araterl kirjutas:Lihtsalt väikese vahemärkusena, et minu väga subjektiivse arvamuse järgi oli enamus et mitte öelda kõik nn kübersõdalusest täiesti stiihiliselt eskaleerunud tavakodanike initsiatiivil püsiv protsess. Estoncõ fašistõ osutus arvutihuvilistele noormeestele atraktiivseks eneseteostusvormiks, mõni võib-olla saigi üldse DDoS-i olemusest ja töövahenditest esimest korda teada seoses selle rünnakuga.
Venemaal ei toimu praegu enam suurt midagi välispoliitilisel suunal ilma kremli nõusolekuta. Kremli ja Nashi side on ju teada? Nashi side aktsioonidega on teada (vähemalt on möönatud seda). Järelikult on ka Kremli side aktsioonidega olemas? Või vaatame meiegi riigiduuma meeste eeskujul üksteisele üllatunult otsa - mnjaa, rõhutud rahvas tõusis üles, nagu omal ajal Jüriööl?
Minu väga subjektiivse arvamuse kohaselt (paluks mitte isiklikult võtta) kisub asi vägisi õigustuseks "toimus fashistide rõhutud rahva spontaanne ülestõus". Tühjagi! Aktsiooni dirigeeritus ja dirigeerimise koht on siililegi praegu selge.
Mis puutub Mossadi näidet, siis tehakse jälle vägivaldne konteksti vahetus. Juutide maine on üks külg. On ka teine ja mitte vähem tähtis külg - palju sellise tegevusega on ära hoitud. Arvan, et suuresti tänu Mossadi tegevusele ei saanud Iisrael nt 1986 aasta paiku tuumarelva maitsta (Saddamil oli võimekus tabada ballistiliste rakettidega Iisraeli siis juba olemas - ja mingit raketikaitset tollal polnud). Kõigepealt hakkasid kaduma tuumateadlased, õhku lendama laod (kus seisid komponendid) ja lõpuks, kui kogu maailm istus lihtsalt käed rüpes ja prantslased/venelased avalikult toetasid Saddami tuumaplaani ja IAF valmistus pommitama, selgitati ka välja see, mis päev pole "objektil" inimesi ja millal hakkab reaktor tööle - et ära hoida tarbetuid ohvreid ja tuumareostust. Kas Eesti peaks luure seisukohalt analoogses olukorras käituma samamoodi või ootama, kuni talle pähe lajatatakse?
See on küll spekulatsioon, aga kui poleks toimunud pidevat klaperjahti ja terroristide ninameeste tasalülitamist, kui palju pomme ja kaaperdatud lennukeid oleks siis olnud? Enamik pommimehi elas kardetavasti pidevas hirmus oma eksistentsi pärast.
Kui isamaa saatus on kaalul, ei tohiks kohkuda ka sellistest meetoditest. Kui keegi hakkab näiteks regulaarselt korraldama pommiplahvatusi Ida-Virumaal ja lõhkeaine tuleb üle piiri Semgali märtribrigaadilt Slantsõs, siis ei tohiks tagasi põrgata ka võimalusest selle brigaadi staap õhku lasta? Või peaksime saatma noote ja ootama järgmist pauku? Praegu ei räägita ju teise riigi, vaid teatud organisatsioonide mõjutamisest?
Kuskil mingite arvutihäkkerite nottimine on muidugi utreering, selleks on pehmemad meetodid. Näiteks organisatsiooni diskrediteerimine sellega, et mõni liige jääb piiril vahele narkoveoga vms.
Ei ürita foobiaid külvata, aga arvan, et riik kui ka osa siinkirjutajaid on ida pool toimuva suhtes liiga sinisilmsed. Isegi peale esimeste aktsioonide tegemist.
