmbunud, et sellest ühest linnust said kõik kõhud nii täis, et nülitud jänese järele polnud enam kellelgi isu. Parema plaani puudumisel lükati see jänku lihtsalt ühe samblamätta alla peitu.
Täissöödud kõhuga ja sellest saadud soojaga läks tuju ja tunne ajutiselt küll pisut paremaks, aga kogu järgnev öö kujunes ikkagi parajaks väljakutseks. Magada praktiliselt ei saanud, sest korraga oli nii külm ja märg kui ka suu-silmad lõkkesuitsu täis. Lisaks õnnetus ühel mehel kaasvõitleja palja labajala peale ümber ajada keeva veega (kuuseokka-tee valmistamiseks) mõeldud potsik – õnnetu võitleja suutis küll omal jalal järgmisel päeval metsast välja tulla, kuid läks seejärel vist vähemalt paariks nädalalaks laatsaretti põletushaavu ravima.
Lõpuks saabus siiski hommik, ja sellega lõppes ka torm. Koitsid „näljalaagri“ viimased tunnid, mis pidid lõppema soojas ja kuivas kasarmus normaalset toitu süües. Enne seda tuli aga läbi teha veel mõnekilomeetrine jalgsirännak tee ääres ootavate veoautode juurde, mille mina läbisin nagu mingis udus kõndides – magamatusest ja lõkkesuitsust oli „pilt“ terve päeva üsna udune. Nelja päevas eest valminud „seljakotid“ olid enamusel juhtudest selleks ajaks juba lagunenud ning neid veeti kuidagi plastköiega kokku pakitult lihtsalt seljas. Ja loomulikult said näljalaagri instruktorid veokitele lähenedes kõigiga teha veel seda „trikki“, et lasid veokitel paaril korral otse kurnatud ja ropendavate sõdurite nina alt minema sõita u 500 meetrit kaugemale.
Reedese päeva pärastlõunal jõudsime lõpuks oma kasarmusse tagasi. Ilmselt ei olnud söökla direktor just ülemäära hästi arvestanud sellega, millises „soolestikulises“ olukorras 100 sõdurit talle õhtul sööklasse ilmuvad, sest õhtusöögiks oli sel õhtul hapukoore ja kodujuustuga tehtud heeringasalat keedukartulitega – iseenesest ju väga maitsev roog, aga pärast 4-päevast nälgimist kutsus selline eine paari tunni pärast esile massilise tunglemise peldikusse koos üsna koledate vaatepiltide ja „sümfooniatega“.
(Muide, umbes nädal aega hiljem, juba Männikul välilaagris olles, tabas u pooli meie kompanii võitlejaid mingisugune korralik kõhutõbi vm viirusepuhang. Võitlejad hakkasid n-ö püstijala pealt kokku kukkuma ning terve väeosa laatsaret oli kõhulahtisuse ja oksendamisega hädas sõdureid täis. Kust see puhang alguse sai, ei õnnestunudki vist lõplikult välja uurida – kahtlustati, et tegemist võis olla kehvasti keedetud või filtreeritud Klooga jõe vee joomisega; või halvasti läbikeedetud kanade-jänestega. Aga ei saa muigugi ka välistada, et „näljalaager“ polnud üldse antud juhul süüdi, vaid äkki oli hoopis mõni välilaagri kokapoistest oma käed pärast sital käimist pesemata jätnud).
Kokkuvõttes julgen öelda, et vähemalt minu jaoks isiklikult oli see „näljalaager“ nii füüsiliselt kui vaimselt üks raskemaid asju, mis 8-kuulise teenistuse jooksul ette tuli. Iseenesest hea tunne, et see läbitud sai – kui midagi muud siit kõrva taha ei jäänud, siis vähemalt teadmine, mis tunne on päriselt paar päeva ilma toiduta hilissügisese metsa all veeta. Heaoluühiskonnas, kus keskmine inimene päeva jooksul 3-4 sooja einet näost sisse ajab, ei saa sellist asja muidu just ülemäära sagedasti tunda.
Kasarmusse me kauaks jääda ei saanud, kuna juba järgmisel hommikul pidime siirduma kahenädalasse SBK laagrisse Männikul. Aga saime järgmiste päevade jooksul aru, mida drillseersandid olid silmas pidanud, kui ütlesid meiele SBK alguses: „Poisid, jätke meelde – ükskõik kui vastik see kasarmuelu teile praegu ka ei tundu, hakkate te välilaagris olles siia kasarmusse tagasi igatsema. Ja pärast „näljalaagrit“ tundub ka tavaline välilaager oma sooja telgi ja katlatoiduga vägagi mõnus koht“.
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
VAHIPATALJONI LINNAK JA VÄLJAÕPPEALAD
Kirjeldan siinkohal nüüd natukene seda, milline nägi välja toonase Üksik-vahipataljoni linnak Rahumäe teel, ja teen seda kahel põhjusel. Esiteks, et tänastel ja hilisematel ajateenijatel – eriti nendel, kelle teenistus on möödunud tänapäevastes, tihti algusest peale Eesti kaitseväe jaoks arendatud ja loodud linnakutes, oleks võimalik võrrelda, milline oli Kaitseväe taristu 20-25 aastat tagasi. Ja teiseks põhjusel, et Rahumäe teel Kaitseväe linnakut enam täna sama hästi kui eksisteeri (nii et ma ei paljasta siin enam ka mingeid „sõjasaladusi“ või objektikaitse OPSEC-i).
Laiema konteksti mõttes olgu öeldud, et kui Eesti kaitsevägi 1991.-92. aastal taasloodi, siis ei olnud noorel riigil ei raha ega ilmselt ka mingit läbimõeldud plaani selle kohta, kuskohas ja millistes tingimustes Kaitsevägi paiknema peaks hakkama. Laieas plaanis sooviti toona – olukorras, kus riigis olid veel sees Vene väed – et Kaitsevägi omaks kohalolekut võimalikult paljudes Eesti piirkondades ja suuremates linnades. Praktilisema poole pealt asusid (taas)loodud allüksused esmajoones nendesse linnakutesse, mis okupantidelt enamvähem tervelt õnnestus kätte saada. Väga suurelt jaolt oligi tegemist Nõukogude armee taristuga, mis tavaliselt rajatud ehitusvägede poolt, st suhteliselt kehva ehituskvaliteediga. Pole juhuslik, et tänaseks on okupatsiooniarmee poolt rajatud hoonetest vaid väga vähesed endiselt kasutusse jäänud – seda erinevalt näiteks tsaari- või esimesesse Vabariigi ajal rajatud hoonetest, mis on seisnud 100+ aastat ja seisavad ilmselt teist samapalju veel.
Toonane Üksik-Vahipataljon seadis ennast millalgi 1990. aastate esimesel poolel sisse Rahumäe teel asuvasse linnakusse (alguses vist koos Sisekaitse Operatiivrügemendi-nimelise Siseministeeriumi allüksusega), mis Nõukogude ajal oli kuulunud sisevägede miilitsapataljonile.
Linnaku territoorium oli laias laastus ristküliku kujuline ning „piiratud“ ühest küljest Retke ja Rahumäe tee poolt, teisalt aga Tammsaare tee suunas jäävate kortermajade ning Rahumäe kalmistu suunalt politseiprefektuuri hoonetega. Kogu linnakut ümbrites enamvähem heas korras olev, samuti Nõukogude ajal rajatud betoon-elementidest piirdeaed.
Enamvähem linnaku keskel oli väeosa riviplats ja see maja, mis sõduritele ilmselt kõige tähtsam oli – kasarmu. Tegemist oli 5-kordse silikaattellistest laotud hoonega, mille esikülje-poolsed aknad avanesid riviplatsile, tagumise külje omad aga teisel pool Retke teed olevale Mustamäe haiglale. Kasarmu keskel asus 1. kuni 4. korruseni ulatus suurte akendega trepikoda, mis oli peamiseks kohaks, kust kasarmusse siseneti ja väljuti. Hoone mõlemas otsas olid ka n-ö tagavaraväljapääsud, kuid nendest oli pidevas kasutuses vaid üks, mille kaudu pääses sööklasse ning hoone pööningukorrusele sidesõlme, „jõusaali“ ja A-kompanii paraadvormide lattu.
Kui peauksest kasarmu 1. korrusele siseneda, võttis külastajat kõige pealt vastu pataljoni korrapidaja-ohvitseri tööruum, mida suurte klaasist akende tõttu „akvaariumiks“ kutsuti ning kus ajateenijad pidid ennast linnaloale minnes või sealt naastes ette näitama. 1. korruse paremas tiivas oli üks õppeklass, mõned kabinetid, väikene raamatukogu ning sõdurikodu, kust sai osta limonaadi, šokolaadi, hügieenivahendeid, sigarette, mikrolaine-ahjus soojaks aetud pitsat jms kraami. Pärast noorteaja lõppu võisid sõdurid sõdurikodus oleva 4-5 laua taga vabal ajal ka aega veeta ning seina külge kinnitatud telekast näiteks Melrose Place’i või Vigla šõud vaadata. 1. korruse vasakus tiivas asus Vahipataljoni köök ja söökla, kuhu siseneti hoone tagaküljel olevast varuväljapääsust.
Kasarmu 2., 3. ja 4. korrus olid kõik ühesuguse põhiplaaniga ja mõeldud igaüks umbes roodu- või kompaniisuuruse allüksuse majutamiseks. Meie teenistuse ajal – 2001.-2002. aastal seisnes nende korruste vahe vaid selles, et 3. ja 4. korrus olid suhteliselt värskelt euroremonditud (st koridorides maas kahhelkivi, vetsud-pesuruumid uute korralike kraanikausside jms, magalate põrandad kaetud linoleumiga), samas kui C-kompaniile eraldatud 2. korrus oli „Nõukogude-aegne“ – põrandatel peamiselt näpujämeduste vahedega kuivetunud põrandalauad, sanitaarruumid üsna kulunud nõuka-aegse välimusega jne.
Sellise standardse kasarmukorruse keskel asus päevniku laud (täpsemalt öeldes väike kummut, sest päevnik tohtis seal vaid seista) ja selle taga üks väiksem ruum, mida kasutati kas tegevväelaste kabineti või seersantide magalana. Korruse vasakus tiivas oli kokku 6 jao-suurusele üksusele mõeldud magalatuba ning üks suurem relvaruum. Korruse paremas tiivas asus üks väiksem relvaruum, õppeklass umbes rühmasuurusele üksusele, mitmed kaadrikaitseväelaste kabinetid, pesuruum, WC ja eraldi duširuum, kuivatusruum ning 4 jao-tuba. See tähendab, et igale korrusele sai üsna vabalt ära paigutada 10x10 meest ehk kompanii. Umbes kümnekesti me nendes jaotubades ka pärast erialakursuseid paiknema hakkasimegi (jagude kaupa), kuid SBK ajal topiti nendesse tubadesse sisse keskmiselt 15 meest – voodeid laoti tuppa tihedamalt, paar voodit kerkisid ka kolmekordseteks. Kitsas oli, aga sai hakkama.
Kuna A-kompaniis oli toona korraga ja peeaagu pidevalt teenistuses 4 rühma, siis oli A-kompanii käsutuses 4. korrus ja tavaliselt ka vähemalt pool 3 korrusest – vaid detsembris-jaanuaris paiknes kolmanda 3. korruse vasakus tiivad väeosa nooremallohvitseride kursus.
5., pööningukorrus oli meie teenistuse ajal suuresti välja ehitamata. Pööningu vasakpoolses otsas paiknes vaid väeosa sidesõlm, väga algelise ja askeetliku varustusega „jõusaal“ ning A-kompanii paraadvormide ladu. Mõned aastad hiljem ehitati ka 5. korrus korralikult välja ning sinna kolis Kaitseväe Tervisekeskuse väljaõppekeskus, ehk siis teiste sõnadega parameedikute väljaõpe. Aga seda, milline 5. korrus siis välja nägi, oskab ilmselt kirjeldada mõni seal teeninud parameedik, või siis kaasfoorumlane hillart.
Kasarmu keldris paiknesid vist mingid relvalaod ja pataljoni relvuri veebel Pantšenko tööruumid. Mina sattusin keldrisse vaid ühel korral, teenistuse viimastel päevadel, mil viisime sinna ära oma konservanti täisvalatud teenistusrelvad.
Kasarmu taga, piirdeaia ääres paiknes väeosa takistusrada, mis meie teenistuse ajal oli suhteliselt heas korras ja kus me SBK ajal ka omagu turnida ja roomata saime. Samuti olid seal vist Nõukogude ajast jäänud kasvuhooned, kus keegi enam loomulikult midagi ei kasvatanud, ning üsna suur välikäimla hoone, mis peamiselt leidis kasutust hommikuvõimlemise ajal.
Sealsamas kõrgus ka 2- või kolmekordne punastest tellistest laotud „saun“, mille ehitus oli vist nõukogulaste poolt pooleli jäänud ning mis meie teenistuse ajal oli juba varisemiohtlikuks kuulutatud. See „saun“ oli sõduritele „oluline“ hoopis ühel teisel põhjusel – nimelt oli saunahoone taga, kitsal teerajal sauna ja piirdemüüri vahel väidetavalt üks väheseid alasid, kuhu pataljoni korrapidaja ruumi kokku jooksev kaamerapilt ei „ulatunud“, ning kuhu viidi (või rohkem ähvardati viia) sõdureid kollektiivseks karistamiseks siis, kui mingi suurem jama on kokku keeratud. Meie sattusime oma SBK ajal sinna kokku vist vaid paaril korral (ühel korral viis meid sinna kaadriväelasest rühmaülem ise, kui „möla“ sööklas liiga valjuks läks), aga ühesõnaga – terminil „sauna taha minema“ oli Vahipataljonis pisut teistsugune tähendus, kui selles tuntud rahvalaulus.
Sauna kõrval paiknes üks üsna õnnetu välimuse ja sama õnnetu sisemusega barakitüüpi hoone, mida hüüti „miinipildujarühma kasarmuks“ või lühendatult „miinipildujakasarmuks“, kuna kunagi 1990. aastatel oli seal paiknenud pataljoni miinipildujarühm. Meie teenistuse ajal oli selleks saanud väeosa kaadrikaitseväelaste ühiselamu, kus peamiselt elasid poissmehed-veeblid, aga ka mõni noor ohvitser, ja keegi neist vist isegi perega. Toona, 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses valitses Kaitseväes ja Kaitseministeeriumis veel mingi arusaam, et riik peab kõigile kaadrikaitseväelastele eraldi kortermajad aja jooksul ehitama või muul moel „taskukohast“ majutust tagama. Ka tegevväelase palk koosnes toona mitte esmajoones „põhipalgast“ nagu praegu, vaid suhteliselt väikesest põhipalgast, millele lisandusid lisatasud staaži, auastme, korteri ja jumal teab mille eest veel. Eks see ühiselamu oli kah mingit sorti loonustasu, enne kui 2000. aastate teisel poolel hakati kaadrikaitseväelastele lõpuks palka maksma esmajoones ’palgas’, mitte lisatasudes, korterirahades ja talvekartulites.
Miinipildujakasarmu ja riviplatsi vahelisele alale jäi veel väikene roheala, kus paiknes ka üks väeosa suitsunurkadest ehk „kurilkadest“, samuti eraldi piirdeaia taga toonase Teabeameti ehk välisluure suhteliselt värskelt remonditud peahoone, mis toona hakkas saama alles oma esimest „juurde-ehitust“ (need, kes on 20 viimase aasta jooksul Vahipataljoni linnakut regulaarsemalt külastanud, ilmselt teavad, mismoodi see asutus on seal aja jooksul vähkkasvajana laienenud ning tänaseks hõivanud juba üsna märkimisväärse osa toonase Vahipataljoni linnakust).
Linnaku keskel asus riviplatsi ääres eraldi hoones Tallinna garnisoni laastaret, kus Vahipataljoni, aga ka teiste Tallinna väeosa kaitseväelaseid kergemate tõvede ja vigastuste putitamiseks ravile pandi. Seal kõrval oli ka väikene jalgpalliväljak, jooksustaadion ning eraldi hoones korvpallisaal, mida pärast välilaagreid kasutati ka telkide ja maskeerimisvõrkude kuivatamiseks.
Rahumäe tee äärde „avanes“ väeosa kolmes erinevas kohast. Rahumäe kalmistu poolt tulles olid nendeks objektideks nn külalist pääsla (mis tehti lahti vaid pühapäeviti, külastuspäevadel), väeosa staabihoone ning sealt veel edasi autode pääsla, mille kaudu argipäevadel väljusid ka jälgi Männikule või Järvele väljaõppele siirduvad allüksused. Staabihoone maapealseid korruseid ma liiga detailselt kirjeldada ei oska, kuna sattusin sinna teenistuse käigus vaid paaril korral rahandussektsioonist puhkuserahasid välja võtma ning ühe korra päevnikuna ülemate jaoks mingeid väljaõppematerjale paljundama.
Staabihoone keldrikorrusel asus aga miskit, mis paljudele sõduritele pisut tuttavam – Tallinna garnisoni arestimajaks nimetatud asutus, mida Vahipataljoni ajateenijad sisevahtkonnas teenistuses olles ka valvamas käisid.
Staabihoonest paremat kätt jäi veel üks peamiselt autojuhtide käsutuses olnud barakitüüpi hoone, väeosa autoparkla, remonditöökojad ning varustuse ja laskemoona laod, mis väliselt meenutasid tavalisi Nõukogude-aegseid garaažibokse, ning mis öisel ajal sisevahtkonna tunnimeeste valve alla võeti (päeval valvas tunnimees vaid ühte pisut eraldi seisvat ladude nurka“.
Oma lähiharjutusala, mis asuks vahetult väeosa külje all, Vahipataljonil – nagu ka teistel toona Tallinnas asunud väeosadel – loomulikult ei olnud. Suur osa taktikalisest väljaõppest – eriti A-kompanii puhul, millel välilaagreid oli kokku pisut vähem kui C-kompaniil – viidi läbi Männiku harjutusväljal, mis ka täna asub samas kohas kui toona. Nagu varem öeldud, siis motoriseeritud transporti Männikule minekuks anti meile haruharva, mistõttu suurem osa väliõppe päevi algas ja lõppes 45-minutilise jalgsirännakuga Männikule ja tagasi. Männiku harutusväli – st suhteliselt hõreda männimetsaga ala, mis jääb ka täna Männiku-Saku tee ja Pääsküla raba vahele, oli tsaariajal ehitatud Peeter Suure merekindluse laskemoona jm kraami ladudeks. Sellest ajast olid seal veel alles mõned muldvallide vahele rajatud punastest tellistest laohooned, aga enamus nendest hoonetest oli selleks ajaks juba lagunenud, nagu ka Nõukogude-aegne okastraadist müür.
Teisel pool Männiku-Saku teed, liivakarjääride piirkonnas paiknesid aga Tallinna väeosade lasketiirud ja üks lahinglaskmiste ala, mida me regulaarselt erinevateks laskmisteks kasutasime. Ka laskmistele minek toimus üldjuhul jalgsi, hea õnne korral leidus tavaliselt siiski üks eraldi väiksem auto, millega sihtmärgid ja laskemoonatsingid kohale veeti, kuid tuli ette ka kordi, kus me ka sihtmärgid ja laskemoona käe otsas Rahumäelt kohale tassisime.
See kant oli laskmisteks kasutuses olnud juba esimese Vabariigi ajast, kui mitte juba varemalt. Nõukogude ajal olid seal paiknenud Tallinnas asunud 144. motolaskurdiviisi allükste polügoon ja tankodroom; meie ajal aga käis paljudes piirkondades juba üsna aktiivne liivakaevandamine. Seal, kus täna asub u 10 aastat tagasi rajatud väga suur ja korralik 600-meetrine lasketiir, asus toona nn 300-meetri tiir, mis sisuliselt kujutas endast buldooseriga kokku lükatud valle. Selle kõrval asus ka väiksem ja väetim 100-meetri tiir, mida täna enam ei eksisteeri. Lasketiirudest veel u kilomeetri jagu karjääriaukude vahele liikudes oli pioneeride poolt rajatud väike lahinglaskmiste ala või laskeväli, kus olid palkidega voorderdatud kaevikuliin tugevdatud jalaväejaole, sh üks korralik KP-punker, kuhu mina tavaliselt jao kullamehena oma lahingpaarilisega pugesin. Tänaseks pole ka see laskeväli enam kasutuses – kahtlustan, et oma osa mängis siin ka see, et selle laskevälja ohuala ulatus vist üsna suures osas välja Männiku-Saku teeni.
Kõik A-kompanii suuremad välilaagrid allüksuse kursuse ajal toimusid Risti-Piirsalu piirkonnas, kus Nõukogude ajal oli asunud strateegiliste raketivägede raketibaas. 2000. aastate alguses oli selle baasi suhteliselt suur linnak juba üsna põhjalikult ära lagunenud või ära lagastatud; kohati pioneeride poolt ka erinevaid välikindlustusi täis ehitatud. Välilaagrid paiknesidki kas Piirsalu baasi ääres või selle läheduses – õnneks oli sarnaselt Männikuga seal pinnas üsna liivane, mis tegi kaevikute jm välikindlustuste rajamise pisut lihtsamaks, kui kuskil mujal savipinnasesse kaevumine.
Kirjeldan siinkohal nüüd natukene seda, milline nägi välja toonase Üksik-vahipataljoni linnak Rahumäe teel, ja teen seda kahel põhjusel. Esiteks, et tänastel ja hilisematel ajateenijatel – eriti nendel, kelle teenistus on möödunud tänapäevastes, tihti algusest peale Eesti kaitseväe jaoks arendatud ja loodud linnakutes, oleks võimalik võrrelda, milline oli Kaitseväe taristu 20-25 aastat tagasi. Ja teiseks põhjusel, et Rahumäe teel Kaitseväe linnakut enam täna sama hästi kui eksisteeri (nii et ma ei paljasta siin enam ka mingeid „sõjasaladusi“ või objektikaitse OPSEC-i).
Laiema konteksti mõttes olgu öeldud, et kui Eesti kaitsevägi 1991.-92. aastal taasloodi, siis ei olnud noorel riigil ei raha ega ilmselt ka mingit läbimõeldud plaani selle kohta, kuskohas ja millistes tingimustes Kaitsevägi paiknema peaks hakkama. Laieas plaanis sooviti toona – olukorras, kus riigis olid veel sees Vene väed – et Kaitsevägi omaks kohalolekut võimalikult paljudes Eesti piirkondades ja suuremates linnades. Praktilisema poole pealt asusid (taas)loodud allüksused esmajoones nendesse linnakutesse, mis okupantidelt enamvähem tervelt õnnestus kätte saada. Väga suurelt jaolt oligi tegemist Nõukogude armee taristuga, mis tavaliselt rajatud ehitusvägede poolt, st suhteliselt kehva ehituskvaliteediga. Pole juhuslik, et tänaseks on okupatsiooniarmee poolt rajatud hoonetest vaid väga vähesed endiselt kasutusse jäänud – seda erinevalt näiteks tsaari- või esimesesse Vabariigi ajal rajatud hoonetest, mis on seisnud 100+ aastat ja seisavad ilmselt teist samapalju veel.
Toonane Üksik-Vahipataljon seadis ennast millalgi 1990. aastate esimesel poolel sisse Rahumäe teel asuvasse linnakusse (alguses vist koos Sisekaitse Operatiivrügemendi-nimelise Siseministeeriumi allüksusega), mis Nõukogude ajal oli kuulunud sisevägede miilitsapataljonile.
Linnaku territoorium oli laias laastus ristküliku kujuline ning „piiratud“ ühest küljest Retke ja Rahumäe tee poolt, teisalt aga Tammsaare tee suunas jäävate kortermajade ning Rahumäe kalmistu suunalt politseiprefektuuri hoonetega. Kogu linnakut ümbrites enamvähem heas korras olev, samuti Nõukogude ajal rajatud betoon-elementidest piirdeaed.
Enamvähem linnaku keskel oli väeosa riviplats ja see maja, mis sõduritele ilmselt kõige tähtsam oli – kasarmu. Tegemist oli 5-kordse silikaattellistest laotud hoonega, mille esikülje-poolsed aknad avanesid riviplatsile, tagumise külje omad aga teisel pool Retke teed olevale Mustamäe haiglale. Kasarmu keskel asus 1. kuni 4. korruseni ulatus suurte akendega trepikoda, mis oli peamiseks kohaks, kust kasarmusse siseneti ja väljuti. Hoone mõlemas otsas olid ka n-ö tagavaraväljapääsud, kuid nendest oli pidevas kasutuses vaid üks, mille kaudu pääses sööklasse ning hoone pööningukorrusele sidesõlme, „jõusaali“ ja A-kompanii paraadvormide lattu.
Kui peauksest kasarmu 1. korrusele siseneda, võttis külastajat kõige pealt vastu pataljoni korrapidaja-ohvitseri tööruum, mida suurte klaasist akende tõttu „akvaariumiks“ kutsuti ning kus ajateenijad pidid ennast linnaloale minnes või sealt naastes ette näitama. 1. korruse paremas tiivas oli üks õppeklass, mõned kabinetid, väikene raamatukogu ning sõdurikodu, kust sai osta limonaadi, šokolaadi, hügieenivahendeid, sigarette, mikrolaine-ahjus soojaks aetud pitsat jms kraami. Pärast noorteaja lõppu võisid sõdurid sõdurikodus oleva 4-5 laua taga vabal ajal ka aega veeta ning seina külge kinnitatud telekast näiteks Melrose Place’i või Vigla šõud vaadata. 1. korruse vasakus tiivas asus Vahipataljoni köök ja söökla, kuhu siseneti hoone tagaküljel olevast varuväljapääsust.
Kasarmu 2., 3. ja 4. korrus olid kõik ühesuguse põhiplaaniga ja mõeldud igaüks umbes roodu- või kompaniisuuruse allüksuse majutamiseks. Meie teenistuse ajal – 2001.-2002. aastal seisnes nende korruste vahe vaid selles, et 3. ja 4. korrus olid suhteliselt värskelt euroremonditud (st koridorides maas kahhelkivi, vetsud-pesuruumid uute korralike kraanikausside jms, magalate põrandad kaetud linoleumiga), samas kui C-kompaniile eraldatud 2. korrus oli „Nõukogude-aegne“ – põrandatel peamiselt näpujämeduste vahedega kuivetunud põrandalauad, sanitaarruumid üsna kulunud nõuka-aegse välimusega jne.
Sellise standardse kasarmukorruse keskel asus päevniku laud (täpsemalt öeldes väike kummut, sest päevnik tohtis seal vaid seista) ja selle taga üks väiksem ruum, mida kasutati kas tegevväelaste kabineti või seersantide magalana. Korruse vasakus tiivas oli kokku 6 jao-suurusele üksusele mõeldud magalatuba ning üks suurem relvaruum. Korruse paremas tiivas asus üks väiksem relvaruum, õppeklass umbes rühmasuurusele üksusele, mitmed kaadrikaitseväelaste kabinetid, pesuruum, WC ja eraldi duširuum, kuivatusruum ning 4 jao-tuba. See tähendab, et igale korrusele sai üsna vabalt ära paigutada 10x10 meest ehk kompanii. Umbes kümnekesti me nendes jaotubades ka pärast erialakursuseid paiknema hakkasimegi (jagude kaupa), kuid SBK ajal topiti nendesse tubadesse sisse keskmiselt 15 meest – voodeid laoti tuppa tihedamalt, paar voodit kerkisid ka kolmekordseteks. Kitsas oli, aga sai hakkama.
Kuna A-kompaniis oli toona korraga ja peeaagu pidevalt teenistuses 4 rühma, siis oli A-kompanii käsutuses 4. korrus ja tavaliselt ka vähemalt pool 3 korrusest – vaid detsembris-jaanuaris paiknes kolmanda 3. korruse vasakus tiivad väeosa nooremallohvitseride kursus.
5., pööningukorrus oli meie teenistuse ajal suuresti välja ehitamata. Pööningu vasakpoolses otsas paiknes vaid väeosa sidesõlm, väga algelise ja askeetliku varustusega „jõusaal“ ning A-kompanii paraadvormide ladu. Mõned aastad hiljem ehitati ka 5. korrus korralikult välja ning sinna kolis Kaitseväe Tervisekeskuse väljaõppekeskus, ehk siis teiste sõnadega parameedikute väljaõpe. Aga seda, milline 5. korrus siis välja nägi, oskab ilmselt kirjeldada mõni seal teeninud parameedik, või siis kaasfoorumlane hillart.
Kasarmu keldris paiknesid vist mingid relvalaod ja pataljoni relvuri veebel Pantšenko tööruumid. Mina sattusin keldrisse vaid ühel korral, teenistuse viimastel päevadel, mil viisime sinna ära oma konservanti täisvalatud teenistusrelvad.
Kasarmu taga, piirdeaia ääres paiknes väeosa takistusrada, mis meie teenistuse ajal oli suhteliselt heas korras ja kus me SBK ajal ka omagu turnida ja roomata saime. Samuti olid seal vist Nõukogude ajast jäänud kasvuhooned, kus keegi enam loomulikult midagi ei kasvatanud, ning üsna suur välikäimla hoone, mis peamiselt leidis kasutust hommikuvõimlemise ajal.
Sealsamas kõrgus ka 2- või kolmekordne punastest tellistest laotud „saun“, mille ehitus oli vist nõukogulaste poolt pooleli jäänud ning mis meie teenistuse ajal oli juba varisemiohtlikuks kuulutatud. See „saun“ oli sõduritele „oluline“ hoopis ühel teisel põhjusel – nimelt oli saunahoone taga, kitsal teerajal sauna ja piirdemüüri vahel väidetavalt üks väheseid alasid, kuhu pataljoni korrapidaja ruumi kokku jooksev kaamerapilt ei „ulatunud“, ning kuhu viidi (või rohkem ähvardati viia) sõdureid kollektiivseks karistamiseks siis, kui mingi suurem jama on kokku keeratud. Meie sattusime oma SBK ajal sinna kokku vist vaid paaril korral (ühel korral viis meid sinna kaadriväelasest rühmaülem ise, kui „möla“ sööklas liiga valjuks läks), aga ühesõnaga – terminil „sauna taha minema“ oli Vahipataljonis pisut teistsugune tähendus, kui selles tuntud rahvalaulus.
Sauna kõrval paiknes üks üsna õnnetu välimuse ja sama õnnetu sisemusega barakitüüpi hoone, mida hüüti „miinipildujarühma kasarmuks“ või lühendatult „miinipildujakasarmuks“, kuna kunagi 1990. aastatel oli seal paiknenud pataljoni miinipildujarühm. Meie teenistuse ajal oli selleks saanud väeosa kaadrikaitseväelaste ühiselamu, kus peamiselt elasid poissmehed-veeblid, aga ka mõni noor ohvitser, ja keegi neist vist isegi perega. Toona, 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses valitses Kaitseväes ja Kaitseministeeriumis veel mingi arusaam, et riik peab kõigile kaadrikaitseväelastele eraldi kortermajad aja jooksul ehitama või muul moel „taskukohast“ majutust tagama. Ka tegevväelase palk koosnes toona mitte esmajoones „põhipalgast“ nagu praegu, vaid suhteliselt väikesest põhipalgast, millele lisandusid lisatasud staaži, auastme, korteri ja jumal teab mille eest veel. Eks see ühiselamu oli kah mingit sorti loonustasu, enne kui 2000. aastate teisel poolel hakati kaadrikaitseväelastele lõpuks palka maksma esmajoones ’palgas’, mitte lisatasudes, korterirahades ja talvekartulites.
Miinipildujakasarmu ja riviplatsi vahelisele alale jäi veel väikene roheala, kus paiknes ka üks väeosa suitsunurkadest ehk „kurilkadest“, samuti eraldi piirdeaia taga toonase Teabeameti ehk välisluure suhteliselt värskelt remonditud peahoone, mis toona hakkas saama alles oma esimest „juurde-ehitust“ (need, kes on 20 viimase aasta jooksul Vahipataljoni linnakut regulaarsemalt külastanud, ilmselt teavad, mismoodi see asutus on seal aja jooksul vähkkasvajana laienenud ning tänaseks hõivanud juba üsna märkimisväärse osa toonase Vahipataljoni linnakust).
Linnaku keskel asus riviplatsi ääres eraldi hoones Tallinna garnisoni laastaret, kus Vahipataljoni, aga ka teiste Tallinna väeosa kaitseväelaseid kergemate tõvede ja vigastuste putitamiseks ravile pandi. Seal kõrval oli ka väikene jalgpalliväljak, jooksustaadion ning eraldi hoones korvpallisaal, mida pärast välilaagreid kasutati ka telkide ja maskeerimisvõrkude kuivatamiseks.
Rahumäe tee äärde „avanes“ väeosa kolmes erinevas kohast. Rahumäe kalmistu poolt tulles olid nendeks objektideks nn külalist pääsla (mis tehti lahti vaid pühapäeviti, külastuspäevadel), väeosa staabihoone ning sealt veel edasi autode pääsla, mille kaudu argipäevadel väljusid ka jälgi Männikule või Järvele väljaõppele siirduvad allüksused. Staabihoone maapealseid korruseid ma liiga detailselt kirjeldada ei oska, kuna sattusin sinna teenistuse käigus vaid paaril korral rahandussektsioonist puhkuserahasid välja võtma ning ühe korra päevnikuna ülemate jaoks mingeid väljaõppematerjale paljundama.
Staabihoone keldrikorrusel asus aga miskit, mis paljudele sõduritele pisut tuttavam – Tallinna garnisoni arestimajaks nimetatud asutus, mida Vahipataljoni ajateenijad sisevahtkonnas teenistuses olles ka valvamas käisid.
Staabihoonest paremat kätt jäi veel üks peamiselt autojuhtide käsutuses olnud barakitüüpi hoone, väeosa autoparkla, remonditöökojad ning varustuse ja laskemoona laod, mis väliselt meenutasid tavalisi Nõukogude-aegseid garaažibokse, ning mis öisel ajal sisevahtkonna tunnimeeste valve alla võeti (päeval valvas tunnimees vaid ühte pisut eraldi seisvat ladude nurka“.
Oma lähiharjutusala, mis asuks vahetult väeosa külje all, Vahipataljonil – nagu ka teistel toona Tallinnas asunud väeosadel – loomulikult ei olnud. Suur osa taktikalisest väljaõppest – eriti A-kompanii puhul, millel välilaagreid oli kokku pisut vähem kui C-kompaniil – viidi läbi Männiku harjutusväljal, mis ka täna asub samas kohas kui toona. Nagu varem öeldud, siis motoriseeritud transporti Männikule minekuks anti meile haruharva, mistõttu suurem osa väliõppe päevi algas ja lõppes 45-minutilise jalgsirännakuga Männikule ja tagasi. Männiku harutusväli – st suhteliselt hõreda männimetsaga ala, mis jääb ka täna Männiku-Saku tee ja Pääsküla raba vahele, oli tsaariajal ehitatud Peeter Suure merekindluse laskemoona jm kraami ladudeks. Sellest ajast olid seal veel alles mõned muldvallide vahele rajatud punastest tellistest laohooned, aga enamus nendest hoonetest oli selleks ajaks juba lagunenud, nagu ka Nõukogude-aegne okastraadist müür.
Teisel pool Männiku-Saku teed, liivakarjääride piirkonnas paiknesid aga Tallinna väeosade lasketiirud ja üks lahinglaskmiste ala, mida me regulaarselt erinevateks laskmisteks kasutasime. Ka laskmistele minek toimus üldjuhul jalgsi, hea õnne korral leidus tavaliselt siiski üks eraldi väiksem auto, millega sihtmärgid ja laskemoonatsingid kohale veeti, kuid tuli ette ka kordi, kus me ka sihtmärgid ja laskemoona käe otsas Rahumäelt kohale tassisime.
See kant oli laskmisteks kasutuses olnud juba esimese Vabariigi ajast, kui mitte juba varemalt. Nõukogude ajal olid seal paiknenud Tallinnas asunud 144. motolaskurdiviisi allükste polügoon ja tankodroom; meie ajal aga käis paljudes piirkondades juba üsna aktiivne liivakaevandamine. Seal, kus täna asub u 10 aastat tagasi rajatud väga suur ja korralik 600-meetrine lasketiir, asus toona nn 300-meetri tiir, mis sisuliselt kujutas endast buldooseriga kokku lükatud valle. Selle kõrval asus ka väiksem ja väetim 100-meetri tiir, mida täna enam ei eksisteeri. Lasketiirudest veel u kilomeetri jagu karjääriaukude vahele liikudes oli pioneeride poolt rajatud väike lahinglaskmiste ala või laskeväli, kus olid palkidega voorderdatud kaevikuliin tugevdatud jalaväejaole, sh üks korralik KP-punker, kuhu mina tavaliselt jao kullamehena oma lahingpaarilisega pugesin. Tänaseks pole ka see laskeväli enam kasutuses – kahtlustan, et oma osa mängis siin ka see, et selle laskevälja ohuala ulatus vist üsna suures osas välja Männiku-Saku teeni.
Kõik A-kompanii suuremad välilaagrid allüksuse kursuse ajal toimusid Risti-Piirsalu piirkonnas, kus Nõukogude ajal oli asunud strateegiliste raketivägede raketibaas. 2000. aastate alguses oli selle baasi suhteliselt suur linnak juba üsna põhjalikult ära lagunenud või ära lagastatud; kohati pioneeride poolt ka erinevaid välikindlustusi täis ehitatud. Välilaagrid paiknesidki kas Piirsalu baasi ääres või selle läheduses – õnneks oli sarnaselt Männikuga seal pinnas üsna liivane, mis tegi kaevikute jm välikindlustuste rajamise pisut lihtsamaks, kui kuskil mujal savipinnasesse kaevumine.
Re: Teenistusmälestusi EKL/EKV/EKL. ROK, Scouts jne.
VAHTKONNAD JA TOIMKONNAD
Erinevalt tänasest mängisid 2000. aastate alguses keskmise ajateenija elus palju suuremat rolli erinevad vahtkonnad ja toimkonnad, milliseid ajateenijatega mehitati, ning mis „tagasid“ väeosadele mitmeid „teenuseid“, millistest tänaseks on loobutud, või need üle antud Kaitseliidu valvuritele või lihtsalt tsiviilsektorile, nagu näiteks sööklas kartulite koorimine või supikulbi tõstmine. Toona võis aga – olenevalt väeosast, selle suurusest või eripäradest, või ka lihtsalt ajateenijate arvust konkreetses väeosas – kohati üsna suure osa ajateenija teenistusajast enda alla võtta mitte sõjalise väljaõppe läbimine, vaid toimetamine erinevates vahtkondades ja toimkondades, mis sõjalisele väljaõppele üldjuhul väga vähe juurde andsid.
Kõik vahtkonnad ja toimkonnad olid vastavalt toona kehtinud sise- ja garnisonimäärustikele ametis 24 tundi, üldjuhul alates kella 19.00 õhtul järgmise päeva õhtuni, ning selle aja sisse mahtus üldjuhul kas 4 tundi katkematut und, või 8 tundi und 2-tunniste juppide kaupa. Täpsemalt:
Kõigi vahtkonade-toimkondade „eesotsas“ asus pataljoni korrapidaja-ohvitser ehk PKO, kelleks määrati graafiku alusel pea kõiki väeosa kaadrikaitseväelasi, välja arvatud pataljoni ülem ja staabiülem. PKO asi oli – nagu nimigi ütleb – tagada et nii väeosas laiemalt kui eriti vahtkondades-toimkondades oleks kord majas, laod ja tehnika valvatud, kõik ajateenijad ilusti arvel ja teada, kes ja kus parajasti viibib. PKO-le määrati ajateenijate seast ka üks abi, üldjuhul keegi seersantidest.
Kasarmusse määrati igale korrusele ametisse kaks päevnikku ehk KP-d, keda rahvakeeli „kompanii penideks“ kutsuti, sest see päevniku amet oli tõepoolest üks paras koeratöö. Üks kahest päevnikust pidi alaliselt olema oma postil korruse keskel asuva päevniku „laua“ juures – tema asi oli tervitada korrusele ilmuvaid ülemaid, teha hommikul ettekanne teenistusse ilmunud kompaniiülemale, võtta vastu telefoni ning uurida korruselt lahkuvatelt kaadrikaitseväelastelt, et „härra veebel/leitnant/kapten, kust teid leida võib?“. Teine päevnik – kui ta just parajasti endale väikest puhkehetke ei suutnud leida, oli üsna suure osa ajast ametis sellega, et lükkas lapiga puhtaks poriseks trambitud koridoripõrandaid, puhastas pärast „hommikust“ tipptundi põhjalikult täiskustud pissuure, või tegeles muude ülesannetega, mida kompanii korrapidaja või muud ülemused talle võisid anda. Öösel said päevnikud magada kordamööda 4 tundi – üks kell 22.00-02.00, teine 02.00-06.00. Polnud suurt vahet, kummas „vahetuses“ magada said – kohutav uni ja väsimus vaevas pärast sellist unetut ööd sind niikuinii.
Päevnike „ülemuseks“ määrati kummasegi kompaniisse kompanii korrapidaja – KK ehk „kompanii kukk“. Kompanii korrapidajaks määrati üldjuhul mõni nooremseersant, kuid viimaste puudumisel võidi sellele ametikojale määrata ka mõni „pädevam“ reamees. Sain ka mina reamehena mõned korrad kompanii korrapidaja leiba maitsta, ning sellel tööl oli tegelikult mitu plussi võrreldes päevniku „koeraeluga“. Esiteks õnnestus kompanii korrapidajal öösel üldjuhul pisut rohkem kui 4 tundi und saada, teiseks oli päevasel ajal pea pidevalt midagi teha, ilma et samal ajal tuleks endal käsi mustaks (või uriiniseks) teha – selleks olid päevnikud, samuti sai nendeks töödeks kasutada kasarmurežiimile määratud paranejaid. Kompanii korrapidaja pidi muuhulgas tegelema väljaõppepäeva alguses allüksustele relvaruumist relvade väljaandmisega, mis muidugi olla paras peavalu olukorras, kus A-kompaniis võis korraga enda relvi kätte tahta saada neli erinevat rühma kolmest erinevast relvaruumist. Sellistel puhkudel tegeles ettenägelik korrapidaja vähemalt paar öötundi sellega, et täitis relvade väljaandmise raamatud n-ö ette ära – lahtrid kuupäeva, sõduri nime, auastme ja relva numbriga, misjärel oli relvade endi väljavõtmisel vaja ajateenijal lihtsalt võtta oma relv, salved ja puhastuspinal, ning visata allkiri õigele reale.
Teine paras peavalu, eriti A-kompaniis võis olla õhtuse loenduse läbiviimine, kuna nelja rühma peale võis kohati olla keeruline saada kõiki numbreid klappima juhul, kui nt keegi oli linnaloa asemel tegelikult jooksus, või vastupidi.
Kompaniide korrapidajatele ja päevnikele lisaks pandi iga ööpäev neli meest välja kahte pääslasse – staabipääslasse ja autode pääslasse. Mõlemas oli ametis toimkonna korrapidaja ja üks päevnik, kes kordamööda öösiti 4 tundi magada said, aga ülejäänud aja kontrollisid ja registreerisid seda, milliseid isikud ja sõidukid väeossa sisenesid või väljusid. Teatud mõttes olid need suhteliselt mugavad toimkonnad, kuna „töö“ toimus soojas ja kuivas siseruumis (v.a. autopääslas tuli putkast välja joosta u 10 meetri kaugusel asuva šlagbaumini, et seda tõsta-langetada) ja midagi ülemäära keerulist seal ei olnud. Juhul muidugi, kui sul ei õnnestunud väeosast välja lasta kedagi või midagi, mis poleks tohtinud sealt lahkuda. Näiteks mina lasin autopääsla korrapidajana ükskord väravast „ausõna“ peale välja Kadrioru vahtkonna transpordiks mõeldud Chevy-kastiautoga autojuhi, kes enne Kadrioru vahtkonna transportimist oli lubanud mõned linnaloale minevad kaasvõitlejad bussijaama ära visata vms. Loomulikult lubas mees kohe-kohe tagasi olla, ja otseloomulikult – Murphy seadus vm – läks auto kuskil bussijaamas juures niimoodi katki, et vahtkonna äraviimise ajaks meest ja autot väeosas tagasi ei olnud. Sama loomulikult jõudis PKO – selleks oli tol päeval nooremleitnant Tõniste – üsna ruttu kurjajuureni ehk pääsla korrapidajani, lubades mult „naha koos karvadega maha võtta“, kui auto varsti välja ei ilmu.
Väeosa territooriumi ja samaaegselt garnisoni arestimaja valvamiseks pandi välja kokku 5-liikmeline sisevahtkond – kaadrikaitseväelasest allohvitser vahtkonna ülemaks, ajateenijast seersant tema abiks ning kolm reameest tunnimeesteks. Sisevahtkond oli ilmselt üks raskemaid ja tüütumaid vahtkondasid, kuna reamehena pidid sa esmalt 2 tundi tunnimehena üksi n-ö tunnimehe alas (ehk väeosa autopargi ja ladude territooriumil) automaadi, täägi ja raadiojaamaga valvama; seejärel 2 tundi n-ö vabas vahetuses lihtsalt laua taga teri nokkima või päevasel ajal arestimaja vahialuseid ühekaupa välja aedikusse jalutama viima; ning said seejärel 2 tundi vahtkonnaruumis magada, et seejärel otse soojast voodist ja unesegasena uuesti postile minna. Lõdvaks või mugavaks ei saanud ennast sisevahtkonnas väga lasta – kõrvalruumis pidevalt viibiv vahtkonnaülem tagas ainuüksi oma kohalolekuga, et „vaba vahetuse“ tunnimees ei saanud laua taga teri nokkides silma looja lasta (kuigi väga oleks tahtnud, eriti öötundidel), kas ladude piirkonnas valves olles ei saanud end eriti kuskile autokabiini sooja ronida vms koerust teha, sest vahtkonnaülemad ja PKO-d käisid üsna regulaarselt siiski kontrollimas, mis „postil“ parajasti toimub.
Sisevahtkonna ainsaks, aga iseenesest üsna teisejärguliseks eeliseks võis pidada vaid seda, et seal ei pidanud vahtkondlased ise põrandaid pühkima-pesema, vetse puhastama või söögikordade järel nõusid pesema – selleks kõigeks sai päevasel ajal kasutada arestimaja kinnipeetavaid, kes muide olid valmis neid kõiki töid tegema enam kui hea meelega, kuna päev otsa tegevusetult tühjas arestikambris „tiksumine“ oli tegelikult vägagi tüütu ja nüri tegevus.
Nn vahipostile number 1 ehk Kadrioru vahtkonda saadeti Vahipataljonist igal ööpäeval välja kokku seitse vahtkondlast – ajateenijast nooremseersant vahtkonna ülemaks ning kuus reameest tunnimeesteks. Kuigi olemuslikult oli seal ööpäevaringne rutiin sama, mis sisevahtkonnas – st tunnimehed olid kaks tundi postil, seejärel kaks tundi vabas vahetuses ja said pärast seda kaks tundi magada enne uuesti postile minekut – oli Kadriorg kõikide teiste vahtkonade ja toimkondadega võrreldes tegelikult üks kõige mõnusamaid kohtasid. Esiteks polnud seal vahtkonnas ühtegi kaadrikaitseväelast, kes oleks näpuga määrustikes järge ajanud. Teoreetiliselt võis igal ajahetkel sisse sadada mõni Vabariigi Presidendi käsundusohvitseridest, kuid mina neid subjekte kunagi oma teenistuse ajal vahtkonnaruumis ei kohanud. Teiseks võis PKO kord ööpäevas vahtkonda tulla revideerima (üldjuhul keset ööd), kuid ka need tegelased ei ilmunud mitte just iga kord kohale, kuna teadsid ilmselt, et nende väeosast lahkumisest annab keegi väeosa toimkondlastest mobiiltelefoni abil teada Kadriorus olevale kaasvõitlejale, mistõttu PKO kohalejõudmise ajaks oli seal alati kõik korras nagu Norras. Ajateenijast vahtkonnaülem oli aga tavaliselt oma jope ning lasi soovi korral ka vaba vahetuse tunnimeestel öisel ajal kas diivani peal või n-lö lipuruumis vaipade peal silma looja lasta – peaasi, et tema ise või siiski keegi tunnimeestest oleks raadio- ja telefonivalves juhuks, kui postil midagi erakorralist peaks juhtuma (aga ei juhtunud peaaegu kunagi) või kui keegi öösel mõni revident siiski ootamatult välisukse taha prõmmima ilmub.
Kolmandaks toimetasid tunnimehed Kadriorus – erinevalt sisevahtkonnast – alati kahekesti. Tunnimehed pidid postil st Vabariigi Presidendi Kantselei paraadtrepil seistes küll pidevalt valvelseisangus ja vaikides olema, kuid kuna inimesi jalutas päevasel ajal suhteliselt vähe ning öösel praktiliselt üldse mitte, siis said tunnimehed oma kaheksa 2-tunnist vahetust mööda saata omavahel vaikselt juttu ajades. Nende kümnete ja ilmselt sadade trepil seistud tundide jooksul sai rääkida kodust, naistest, pidudest, tulevikuplaanidest, muusikast ja veel paljust muust – olenevalt muidugi sellest, kellega koos „seisma“ sattusid. See oli teatud mõttes üsna hea vahetus tavapärase teenistuse tormamisele ja rahmamisele.
Ja neljandaks sai seal vähemalt tööpäevadel teistmoodi süüa. Iseenesest oli ka Vahipataljoni sööklatoit toona väga hea ja korralik, kuid tööpäevadel said Kadrioru vahtkonnas olid hommiku- ja lõunasööki käia söömas presidendi kantselei sööklas. Oli hea ja teistmoodi toit – ainult portsud kippusid suurte sööklaportsudega harjunud ajateenijatele kohati pisut kesiseks jääma.
Kaks või kolm meest pandi igapäevaselt välja väeosa sööklasse köögitoimkonda. Kuna mina sinna kunagi ei sattunud, siis ei oska ma detailselt seda teenistust kirjeldada, aga üldiselt tegelesid köögitoimkondlased esmajoones kokatädide ning paari ajateenijatest määratud kokkade abistamisega – suurte padade jms pesemisega ning kulbiga teistele ajateenijatele portsude etteladumisega.
Vähemalt üks mees pandi igal ööpäeval välja ka väeosa sidesõlme seal olevatele kaadrikaitseväelastele (peamiselt üsna kenad ja noored naisterahvad) abiks, samuti keegi parameedikutest laatsaretti valve-meedikuks. Aga kuna need „spetsialistid“ tulid eranditult sidemeeste ja parameedikute seast, siis ei andnud see tavalistele laskuritele toimkonnakoormuse mõttes eriti tunda. Sama kehtis autojuhtide kohta – igaks ööpäevaks pidid nad välja panema vähemalt ühe n-ö valveautojuhi, kes pidi olema stardivalmis juhuks, kui pataljoniülemal oli vaja kuskile ootamatult sõita, või kui PKO siiski otsustas öösel minna Kadrioru vahtkonda kontrollima.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, siis hakati millalgi 2002. aasta kevadel A-kompaniist igaks ööpäevaks lähetama veel ühte sõdurit toonase Kaitsejõudude Peastasabi vastvalminud hoonesse bussijaama taga Juhkentali tänaval – abiks sealsele korrapidajale, külalisi õigetesse ruumidesse juhatama vms esindusülesandeid täitma.
Kui kõik need ülalkirjeldatud numbrid kokku lugeda, tuleb välja, et 2000. aastate alguses astus igal ööpäeval toonases Üksik-Vahipataljonis vahtkondadesse-toimkondadesse teenistusse kaks kaadrikaitseväelast ning kokku ligi 30 ajateenijat. Arvestades seda, et nt 2001. aasta sügisel ning uuesti alates 2002. aasta algusest (st siis, kui kaks rühma A-kompanii „vanasid“ oli reservi läinud ja nende asemele tulnud u kahe rühma jagu noori) oli ajateenijaid väeosas kokku umbes 300 meest, tähendas see, et pidevalt oli väljaõppest eemal mitte vähem kui 10% ajateenijatest. Tegelikult võib aga selle numbri veel korrutada kahega, sest vastavalt toona kehtinud korrale tõmmati ka sama päeva õhtul toimkondadesse asuv isikkoosseis sama päeva lõunal väljaõppest „välja“, et nad vastavalt määrustikule saaksid pärastlõuna jooksul vahtkonnaks-toimkonnaks valmistuda (st Kadrioru vahtkonna puhul võtta välja ja seada korda paraadvorm, tutvuda vajadusel määrustikega) ja puhata (millest tavaliselt eriti midagi välja ei tulnud päevasel ajal, mil teised vahtkonnaks valmistuvad kaasvõitlejad näiteks samas kasarmutoas ringi sahmivad jne). St teatud loogikaga saab öelda, et toimkonnad tõmbasid alaliselt väljaõppest eemale u 15-20% ajateenijatest, mida pole enam sugugi vähe.
Seejuures kehtisid sellised protsendid vaid siis, kui kõikide allüksuste ja „lendude“ ajateenijad olid korraga väeosas ja neid sai toimkondade mehitamiseks kasutada. Kui aga väeosa C-kompanii või mõned A-kompanii rühmad siirdusid pikemaks ajaks välilaagrisse, siis küll pitseeriti nende kasarmukorrus või -tiib nende äraoleku ajaks kinni ning selle võrra vähenes ka päevnikeks ja kompanii korrapidajaks määratud ajateenijate arv, kuid samas kasvas väeosasse jäänud ajateenijate toimkonnakoormus, sest varem C-kompaniile „kuulunud“ toimkonnad (üldjuhul nt sisevahtkond, aga ka sööklatoimkond) tuli väeossa alles jäänute poolt üle võtta. Samuti võis toimkondades käimise sagedust mõjutada see, kui kaugele ajateenija oma teenistusega jõudnud oli. Näiteks toona määrati SBK-d läbivaid noorsõdureid üldjuhul vaid kompanii päevnikeks, aga vahtkondadesse polnud neil toona üldse asja enne, kui nad olid relvaga ümberkäimise, ohutus- ja lasketehnika põhjalikult selgeks saanud ja ametlikult SBK lõpus vande andnud.
Nii kujunes vahtkonade-toimkondade poolest meie „lennule“ kõige koormavamaks üks mitmenädalane periood 2002. aasta kevadel, mil korraga olid oma välilaagritesse läinud nii C-kompanii „eakaaslased“ kui ka jaanuaris teenistust alustanud noored. Siis pidid meie lennu kaks u 40-mehelist rühma igal ööpäeval ära mehitama u 25 vahtkonna-toimkonna ametikohta, mis praktikas tähendas rütmi „ööpäev toimkonnas – üks täispäev väljaõppes osalemiseks – üks poolik päev väljaõppes osalemiseks – sama päevas õhtul uuesti 24 tunniks toimkonda“. Veel sagedamini toimkonnas käimist piiras määrustik (kahe toimkonna vahele pidi jääma minimaalselt üks ööpäev) ja ilmselt ka ülemate terve mõistus. Pakun, et umbes samasugune süsteem, toimkonnas käimise tempo ja koormus valitses ka teistes toonastes Kaitseväe väeosades.
Lisaks sellele, et toimkonnad tõmbasid pidevalt arvestatava hulga ajateenijaid väljaõppest eemale, ei andnud need toimkonnad-vahtkonnad ka väljaõppele endale tegelikult pea midagi juurde. No mis seos saab sõjaks ja lahinguks valmistumisel olla sööklas kartulite koorimisel või kulbi liigutamisel või päevnikuna pissuaaride poleerimisel? Võib ju öelda, et vähemalt relvastatud vahtkonnad on sõjalise väljaõppega seotud, aga minu arvates on ka see seos suuresti illusoorne, sest suurem osa „õppimisest“ on seotud olemuslikult rahuaegsete määrustikupunktidega ning ka siis õpitav paari esimese vahtkonnas käimise korraga, millele järgneb lihtsalt tuim rutiin, mille käigus pea mitte kunagi ei juhtunud ühtegi päriselt erakorralist vahejuhtumit vms.
Seetõttu oli minu arvates vägagi mõistlik, et sellele massilisele toimkonna-tramburaile pandi mõned aastad hiljem kogu Kaitseväes mõistlikud piirid peale, andes pea kõik vahtkonnad, valved ja pääslad üle Kaitseliidu valvuritele ja ilmselt piirates ka mujal ajateenijate kasutamist „toimkonna-lihana“. Näiteks sealsamas Vahipataljonis suleti minu teada mehitatud kujul nii auto- kui staabipääsla ning Kaitseliit võttis üle sisevahtkonna ning alaliselt pääslaks muudetud „külalistepääsla“ valve, nii et ajateenijatele jäid alles vaid kompanii korrapidamine ja päevniku rollid, samuti ka Kadrioru vahtkond.
Erinevalt tänasest mängisid 2000. aastate alguses keskmise ajateenija elus palju suuremat rolli erinevad vahtkonnad ja toimkonnad, milliseid ajateenijatega mehitati, ning mis „tagasid“ väeosadele mitmeid „teenuseid“, millistest tänaseks on loobutud, või need üle antud Kaitseliidu valvuritele või lihtsalt tsiviilsektorile, nagu näiteks sööklas kartulite koorimine või supikulbi tõstmine. Toona võis aga – olenevalt väeosast, selle suurusest või eripäradest, või ka lihtsalt ajateenijate arvust konkreetses väeosas – kohati üsna suure osa ajateenija teenistusajast enda alla võtta mitte sõjalise väljaõppe läbimine, vaid toimetamine erinevates vahtkondades ja toimkondades, mis sõjalisele väljaõppele üldjuhul väga vähe juurde andsid.
Kõik vahtkonnad ja toimkonnad olid vastavalt toona kehtinud sise- ja garnisonimäärustikele ametis 24 tundi, üldjuhul alates kella 19.00 õhtul järgmise päeva õhtuni, ning selle aja sisse mahtus üldjuhul kas 4 tundi katkematut und, või 8 tundi und 2-tunniste juppide kaupa. Täpsemalt:
Kõigi vahtkonade-toimkondade „eesotsas“ asus pataljoni korrapidaja-ohvitser ehk PKO, kelleks määrati graafiku alusel pea kõiki väeosa kaadrikaitseväelasi, välja arvatud pataljoni ülem ja staabiülem. PKO asi oli – nagu nimigi ütleb – tagada et nii väeosas laiemalt kui eriti vahtkondades-toimkondades oleks kord majas, laod ja tehnika valvatud, kõik ajateenijad ilusti arvel ja teada, kes ja kus parajasti viibib. PKO-le määrati ajateenijate seast ka üks abi, üldjuhul keegi seersantidest.
Kasarmusse määrati igale korrusele ametisse kaks päevnikku ehk KP-d, keda rahvakeeli „kompanii penideks“ kutsuti, sest see päevniku amet oli tõepoolest üks paras koeratöö. Üks kahest päevnikust pidi alaliselt olema oma postil korruse keskel asuva päevniku „laua“ juures – tema asi oli tervitada korrusele ilmuvaid ülemaid, teha hommikul ettekanne teenistusse ilmunud kompaniiülemale, võtta vastu telefoni ning uurida korruselt lahkuvatelt kaadrikaitseväelastelt, et „härra veebel/leitnant/kapten, kust teid leida võib?“. Teine päevnik – kui ta just parajasti endale väikest puhkehetke ei suutnud leida, oli üsna suure osa ajast ametis sellega, et lükkas lapiga puhtaks poriseks trambitud koridoripõrandaid, puhastas pärast „hommikust“ tipptundi põhjalikult täiskustud pissuure, või tegeles muude ülesannetega, mida kompanii korrapidaja või muud ülemused talle võisid anda. Öösel said päevnikud magada kordamööda 4 tundi – üks kell 22.00-02.00, teine 02.00-06.00. Polnud suurt vahet, kummas „vahetuses“ magada said – kohutav uni ja väsimus vaevas pärast sellist unetut ööd sind niikuinii.
Päevnike „ülemuseks“ määrati kummasegi kompaniisse kompanii korrapidaja – KK ehk „kompanii kukk“. Kompanii korrapidajaks määrati üldjuhul mõni nooremseersant, kuid viimaste puudumisel võidi sellele ametikojale määrata ka mõni „pädevam“ reamees. Sain ka mina reamehena mõned korrad kompanii korrapidaja leiba maitsta, ning sellel tööl oli tegelikult mitu plussi võrreldes päevniku „koeraeluga“. Esiteks õnnestus kompanii korrapidajal öösel üldjuhul pisut rohkem kui 4 tundi und saada, teiseks oli päevasel ajal pea pidevalt midagi teha, ilma et samal ajal tuleks endal käsi mustaks (või uriiniseks) teha – selleks olid päevnikud, samuti sai nendeks töödeks kasutada kasarmurežiimile määratud paranejaid. Kompanii korrapidaja pidi muuhulgas tegelema väljaõppepäeva alguses allüksustele relvaruumist relvade väljaandmisega, mis muidugi olla paras peavalu olukorras, kus A-kompaniis võis korraga enda relvi kätte tahta saada neli erinevat rühma kolmest erinevast relvaruumist. Sellistel puhkudel tegeles ettenägelik korrapidaja vähemalt paar öötundi sellega, et täitis relvade väljaandmise raamatud n-ö ette ära – lahtrid kuupäeva, sõduri nime, auastme ja relva numbriga, misjärel oli relvade endi väljavõtmisel vaja ajateenijal lihtsalt võtta oma relv, salved ja puhastuspinal, ning visata allkiri õigele reale.
Teine paras peavalu, eriti A-kompaniis võis olla õhtuse loenduse läbiviimine, kuna nelja rühma peale võis kohati olla keeruline saada kõiki numbreid klappima juhul, kui nt keegi oli linnaloa asemel tegelikult jooksus, või vastupidi.
Kompaniide korrapidajatele ja päevnikele lisaks pandi iga ööpäev neli meest välja kahte pääslasse – staabipääslasse ja autode pääslasse. Mõlemas oli ametis toimkonna korrapidaja ja üks päevnik, kes kordamööda öösiti 4 tundi magada said, aga ülejäänud aja kontrollisid ja registreerisid seda, milliseid isikud ja sõidukid väeossa sisenesid või väljusid. Teatud mõttes olid need suhteliselt mugavad toimkonnad, kuna „töö“ toimus soojas ja kuivas siseruumis (v.a. autopääslas tuli putkast välja joosta u 10 meetri kaugusel asuva šlagbaumini, et seda tõsta-langetada) ja midagi ülemäära keerulist seal ei olnud. Juhul muidugi, kui sul ei õnnestunud väeosast välja lasta kedagi või midagi, mis poleks tohtinud sealt lahkuda. Näiteks mina lasin autopääsla korrapidajana ükskord väravast „ausõna“ peale välja Kadrioru vahtkonna transpordiks mõeldud Chevy-kastiautoga autojuhi, kes enne Kadrioru vahtkonna transportimist oli lubanud mõned linnaloale minevad kaasvõitlejad bussijaama ära visata vms. Loomulikult lubas mees kohe-kohe tagasi olla, ja otseloomulikult – Murphy seadus vm – läks auto kuskil bussijaamas juures niimoodi katki, et vahtkonna äraviimise ajaks meest ja autot väeosas tagasi ei olnud. Sama loomulikult jõudis PKO – selleks oli tol päeval nooremleitnant Tõniste – üsna ruttu kurjajuureni ehk pääsla korrapidajani, lubades mult „naha koos karvadega maha võtta“, kui auto varsti välja ei ilmu.
Väeosa territooriumi ja samaaegselt garnisoni arestimaja valvamiseks pandi välja kokku 5-liikmeline sisevahtkond – kaadrikaitseväelasest allohvitser vahtkonna ülemaks, ajateenijast seersant tema abiks ning kolm reameest tunnimeesteks. Sisevahtkond oli ilmselt üks raskemaid ja tüütumaid vahtkondasid, kuna reamehena pidid sa esmalt 2 tundi tunnimehena üksi n-ö tunnimehe alas (ehk väeosa autopargi ja ladude territooriumil) automaadi, täägi ja raadiojaamaga valvama; seejärel 2 tundi n-ö vabas vahetuses lihtsalt laua taga teri nokkima või päevasel ajal arestimaja vahialuseid ühekaupa välja aedikusse jalutama viima; ning said seejärel 2 tundi vahtkonnaruumis magada, et seejärel otse soojast voodist ja unesegasena uuesti postile minna. Lõdvaks või mugavaks ei saanud ennast sisevahtkonnas väga lasta – kõrvalruumis pidevalt viibiv vahtkonnaülem tagas ainuüksi oma kohalolekuga, et „vaba vahetuse“ tunnimees ei saanud laua taga teri nokkides silma looja lasta (kuigi väga oleks tahtnud, eriti öötundidel), kas ladude piirkonnas valves olles ei saanud end eriti kuskile autokabiini sooja ronida vms koerust teha, sest vahtkonnaülemad ja PKO-d käisid üsna regulaarselt siiski kontrollimas, mis „postil“ parajasti toimub.
Sisevahtkonna ainsaks, aga iseenesest üsna teisejärguliseks eeliseks võis pidada vaid seda, et seal ei pidanud vahtkondlased ise põrandaid pühkima-pesema, vetse puhastama või söögikordade järel nõusid pesema – selleks kõigeks sai päevasel ajal kasutada arestimaja kinnipeetavaid, kes muide olid valmis neid kõiki töid tegema enam kui hea meelega, kuna päev otsa tegevusetult tühjas arestikambris „tiksumine“ oli tegelikult vägagi tüütu ja nüri tegevus.
Nn vahipostile number 1 ehk Kadrioru vahtkonda saadeti Vahipataljonist igal ööpäeval välja kokku seitse vahtkondlast – ajateenijast nooremseersant vahtkonna ülemaks ning kuus reameest tunnimeesteks. Kuigi olemuslikult oli seal ööpäevaringne rutiin sama, mis sisevahtkonnas – st tunnimehed olid kaks tundi postil, seejärel kaks tundi vabas vahetuses ja said pärast seda kaks tundi magada enne uuesti postile minekut – oli Kadriorg kõikide teiste vahtkonade ja toimkondadega võrreldes tegelikult üks kõige mõnusamaid kohtasid. Esiteks polnud seal vahtkonnas ühtegi kaadrikaitseväelast, kes oleks näpuga määrustikes järge ajanud. Teoreetiliselt võis igal ajahetkel sisse sadada mõni Vabariigi Presidendi käsundusohvitseridest, kuid mina neid subjekte kunagi oma teenistuse ajal vahtkonnaruumis ei kohanud. Teiseks võis PKO kord ööpäevas vahtkonda tulla revideerima (üldjuhul keset ööd), kuid ka need tegelased ei ilmunud mitte just iga kord kohale, kuna teadsid ilmselt, et nende väeosast lahkumisest annab keegi väeosa toimkondlastest mobiiltelefoni abil teada Kadriorus olevale kaasvõitlejale, mistõttu PKO kohalejõudmise ajaks oli seal alati kõik korras nagu Norras. Ajateenijast vahtkonnaülem oli aga tavaliselt oma jope ning lasi soovi korral ka vaba vahetuse tunnimeestel öisel ajal kas diivani peal või n-lö lipuruumis vaipade peal silma looja lasta – peaasi, et tema ise või siiski keegi tunnimeestest oleks raadio- ja telefonivalves juhuks, kui postil midagi erakorralist peaks juhtuma (aga ei juhtunud peaaegu kunagi) või kui keegi öösel mõni revident siiski ootamatult välisukse taha prõmmima ilmub.
Kolmandaks toimetasid tunnimehed Kadriorus – erinevalt sisevahtkonnast – alati kahekesti. Tunnimehed pidid postil st Vabariigi Presidendi Kantselei paraadtrepil seistes küll pidevalt valvelseisangus ja vaikides olema, kuid kuna inimesi jalutas päevasel ajal suhteliselt vähe ning öösel praktiliselt üldse mitte, siis said tunnimehed oma kaheksa 2-tunnist vahetust mööda saata omavahel vaikselt juttu ajades. Nende kümnete ja ilmselt sadade trepil seistud tundide jooksul sai rääkida kodust, naistest, pidudest, tulevikuplaanidest, muusikast ja veel paljust muust – olenevalt muidugi sellest, kellega koos „seisma“ sattusid. See oli teatud mõttes üsna hea vahetus tavapärase teenistuse tormamisele ja rahmamisele.
Ja neljandaks sai seal vähemalt tööpäevadel teistmoodi süüa. Iseenesest oli ka Vahipataljoni sööklatoit toona väga hea ja korralik, kuid tööpäevadel said Kadrioru vahtkonnas olid hommiku- ja lõunasööki käia söömas presidendi kantselei sööklas. Oli hea ja teistmoodi toit – ainult portsud kippusid suurte sööklaportsudega harjunud ajateenijatele kohati pisut kesiseks jääma.
Kaks või kolm meest pandi igapäevaselt välja väeosa sööklasse köögitoimkonda. Kuna mina sinna kunagi ei sattunud, siis ei oska ma detailselt seda teenistust kirjeldada, aga üldiselt tegelesid köögitoimkondlased esmajoones kokatädide ning paari ajateenijatest määratud kokkade abistamisega – suurte padade jms pesemisega ning kulbiga teistele ajateenijatele portsude etteladumisega.
Vähemalt üks mees pandi igal ööpäeval välja ka väeosa sidesõlme seal olevatele kaadrikaitseväelastele (peamiselt üsna kenad ja noored naisterahvad) abiks, samuti keegi parameedikutest laatsaretti valve-meedikuks. Aga kuna need „spetsialistid“ tulid eranditult sidemeeste ja parameedikute seast, siis ei andnud see tavalistele laskuritele toimkonnakoormuse mõttes eriti tunda. Sama kehtis autojuhtide kohta – igaks ööpäevaks pidid nad välja panema vähemalt ühe n-ö valveautojuhi, kes pidi olema stardivalmis juhuks, kui pataljoniülemal oli vaja kuskile ootamatult sõita, või kui PKO siiski otsustas öösel minna Kadrioru vahtkonda kontrollima.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, siis hakati millalgi 2002. aasta kevadel A-kompaniist igaks ööpäevaks lähetama veel ühte sõdurit toonase Kaitsejõudude Peastasabi vastvalminud hoonesse bussijaama taga Juhkentali tänaval – abiks sealsele korrapidajale, külalisi õigetesse ruumidesse juhatama vms esindusülesandeid täitma.
Kui kõik need ülalkirjeldatud numbrid kokku lugeda, tuleb välja, et 2000. aastate alguses astus igal ööpäeval toonases Üksik-Vahipataljonis vahtkondadesse-toimkondadesse teenistusse kaks kaadrikaitseväelast ning kokku ligi 30 ajateenijat. Arvestades seda, et nt 2001. aasta sügisel ning uuesti alates 2002. aasta algusest (st siis, kui kaks rühma A-kompanii „vanasid“ oli reservi läinud ja nende asemele tulnud u kahe rühma jagu noori) oli ajateenijaid väeosas kokku umbes 300 meest, tähendas see, et pidevalt oli väljaõppest eemal mitte vähem kui 10% ajateenijatest. Tegelikult võib aga selle numbri veel korrutada kahega, sest vastavalt toona kehtinud korrale tõmmati ka sama päeva õhtul toimkondadesse asuv isikkoosseis sama päeva lõunal väljaõppest „välja“, et nad vastavalt määrustikule saaksid pärastlõuna jooksul vahtkonnaks-toimkonnaks valmistuda (st Kadrioru vahtkonna puhul võtta välja ja seada korda paraadvorm, tutvuda vajadusel määrustikega) ja puhata (millest tavaliselt eriti midagi välja ei tulnud päevasel ajal, mil teised vahtkonnaks valmistuvad kaasvõitlejad näiteks samas kasarmutoas ringi sahmivad jne). St teatud loogikaga saab öelda, et toimkonnad tõmbasid alaliselt väljaõppest eemale u 15-20% ajateenijatest, mida pole enam sugugi vähe.
Seejuures kehtisid sellised protsendid vaid siis, kui kõikide allüksuste ja „lendude“ ajateenijad olid korraga väeosas ja neid sai toimkondade mehitamiseks kasutada. Kui aga väeosa C-kompanii või mõned A-kompanii rühmad siirdusid pikemaks ajaks välilaagrisse, siis küll pitseeriti nende kasarmukorrus või -tiib nende äraoleku ajaks kinni ning selle võrra vähenes ka päevnikeks ja kompanii korrapidajaks määratud ajateenijate arv, kuid samas kasvas väeosasse jäänud ajateenijate toimkonnakoormus, sest varem C-kompaniile „kuulunud“ toimkonnad (üldjuhul nt sisevahtkond, aga ka sööklatoimkond) tuli väeossa alles jäänute poolt üle võtta. Samuti võis toimkondades käimise sagedust mõjutada see, kui kaugele ajateenija oma teenistusega jõudnud oli. Näiteks toona määrati SBK-d läbivaid noorsõdureid üldjuhul vaid kompanii päevnikeks, aga vahtkondadesse polnud neil toona üldse asja enne, kui nad olid relvaga ümberkäimise, ohutus- ja lasketehnika põhjalikult selgeks saanud ja ametlikult SBK lõpus vande andnud.
Nii kujunes vahtkonade-toimkondade poolest meie „lennule“ kõige koormavamaks üks mitmenädalane periood 2002. aasta kevadel, mil korraga olid oma välilaagritesse läinud nii C-kompanii „eakaaslased“ kui ka jaanuaris teenistust alustanud noored. Siis pidid meie lennu kaks u 40-mehelist rühma igal ööpäeval ära mehitama u 25 vahtkonna-toimkonna ametikohta, mis praktikas tähendas rütmi „ööpäev toimkonnas – üks täispäev väljaõppes osalemiseks – üks poolik päev väljaõppes osalemiseks – sama päevas õhtul uuesti 24 tunniks toimkonda“. Veel sagedamini toimkonnas käimist piiras määrustik (kahe toimkonna vahele pidi jääma minimaalselt üks ööpäev) ja ilmselt ka ülemate terve mõistus. Pakun, et umbes samasugune süsteem, toimkonnas käimise tempo ja koormus valitses ka teistes toonastes Kaitseväe väeosades.
Lisaks sellele, et toimkonnad tõmbasid pidevalt arvestatava hulga ajateenijaid väljaõppest eemale, ei andnud need toimkonnad-vahtkonnad ka väljaõppele endale tegelikult pea midagi juurde. No mis seos saab sõjaks ja lahinguks valmistumisel olla sööklas kartulite koorimisel või kulbi liigutamisel või päevnikuna pissuaaride poleerimisel? Võib ju öelda, et vähemalt relvastatud vahtkonnad on sõjalise väljaõppega seotud, aga minu arvates on ka see seos suuresti illusoorne, sest suurem osa „õppimisest“ on seotud olemuslikult rahuaegsete määrustikupunktidega ning ka siis õpitav paari esimese vahtkonnas käimise korraga, millele järgneb lihtsalt tuim rutiin, mille käigus pea mitte kunagi ei juhtunud ühtegi päriselt erakorralist vahejuhtumit vms.
Seetõttu oli minu arvates vägagi mõistlik, et sellele massilisele toimkonna-tramburaile pandi mõned aastad hiljem kogu Kaitseväes mõistlikud piirid peale, andes pea kõik vahtkonnad, valved ja pääslad üle Kaitseliidu valvuritele ja ilmselt piirates ka mujal ajateenijate kasutamist „toimkonna-lihana“. Näiteks sealsamas Vahipataljonis suleti minu teada mehitatud kujul nii auto- kui staabipääsla ning Kaitseliit võttis üle sisevahtkonna ning alaliselt pääslaks muudetud „külalistepääsla“ valve, nii et ajateenijatele jäid alles vaid kompanii korrapidamine ja päevniku rollid, samuti ka Kadrioru vahtkond.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist