Ühel kenal päeval kamandati terve meie rood leninskaja komnatasse, sest külla oli tulnud seltsimees korrespondent kohaliku ringkonna militaar-ajalehest (kandis vist nime Sovetskii Voijn või oli Sibirskii Voijn). Korrespndent pudrutas midagi ja siis anti kõigile sõduritele leht paberit ning kirjapulk kätte - pidi kirjutama "artikli" ajalehe jaoks. Teema oli kõigile üks, mis seotud sama päeva tegemisega - valasime nimelt autoboksile betoonist äärist, et vihmavesi ei pääseks vundamenti-seina uuristama. Oli ikka vägev teema küll, no mida tarka sa sellest kirjutad?
Midagi soperdasime siis valmis. Minu kirjatükk oli kindlasti suurte õigekirjavigadega, sest vaatamata üldiselt headele hinnetele läks vene keele tarkus küll minust keskkoolipäevil suure kaarega mööda. Suur oli aga minu üllatus, kui just nimelt minu nimega varustatud artikkel mõne aja pärast ajalehes ilmus. See oli muidugi tublisti ringi tehtud, aga ilmselt olid siis teiste vendade "esimesed trükiproovid" veel hullemad kui minu omad
Ma sain oma "artikli eest isegi honorari, 1 rubla 71 kopikat, see fakt on tänaseni meeles. Artikli enda lõikasin lehest välja, aga kahjuks on see tänaseks päevaks kaduma läinud. Sain veel lehe toimetusest kirja, milles paluti mul ka edaspidi sarnaseid "teoseid" saata, aga rindekirjasaatjat minust siiski ei saanud.Tagantjärgi olen mõelnud, et kuidas venelased julgesid selliseid ajalehti üllitada? Oli ju veel ka üleriigiline leht, Krasnoje Znamja või midagi sellist. Need ju puha "sõjasaladusi" täis - oli sõdalaste pilte ja väosade numbreid mainitud, samuti esines seal ohvitseride-soldati nimesid. Kas venelased arvasid, et vaenlane ei loe neid lehti? Muidu käis küll hirmus salastamine, aga lehtes võis kõik kirjas olla? Loogiline muidugi, et toimis kõva tsensuur, olulistest asjadest need lehed ei kirjutanud, aga ikkagi.
. Peale kõige muu oli mind komnooreks nimetatud...