Lp Kruuda
Nagu Sa tead on mõnikord kõige suuremaks vaenlaseks aeg, mida näitavad nii demograafilised protsessid, kuid kõige enam just pikema aja jooksul vähehaaval toimuvad muutused.
Selles, et _hetkel_ on suhteliselt lootusetu Venemaal Eesti suunal midagi sooritada, on Sul kindlasti õigus. Paraku peame mõtlema viie, kümne ja miks ka mitte viiekümne aasta perspektiivis.
Eesti vastane ažiotaaž Vene poolt omab eelkõige sisepoliitilisi taustu. Presidendivalimised, oligarhia võimu kindlustamine, rahvusliku identiteedi kasvatamine omapärasel viisil - see kõik mõjutab. Arvata võib ka, et selles õhustikus domineerivad nö vana kooli tegelased, kelle mõtlemine on tasemel "toores militaarne jõud", "venelate mäss" või "majandussanktsioonid".
Pärast valimisi ja Venemaa enesekindluse tõustes majanduskasvu foonil saame ilmselt näha väga joviaalset suhtumist, mida võib osutuda väga raske tagasi lükata näiteks olukorras, kus Euroopat on tabanud räme majanduslik depressioon (no näiteks intressimäärade tõusust, Saksa sotsiaalhooldussüsteemi kollapsist, illegaalse immigratsiooni ohjeldamatusest ja EL-i põllumajanduspoliitika reformist tingitud struktuurimuutuste foonil). Oletame ka näiteks, et Eurot 2010 ei tule ja Eesti kroon on avatud mõnda miljardit dollarit omava suurspekulandi manipulatsioonideks.
Kui Sa käid vene foorumites või lugesid ka näiteks tolle livejorunali postituse kommentaare, siis Sa tead, et venelaste hulgas on küllalt väga kavala mõtlemisega tegelasi, kes mõistavad hästi postiivse hõlvamise taktikaid ja suudavad võimueesmärke teostada meeldivalt ja vastuvaidlemist mitteprovotseerivalt.
1940 aasta juunisündmused olid tegelikult üks selliseid strateegiaid/taktikaid, kus väljastvaadates polnud tegemist otseselt sõjaga ega ka riigipöördega. Kus ilmselt osaliselt poolkogemata aga osalt siiski parimate ajude osalusel tehti ära see, mis parajasti vaja oli. Ja eeltingimused selleks tekkisid juba palju varem.
Miljoni dollari küsimuste hulka kuuluvad näiteks sellised:
Kui
- Eestil oleks olnud Soomega samaväärne kaitsevõime ja
- demokraatlikult (no näiteks 30-ndate alguse stiilis) valitud parlament ja valitsus
Kas siis oleks asjad oluliselt teistmoodi olnud?
Läheb küll liialt kaugele põhiteemast aga juurikas on sama: riikluse ja rahvuse säilimine. Ja nende kahe viimasega võivad pikaajalised loomulikud arengud ja mitte- või poolsõjalised sündmused hakkama saada vähemalt sama hästi või pareminigi kui klassikaline sõda.