Kui The Economist 2022. aastal hoiatas, et plaan hoida ülemaailmset soojenemist industriaalajastueelse tasemega võrreldes 1,5 °C piires pole enam teostatav, sattus väljaanne kriitikatormi kätte. Kriitikud muretsesid, et selline mõtteviis vähendab kasvuhoonegaaside heite minimeerimise hoogu. Tol ajal uskusid mõned kliimamodelleerijad endiselt, et kuigi heidutav, on 1,5 °C eesmärk siiski napilt saavutatav – kuid üksnes siis, kui riikide valitsused tegutsevad kiiresti.
Uued andmed kinnitavad, et enam pole seda eesmärki võimalik saavutada. ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) värskeim heitkoguste vahearuanne teatab, et heite pidev suurenemine alates 2020. aastast välistab isegi teoreetilise võimaluse saavutada 1,5 °C eesmärk ja inimtekkelise kasvuhooneefekti tõttu ületab globaalne keskmine õhutemperatuur seatud eesmärki vähemalt 0,1 °C võrra. Isegi kui riigid täidaksid kõik Pariisi kokkuleppe lühiajalised kliimalubadused ja viiksid oma süsinikdioksiidi (CO2) heitme nulli, näitab eri stsenaariumide modelleerimine, et maailm liigub kindlalt 2–3 °C soojenemise poole.
Viimased arvutused näitavad, et maailm saab õhku paisata veel vaid 80–130 miljardit tonni süsinikdioksiidi, enne kui keskmine temperatuur ületab 1,5 °C piiri. Praeguse umbes 40 miljardi tonnise aastase heitkoguse puhul jõuab see piir kätte kümnendi lõpuks. „Iga aastaga, mil kliimameetmeid edasi lükkame, seame ohtu ka globaalse temperatuuri piiramise alla 2 °C,“ tõdeb aruande juhtiv autor Anne Olhoff.
UNEP-i prognoos näitab, et praeguse kliimapoliitika korral soojeneb globaalne temperatuur sel sajandil tõenäoliselt 2,6–3,3 °C võrra. See vahemik kahaneks 2,1–2,9 °C-ni, kui riigid täidaksid oma kliimalubadused, ja väheneks veelgi, 1,8–2,3 °C-ni, kui riigid saavutaksid sajandi keskpaigaks kliimaneutraalsuse ehk viiksid inimtekkeliste kasvuhoonegaaside emissioonid tasakaalu nende gaaside atmosfäärist eemaldamisega.
Suure majandusega riigid, nn G20 klubi, toodavad kokku 77% ülemaailmsest heitkogusest. Nende riikide kliimaeesmärgid erinevad aga märkimisväärselt. Seitse G20 liiget liiguvad selle poole, et saavutada sajandi keskpaigaks kliimaneutraalsus. Nende hulgas on Euroopa Liit (mida hinnatakse G20 klubis riikide ühendusena), Ühendkuningriik ja Austraalia. Mitu hiljutist hinnangut viitab, et Hiina saavutab heitkoguse haripunkti juba tänavu, mitte kümnendi lõpus, nagu varem arvati. See muutus on tingitud peamiselt taastuvenergia osakaalu märkimisväärsest suurenemisest. Hiina tekitab endiselt maailmas enim heitmeid, kuid praegune poliitika näitab, et umbes 2060. aastaks võib olla võimalik saavutada netonullheide.
Seevastu Indial ja Indoneesial, mis on vastavalt maailma suuruselt kolmas ja kuues heitmete tekitaja, pole poliitikat, et heitkogust piirata ja seejärel vähendada. Ja siis on veel USA. Viimastes prognoosides on arvesse võetud USA kliimaneutraalsuse eesmärgi tühistamist. Ainuüksi see tõi kaasa ülemaailmse prognoositava soojenemise 0,1 °C võrra. „Pariisi kokkuleppes antud lubadustest taganemine tõstab temperatuuriprognoose veel 0,1 °C võrra,“ ütleb Londoni Imperial College’i kliimamodelleerija ja UNEP-i aruande teine juhtautor Joeri Rogelj. Aruandes märgitakse, et USA suuremad heitmete prognoosid tühistavad Hiina ja mitme teise riigi väiksemad prognoosid.
Tähelepanu nihkub nüüd sellele, mis juhtub, kui maailm ületab 1,5 °C eesmärgi, ja kas globaalset keskmist temperatuuri on võimalik seejärel taas vähendada. Süsinikdioksiidi atmosfäärist eemaldamine ja ladustamine – näiteks metsades või maa-alustes reservuaarides – on selle saavutamises keskse tähtsusega. 2021. aastal avaldatud uuringu järgi nõuaks iga 0,1 °C soojemise tagasipööramine 220 miljardi tonni CO2 atmosfäärist eemaldamist. See on umbes sama suur kogus kui viie aasta jagu praeguseid globaalseid heitkoguseid.
Praegu „neelab“ maailm vaid umbes 2 miljardit tonni CO2 aastas. „Me ei pea tõsiselt suhtuma mitte ainult süsiniku atmosfäärist eemaldamise tehnoloogiatesse, vaid ka rahalistesse stiimulitesse ja struktuuridesse, mille abil see eemaldamine ellu viiakse,“ ütleb Rogelj.