Demograafia

Vaba foorum kus võib arutada mujale mittesobivatel teemadel.
Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 42965
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Kriku »

Eesti ühiskonnas räägitakse üha enam sellest, et lapsi sünnib vähe ning sündimus peaks suurenema. Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia professor Kairi Kasearu on uurinud põhjuseid ja tegureid, miks noored ei taha lapsi saada.

Kasearu sõnul on levinud eksiarvamus, justkui ei peaks noored perekonda oluliseks. "Kui vaadata küsitlusuuringuid, siis tegelikult peavad noored perekonda väga oluliseks ja kohati isegi olulisemaks kui vanemad põlvkonnad," sõnas ta. Muutunud on pigem arusaam perekonnast. Ühe jaoks tähendab see tulevast oma peret, teise jaoks suhteid vanemate või õdede-vendadega. "Üks lääne teadlane on öelnud, et perekonna defineerimine on sama keeruline kui naelaga putru seina külge lüüa," lausus Kasearu.

Uuringud näitavad, et muutused ühiskonnas peegelduvad väärtushinnangutes. Nii kujunevad ka põhjused, miks lapsi soovitakse. 1970. aastatel rõhutasid teadlased pigem utilitaristlikke põhjuseid: lapsed kui tööjõud või vanaduspõlve toetus. Tänapäeval domineerivad aga emotsionaalsed ja psühholoogilised väärtused. Lapsest oodatakse lähedustunnet ja võimalust pakkuda talle parimat. "Kui lapse väärtus seisneb eelkõige emotsionaalses sidemes, siis paratamatult arvestatakse, kui paljudele lastele seda suudetakse pakkuda," märkis professor. Just see aitab mõista, miks riikides, kus lapsi väärtustatakse eelkõige emotsionaalselt, sünnib neid vähem. "Armastus on piiritu, aga aeg on piiratud," ütles Kasearu. Miks inimesed üldse lapsi saavad? "Kõige sagedamini armastusest lapse vastu," ütles Kasearu. On ka neid, kes näevad seda kui vastutust ühiskonna ees, kuid neid on vähem. Bioloogiline seletus on samuti olemas: soov jätta endast liin püsima.

Noortega tehtud intervjuude põhjal saab Kasearu sõnul jagada nad kolme rühma. Esiteks elusihtide otsijad, kes tahavad enne lapsi aru saada, mida nad oma elult tahavad. Teiseks on elunautlejad, kes soovivad kogeda ja reisida, kuid näevad last samuti eneseteostuse osana. Kolmandasse kategooriasse võib liigitada selge sihiga planeerijad, kes teavad, millal soovivad lapsi saada ja millises vanuses. Kasearu nentis, et reaalsuses kerkivad pinnale aga ka majanduslikud ja eluasemega seotud probleemid, kliimaärevus ning sõjahirmud.
https://novaator.err.ee/1609811550/tead ... praktiline

Ma lisaksin siia, et noorte hulgas on varasemast enam levinud ebakindlus iseenda ja oma võimete suhtes. Kui nüüd panna selle ebakindlusega kokku arusaam, et lapsi saadakse armastusest ja soovitakse neile kõiga paremat pakkuda, siis jõuab kergesti edasilükkamiseni motiivil, et ma pole kindel, kas ma oskan ja suudan neile kõige paremat pakkuda (tüüpiline sõnastus: "kas ma olen valmis"). Seejuures võib tegu olla täiesti siira mure ning kaalutluse, mitte ettekäändega - aga tulemus on sama :( .

Hea näide sellest, kuidas iseenesest hästi kõlavad arusaamad viivad välja hoopis halbade asjadeni.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 42965
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Kriku »

Sotsiaalministeeriumis on analüüs valmis saanud: https://sm.ee/sites/default/files/docum ... anekud.pdf .

Kriitikat:
Olulise probleemina koorus välja väikese vanusevahega lapsi saanud naiste soovimatu eemalejäämine tööturult. Kuigi vanemahüvitise süsteem võimaldab töö ja pereelu paindlikult ühendada, juhtub mõnes peres hetkelise majandusliku kasu saamise lootuses vastupidine: hüvitis vormistatakse mehele, kes jätkab tegelikult töötamist ning lapsega kodus olev naine kaotab sideme tööturuga ja sotsiaalsed tagatised. Selline olukord süvendab ebavõrdsust – naistel on väiksemad sissetulekud, piiratumad karjäärivõimalused ja lõpuks madalam pension.

Ka peretoetuste süsteem tekitab ebavõrdsust. Kolmelapseliste perede suunas kaldus toetuste süsteem jätab varju haavatavas seisus rühmad, sealhulgas nelja ja enama lapsega pered ning üksikvanemad. Viimaste hulgas on vaesus ja ilmajäetus kõige sagedasemad3, üle poole peredest tuleb toime raskustega. Eriti keerulises olukorras on lapsed, kelle teine vanem ei täida ülalpidamiskohustust: riigi elatisabi eeldab kohtusse pöördumist ja umbes 40% lastest ei saa toetust ei riigilt ega teiselt vanemalt.4

Lõppraportina valminud analüüsi teoreetilise osa (mille autoriteks on rahvastikuteadlased Allan Puur ja Mark Gortfelder) fookust kitsendati: laiapõhise peresid tervikuna käsitleva analüüsi asemel keskenduti peamiselt sündimusele ja jäeti kõrvale laiemad töö- ja pereelu ühildamist puudutavad probleemid. Otsus on mõnevõrra üllatav, sest ei kuulu kindlasti demograafiateaduse põhivoolu. Näiteks tõi Oxfordi ülikooli demograafiaprofessor Melinda Mills hiljutises Venemaa sündimust puudutanud kommentaaris (The Telegraph, 15.09) välja, et pronatalistlik poliitika on osutunud sündimuse pikemaajalisel korrigeerimisel „jõuetuks“ (inglise keeles impotent). Põhiprobleemidena nimetab ta justnimelt majanduslikku ebakindlust, eluaseme ja lastehoiu kättesaadavust ning soolist ebavõrdsust leibkondades. Need on teemad, mis peaksid seega olema ka meie poliitikakujundajate fookuses.

Kõne all olev rahvastikuteadlaste Allan Puuri ja Mark Gortfelderi koostatud lõppraport keskendub varasemate sündide kasvutrendidele ja eeldusele, et sarnaste olukordade loomine mõjutab sündimust positiivselt ka tulevikus. Selline loogika on eksitav, sest iga ajastu olud on erinevad. Ka sündimuse vähenemise aeglustumine võib olla oluline, kuigi seda on keerulisem mõõta.
Analüüs järeldas, et toetusi ja hüvitisi tuleks veelgi suurendada ning seda seisukohta on meedias võimendanud teised konservatiivse maailmavaate esindajad (näiteks Lea Danilson-Järg oma artiklis, samuti Riina Solman oma arvamuses ja niisamuti Raul Eamets oma loos - toim.) Ometi saadakse lapsi peamiselt teistel põhjustel ja nii Eesti uurijad kui ka rahvusvahelised võrdlused on korduvalt nimetanud meie perehüvitisi heldeks.

Eksitus tekib ilmselt sellest, et kui inimene ütleb, et ta ei taha rohkem lapsi, sest see ei ole majanduslikult võimalik, tõlgendatakse seda toetuste puudusena. Tegelikult on raskuse taga ebakindlus laiemalt, mida toetused iial täielikult ei lahenda. Seda kinnitas ka statistikaameti analüüs.5 Pered planeerivad lapsi stabiilses ja turvalises keskkonnas, mida praegu ohustavad hindade ja maksude tõus ning sõda meie regioonis. See ei tähenda, et peretoetused on ebaolulised – need kannavad lisaks majandusliku toe pakkumisele sõnumit, et riik väärtustab lapsi. Kuid neist ei saa kunagi sündimuse peamist vedurit ega asendust stabiilsele majanduskeskkonnale, mida pered tegelikult ootavad.
Puuri ja Gortfelderi analüüs sisaldas teisigi lihtsustusi, mis alahindasid noorte tegelikke muresid. Näiteks on noorte globaalne teadlikkus kliimakriisist tõsiseltvõetav mure. Katse seda pisendada, esitades ühekülgset toetavat andmerida, eirab probleemi olemust. Jah, laste saamisest loobumine ei lahenda seda, sest see nõuab kiiremaid muutusi, kuid ei saa siiski ignoreerida seost rahvaarvu kasvu ja planeedi koormuse vahel. Iga inimene omab pikaajalist süsinikujälge.
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/12040 ... -tulevikku

Heakene küll, aga maailmamajandust, sõda või kliimakriisi ei saa ju meie siin ja praegu mõjutada - erinevalt toetustest. Võib muidugi olla, et toetuste efekt on ammendatud.

Kõige tulisem osa kriitikast:
Lõppraporti väärtuste peatükk on šokeerivalt tagurlik. Väljendatakse kahetsust, et inimesed ei pea enam oluliseks „sotsiaalse normi laadseid ettekirjutusi“ (lõppraport, lk 33) ega „neid jõustavat sotsiaalset kontrolli“ (lõppraport, lk 31). Autorid näevad probleemina, et laste saamist ei peeta enam ühiskondlikuks kohustuseks, kuigi perekonda ennast peetakse väga oluliseks. Sellest tehakse järeldus, et laste saamine on muutunud lihtsalt üheks eluvalikuks teiste seas – kuigi uuringu andmed ei võimalda erinevaid valikuid omavahel tähtsuse järjekorda panna.

Kuna laste saamisega seotud hoiakud on osa ühiskonna laiemast väärtusruumist, ei saa neid muuta, puutumata kogu väärtusruumi – meie arusaama vabadusest, kohustusest ja indiviidi rollist. Kui hakata idealiseerima aegu, mil ühiskondlik norm dikteeris isiklikke otsuseid, liigume väga ohtlikus suunas. Poliitikaettepanekuna pakutakse väärtuste „edendamist“ ja inimestele nende vastutuse meeldetuletamist, isegi rahaliste sanktsioonide kaudu (lõppraport, lk 34). Paraku lõppevad siinkohal ka viited teaduskirjandusele.
Ma pean nõustuma, et see osa kõlab pehmelt. Küsimus on siin selles, kas ikka laste saamist toetavate sotsiaalsete normide mõju üldse kunagi nii tugev on olnud, et sellest tasuks niisugusel toonil rääkida - või siis on põhiline ikkagi rasestumisest hoidumise vahendite kättesaadavus.

Nüüd igatahes on pahandust kui palju. Raporti kriitik löödi sotsiaalministeeriumist töölt minema: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1204 ... hkus-toolt . See kindlasti ei kõlba.

Tuntud naistearst pahandab sealsamas:
„Ma nimetan seda naiste vabaduste ja õiguste allasurumiseks,“ sõnab tunnustatud naistearst ja õppejõud dr Made Laanpere. „Üks põhilisi sõnumeid, mis raporti koostajaid seob, on see, et iibe languse põhjuseks on naiste nn valed väärtused, millega tuleb tegelema hakata.“
Kahjuks dr. Laanpere sisuliselt ei argumenteeri - et kas ei ole siis või? Kui ei, siis miks? Või on see nii kole mõte, et väljagi öelda ei tohi...?
„Ühel pool on teadlased, kes vaatavad demograafilisi trende, ja teisel pool sünnitamiseas naised, kel endal on õigus öelda, mida nad elult soovivad,“ põhjendab dr Laanpere Ekspressile, milles seisneb naistearstide vaatest SOMi raporti vastuolu. „Ja naisi ei kuulata – see on laupkokkupõrge!“
Jah, muidugi on igaühel õigus öelda, mida ta elult soovib - aga siiski võib ju ka eksisteerida riiklik poliitika nende ootuste suunamiseks toetuste või propagandaga?

Sisulist kriitikat ka:
„Viitasime teguritele, mis ENTU uuringu põhjal toetavad otsust lapsi saada,“ selgitab dr Part Ekspressile. Selle põhjal osutus suurimaks probleemiks laste saamisel sobiva partneri puudumine, mis otseselt on seotud meeste rolli tähtsusega, millele SOMi raport eriti ei keskendu. Lisaks – laste saamisel pole probleemiks raha, vaid toimetulek laiemas mõistes – sobiv elupaik, paindlik tööaeg, võrdsem kodune tööjaotus ja kvaliteetse lastehoiu võimaluste olemasolu.
Mulle tundub, et siin on osaline möödarääkimine. Riigi poolt varasemale või rohkemate laste saamisele utsitamine saab ju ikkagi toimuda vaid nende suhtes, kellel partner juba olemas - kui just ei tekitata motivatsioonipaketti üksikemadele. Äkki peaks?
Nii dr Laanpere kui dr Part on siiralt imestunud, miks on SOM võtnud raporti ettepanekute põhialuseks demograafide Allan Puuri ja Mark Gortfelderi tehtud ja arstide hinnangul kallutatud analüüsi (mis võtab raportist lõviosa), ehkki samas on ministeeriumis või nende tellimusel tehtud lastesaamist mõjutavaid tegureid laiapõhjaliselt käsitlevaid analüüse. Ja kuigi raporti eessõnas on loetletud kõik eelnevad analüüsid, mida SoM tellis 2023–2024, siis ometi on meetmete väljatöötamisel toetutud kahe autori (Puur ja Gortfelder) analüüsile sündimuse suundumustest ja seda mõjutavatest teguritest, märgivad naistearstid. „Arvestamata on jäetud just tervikanalüüs, mis võttis arvesse ka naiste tööhõive, hoolduslõivu ja soolise ebavõrdsusega seotud uuringud. Miks?“ püstitab dr Part küsimuse.
Puur ja Gortfelder vastavad:
Väide, et sotsiaalministeeriumi analüüsis „serveeritakse sündimuse langust demograafilise kriisina, mille lahendamise vastutus lasub väärtusnihkega naistel“, on vale. Hoiakute muutust on analüüsis käsitletud mõlema soo kohta, nagu ka muid tegureid, kus andmed seda võimaldasid. Väärtuste muutusele kui heaoluühiskonnas laste saamise soove ja otsuseid määravale olulisele tegurile on tähelepanu juhtinud ka paljud teadlased nii Eestis kui meile lähedastes riikides. Väärtustest ja nende muutusest lähtub üks neljast nüüdisaegset sündimust lahkavatest põhikäsitlustest.

Sotsiaalministeeriumi analüüsis on andmepõhiselt käsitletud kokku tosinat erinevat laste saamist mõjutavat tegurit. Tehtud valik lähtus erialakirjanduse rõhuasetustest, andmete olemasolust ja ajapiirangust. Lisaks panustasid analüüsi teadlased Tartu Ülikoolist ja eksperdid sotsiaalministeeriumist. Analüüs toetub rahvusvahelisele teaduskirjandusele ning parimale teadmisele rahvastikupoliitika osas. Sarnaseid analüüse on viimastel aastatel valminud ka Põhjamaades. Eesti analüüs ja ettepanekud ei erine põhimõtteliselt Soome ja Norra valitsuste tellimusel koostatud dokumentidest.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 42965
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Kriku »

Väärtusnihke osa analüüsist (lk. 31 - 34):
Kuna nüüdisaegse pere- ja sündimuskäitumise aluseks peetakse üksikisiku/paari isiklikke soove ja eelistusi ning varasemaga võrreldes vähem ühiskondlikke norme ja neid jõustavat sotsiaalset kontrolli, on tuleviku mõistmiseks tarvis teada, millised on inimeste lapsesaamise soovid ja plaanid ning kuidas need on ajas muutunud.

1990. aastatel, aga ka 2000. ja 2010. aastatel kogutud küsitlusandmed näitasid, et soovitud laste arv on Eestis märksa suurem kui tegelikult saadud laste arv viljakusea lõpul. Samuti oli soovitud keskmine laste arv suurem kui rahvastikutaasteks vajalik 2,1.75 Sarnane oli tulemus ka Euroopas tervikuna, kuigi leidus riike, kus soovitud laste arv oli juba paarkümmend aastat tagasi allpool taastetaset. Taastetaset ületavast laste arvu soovist võis teha järelduse, et inimesed soovivad ühiskonna kestlikkuse tagamiseks piisavalt järelkasvu, kuid soovide realiseerumist takistavad erinevad oludega seotud tegurid. Samuti oli võimalik väita, et sündimust puudutava perepoliitika eesmärk on üksnes inimeste võimestamine nende soovide realiseerimisel.

Tänaseks on see olukord muutunud. 2021.–2022. aastal toimunud EPSU3 uuringu esimene paneelilaine näitas, et soovitud laste arv Eestis on vähenenud ning 20. sajandi lõpul sündinud aastakäikude puhul on see väiksem kui põlvkondade asendamiseks vajalik 2,1 (1991–1995 sündinutel 1,99). Vähenemine võrreldes varasemaga tuleneb nii soovitud lastetuse suurenemisest kui ka kolme ja enama lapse soovimise vähenemisest. Arvestades, et tegelik laste arv kujuneb reeglina märksa väiksemaks kui soovitud laste arv, annab see võrdlemisi sünge tulevikuväljavaate. Tõsi, pea veerand 20. eluaastates vastajatest jättis soovitud laste arvu küsimusele vastamata, ilmselt tunnetades pere loomist ja laste saamist enda jaoks veel suhteliselt kaugena. Kuid sellele vaatamata on selge, et nooremad põlvkonnad soovivad vähem lapsi ning nende hulgas on ka varasemaga võrreldes rohkem neid, kes plaanivad teadlikult lastetuks jääda. Sarnaseid tulemusi on andnud ka teistes riikides tehtud analüüsid.76

Muutunud ei ole üksnes arvuliselt väljendatud lapsesaamise soovid, vaid ka vastused laste tähendusega seonduvatele üldisematele hoiakuküsimustele, näiteks hinnangud väitele „Naisel/mehel peavad olema lapsed, et end täiel määral teostada“. Neid väiteid paluti vastajatel hinnata aastatel 2004–2005 tehtud Eesti pere- ja sündimusuuringu teises ringis (EPSU2) ja ligi 20 aastat hiljem (2021–2022) tehtud sama uuringu kolmandas ringis (EPSU3) (joonis 14). Kahe küsitluse andmete võrdlus näitab, et väitega nõustuvate inimeste osa oli EPSU2 vastajate seas keskmiselt üle kolme korra suurem ja põlvkonniti ühtlasem. EPSU3 vastajate seas on toimunud suur hoiakute muutus vanemates, 1960. aastatel ja 1970. aastate alguses sündinud põlvkondades, kes olid hõlmatud ka varasemas uuringus. See fakt on märgiks, et tegemist on suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud suure mentaliteedimuutusega. Nooremate, 20. sajandi lõpul sündinud põlvkondade puhul on väitega nõustujate osa nullilähedane.

Samalaadne muutus ilmneb ka väite „Laste saamine on kohustus ühiskonna ees“ puhul, mida on palutud hinnata nii Eesti kui Euroopa väärtuste uuringu raames. 2010. aastate lõpuks oli kõnealuse väitega nõustujate osakaal nooremates vanuserühmades vähenenud viiendikuni.77 Samas pidas nii 1990. aastate kui ka 2000. aastate keskel veel üle poole vastanud noortest täiskasvanutest, sealhulgas 20-aastatest, enda jaoks üheks oluliseks lapsesaamise motiiviks ka rahva kestmajäämist.78

Niisiis on Eesti ühiskonnas saanud valitsevaks arusaam, mille kohaselt on lapsesaamine sügavalt individuaalne valik, mille suhtes ei tohiks teistel inimestel või ühiskonnal laiemalt olla mingeid ootusi ega sotsiaalse normi laadseid ettekirjutusi. Lapsi saadakse ainult iseendale ja see otsus ei seostu enamiku jaoks millegi iseenda eluringist suuremaga, olgu selleks ühiskonna jätkusuutlikkus või eestluse püsimine, samuti mitte oma perekonna kestmisega põlvest põlve. Lapsevanemaks olemine on muutunud üheks eluvalikuks paljude võrdväärsete alternatiivide seas, seda ei peeta enam vaikimisi täiskasvanuelu juurde kuuluvaks.

Hoiakute muutuse seost sündimuse vähenemisega kinnitab tõsiasi, et laste tähendust eneseteostuses kahtluse alla panevad mehed ja naised soovivad endale vähem lapsi (joonis 15). Mida vähem oluliseks peavad mehed isadust ja naised emadust eneseteostuse osana, seda väiksem on lapsesaamise
kavatsus. See näitab, kui suure kaalu on väärtusküsimused laste saamise ja kasvatamise juures omandanud.

Poliitikakujunduse jaoks on sündimusega seonduv väärtusnihe uus nähtus. Seni kuni peamiseks küsimuseks oli inimeste soovide teostumise hõlbustamine, võis poliitikameetmete arendamisel piirduda lapsesaaamise takistuste vähendamisega, sealhulgas peresid rahaliselt toetades. Väärtusnihke ja sellega kaasas käiva ootuste suurenemise tõttu on ühiskonnal üha raskem luua sellised tingimusi, mida noored täiskasvanud hindaksid piisavalt heaks, et lapsevanemaks saada või suuremat peret luua. Olukorras, kus lapsevanemaks olemine on taandumas üheks eluvalikuks paljude samaväärsete seast, on üsna lihtne leida probleeme, mis laste saamist subjektiivsel hinnangul takistavad. Sarnase väljakutse ees seisavad ka Põhjamaad, kus sündimus on vaatamata Eestist paremale heaolutasemele viimase pooleteise kümnendi jooksul märgatavalt vähenenud.

Väärtusnihke olukorras tuleb seega mõtlema hakata ka pereloomega seotud väärtuste edendamisele. See on poliitikat kujundavate asutuste jaoks uudne ülesanne, mis nõuab täiendavate teadmiste ja oskuste arendamist ning võib esialgu võõristust tekitada. Sobivaks lähtekohaks väärtuste kujundamisel võiks olla vabaduse ja vastutuse seos. Kui üksikisiku autonoomia suureneb ja seniste käitumisnormide mõju väheneb, peavad inimesed teadvustama, et suurema vabadusega tuleb kaasa ka suurem vastutus valikute tagajärgede eest. Võimalik, et lisaks teadlikkuse edendamisele vabaduse ja vastutuse seosest on vaja tugevdada ka mõnd tagasisidemehhanismi, näiteks laste kasvatamisel antud panuse senisest suurem arvestamine pensioni suuruse arvutamisel. Sellised mehhanismid väärtustaksid ka tasustamata hooletööd, mis on ühiskonnas jätkuvalt rohkem naiste kui meeste õlul.
Ma ütleks selle kohta nii, et hinnangud väitele "Naisel/mehel peavad olema lapsed, et end täiel määral teostada" peegeldavad ikkagi eneseteostuse ümber mõtestamist, mitte ühiskondlikku kohusetunnet ses küsimuses. Sellega on seotud ainult teine väide, "Laste saamine on kohustus ühiskonna ees". Kahjuks on raportis diagramm ainult esimese, mitte aga teise kohta.
lennumudelist
Liige
Postitusi: 929
Liitunud: 09 Jaan, 2024 18:14
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas lennumudelist »

Siia jutulõime kuluks ära peale kasvava põlvkonna teemaline artikkel. Kahjuks see on natuke Ameerika ja veidi isegi Hiina fookusega, eestikeelses Wikipedias aga vastava tasemega ülevaadet pole.

https://en.wikipedia.org/wiki/Millennials

Seoses väärtushinnangutega on mul seda lisada, et iga inimene mingil määral ratsionaliseerib oma paratamatuseid. (Kui inimesel pole objektiivset võimalust midagi teha, tihtipeale ta kujundab oma hoiakud ümber, mõeldes et pole vaja. Kui on sunnitud midagi tegema, ratsionaliseerib et see ongi vajalik. Elada teadmises "tahan kosmonaudiks, aga ei saa" on psühholoogiliselt koormav. Parem on mõelda, et enam ei tahagi kosmonaudiks.)

Näppu on jäänud mitmeid materjale, mis viitavad, et ühiskondlik progress teatud valdkondades on seiskunud.

- kui varasemad põlvkonnad on elanud esivanematest tervema elu, siis parasjagu iseseisvuv põlvkond saab ilmselt kogema tagasilangust (tervishoiu kättesaadavus on pingeline, paljudes arenenud riikides käib ülekaalu epideemia, vaimse tervise muresid kas diagnoositakse rohkem või ongi rohkem, jne)

- kui varasemad põlvkonnad on kogenud esivanematest rohkem jõukust, siis praegu iseseisvuv põlvkond kogeb ilmselt tagasilangust (väiksem lootus soetada oma kodu, hilisem iseseisvumine vanemate majapidamisest)

- samas on uus põlvkond esivanematest haritum ja informeeritum ning tajub, et nii on. Tegelikkus ei vasta ootustele ja tulevik ei paista heledam, kui olevik.

Inglisekeelne Wikipedia püüab kokku võtta:
Millennials, in the US, have been called the "Unluckiest Generation" as the average millennial has experienced slower economic growth and more recessions since entering the workforce than any other generation in history.[15] They have also been weighed down by student debt and childcare costs.[16] Across the globe, millennials and subsequent generations have postponed marriage or living together as a couple.[17] Millennials were born at a time of declining fertility rates around the world,[18] and continue to have fewer children than their predecessors.[19][20][21][22] Those in developing countries will continue to constitute the bulk of global population growth.[23] In developed countries, young people of the 2010s were less inclined to have sex compared to their predecessors when they were the same age.[24] Millennials in the West are less likely to be religious than their predecessors, but may identify as spiritual.[18][25]
Ehk siis, edasi lükkuvad iseseisvumine vanematekodust, kodu soetamine, kooselu ja abielu, laste saamine. Väheneb laste arv ja isegi libiido.

Peale tuleva põlvkonna psühholoogilist portreed on üritatud igat pidi maalida, kuid üks huvitav viis seda joonistada on nutiseadmete roll elus.
A 2015 study by Microsoft found that 77% of respondents aged 18 to 24 said yes to the statement, "When nothing is occupying my attention, the first thing I do is reach for my phone," compared to just 10% for those aged 65 and over.[95]
Ehk siis, täiskasvanuellu siseneval põlvkonnal on teistmoodi suhe nutiseadmetega, kui eelnevatel.

Demograafilise problemaatika mudel-maaks peetakse Aasias Jaapanit ja Euroopas Itaaliat.
Italy is a country where the problem of an aging population is especially acute. The fertility rate dropped from about four in the 1960s down to 1.2 in the 2010s. This is not because young Italians do not want to procreate. Quite the contrary, having many children is an Italian ideal. But its economy has been floundering since the Great Recession of 2007–08, with the youth unemployment rate at a staggering 35% in 2019. Many Italians have moved abroad—150,000 did in 2018—and many are young people pursuing educational and economic opportunities. With the plunge in the number of births each year, the Italian population is expected to decline in the next five years. Moreover, the Baby Boomers are retiring in large numbers, and their numbers eclipse those of the young people taking care of them. Only Japan has an age structure more tilted towards the elderly.[138]
Itaalia näitel, perioodil kui inimesed soovisid olulisel määra lapsi kasvatada ja peresid luua, see võimalik ei olnud. Paljud olid sunnitud globaalse võlakriisi ajal välismaalt toimetulekut otsima.

Samal perioodil on arenenud ("lääne") maad kaotanud oma haridusliku eelise paljude muude piirkondade ees. Automatiseerimine on kahandanud pelga tööjõu müügiväärtust. Robotiseerimine ja tehisintellekt kahandavad pelga tööjõu müügiväärtust veelgi. Kapitali koondumine väheste kätte ei paku laiadele massidele võimalusi automatiseerimisest ja robotiseerimisest kasu saada. Tehisintellektist, ei tea veel.

Hariduse omandamise vajadus "kui tahad kuhugi jõuda" on sundinud mõnel maal üsna noortele peale võlakoormuse kasvu.
In Sweden, universities are tuition-free, as is the case in Norway, Denmark, Iceland, and Finland. However, Swedish students typically graduate very indebted due to the high cost of living in their country, especially in the large cities such as Stockholm.
See, mida õpitakse, on muutunud. USA andmetel on tõusnud tervishoiu, arvutiteaduste ja inseneeria õppijate arv, kahanenud keele, usuteaduse ja filosoofia õppijate arv.

Meedikud hindavad, et istuv elustiil ja ülemäärane toitumine koos teatud meelelahutuse valikutega on jätmas püsivat jälge.
According to a 2018 report from Cancer Research UK, millennials in the United Kingdom are on track to have the highest rates of overweight and obesity, with current data trends indicating millennials will overtake the Baby boomer generation in this regard, making millennials the heaviest generation since current records began. Cancer Research UK reports that more than 70% of millennials will be overweight or obese by ages 35–45, in comparison to 50% of Baby boomers who were overweight or obese at the same ages.[193][194][195]

According to the National Strokes Association, the risk of having a stroke is increasing among young adults (those in their 20s and 30s) and even adolescents. During the 2010s, there was a 44% increase in the number of young people hospitalized for strokes. Health experts believe this development is due to a variety of reasons related to lifestyle choices, including obesity, smoking, alcoholism, and physical inactivity.
Samas on täheldatud, et inimesed on teadlikud ülekaalu terviseriskidest ja teevad rohkem sporti, et seda ära hoida. Ning statistiliselt: ebaõnnestuvad selles, sest ülekaalu epideemia laieneb.

Mujal maades on täheldatud, et elukaaslase valimisel eelistatakse võimalusel endaga sarnasest sotsiaalsest klassist kaaslasi (arvatakse, et see viib suurema sotsiaalse kihistumiseni), ning ratsionaalne iva eelistuste all võib olla perekonna kõrge sissetuleku tagamine. Kooselus väärtustatakse rohkem seltskonda, mitte leiva teenimist ja kodu hoidmist.
Moreover, by the early 2000s, it was less feasible for a couple with one spouse having no more than a high-school diploma to earn about the national average; on the other hand, couples both of whom had at least a bachelor's degree could expect to make a significant amount above the national average. People thus had a clear economic incentive to seek out a mate with at least as high a level of education in order to maximize their potential income.[239] Another incentive for this kind of assortative mating lies in the future of the offspring. People have since the mid-twentieth century increasingly wanted intelligent and well-educated children, and marrying bright people who make a lot of money goes a long way in achieving that goal.[238][240] Couples in the early twenty-first century tend to hold egalitarian rather than traditional views on gender roles. Modern marriage is more about companionship rather than bread-winning for the man and homemaking for the woman.[240] American and Chinese youths are increasingly choosing whether or not to marry according to their personal preferences rather than family, societal, or religious expectations.[240][17]
Abiellumine kahaneb praktiliselt kõikjal, ka maades kus seda propageeritakse.

Seksuaalse aktiivsuse teemalised uuringud näitavad aktiivsuse langust, kuigi tabusid on vähem. Seksuaalse aktiivsuse (ilmselt ka suhete otsimise) langus on tugevam nende seas, kel puudus töö, on osakoormusega (ebakindel, vähese sisstulekuga) töö, või kes õpivad. Sama muster kandub edasi inimeste edasisse ellu ka siis, kui nad on abiellunud.
Although experts disagree on the methodology of data analysis, they do believe that young people today are less sexually engaged than their elders, such as the baby boomers, when they were their age. This is despite the fact that online dating platforms allow for the possibility of casual sex, the wide availability of contraception, and the relaxation of attitudes towards sex outside of marriage.[24]

Among men aged 18 to 24, the share of the sexually inactive increased from 18.9% between 2000 and 2002 to 30.9% between 2016 and 2018. Women aged 18 to 34 had sex less often as well. Reasons for this trend are manifold. People who were unemployed, only had part-time jobs, and students were the most likely to forego sexual experience while those who had higher income were stricter in mate selection. Psychologist Jean Twenge, who did not participate in the study, suggested that this might be due to "a broader cultural trend toward delayed development", meaning various adult activities are postponed. She noted that being economically dependent on one's parents discourages sexual intercourse. Other researchers noted that the rise of the Internet, computer games, and social media could play a role, too, since older and married couples also had sex less often. In short, people had many options.
Enamus inimesi arvasid, et romantiliste tutvuste leidmine on muutunud raskemaks.
In a 2019 poll, the Pew Research Center found that about 47% American adults believed dating had become more difficult within the last decade or so, while only 19% said it became easier and 33% thought it was the same.
Tutvusi otsimast loobuti valdavalt põhjustel: muud prioriteedid, eelistus olla üksi, liiga palju tööd, pessimism oma väljavaadete osas.
For those between the ages of 18 and 49, the top reasons for their decision to avoid dating were having more important priorities in life (61%), preferring being single (41%), being too busy (29%), and pessimism about their chances of success (24%).[246]
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 42965
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Kriku »

Parandan ennast:
Kriku kirjutas: 08 Okt, 2025 16:16
„Viitasime teguritele, mis ENTU uuringu põhjal toetavad otsust lapsi saada,“ selgitab dr Part Ekspressile. Selle põhjal osutus suurimaks probleemiks laste saamisel sobiva partneri puudumine, mis otseselt on seotud meeste rolli tähtsusega, millele SOMi raport eriti ei keskendu. Lisaks – laste saamisel pole probleemiks raha, vaid toimetulek laiemas mõistes – sobiv elupaik, paindlik tööaeg, võrdsem kodune tööjaotus ja kvaliteetse lastehoiu võimaluste olemasolu.
Mulle tundub, et siin on osaline möödarääkimine. Riigi poolt varasemale või rohkemate laste saamisele utsitamine saab ju ikkagi toimuda vaid nende suhtes, kellel partner juba olemas - kui just ei tekitata motivatsioonipaketti üksikemadele.
Kui ta pidas muidugi silmas seda, et partner võib olla olemas, aga mitte tahta sama arvu lapsi, siis on probleem ja uurimist vääriv küsimus olemas.

Raportist veel, kriitikute väidetest hoolimata ei ole väärtusnihke osas mitte kuskil mainitud, et just naiste väärtused on probleemsed ning EPSU küsitlused toimusid nii meeste kui naiste hulgas. Niisiis see tundub olevat jama:
„Ma nimetan seda naiste vabaduste ja õiguste allasurumiseks,“ sõnab tunnustatud naistearst ja õppejõud dr Made Laanpere. „Üks põhilisi sõnumeid, mis raporti koostajaid seob, on see, et iibe languse põhjuseks on naiste nn valed väärtused, millega tuleb tegelema hakata.“
Kahju, et arutelu aeti kohe jälle nii emotsionaalseks. Vigu on seejuures mõlemad pooled teinud, kriitiku lahti laskmine kindlasti ka ei kõlba kuhugi. Ei osata meil ikka normaalselt diskuteerida - kui keegi midagi piiksatab, siis kohe tahetakse talle isiklikult ära lajatada ükskõik mis moodi :evil: .
Madis Reivik
Liige
Postitusi: 4687
Liitunud: 20 Dets, 2019 13:30
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Madis Reivik »

Mul on jällegi tunne et see raport ja kogu diskussioon on selline klubiline üritus ja sihtgruppi ("peasüüdlasi") see mula ei huvita. Tähtsad tädid-onud arutavad midagi aga noorem seltskond elab paralleelses maailmas.
Mina esimese meetmena lõpetaks ära selle permanentse pisdjoosi nooremate kallal, alates "rulatamine keelatud" kuni "vanalinnas ei ole tagatud öörahu" ja "klubi Hall sulgeb uksed" jne jne.
Öine alkoholimüük tuleks ka lubada ja MITTE JOOMISE PÄRAST vaid et söögikohad öösiti lahti oleks.

Võrreldes 90datega on nt Vanalinn öösiti nagu surnuaed, mõni läbuurgas on alles ainult.

Nooremate sotsiaalne võrgustik on ööeluga seotud ja kui mingi tädi loeb moraali, ok, seda ignoreeritakse - aga kui mingi onkel hakkab piirama, siis ei ole ok.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 42965
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Kriku »

See jutt ongi ju mõeldud poliitikakujundajatele, mitte sihtgrupile.
Madis Reivik
Liige
Postitusi: 4687
Liitunud: 20 Dets, 2019 13:30
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Madis Reivik »

Kriku kirjutas: 09 Okt, 2025 10:33 See jutt ongi ju mõeldud poliitikakujundajatele, mitte sihtgrupile.
Nojah, lootus et poliitikakujundajad seda arvesse võtaks.. on ehk 1% suurem. Isegi kui võtaks siis need meetmed ja põhjused millest seal juttu... ei usu et need töötaks pärismaailmas päris inimeste peal.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43916
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Üllatavalt tasakaalukas arvamuslugu, miks lapsi ei taheta.
https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/12 ... a-paremaks

Just selles mõttes, et pahatihti sel teemal sõna võtvad lasteta naised kipuvad liigselt võitleva feminismi libedale jääle kalduma.

Mulle isiklikult jääb segaseks see kodu ostmise ja laste saamise vägivaldne sidumine, minuarust pole laste saamise vältimatu eeldus 250 tuhandene maja kesapõllul linnlähedades vallas.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
lennumudelist
Liige
Postitusi: 929
Liitunud: 09 Jaan, 2024 18:14
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas lennumudelist »

Kapten Trumm kirjutas: 09 Okt, 2025 13:56 Mulle isiklikult jääb segaseks see kodu ostmise ja laste saamise vägivaldne sidumine, minuarust pole laste saamise vältimatu eeldus 250 tuhandene maja kesapõllul linnlähedades vallas.
Ses konkreetses küsimuses võin selgust tuua. Tsiteerin tuttavat vasakpoolsete vaadetega neiut, kes asja kohta ütles, et tema küll "last ning kapitalisti korraga toita ei jaksa". Mistõttu prioriteediks on saada kapitalisti toitmisest vabaks. Seejärel on võimalik mõelda laste teemal.

Üürihinnad Tallinnas on pigem kõrged. Lapse kasvatamine ilma hulluks minemata eeldab vist ka veidi suuremat elamispinda (no kindlasti mitte 20 ruutu, pigem koguni üle 40 ruudu ja pigem 2+ tuba). Lööme lahti KV, valime "Tallinn", "Lasnamäe" (vähenõudlike inimeste piirkond), "2 tuba", vajutame nuppu ja näeme: Brežnevi aegsetes elamutes on võimalik üürida rotikat kahetoalist 500 euroga, Gorbatšovi aegsetes 750 euroga, vabariigi aegsetes majades alates 1000 eurost. Hoiame meeles, et paremates piirkondades on krõbedam hind.

Vaatame Eesti mediaanpalka: Statistikaamet ütleb 1734 eurot neto. Kui 2 lapsevanemat käiks täiskohaga mediaantööl, siis oleks neil 3400 eurot. Paraku, väikelapse lapsevanemate seas on see harv. Pigem üks langeb tööturult välja.

Kui leibkonna sissetulek on 1700 ja eluaseme kulud näiteks 750, toit 300 ja auto 150 eurot kuus, siis vaba raha on 1700 - 1200 = 500 eurot. Talvel lisanduvad üürile küttekulud, soojustamata maja korral kindlasti 200 eurot. Järele jääb vaba raha 300 eurot. Andke andeks, see on ohtlik mäng vaesuse riskiga, mille juures ei jätku raha säästmiseks tulevase eluaseme tarvis.

Paljude ees on üsna konkreetne dilemma: jääda üürnikuks elu lõpuni või saada enne oma eluaseme omanikuks, ning seejärel mõelda lastest. Neid ei tõkesta võimetus osta omale põllule maja, vaid võimetus osta omale Lasnamäele korter.

Sealjuures on mingi ime läbi 1/10 elanikkonnast täitemenetluses - võimalik, et oma rumalusest, võimalik et ühiskonna rumaluse kaasabil. Mis iganes põhjus on, kümnendik elanikest on potentsiaalsete lapsesaajate seast maha kriipsustatud, kuna on majanduslikes raskustes.

Ega see Kristi Saare artikkel tegelikult kah asja saladusse ei jäta:
TLÜ arvutas „emadustrahviks“ seitse aastat – see on aeg, mil naise sissetulek ei tule tagasi tasemele, mis ta oli enne lapse sündi.

Kui tahame, et peres sünniks kolm last, siis eelduslikult tähendab see (tõenäoliselt) naisele 5–7 aastat auku karjääris. Tohutu mõju on sel kogu ülejäänud elu teenimispotentsiaalile, aga näiteks ka pensionile.
Saar mainib asjakohaselt, et kõik abielud ei kesta, osad lähevad lõhki. Ja siis jääb tihtipeale elatis maksmata.
Suvel oli Eestis elatisvõla kogusumma üle 120 miljoni euro.
Mul ei ole kõrvale võtta elatisvõlgnike arvu, aga aastal 2018 mainis Reinsalu et 9200 indiviidi ei ole maksnud ka täitementluse alustamise järel. Ümarguse arvuga 10 000 võlgnikku leian võlasumma per nägu: 120 000 000 / 10 000 = 12 000 per nägu. Ehk siis võlgu ollakse palju. Lapsi kaalutlev naisterahvas peab oma riskimudelisse ka selle variandi sisse arvutama, et mees haihtub ja pakku läheb.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 42965
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Demograafia

Postitus Postitas Kriku »

lennumudelist kirjutas: 09 Okt, 2025 17:41Üürihinnad Tallinnas on pigem kõrged. Lapse kasvatamine ilma hulluks minemata eeldab vist ka veidi suuremat elamispinda (no kindlasti mitte 20 ruutu, pigem koguni üle 40 ruudu ja pigem 2+ tuba). Lööme lahti KV, valime "Tallinn", "Lasnamäe" (vähenõudlike inimeste piirkond), "2 tuba", vajutame nuppu ja näeme: Brežnevi aegsetes elamutes on võimalik üürida rotikat kahetoalist 500 euroga, Gorbatšovi aegsetes 750 euroga, vabariigi aegsetes majades alates 1000 eurost.
400 eest pakutakse Tallinnas kahetoalisi juba palju, mõni üksik on odavamgi: https://www.kv.ee/search?deal_type=2&co ... derby=pawl . Gorbatšovi aegsed on pigem 450.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist