Snaipritegevus on väga efektiivne võitlusviis

[Leo]

Brittide ja sakslaste täpsusrelvade raua pikkus tuleneb ilmselt sellest, et jaoga koos liikuva laskuri relv peab olema voimalikult kompaktne. Kui 16-tolline raud on piisavalt täpne peamistele laskekaugustele, siis on ju hästi. Sakslaste G28 pean liiga kalliks ja keeruliseks, sest samast relvast taheti teha nii karabiini kui ka snaiprirelva. Brittide lähenemine on oluliselt realistlikum. 6x suurendav sihik on piisav ja sihiku niitristil on olemas abiristid erinevatele laskekaugustele. See on koige kindlam ja kiirem lahendus, kui on vaja lasta poolautomaadist 200-600 m. Tavaline mildot on parem siis, kui lastakse yksikuid täpseid laskusid ja see on tavaliselt snaiprite teema. Siis on ka tavaliselt aega kaugusi moota ja tulekaarti teha ning sihikut kruttida. Kui snaiprirelv on snaipri ainukene relv patrullimise ajal, siis on moistlik keerata sihiku suurendus miinimumi ja pohirist 100 m peale, nii on lihtsam heitlaske teha. Kuidas jao snaiprid Afgaanis oma M14 sätivad, soltub laskurist. Kas on nii hea väljaope, et suudavad sättida pohiristi laskekauguse keskele, et siis sihtimispunkti tostes ja langetades lasta abipunktidega laskekaugused 200-500 m? Ametlikus koolituskavas seda ei opetata.

Oma kogemus on, et 7,62x51 maksimaalne praktiline rauapikkus on 20 tolli ehk 508 mm. Sellega laseb piisavalt täpselt ja relv ei ole ka kaigas. Galil SN meeldis väga, kui seda kasutasin, kokkukäiv kaba oli ka boonus. Pikem raud annab eelise suurematel kaliibritel, sest 300 WM ja 338 LM suurem laeng poleb kauem, muidugi soltub ka rohust.

OTna 5,56 NATO moon on tavaliselt laetud pika 20-tollise raua jaoks, nagu M16A2 ja Galil AR ja algkiirus on 950 m/sek. Vahe algkiiruses näiteks ARi ja SARiga on 50 m/sek. M16 ja M4 on isegi suurem vahe, sest M4 raud on ainult 370 mm. Kuuli toime sihtmärgist oleneb algkiirusest, siis on karabiinide tohus laskekaugus väiksem.

TRG oma 690 mm rauaga ja 1200 mm pikkusega on kaigas ja Barrett ning PGM on veel paarkymmend senti pikemad. Sellepärast TRG kokkukäiv kaba on ennast skaudis igati oigustanud, sest pikk latt on ikka väga jalus, kui on vaja soomukist sisse ja välja pugeda. 338 LMiga soomuse laskmise on hädalahendus, sest suudmeenergia on kolmandik 50 BMGst.

M14 taktikalisi kabasid ja laade on Eestis testitud ja ei meeldinud. Jänkidele meeldib ja nemad kasutavad DMRidel igasugu vahvaid kabasid. Tegelikult on see pisiasi, lasketäpsust voi -kiirust mojutab marginaalselt. Kaadri kiitusele ja laitusele mingi relvasysteemi kohta tuleb suhtuda kriitiliselt. Keskmine USMC designated marksman ei ole peale oma standardrelva midagi muud lasknud ja ei oska vorrelda. Sama kehtib koikide riikide jalaväelaste. Suurem kogemus on sofikatel ja SN instruktoritel, kes on eri koolitustel ja testlaskmistel tutvunud ka alternatiivsete relvasysteemidega.

EKJ snaiprikoolituse ja relvastuse probleemide taga on nägemuse ehk strateegia puudumine, milleks meil täpseid relvi vaja on. Sellepärast ei suudeta ka paika panna, milliseid täpseid relvi meil vaja on ja kuidas täpseid laskureid koolitada ja kasutada. Teised probleemid on nendega seotud. Hetkel on tekkimas olukord, et meie mikroarmeel on kymmekond erinevat täpsusrelva, kui palju suuremates armeedes on maksimaalselt 3-4 erinevat relvasysteemi.

Lisaks eriyksuste relvad ja voimalik MSG90 ja Barrett Norrast. Kaitseliidu snaiprite isiklikest relvadest ma ei räägigi, sealgi on pilt kirju. Kokku tuleb selline pudru, et pole kahte pataljoni samade täpsusrelvadega ja logistikud hulluvad, sest vaja on ka erinevat laskemoona ning iga relva remondiks on vaja tehnikuid koolitada. Sisuliselt jama, mis tekkis sellest, et vollid ei suuda otsustada, mida nad tahavad ja kuhupoole on vaja areneda ja konkreetsetele relvadele keskendumise alusel korjatakse maailmalt kokku erinevaid relvasysteeme. Vanas snaiprikontseptsioonis taheti snaiprite kasutamise alused paika panna, tänaseks ei ole sellest midagi järgi jäänud

[ruger]

Mark Spiceri "Illustrated Manual of Sniper Skills" on saadaval huvilistele http://www.upload.ee/files/3051921/illu ... s.pdf.html

[Leo]

Tänud. Mul oli see raamat ammu riiulis ja läbi loetud. Nyyd on see ka failina tahvlis ja telefonis. Autor on pika teenistuskogemusega snaiper ja instruktor, kes päriselt tead, mida räägib, mitte lihtsalt ei tsiteeri teiste meeste arvamust. Silmaringi laiendamiseks, eriala koolituseks voi missiooniks valmistumiseks kindlasti hea lisalugemine.

[Juhani Putkinen]

Sain lõppude lõpuks ostetud ja loetud Chris Kyle Ameerika snaiperi (eesti keeles).

Mulle see raamat meeldis ja soovitan seda ka teistel lugeda. Muidugi kui eesmärgiks oleks leida vigu ja siis raamatut matertada selline võimalus oleks ka Kyle raamatuga täitsa olemas.

Ta kasutas mitmeid erinevaid relvi valides oma arust parima kaasa sõltuvalt ülesandest. Ta ei sülitanud poolautomaadi peale kui nagu nii polnud vajadust suurelt distantsilt tulistada. .338 Lapua Magnum talle meeldis (muidugi poltlukuga). Pooletollist ta ei armastanud.

Kyle eesmärgiks oli võtta maha võimalikult palju vaenlasi, seega ta leiutas ise juurde tapmisvõimalusi, mitte ei jäänud õpetatud snaipritaktikale truuks.

[Leo]

Chris Kyle oli SEALi snaiper ja neil on palju rohkem torusid kapis kui regulaarvägedel. Seda ei tohi unustada. Tema valikud varustuse ja relvastuse vallas on hea lugemisvara nii kaitseliitlastele kui -väelastele. Kui SA brigaadid on meil planeeritud motoriseerituna, heal juhul isegi soomustatuna, siis KL on ja jääb peamiselt kergejalaväeks. Ei ole piisavalt veokeid inimeste ja varustuse vedamiseks. Varustus tuleb planeerida nii, et vajalikku jaksab ka seljas tassida, kuigi meeste säästmiseks eelistaks ATVd. Seega peab ka relvastus olema universaalne. Kui automaat on midagi G3 perekonnast, siis oleks esimene valik jao ja ryhma tasemel kindlasti sama relv kergelt suurendava optikaga. Hea vajadusel kuni 400 m poolfiguuri ja 600 häirivat tuld anda sihitud laskudega. Häda korral valangutega eemaldumist katta. Isegi M14 TP on pikemaks roomamiseks liiga hellik. M14 ja TRG on VG ja kompanii taseme relvad, nende laskuritel peab olema paarimees automaadiga läheduses ja pystol ning käsigranaadid enesekaitseks.

Pooletolline on sisuliselt soomustatud sihtmärkide laskmiseks, eriti poolautomaatne pooletolline. Relv ja laskemoon väga rasked ja poolautomaatne Barrett pole piisavalt täpne inimsihtmärkide laskmiseks pikematel kaugustel, kui on olemas 300 WM voi 338 LM relvad, sest keegi ei taha elevandipysse ja sajagrammiseid padruneid tassida, kui väga vaja ei ole. Kuna jänkid on ostnud maavägedele suuremas koguses magnumkaliibritega snaipripysse, siis ennustan, et Barrett jääb tahaplaanile, sest uute magnumite maksimaalne laskekaugus on 1200 ning 1500 meetrit.

[Juhani Putkinen]

Chris Kyle oli hea snaiper. Minu arvates ta ei oleks pidanud minema võitlusse tava jalaväelasena nagu ta läks, et saaks tappa vaenlasi võimalikult palju.

Snaiper peaks lahinguid lööma mittekontaktsena - näiteks 600 m kauguselt üks lask, katta optika kinni ja olla liikumata, et teda ei avastataks.

Snaiperil (või snaiperlahingpaaril) peaks olema oma valmiks eelnevalt planeeritud marsruut oma positsioonile ja teine eelnevalt planeeritud marsruut positsioonilt eemaldumiseks pärast seda ühte lasku. Mitte olla samas pundis näiteks varitsust korraldava üksusega. Snaiper võib muidugi olla oma positsioonil näiteks sisse jälitava üksuse ülema maha võtmiseks, aga näiteks sisside eemaldumismarsruut ja snaiperi marsruut ei tohiks isegi risti minna.

[chipy]

Chris Kyle edukus snaiprina seisneb minu arvates eelkõige heas laskepositsiooni valikus ja kiires vastase avastamises. Enamus lasud tegi ta ikkagi 400-600 meetri peale ,millega peaks ju teoreetiliselt hakkama saama enamus Eesti Vabariigis snaipriõppe saanudest. Siin tulebki mängu eelmainitud oskused.

Eesti konteksti tooduna puudub meie snaipridel võimalus harjutada lahinguid linna tingimustes ,suurim ja multifunktsionaalsem ala kus vabalt harjutada ,laskepositsioone ehitada ja testida peaks olema Sirgala küla ,kus linnulennult ühest otsast teise on ehk 400 meetrit. Sirgala külas väljaõpet segavad veel sinna elama jäänud kahtlane kontingent ,kuid iseenest on seal enamus Eesti linnades olemas olevast taristust. 4-kordsed hruštšovkad ,väiksemad 2 korruselised elamud ,magalarajooni meenutavad datšad ja administratiivhooned katlamaja ja pood ning linnaväljak.

Teiseks peab snaiper väga hästi teadma meie potentsiaalse vastase struktuuri ja formatsioone.Kuigi elukutselised saavad väga hea õppe, siis murekoht on just KL snaiprid . Kuna väljaõppe toimub enamasti nädalavahetuseti siis vaevalt viitsib mõni S2 ohvitser neid niigi oma raske töökõrvalt õpetamas käia. Väljaõpe on ka üpriski kuiv ja võtab mitmeid nädalavahetusi ning nõuab keskendumist. Snaiper peaks kindlasti teadma millised näevad välja tulejuhtimissoomukid ,counter battery radarid ja side -ja juhtimissoomukid. Kui snaiper ei tee vahet ega tahagi teha BTRil ja BMP vaid laseb instinktiivselt kõige suurema "toruga tanki" komandöri on see ilmselge ressursi raiskamine. Seega tuleks snaipriks pürgijatel läbi viia ka elementaarne test sõjatehnika ja selle otstarbe kohta ja/või individuaalne vestlus selgitamaks huvi snaipri ametikohale sobivuse kohta.

[Juhani Putkinen]

"Kuna väljaõppe toimub enamasti nädalavahetuseti siis vaevalt viitsib mõni S2 ohvitser neid niigi oma raske töökõrvalt õpetamas käia."

Kust krtst neid S2 ohvitsere on võtta KLis? Pole S3sidki.

Vabandan väga, aga igasuguseid "kontoriste" on jalaga segada, aga igas KL maleva staabis peaks olema palgal pädevad:
- Malevapealik
- Staabiülem (oskustega ja teotahteline, mitte nii sama palga pärast tööl käiv)
- S3 kes vastutaks kaitseplaanide eest, ja paneks mehed harjutama oma sõjaaja ülesandeid
- S2 (vähemalt mees kes teab, et talle see ülesanne tuleb sõja ajal ja see tõttu tegeleb sellega õppustel rahuajal)
- S4 kes vastutab juba rahuajal, et mehed on korralikult varustatud sõjaks
- S6 kes on juba rahuajal mangunud, luninud, valmistanud ja kas või varastanud vajalikud sidevahendid ning õpetanud oma mehed sidelasteks

[chipy]

S2 ohvitseri puudus paistab silma tegelt ka meie brigaadi pataljonides. Kus heal juhul on sektsioonis kaks allohvitseri. Põhjuseks on ehk S2 alaväärtustamine ,mis tuli välja ka sinu postitusest. Palju prestiižsem ju ühele mitmeid kordi missioonil käinud ja ambitsioonikale ohvitserile on ju S3 ,see oleks loogiline eeldus hiljem staabiülemaks saamisele. Ja kui S3 ei pakuta ,siis pigem töötan pataljoni keemiakaitse ohvitserina ja tegelen millegi ebamäärasega ,miks peaks mina kuskile kaardil otsima kitsaskohti ,analüüsima kohaliku elanikkonna meelsust või 125mm HEAT mürsu mõju PASI soomukile. Ei hakka lähemalt lahkama S2 tööd ,läheb liiga OT. Parraleele tõmmates avaliku sektoriga ,kus Kaminis kanstleriks olemine on eelduseks kunagi näiteks palju uhkemas rahandusministeeriumis kanstleriks saamisele.

Minu eelneva postituse mõte oli pigem saada S2 tegelane kuskilt mujalt pataljonist või siis näiteks Luurepataljonist.

[Medusa]

Kui rääkida meie seast lahkunud snaiprist, siis tema raamat oli päris hea infoallikas, kuid seal oli tal hästi öeldud, et tegi seda mida vaja (lasi kaugelt või lõi jalaga/lõhkeainega uksi eest), vastavalt olukorrale ja maastikule. Laskekauguste kohta - lasi nii kaugele, kui sihtmärgid olid, st kui sihtmärgid olid valdavalt 400-600 m, siis nii kaugele ka lasi, kui oli külje all siis lasi püstolist. Ehk siis snaipimine ei olnud mitte ainult üksikute kauglaskude tegemine (mida ka ette tuleb), vaid täppistuli kogu efektiivse tuleulatuse piires, suure tabavusprotsendiga, agressiivne ning kiirelt sooritatud. Ja muidugi veel see, et sattus koguaeg sellistesse olukordadesse, et oli mida ja keda lasta.

Kui raamatutarkusest rääkida, siis see, mida kaasfoorumlane Chipy välja tõi, positsioonivalik ja vastase esimesena avastamine, kumas läbi ka Sepp Allerbergeri raamatus, ehk edu tagas siiski vastase ennetamine ning esimesena nägemine ja laskmine (positsioonist tuleneb nii varjatus vastase vaatluse ja tule eest, kuid ka laskesektor), ehk eelkõige väga hea väljaõpe, külm närv, vastasest targem olemine või käitumise hea ennustamine, ning initsiatiivi enda kätte võtmine, mitte konkreetsed relvad või lisavarustus. Mindset->skillset->toolset Boyd´i järgi.

[Juhani Putkinen]

ehk edu tagas siiski vastase ennetamine ning esimesena nägemine ja laskmine (positsioonist tuleneb nii varjatus vastase vaatluse ja tule eest, kuid ka laskesektor), ehk eelkõige väga hea väljaõpe, külm närv, vastasest targem olemine või käitumise hea ennustamine, ning initsiatiivi enda kätte võtmine, mitte konkreetsed relvad või lisavarustus.

Mina lisaks veel ühe aspekti. Snaiper peab olema oma hästi varjatud positsioonil liikumata tuntide viisi. Kui ta on liikumata teda on raske avastada - aga kui ta liigutab ennast, siis see on kaugele hästi näha olgu tal milline "ülikond" iganes.

[Leo]

Vastase tehnika ja taktika tundmisest on ainult kasu. Kaitse Kodu vahel ilmunud vihikutes tutvustas kolonel Riho Yhtegi enamikku idatehnikast. See vihik peaks igas EKJ kaarditaskus olema lamineerituna. Sirgalas saab mingil määral

Tegelikult snaiper ei pea kogu vastase tehnikat peast teadma, piisab yldinfost SBK tasemel. Staabimasinad on reeglina need, mis on paljude antennide ja väiksemate torudega, laagris ja kolonnis hoiavad keskele. Snaipri kasutegur soomustatud yksuse vastu on nii väike, et pigem suunaks sinna kaudtuld kui hakkaks kuuli laskma ja siiski peamiselt jalastunud laagris istuvat yksust, kus meeskonnad on masinatest väljas. Ilma meeskonnata masin ju ei liigu. Luugist paistva komandöri pea voi mehaaniku torso tabamiseks peab olema nii lähedal, et taandumine on ebareaalne. Pead voiks lasta maksimaalselt 300 ja torsot 600 m kauguselt.Sellepärast ongi soovituslik laskekaugus alates monisada meetrit, et lähemalt lastes ei ole eriti lootust taanduda. Kui hakkaks laskma, siis pole eriti vahet, kas sihtmärgiks satub reamees voi pealik. Ikka on see nagu kaikaga herilasepessa. Taru hakkab vihaselt sumisema. Isegi kui tabatakse pealikku, siis virgub tema asemik kiiresti ja kukub toimetama. Ei soovita olla seal, kuhu koondatakse 5,45-125 mm tuld snaiprite mahasurumise ja hävitamiseks.

Juhani soovitatud paigale jäämine peale 1 lasku töötab ainult siis, kui sihtmärgi ja snaipri vahel on soiste kallastega veekogu ja snaiper ise kivirahnude vahel kaitstud kuulide ja kildude eest. Muidu on suur oht, et snaiper saab kildudega pihta voi lihtsalt niipalju porutada, et saadakse kätte. Soomes on palju rohkem soid ja kaljusid, kui Eestis. Eesti snaiprirelvastuse ja poguse erialaväljaoppe tulemus on see, et 90% snaipritest ei suudaks hoiduda järgnevatest laskudest, kui esimene läheb napilt mööda voi laskesektoris on palju vastaseid. Poolautomaadid suurte salvedega ainult soodustavad plärtsutamist. Kestad muudkui lendavad suures kaares ja messing läigib päikeses, ega vastane ka pea peale pole kukkunud, iga lask suurendab avastamise ohtu. Poltlukuga mees teeb paugu ära ja laeb relva vaikselt ymber ning kest pistetakse taskusse. Laskmisest hoidumine nouab enam enesevalitsemist kui laskmine, sest adrenaliin ja jahikirg alluvad halvasti kainele moistusele. Muidugi on ka olukordi, kus tuleb lasta palju ja kiiresti, näiteks kui on snaipri positsiooni ylejooksmise oht peale avastamist, selleks on vaatlejal automaat kaasas ja snaipril pystol ning granaadid. Eesmärk on teha töö ära nii, et ei avastata, sest avastamine =

Kogenud snaiprid teavad, et 90% tegevusest on luureandmete kogumine ja ainult 10 % laskmine. Vaadake, mida USA Rangerite suurima skooriga laskur räägib elust ja erialasest tegevusest: http://www.youtube.com/watch?v=wmmHmxC3kGA
See mees käis ka äsja Soomes armee, politsei ja piirivalve snaipreid koolitamas. Sellest pikemalt mujal.

Linnalahingu drillimisega on Eestis kehvasti, hoonestatud alal laskmist ei saa Eestis kusagil teha. Samas linnalahingus snaipimisel on teemad, mida raamatust ei omandata. Näiteks suhteliselt lyhikesed laskekaugused hoonetes tegutsedes, voi siis pikad ja ylipikad kaugused, kui lastakse domineerivast hoonest. Laskenurga arvestamist oskavad Eestis yksikud snaiprid, sest seda pole kusagil harjutada peale liitlaste mägedes asuvate lasketiirude. Isegi väike laskenurk mojutab pikematel kaugustel oluliselt tabamust.

[rbl]

Millal see Pauli Salo snaiprikäsiraamat müügile jõuab?

[Unto Pulkkinen]

Juhani soovitatud paigale jäämine peale 1 lasku töötab ainult siis, kui sihtmärgi ja snaipri vahel on soiste kallastega
veekogu ja snaiper ise kivirahnude vahel kaitstud kuulide ja kildude eest.
Muidu on suur oht, et snaiper saab kildudega pihta voi lihtsalt niipalju porutada, et saadakse kätte.

Tulepositsiooni avastamatu pidamine

Kui on vaja paigale jääda lasu järgi, nii seda aitab, vähendab ohtu, kasutades näiteks järgmiseid mõnda metoodeid:
-- Summuti kasutamine (suupauk avastab tulepositsiooni, ultraheli pauku järgi on raske öelda kust suunast kuul tuleb).
-- Ehituses tulepositsioon kaugel aknast tagaruumis. See vähendab ka tulelöögi nähtavust.
-- Tulepositsioon metsa sees, ei metsa serval.
-- Tulepositsioon snaipri bunkris, mis on tagant lahti ja raua suu sisepoolel.
-- Tulepositsioon suure kuuse all niimoodi, et helikopterist pole lihtne avastada soojuskaameraga.
-- Laskmine objektile veokide juures, kus veokide mootorid käivad (suupauk pole kuulda).
-- Laskmine objektile, mida tulistatakse miinipildujaga, jälle suu- ja ultrahelipauk hävib.
-- Laskmine madala ehituse üle (objektil paistab, et kuul ja suupauku hääl tuleb ehitusest lähedal).
-- Laskmine kaugelt.
-- Laskmine hämarikus valgustatule objektile, millal on binokliga raske snaipri asukohta leida.

Kunas snaipri märgid on sageli tähtsad ohvitserid, nii vaenlasel on motivatsioon tulistada rankelt snaipri oletatud
tulepositsioonile (tanki kahurid, miinipuldujad, helikopterid, vastusnaiprid).
Lisaks saata jalaväerühma läbi kammima snaipri ala.
Tavaliselt parem oleks eemalduda vaenlase külgpoolel või tagalas paar pauku järgi, aga see sõltub olukorrast.

[Juhani Putkinen]

Snaiper peab ehitama endale hästi varjatud tulepositsiooni kasutades kohapealt võetavat looduslikku materjali maskeerimise täiendamiseks. See maskeering toimib kui ta on paigal. Kohe kui ta hakkab liikuma maskeering teda enam ei aita ja see liikumine on lihtne avastada.

Ku ta on kaugelt üle mingi väljaku teinud ainult ühe lasu, siis talle on raske pihta saada teda avastamata. Ega ta püsti ei seisa ja oota, et saaks valangugapihta.

Minu seisukoht on, et snaiperit ei tohi kasutada mingi soomuskolonni pihta tulistamiseks.