'Corvus, ilma statistikata- kas nõukogude ajal oli suguhaiguste nurgatagune ravi pigem valdav või pigem erand. Sulle teadmiseks- et naha ja suguhaiguste arst või dispanseris töötav õde sind erandkorras kodus vastu oleks võtnud, pidid sa talle ikka kas pereliige või väga hea tuttav olema. Sest asja avalikuks tulemisel olid tegija jaoks tagajärjed päris hullud. Omal käel ravimine- ka bitsilliin V apteegist kättesaamine sinukirjeldatud tripperi raviks(peniciliiniga ei ravitud siinkandis 70ndatest enam kedagi, sellel puudus paljude haiguste tüvedele garanteeritud mõju. Kui algaegadel 50-ndatel piisas tripperi raviks 100 000 ühikust penitsiliinst, siis 80-ndate keskpaigas oli sama haiguse raviks väljakirjutatav penitsiliinist kordi tugevam bitsilliini ravikogus 2, 5 miljonit ühikut) apteegist oli vägagi küsitav teema. Nii et valdav osa haigetest käis ikka kenasti vähemalt Tallinnas tipa-tapa tripperitrustis, andis proovid ja oma partneri nime, sai oma viis süsti kannikasse ja tuli poolteise kuu pärast tagasi, provokatsioonsüsti ja kolme järgnevat saama. Või vahetult pärast sõda kolme Hiiu poest ostetud õllepudeliga, mis tohtri kabinetis kenasti ära tuli juua. Aga kui sa oma partneri nime ei teadnud (või seda mingil põhjusel öelda ei saanud- näiteks kui olid tõve saanud väljanägemiselt igati pandava, kuid passinumbrilt alaealise käest, mis hoobilt kinniminekut oleks tähendanud), siis pandi sind sinnasamasse Hiiu mändide alla haiglasse, ei mäleta enam, kas nädalaks või kaheks. Nii et see lugupeetava jutt meremeestest, kes puupulk risti hammaste vahel kangelaslikult pellergut väisasid, kuulub pigem väheste erandite hulka, mis on ka mõistetav- sellele seltskonnale oleks teade kaadriosakonda tähendanud välissõidu puhul kohest viisakeeldu ja kardetavasti ka muid suuremaid ebameeldivusi. Aga valdav mass, pakun kõhutundega, et 95% kasutas ikka kenasti tripperitrusti teenuseid koos kõige juurdekuuluvaga. Kena pilt oli (eriti esmap. hommikul, kui trust kaks päeva pausi oli pidanud, seda töötajate voolu, mis Hiiu bussipeatuses maha tuli, seejärel asjaliku näoga paremas teeservas kutsehaiguste või onko poole tõttas ja siis, heitnud kiirpilgu üle õla- ega keegi tuttav ei näe- diagonaalis üle tee lõikas ja mändide alla pages.
Julgen sama kinnitada, kuna jõudsin veel ka NL ajal tervishoiusüsteemis töötada.
Selle aja statistikat võib lugeda suhteliselt usaldusväärseks, kuna kehtisid veel NL-aegsed normid ja suhtumisreeglid suguhaigustesse. S.t., et suguhaigustesse nakatanu korral käivitusid standardprotseduurid - kontaktide kirjapanek ja nende kontroll, ambulatoorne ravi vaid erandjuhtudel jne.Ei viitsi küll tuhlata allikate toomiseks, aga nii kadunud Mati Majass kui ka Nelli Kalikova on oma intervjuudes märkinud gonorröa ja süüfilise esinemissageduse kõrghetkedeks eelmise sajandi lõppu – aastataid 1993-1995. Mil see võrreldes nõukogude ajaga plahvatuslikult kasvas. Põhjuseks Majassi sõnul tekkonud vabadus- iga õige mees pidas oma kohuseks kasvõi kord prostituudi teenuseid kasutada. Koos vastavate tagajärgedega.
Julgen täie tõsidusega seda kinnitada.Ja fakt on sest nõukogude ajast ja suguhaiguste kontrolli all hoidmisest kindlasti ka see, et ühel päeval tripperitrustis saadud andmete põhjal sõitis järgmisel päeval roheline uazik "kontaktide" aadresse-töökohti läbi ja tõi seltskonna kenasti läbivaatusele ja ravile. ... Aga et suguhaigused taolisel kombel enam kontrolli all olid kui praegu (sest tegeleti ju Tallinna suuruses pool-miljonilinnas lausa üksikjuhtumitega), peaks siiski üpris kindel olema.
Tagasiminek selles valdkonnas tuli alles kõigi nende andmekaitseseaduste klauslite ja muu taolise anonüümsust tagava juriidilise pahnaga, mille tulemusena tänase päeva seisuga tegelikult pole mingit tõsiseltvõetavat statistikat suguhaiguste põdemise valdkonnas. On vaid oletused ja üksikjuhtude põhjal üldistuste tegemised, milliseid küll sageli tõsiseltvõetava statistika pähe välja pakutakse, kuid mida need mitte kuidagi ei ole.