www.militaar.net

Kriku kirjutas: ↑22 Apr, 2024 13:42 Akf Herem räägib ajahorisondist, mida siin teemaski kõige rohkem arutatud:

Kui Venemaa tuleb Ukrainast välja, siis kulub mõni aasta end ette valmistada. Mina arvan, et meil ei pruugi olla rohkem kui kolm aastat.

https://www.err.ee/1609320975/herem-jar ... ile-skp-st

kummikomm kirjutas: ↑22 Apr, 2024 17:51

Kriku kirjutas: ↑22 Apr, 2024 13:42 Akf Herem räägib ajahorisondist, mida siin teemaski kõige rohkem arutatud:

Kui Venemaa tuleb Ukrainast välja, siis kulub mõni aasta end ette valmistada. Mina arvan, et meil ei pruugi olla rohkem kui kolm aastat.

https://www.err.ee/1609320975/herem-jar ... ile-skp-st

Raadios kõlas veel kurjakuulutavam signaal - Venemaa maaväel ei kulu taastootmiseks aasta või kolm, maavägi juba on 15% suurem kui enne 2022. aasta sissetungi. Lennuvägi ja Musta mere laevastik on natuke pihta saanud, aga mitte piisavalt palju. Lääs tervikuna on praegu sõtta investeerinud kolm korda vähem kui Venemaa.

marqs kirjutas: ↑27 Apr, 2024 15:19USA Indo-Vaikse ookeani väejuhatuse ülem admiral John Aquilino ütles teisipäeval(23.04.24) Jaapanis visiidil olles ajakirjanikele, et Hiina teeb tööd selle nimel, et 2027. aastaks oleks võimalik Taiwan vallutada.
https://asia.nikkei.com/Editor-s-Picks/ ... miral-says

mart2 kirjutas: ↑25 Apr, 2024 16:08 Heremi juttu oli/on vaja tähelepanelikult kuulata.
Ta ütles selgelt, et -
Venemaa on valmis päris kiirelt sigadusi korraldama. Samas oli ta suht kindel, et sellega saame hakkama, kuigi mitte meeldivate tagajärgedega. Sellises mahus sõjaks, nagu praegu Ukrainas, läheb ikka veel aega.

kummikomm kirjutas: ↑27 Apr, 2024 21:29

mart2 kirjutas: ↑25 Apr, 2024 16:08 ...

Mis selle targutuse mõte on? Kas sigadused praegu või suur sõda hiljem? Ühed sitad mõlemad.

kaur3 kirjutas: ↑28 Apr, 2024 12:29

Martin Herem kirjutas: ↑25 Apr, 2024 19:56 2020 polnud vist ka veel 1930 lõpu seisu märke. Aga 2021 hakkas pilt ikka väga kehvaks minema. Mis aasta meil täna võrreldes 1939ga on, seda on raske öelda, kuid 1930ndate lõpu moodi haiseb küll.

Kus mõtteid, seal tegusid.

Avalikul salvestusel esitasid küsimusi ka kohaletulnud kuulajad ja üks küsimus kõlas: „Kui tuleb sõda, siis mis on teie plaan?“

Hein vastas: „Lendan helikopteriga Saaremaale, sealt edasi Rootsi ja sealt edasi juba Hispaaniasse.“

Pärast tutvustava loo ilmumist möödunud laupäeval, kus oli sama tsitaat ära toodud, ettevõtja põhjendas Ekspressile öeldut: „See oli sama rumal vastus, kui oli küsimus.“

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1202 ... ttevotjaks

Taoliste Twitteri säutsu mahus lõpu vääramatut saabumist ennustavatele mõttepommidele peaks strateegilised kommunikaatorid minimaalselt koos ajaloolastega kirjutama jätkuks teadusliku artikli "10 sarnasust ja erinevust 1930. aastatega 2024. aastal". Olen nõus okastraadist piitsaga end nuhtlema kolme "Ukraina stuudiot" vaadates, kui saan lõpuks lugeda sellist võrdlust järgmises "Akadeemias" või kuulata vääramatult saabuva Lennart Meri konverentsi, kus terve päev oleks pühendatud teema lahkamisele. Päeva sponsoriks saaks sotsiaalministeeriumi https://www.sm.ee/media/2999/download

Eesti ajaloolased on ilusti honorari ootel leitavad siit.

IMG_0856.jpeg

Võrdleva tabeli ootajatel soovitan ajatäiteks lugeda legendi värsket loengut Ukraina sõja, Putini ja lääne kohta.
https://samf.substack.com/p/escalation- ... irect=true

mart2 kirjutas: ↑28 Apr, 2024 19:31 Vaataks algatuseks seda, mis on meil relvastuses praegu ja mis saab olema mõne aasta pärast.

Kui nii tark mees nagu akf kummikomm sellest ise aru ei saa, siis pole vaja ka rohkem seletada.

kummikomm kirjutas: ↑30 Apr, 2024 1:03

mart2 kirjutas: ↑28 Apr, 2024 19:31 Vaataks algatuseks seda, mis on meil relvastuses praegu ja mis saab olema mõne aasta pärast.

Kui nii tark mees nagu akf kummikomm sellest ise aru ei saa, siis pole vaja ka rohkem seletada.

Ei saa tõesti aru, kuidas meil "mõne aasta" pärast relvastuses olev kraam aitaks suure sõja korral pääseda meeldivamate tagajärgedega, eriti kui USA juhtub sel ajal olema hõivatud hoopis Taiwaniga. Väike "Narva rahvavabariik" sobival hetkel põhjustab igal juhul hävingut, suurendab ebakindlust ühiskonnas ja testib väga tõsiselt NATO ühtsust, ükskõik mitu toru ja mürsku meil on.

1938. aasta sügisel puhkes terav kriis Tšehhoslovakkia küsimuses. Tšehhoslovakkia oli majanduslikult ja sõjaliselt arenenud riik, kes oli lisaks sõlminud sõjalised liidulepingud Prantsusmaa ja NSV Liiduga. Prantslased kartsid aga tšehhide kaitseks sõtta astuda. NSV Liit, kus 1930. aastate keskel toimus Punaarmee kõrgemas juhtkonnas suurpuhastus, oleks saanud Tšehhoslovakkiat sõjaliselt aidata vaid siis, kui tema vägedel oleks lubatud liikuda läbi Poola või Rumeenia, mis oli aga välistatud.

Juba 1938. aasta kevadsuvel hakkas Saksamaa üles õhutama naaberriigis elavaid nn sudeedisakslasi, kes nõudsid endale autonoomiat. Mai lõpus korraldati Tšehhoslovakkias osaline mobilisatsioon. Prantsusmaa lubas kriisi süvenedes tšehhe kaitsta, NSV Liidu abi sõltus prantslaste tegevusest (arutati plaane NSV Liidu suurtest õhudessantidest), Suurbritannia aga kaldus üha enam lepituspoliitika poole. Saksamaa õhutas pinget kogu 1938. aasta suve jooksul, rääkides kohe-kohe puhkevast sõjast. Kohati võttis tšehhidevastane propaganda lausa hüsteerilise ulatuse.

Septembris lendas Briti peaminister Neville Chamberlain Saksamaale, et kohtuda Hitleriga – see oli muuseas 69-aastase peaministri esimene lennusõit. Chamberlain nõustus Hitleriga peetud neljasilmavestlusel (lisaks veel tõlk) Tšehhoslovakkia tükeldamisega nii, et alad, kus üle 50% rahvastikust on sakslased, tuleb tagastada Suur-Saksamaale. Briti peaminister arvas: "Vaatamata kalkusele ja hoolimatusele, mida ma ta näost välja lugesin, jäi mulle mulje, et siin on tegemist mehega, kelle antud sõnale võib loota."[4] Järgnevate kõneluste käigus aga nõudis Hitler üha uusi järeleandmisi (viivitamatu evakuatsioon, kohene rahvahääletus, sõjaliste rajatiste puutumatult üleandmine), ähvardades vastasel korral kohese sõjategevusega. Mõne päeva jooksul näis sõda vältimatu: Suurbritannias algas varjendite kaevamine, Prantsusmaal alustati reservväelaste kutsumist tegevteenistusse ja lubati taas tšehhe sõjaliselt toetada. Saksamaa jätkas ülisõjakate ähvardustega. Hitler teatas Berliinis Chamberlaini lähimale nõunikule: "Kui Prantsusmaa ja Inglismaa tahavad meid rünnata, siis lasku käia."[5]
Kujunenud olukorras pakkus Tšehhi kriisi otseselt mittesegatud Itaalia vahendust. 29. septembril toimus Münchenis Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa liidrite tippkohtumine. München kõneluste kohana oli sümboolse tähendusega, sest just sellest linnast algas omal ajal natsipartei võidukäik. Tšehhoslovakkia delegatsiooni suurriikide läbirääkimistele ei lastudki, nad ootasid teises hotellis sündmuste arengut. 13 tunniga jõudsid suurriikide juhid kokkuleppele Tšehhoslovakkia tükeldamises (nn Müncheni sobing) ning kõikides tehnilistes üksikasjades. Tšehhidele tegi kokkuleppe tingimused teatavaks üks Prantsusmaa delegatsiooni liige, kes enne teeleasumist ütles: "Ma olen teel surija juurde, et talle viimset võidmist pakkuda, aga mul pole kaasas isegi õli, mida ta haavadele kallata."[6]

Sudeedimaa pealesunnitud loovutamisega kaotas Tšehhoslovakkia üle 28 000 km2 territooriumist (seal elas üle 3,5 miljoni inimese, sh 728 000 tšehhi), 33% tööstusest (sh moodsad Škoda sõjatehased) ja 35% raudteedest. Oma osa nõudsid veel Saksamaale lähenenud Poola ja Ungari, kes 1938. aasta hilissügisel said mõningaid uusi territooriume tšehhide arvel.

1938. aasta sügisel arvati, et Müncheni leppega on suure sõja oht lõplikult välditud. Münchenist koju jõudnud Suurbritannia peaministrit võtsid lennuväljal vastu tuhanded inimesed. Chamberlain pidas Londonis kõne, kus ütles tuntuks saanud lause: "Ma usun, et see on kestev rahu meie ajaks."[7] Aga juba 23. novembril teatas Hitler, esinedes Wehrmachti kindralitele, et ta ei saa rahulduda ainult sudeedisaksa aladega, vaid on otsustanud poliitiliselt sobival hetkel jäänuk-Tšehhimaa ära kaotada. Nii lõppes 1938. aasta, mis jäi pikaks ajaks viimaseks rahuaastaks Euroopas.

Eestis elavad välismaalased on hakanud agaralt oma siinset kinnisvara maha müüma. Põhjus, miks soovivad välismaalased kinnisvara maha müüa, peitub paraku Eesti geopoliitilises olukorras.

Kinnisvarabüroo Uus Maa juhataja Igor Habali sõnul vastab tõele, et välismaalased on olnud pikalt rohkem müügi- kui ostulainel. „Erandiks on Ukraina päritolu residendid, kelle ostuaktiivsus on viimaste aastate sündmuste valguses tugevalt kasvanud,“ selgitab ta. Kui veel aastal 2021 ostsid Ukraina päritolu residendid Eestis 1 miljoni euro väärtuses kinnisvara, siis 2023. aastal oli nende ostetud kinnisvara koguväärtus 3,6 miljonit eurot. Habal lisab, et alates 2019. aastast on välismaalased müünud Eestis 556 miljoni eest ja ostnud 438 miljoni eest kinnisvara. „Ehk siis Eesti kinnisvara on müüdud üle 120 miljoni euro eest rohkem. Suuremad müüjad on olnud soomlased ja venelased, peamiseks põhjuseks geopoliitilise riski kasv meie regioonis,“ nendib ta.

Välismaa residentide osakaal tehingutes ei ole väga suur: aastast 2019 on nende ostud moodustanud kogu müügikäibest 1,7% ja müügid 2,1% kogu müügikäibest.

Ka kinnisvaraanalüütiku Risto Vähi sõnul on tõepoolest turul märgata, et välismaalased on oma varast loobuma hakanud. „See on nii olnud juba viimased aastad. Ühelt poolt on põhjus kindlasti keerulises julgeolekusituatsioonis, aga teisalt on palju ka neid, kelle jaoks on siinne investeering oma aja ära elanud,“ selgitab Vähi. Näiteks 1990ndatel või buumi ajal kinnisvara ostnud inimesed on nüüd eakamad ega käi siin enam nii palju või üldse mitte ja soovivad seetõttu kinnisvara maha müüa. Vähi lisab, et päris palju soomlasi on oma siinse vara müüki pannud just seetõttu, et enam nad siia ei satu.

„Viimasel ajal on müügisoovide hulk suurenenud, sest aasta alguses ilmusid meedias arvamusartiklid, kus öeldi, et küsimus pole selles, kas, vaid millal Venemaa Eestit ründab. Nendega hakati nii välismaalastes kui ka meie oma inimestes taas julgeoleku pärast muret külvama,“ nendib ta. Vähi lisab, et enamjaolt on kinnisvara maha müüvad välismaalased soome rahvusest. Küll aga lisab ekspert, et residentsus ei näita alati rahvust. „Kui vaadata sellekohast statistikat, tuleb arvestada, et välimaalased võivad olla ka Eesti residendid ja mõne muu riigi resident võib olla väliseestlane. Sellest tulenevalt saab välja tuua ka huvitava trendi: kui eurooplased on hakanud rohkem müüma, siis Eestis pikemalt elanud kolmandate riikide kodanikud, kes on juba siinsed residendid, on asunud rohkem ostma. Siin paistavad silma peale ukrainlaste ka türklased, iraanlased ja indialased,“ selgitab Vähi teist huvitavat kinnisvaraturu suundumust.