URR kirjutas: ↑04 Nov, 2025 14:33
Kokkuvõttes kommenteerime pikalt raportit, mida keegi näinud pole, aga mille kohta ajakirjandus kindlalt teab, et see on ühtede eruohvitseride vendetta teiste vastu.
Kas kriitika on lahmiv, erapoolik ja pahatahtlik? Ei tea, pole näinud.
Kas kriitika läheb valel aadressil? Võimalik, aga see ei tähenda, et probleemid poleks "päris".
Kas selliseid raporteid peaks koostama? Kindlasti. Lõpuks ometi on tsiviilkontroll päriselt tööle hakanud. Ma justkui mäletan aastate tagust ohkamist, et küll oleks tore, kui riigikaitsekomisjonis oleks rohkem erialast pädevust (loe: endisi ohvitsere). Nüüd on see justkui probleem.
Omaette huvitav küsimus on, miks kritiseeritakse raportit, mida pole veel avaldatud. Ilmselgelt on enneaegne lekitamine kellegi huvides, aga kelle?
Õhtuleht on selle artikli (
https://www.ohtuleht.ee/1143543/analuus ... erualuseks) sees ära avaldanud raporti tööversiooni. Olles nüüd diagnoolis seda raportit pisut valikuliselt lugenud, siis võiks öelda, et esmapilgul jätab see paber parema, professionaalsema ja mõtestatuma mulje, kui see, mis ajakirjanduse refereeringutest võib jääda. Aga seda vaid esmapilgul. Sest kui süüvida raportis esitatud väidete ja järelduste sisusse, siis tuleb öelda, et on tõesti „lahmiv, erapoolik ja pahatahtlik“, ja suunatud esmajoones Terrase ja Heremi vastu personaalselt, kes justkui ainuisikuliselt on kui mitte teinud, siis lasknud teha kõiksuguseid katastroofilisi valeotsuseid, mille tagajärjel on sõjaline riigikaitse justkui täiesti katki.
Sisuliselt ei ole seal raportis midagi sellist, mida nt Kunnas juba viimased 18 aastat pole üritanud tõestada, või millest Kiili viimased u 2-3 aastat on kirjutanud ja rääkinud. Vaatamata sellele, et kokku on kirjutatud 240 lehekülge tihedat teksti, ning aega olnud vist üle aasta, siis on tegemist ikka väga nõrga sooritusega selles mõttes, et:
1. Tegelikult ei suudeta faktiliselt ära tõestada, kas ja mis sõjalises riigikaitses üldse halvasti on;
2. Mis sisuliselt muutuks paremaks, kui hakata kõike tegema nii nagu raporti autorid soovitavad.
Raporti läbiv, ja minu arvates kõige alusetum narratiiv seisnebki selles, et kuni 2012. aastani arendati Kaitsevägi õigesti, mõistlikult ja „ohupõhiselt“, aga siis tulid vandaalid eesotsas Terrasega, ja läksid üle „jõukohase riigikaitse mudelile“, mille tagajärjel on meil nüüd „õõnesvägi“, mis ei suuda sõdida. Sisuliste faktidega, mis väidet kuidagigi kinnitaksid või kvantifitseeriksid, välja ei tulda. See, et pärast 2012. aastat tõusis lahinguvalmis olevate üksuste hulk ühelt orkestrilt paari aasta jooksul kahele brigaadile, raporti autoritele meelde ei tule, nagu ka see, et kui võitlusvõimeline kogu kaitsevägi siis enne 2012. aasta „lammutustöö algust“ oli.
See kõik pole iseenesest uus, vaid kokkuvõttes Kunnase vana jutt sellest, kuidas tuleb paberil teha „ohule vastav“ vägi ja siis plaan selle väljaarendmaiseks, mis ei peagi tegelike ressurssidega kaetud olema. Eriti groteskne on väide, et Einselni, Kerdi, Kõutsi ja Laaneotsa ajal oli kõik hästi, sest siis oli paberil õige suurusega armee, aga erinevalt Terrasest ja Heremist ei saa need eelmised KVJ-id mingit kriitikat selle eest, et nemad omal ajal poliitikutelt rohkem ei läinud küsima. Jne jne jne.
Ja kõiges ongi ikka süüdi esmajoones Terras ja Herem – sisuliselt selle pärast, et nad ei tahtnud Kunnase omaaegseid nõuandeid kuulata. Kui veel keegi süüdi on, siis 2011. aasta Põhiseadusemuudatus, millega sellised ebaõnnestunud isikud üldse ametisse pandi (ja taaskord ei suudeta selgitada, mismoodi teistsugune ametisse nimetamise skeem oleks automaatselt teistugused ja paremad KVJ-id taganud).
Kuna ainuüksi ja esmajoones see „jõukohase riigikaitse“ narratiiv on raportis läbiv, kuid minu hinnangul 180-kraadises vastuolus reaalse eluga, siis ongi kogu seda raportit raske tõsiselt võtta. Ja võibki juhtuda, et raporti sees on isegi mõned mõistlikud mõtted ja ettepanekud, kuid need jäävad selle massiivse lolluse varju. Võibolla ei isegi ei jää, sest kui pannakse puusse fundamentaalsetes asjades, siis mis annab alust eeldada, et teise- või kolmandajärgulistest asjadest on õigesti aru saadud.
Teine analoogne näide – väidetakse, et võimearendus on taandunud pelgalt inimeste, relvade ja raha mõõtmiseks, aga puudu on süsteem, kus üksuseid ja võimeid DOTMLPFI alusel hinnatakse, aga saada aru, kas üksused ja võimed ka tegelikult olemas on. Sellest tehakse meelevaldne, lahmiv ja pahatahtlik järeldus, et lahinguvalmis üksuseid pole. Aga minu teada on meil juba mõnda aega olemas aruandlus – arusaadavalt salajasel tasemel – kus SA-üksuseid justnimelt selle järgi mõõdetaksegi, kas on olemas seal inimesed, relvad, varud, väljaõpe läbitud, hinnang väljaõppe kvaliteedile jne. Minu teada on neid aruandeid ka riigikaitsekomisjoni liikmetele näidatud – kas nad siis ei kuulanud, mida neile räägiti, või ignoreerivad teadlikult seda, mis nende narratiiviga kokku ei lähe? Sellest, et meil on SA-üksuste mobiliseerimiskiiruse ja lahinguvalmiduse hindamiseks olemas selline suurepärane instrument nagu lisaõppekogunemised, pole raporti autorid ilmselt kunagi kuulnud ega näinud, sest sellist sõna 250+ lehekülje pealt lihtsalt ei leia. Või siis ignoreeriti seda jälle sihilikult, kuna see ei lähe teps mitte kokku „järeldustega“? Jne.
Sellest, et „tsiviilkontroll on nüüd tööle hakanud“, pole minu arvates võimalik antud juhul rääkida. Raport teeb ju sisuliselt maha mitte Terrase ja Heremi tehtut (kuigi raport üritab suht otse väita, et nemad on süüdi suuremas osas halvas), vaid enamusi viimase kümnekonna aasta suuri ja sisulisi otsuseid sõjalise riigikaitse arendamisel, mille on ühiselt ja üldiselt üsna konsensuslikult langetanud mitte KVJ-id üksinda, vaid koos ministrite, ministeeriumi, valitsuse ning Riigikoguga, mille riigikaitsekomisjon on minu mälu järgi alati konsensuslikult heaks kiitnud nii kõik 10-aastased arengukavad kui ka nende ette viidud KVJ-ide kandidaadid ja ametisolevate KVJ-ide ametiaegade pikendamise. Kas saab olla nii, et paaril geeniusel on täiesti õigus ning kogu ülejäänud süsteem on 15 aastat järjest totaalselt puusse pannud? Minu arvates ei saa. Aga nüüd ollakse olukorras, kus riigikaitsekomisjon ise on sellise raporti tellinud ning ilmselt ka saab raporti, mis justkui esindab suurema osa komisjoni arusaama asjade seisust.
Hangete õnnestumise protsent ei näita siin suurt midagi kuna kogu seda siblimist ja sagimist mis taustal toimub see kahjuks ei kajasta.
