Keskvõimu korraldatud vägivald tõi terve Hispaania katalaanide poolele.
Veel pühapäeva hommikul enne Kataloonia autonoomse piirkonna iseseisvusreferendumit jagunesid hispaanlaste arvamused selles küsimuses üsna mustvalgelt kaheks, kuid pärast keskvõimu vägivaldset sekkumist on pea kogu Hispaania äkki katalaanide poolel. Välja arvatud peaminister Mariano Rajoy valitsus muidugi.
„Mul on häbi!” on läbiv sõnum, mis hispaanlastelt sotsiaalmeedia kaudu väljapoole jõuab. Sõna „häbi” kordavad needki, kes veel üleeile naersid välja katalaanide katsed Hispaaniast lahku lüüa. Vägivallale ei ole õigustust ja avalikult meelt avaldama harjunud hispaanlased tajuvad, et nende õiglustundele on väga valusalt peale astutud.
Seitsme Hispaanias elatud aasta jooksul nägin ma päris palju meeleavaldusi. Küll protesteeriti linnavalitsusest saamata jäänud palkade, küll koristamata prügi või abordi seadustamise tõttu. Hispaanlastel ongi kombeks minna tänavatele, kui põhjust on, puhuda vilesid, plaksutada, kanda plakateid ja õhupalle – seda kõike äärmiselt sõbralikus ja solidaarses õhkkonnas.
Ka tänava kontekstis ei teata üldiselt, mis on jõhkrus. Võin julgelt öelda, et tõenäosus öises Tallinnas või Pärnus peksa saada on mitu korda suurem kui ükskõik millises Hispaania suurlinnas. Baaris ei anna baskile või katalaanile ainult rahvusliku kuuluvuse tõttu keretäit ka postkaardi-Hispaaniast pärit andaluuslane. Kogu Hispaania on oma kirglikkuses tegelikult väga rahumeelne ja heasoovlik, põhjamaiste standardite järgi võib-olla isegi naiivne.
Teletorni sündmuste õhkkond
Ja siis juhtus see. Kaadrid juukseidpidi mööda maad lohistatud vanemast prouast või üles tõstetud kätega noortest, keda kumminuiadega peksti, levisid üle maailma. Loodetavasti vapustasid need vähemalt seni vaiki püsinud Euroopat, sest enam ei räägi me iseseisvusest, vaid inimõigustest ja nende pihta sihitud räigest ülekohtust. Mida võimalikust uuest riigist Euroopa kaardil ka ei arvata, pole rahumeelselt oma õigusi kaitsvate inimeste peksmisele mingit õigustust. See teadmine peaks jõudma ka nendeni, kelle hulka kuulun minagi ja kelle silmis ei ole Euroopa praegust haprust arvestades mõistlik seda tükkideks rebima hakata.
Katalaanide iseseisvuspüüdlused on siiani olnud üsna rahumeelsed võrreldes näiteks baskidega, kelle terroriorganisatsioonile ETA on Hispaania politsei alles üsna hiljuti suure vaevaga päitsed pähe saanud. Baske on aastaid kardetud – ja õigusega. Ka minu perel ei jäänud nende Cádizile kavandatud rünnakus surma saamisest palju puudu. Sellega võrreldes on katalaanide iga natukese aja tagant korraldatav rahvaküsitlus äärmiselt tsiviliseeritud, ehkki seaduslikku jõudu pole sellele antud ega ilmselt kavatsetagi anda.
Hispaaniasse kolinuna oli minu jaoks üks esimesi positiivseid üllatusi sealse politsei professionaalsus ja inimsõbralikkus. Mitte et mul selle institutsiooniga väga palju pistmist oleks olnud, kuid nähes neid aeg-ajalt rahvaüritustel väga läbimõeldult tegutsemas ja kuulnud ühelt tuttavalt politseinikult iseenesestmõistevalt lausutud mõtet – „Me oleme selleks, et inimesi aidata” –, on mul eriti raske mõista, mis pühapäeval juhtus ja kuidas see üldse juhtuda sai. Tuletõrjujad politseinike vastu? Päriselt?
Barcelona õhkkond on praegu nii võidukas kui ka äikeseline. „Umbes sama tunne oli mul teletorni sündmuste ajal,” ütles seal elav eestlasest sõber. Veel mõned päevad tagasi tuli mul Tallinnas õppivate hispaania tudengitega juttu sellest, et iseseisvusküsimus on pigem vanemate, Franco pärandit mäletavate katalaanide teema, kuid mõne tunniga muutus kõik.
Ausammas riigi lõhkujale
Hispaaniakeelne ajakirjandus teatas esmaspäeva hommikul, et peaminister Mariano Rajoy väärib Barcelona suurimale avenüüle ausammast, sest aitas isiklikult kaasa ühe iseseisva riigi tekkele. „Rajoy lõhkus Hispaania riigi!” teatas El Diario pealkiri. Paradoksaalsel kombel võibki riik lagunenud olla, aga rahvas on jõumeetodite küsimuses niisugusel üksmeelel, mida pole ammu nähtud.
Hiljuti märkasin samasugust solidaarsust siiski veel. See oli pärast Barcelonas toimunud terroriakti, kui Madridi keskväljakul Puerta del Solil korraldati mälestusüritus, mille loosung oli „Me kõik oleme Kataloonia!”, nii hispaania kui ka katalaani keeles. Hispaanias ei küsi lein ja mõistmine rahvust. Loodame, et Hispaania jalgpallikoondis, kes seni on olnud integreerumise ja heade suhete musternäide, mängib nüüd paremini kui kunagi varem. Vaevalt et andaluuslasest kaptenit Sergio Ramost häiris veendunud katalaani Gerard Piqué Facebooki postitatud foto sellest, kuidas ta valimisurni sedelit poetab. Kõik mõistusega inimesed saavad aru, et otsustamine selle üle, millisena oma tulevikku nähakse, kuulub inimõiguste hulka.
„Enam halvemini, rumalamalt ega argpükslikumalt pole võimalik käituda!” kuulutas Hispaania press. Ei ole vist keeruline ennustada, mis juhtub lähitulevikus peaministri populaarsusega mitte ainult katalaanide, vaid pea kõigi autonoomsete piirkondade elanike silmis. Kahju on. Mitte Rajoyst, vaid rahumeelsest ja heausksest Hispaaniast tervikuna.
Kas ja kuidas Kataloonia suveräänsus teoks saab, on veel spekuleerimise küsimus, sest praegune Hispaania valitsus kompromissivalmidust kindlasti ei näita. Erilist entusiasmi pole täheldatud ka Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas, kuid mulle tundub, et pühapäeval murdus miski. Kui mitte poliitikute, siis eri riikide tavakodanike hulgas kindlasti.
