IS-122 Tšeljabinski Kirovski Zavod
Tänud, aga see oli rohkem sihuke pisike ja mürgisevõitu kommentaar herr Svirini kapsaaeda - tegelikult keeras ta oma Armada IS-2 -ga mudeliehitajatele paraja käki: selle tõlget nii inglise, kui ka saksa keelde osteti ikka päris palju, foorumitel viidatakse väljaandele üksjagu ja tulemuseks on suur hulk eksiteele jõudnuid. Isegi Zaloga oli parajas segaduses, kui viimati suhtlesime.
Aga nagu tookord sai räägitud, tõlkisin või õigemini refereerisin veidi raamatut "Tanki IS" ja Tanki IS v bojah", panen siia jupi, milles on juttu masina konstruktsiooni põhilistest etappidest:
Esimese variandi kere oli samasugune, nagu IS-85 –l, astmelise ninaga, kuid erines eelkäijast laiendatud torni ja uue, kolbluku ja kahekambrilise suudmepiduriga varustatud 122 mm kahuri D-25 poolest, suudmepidur oli väga sarnane „Tiigri“ suudmepidurile. Iseloomulikeks tunnusteks, võrreldes IS-85-ga, olid torni lael tugevalt vasakule nihutatud komandotorn ja periskoopilise sihiku soomuskaitse, samuti väljasopistus torni vasakul küljel komandöri õlgade kõrgusel ning kaugemale ette ulatuv kahuri soomuskaitse liikumatu osa, lisaks veel hülss kahuritoru ümber soomuskaitse liikuva osa küljes.
Teisel variandil oli põhimõtteliselt samasugune torn ja relvastus, nagu esimeselgi, kuid muudeti kere ninaosa: kaitstuse tugevdamiseks ja tehnoloogilisuse parendamiseks suurendati astmega ninaosa pealmise esipinna kaldenurka 72 kraadilt 75 kraadini. Ninaosa külgede ulatust vähendati ja roomiku pingutusratta mehhanismi toetuspunkt viidi allapoole.
Kolmas variant kordas eelneva konstruktsiooni kõiki elemente peale uue kahuri – selleks oli nüüd poolautomaatse kiillukuga D-25, mida ehtis uut tüüpi suudmepidur.
Neljas variant ilmus sel põhjusel, et tehasel No 200 lubati üleminekul sirge ninaosaga tankide tootmisele jätkata tagavaraks kogunenud konstruktsioonielementide kasutamist. Osadel selle variandi keredel oli juba esimese alumise soomusplaadi külge kinnitatud lisakaitseks kuus roomikulüli. Kere oli samasugune nagu eelnenud variandil, kuid seoses uue teleskoopsihiku TŠ-17 kasutuselevõtuga muudeti kahuri soomuskaitse konstruktsiooni. Maski vasakut poolt laiendati, nii et see muutus pealtvaates tugevalt asümmeetriliseks, periskoopilise sihiku PT4-17 asemele monteeriti tankiperiskoop MK-IV. Esimese väljalaske masinatel oli maskis kaks avaust: nii teleskoopilise sihiku 10T-17, kui ka TŠ-17 jaoks. Samuti keevitati esimeste laia maskiga tornide tagumise osa alumisse serva käepidemed dessandi tarvis, ülemiste konstruktsioon jäi esialgu endiseks, hiljem unifitseeriti ülemised alumistega.
Viiendat varianti iseloomustas põhmõtteliselt uus, tehases No 200 toodetud sirge valatud ninaosaga kere, kusjuures tornialune karbik oli jäänud peaaegu endiseks. Ninaosa alumise soomusplaadi külge kinnitus lisakaitseks kuus roomikulüli, kere tagumise ülemise soomusplaadi külge monteeriti kronsteini kahuritoru fikseerimiseks transpordil ja rännakmarssidel. Vasakul küljel veermiku keskosas oli väike ümmargune luuk lahingumoona laadimiseks. Veermiku tugirullikud olid uued, ilma kummibandaažita, kolme avaga perimeetril. 1944 aasta oktoobri lõpust hakati tankile monteerima 12,7 mm seniitkuulipildujat.
Kuuenda versiooni soomuskeret valmistati Sverdlovskis, UZTM tehases, kuna selle tehase valutsehhi võimsus oli suhteliselt väike, keevitati sirge ninaosa kokku valtsitud soomusterase plaatidest. Kuna pealmine detail kujutas endast kahes suunas painutatud paksu (90 mm) plaati, siis painde võimalik vähim raadius dikteeris vajaduse uue tornialuse karbiku kasutuselevõtuks – need detailid ei olnud viiendal ja kuuendal variandil omavahel vahetatavad, sest karbiku liitepind ninaosaga oli kuuendal variandil teistsuguse kuju ja pikkusega. Ülejäänud konstruktsioonielemendid olid viienda variandiga analoogilised.
Tegelikult jõudis kuues variant tootmisse enne viiendat – esimesed 20 soomuskeret valmisid UZTM tehases juba 1944 aasta mais. Viienda variandi valatud ninaosaga kered pidid tootmisse jõudma alates 1. juunist 1944, kuid seoses loaga kasutada ära kogunenud reservid (neljas variant), jõudsid valatud ninaosaga masinad tootmisse sama aasta juulis.
Aga nagu tookord sai räägitud, tõlkisin või õigemini refereerisin veidi raamatut "Tanki IS" ja Tanki IS v bojah", panen siia jupi, milles on juttu masina konstruktsiooni põhilistest etappidest:
Esimese variandi kere oli samasugune, nagu IS-85 –l, astmelise ninaga, kuid erines eelkäijast laiendatud torni ja uue, kolbluku ja kahekambrilise suudmepiduriga varustatud 122 mm kahuri D-25 poolest, suudmepidur oli väga sarnane „Tiigri“ suudmepidurile. Iseloomulikeks tunnusteks, võrreldes IS-85-ga, olid torni lael tugevalt vasakule nihutatud komandotorn ja periskoopilise sihiku soomuskaitse, samuti väljasopistus torni vasakul küljel komandöri õlgade kõrgusel ning kaugemale ette ulatuv kahuri soomuskaitse liikumatu osa, lisaks veel hülss kahuritoru ümber soomuskaitse liikuva osa küljes.
Teisel variandil oli põhimõtteliselt samasugune torn ja relvastus, nagu esimeselgi, kuid muudeti kere ninaosa: kaitstuse tugevdamiseks ja tehnoloogilisuse parendamiseks suurendati astmega ninaosa pealmise esipinna kaldenurka 72 kraadilt 75 kraadini. Ninaosa külgede ulatust vähendati ja roomiku pingutusratta mehhanismi toetuspunkt viidi allapoole.
Kolmas variant kordas eelneva konstruktsiooni kõiki elemente peale uue kahuri – selleks oli nüüd poolautomaatse kiillukuga D-25, mida ehtis uut tüüpi suudmepidur.
Neljas variant ilmus sel põhjusel, et tehasel No 200 lubati üleminekul sirge ninaosaga tankide tootmisele jätkata tagavaraks kogunenud konstruktsioonielementide kasutamist. Osadel selle variandi keredel oli juba esimese alumise soomusplaadi külge kinnitatud lisakaitseks kuus roomikulüli. Kere oli samasugune nagu eelnenud variandil, kuid seoses uue teleskoopsihiku TŠ-17 kasutuselevõtuga muudeti kahuri soomuskaitse konstruktsiooni. Maski vasakut poolt laiendati, nii et see muutus pealtvaates tugevalt asümmeetriliseks, periskoopilise sihiku PT4-17 asemele monteeriti tankiperiskoop MK-IV. Esimese väljalaske masinatel oli maskis kaks avaust: nii teleskoopilise sihiku 10T-17, kui ka TŠ-17 jaoks. Samuti keevitati esimeste laia maskiga tornide tagumise osa alumisse serva käepidemed dessandi tarvis, ülemiste konstruktsioon jäi esialgu endiseks, hiljem unifitseeriti ülemised alumistega.
Viiendat varianti iseloomustas põhmõtteliselt uus, tehases No 200 toodetud sirge valatud ninaosaga kere, kusjuures tornialune karbik oli jäänud peaaegu endiseks. Ninaosa alumise soomusplaadi külge kinnitus lisakaitseks kuus roomikulüli, kere tagumise ülemise soomusplaadi külge monteeriti kronsteini kahuritoru fikseerimiseks transpordil ja rännakmarssidel. Vasakul küljel veermiku keskosas oli väike ümmargune luuk lahingumoona laadimiseks. Veermiku tugirullikud olid uued, ilma kummibandaažita, kolme avaga perimeetril. 1944 aasta oktoobri lõpust hakati tankile monteerima 12,7 mm seniitkuulipildujat.
Kuuenda versiooni soomuskeret valmistati Sverdlovskis, UZTM tehases, kuna selle tehase valutsehhi võimsus oli suhteliselt väike, keevitati sirge ninaosa kokku valtsitud soomusterase plaatidest. Kuna pealmine detail kujutas endast kahes suunas painutatud paksu (90 mm) plaati, siis painde võimalik vähim raadius dikteeris vajaduse uue tornialuse karbiku kasutuselevõtuks – need detailid ei olnud viiendal ja kuuendal variandil omavahel vahetatavad, sest karbiku liitepind ninaosaga oli kuuendal variandil teistsuguse kuju ja pikkusega. Ülejäänud konstruktsioonielemendid olid viienda variandiga analoogilised.
Tegelikult jõudis kuues variant tootmisse enne viiendat – esimesed 20 soomuskeret valmisid UZTM tehases juba 1944 aasta mais. Viienda variandi valatud ninaosaga kered pidid tootmisse jõudma alates 1. juunist 1944, kuid seoses loaga kasutada ära kogunenud reservid (neljas variant), jõudsid valatud ninaosaga masinad tootmisse sama aasta juulis.
Fossiilile põrandani küündiv kummardus, ja Panzergrenadierile loomulikult ka!
Tegelikult tuli mulle fossiili kirjutist lugedes taas meelde üks uitmõte. On ju kuhjade viisi olemas raamatuid, ajakirju ja muudki, kus esitatakse vigaseid või lausa valesid fakte tõe pähe. Aeg-ajal on nendest ka juttu, aga laiemale avalikkusele jäävad need siiski saladuseks. Nii levivad väärarusaamad visalt edasi.
Kui oleks üks eraldi teema, kus saaks kõik sellised "pärlid" kirja panna, saaks igaüks sealt näiteks ennast huvitava väljaande kohta vigade paranduse välja printida ja raamatus õige koha vahele pista. Nii oleks veidikenegi võimalik blokeerida väärinfo levitamist tõe pähe.
See teema ei puuduta mitte ainult mudelifoorumit, ka militaarfoorumis on analoogseid apsakaid aeg-ajalt esile toodud. Ning auto-moto foorumis. Ning mul on kodus näiteks raamaturiiulis eestikeelne vormel 1 entsüklopeedia, kus tuleks üsna mitu lõiku musta tuššiga üle värvid. Paraku võtab suurem osa selle entsüklopeedia omanikest seal esitletud fakte puhta kullana.
Ettevõtmine on suur ja võtaks palju aega aga Vikipeedia põhimõttel ühiselt tehes ei tohiks siiski üle jõu käia.
Mis te arvate?
Tegelikult tuli mulle fossiili kirjutist lugedes taas meelde üks uitmõte. On ju kuhjade viisi olemas raamatuid, ajakirju ja muudki, kus esitatakse vigaseid või lausa valesid fakte tõe pähe. Aeg-ajal on nendest ka juttu, aga laiemale avalikkusele jäävad need siiski saladuseks. Nii levivad väärarusaamad visalt edasi.
Kui oleks üks eraldi teema, kus saaks kõik sellised "pärlid" kirja panna, saaks igaüks sealt näiteks ennast huvitava väljaande kohta vigade paranduse välja printida ja raamatus õige koha vahele pista. Nii oleks veidikenegi võimalik blokeerida väärinfo levitamist tõe pähe.
See teema ei puuduta mitte ainult mudelifoorumit, ka militaarfoorumis on analoogseid apsakaid aeg-ajalt esile toodud. Ning auto-moto foorumis. Ning mul on kodus näiteks raamaturiiulis eestikeelne vormel 1 entsüklopeedia, kus tuleks üsna mitu lõiku musta tuššiga üle värvid. Paraku võtab suurem osa selle entsüklopeedia omanikest seal esitletud fakte puhta kullana.
Ettevõtmine on suur ja võtaks palju aega aga Vikipeedia põhimõttel ühiselt tehes ei tohiks siiski üle jõu käia.
Mis te arvate?
Kõik, mis toimub praegu, on minuti pärast juba ajalugu
- Panzergrenadier
- Liige
- Postitusi: 1555
- Liitunud: 02 Apr, 2005 22:12
- Asukoht: Tartu/Tallinn
- Kontakt:
Tänud Fossiilile jutu eest.
Mis puutub erinevas kirjanduses esinevate vigade loetelu, siis idee on hea, kuid meil jääb neid panustajaid väheseks. Kui vaadata, kes siin Foorumis sõna sekka ütlevad, siis ei tõota see kogumik eriti suur tulla.
Endal on üldse sellise tehnikakirjandusega kitsas käes. Olen kokku krabanud rohkem üldist kirjandust a la ''Emajõgi 1944'', ''Sinimäed 1944'', ''SS-Das Reich'' jne. Eestis teatavasti inglise keelset tehnikakirjandust ei liigu ja idanaabrite kirjatööd jäävad keeleoskuse taha pidama.
Mis puutub erinevas kirjanduses esinevate vigade loetelu, siis idee on hea, kuid meil jääb neid panustajaid väheseks. Kui vaadata, kes siin Foorumis sõna sekka ütlevad, siis ei tõota see kogumik eriti suur tulla.
Endal on üldse sellise tehnikakirjandusega kitsas käes. Olen kokku krabanud rohkem üldist kirjandust a la ''Emajõgi 1944'', ''Sinimäed 1944'', ''SS-Das Reich'' jne. Eestis teatavasti inglise keelset tehnikakirjandust ei liigu ja idanaabrite kirjatööd jäävad keeleoskuse taha pidama.
- Panzergrenadier
- Liige
- Postitusi: 1555
- Liitunud: 02 Apr, 2005 22:12
- Asukoht: Tartu/Tallinn
- Kontakt:
Mudeliga on toimunud selline areng, et nüüd on ta põhimõtteliselt ehituse poolest valmis ja järgmine samm ongi juba värvimine.
Lisasin siis valunumbrid. Tegin sellise kompoti kahe pildi põhjal ja ega selle tõepärasuse suhtes eriti midagi öelda ei oska, loodame et sobib.

Lindid olid üllatavalt lahedad, ehk siis puhastamine ja koostamine läks sujuvalt ja kiiresti. Need kes kurdavad, et üksikutest lülidest on piin roomikut luua, siis minul kulus kahe poole peale kokku tund aega. Sinna hulka kuulub ka restilt eemaldamine.

Pragude parandused ja mehikesed....

Piltidelt on näha, et enamus masinatel oli ka kõiksugu muud kola nt palkide ja presendi näol. ''Palgi'' sain loodusest ja ''presendi'' tegin märjast vetsupaberist.



Trossid on võetud ühest Trumpeteri karbist. Nöör mis Tamiya kaasa oli pannud ei erutanud eriti.

Praegu ei ole veel lisavarustuse paigutuse osas midagi kindlat. Silmale tunduvad need lisandid kuidagi domineerivana. Eks värvi all võib asi muutuda. Samuti hakkab siin sümeetria mängima, kuid ajalooliste piltide põhjal on nagu kõik ok.

Lisasin siis valunumbrid. Tegin sellise kompoti kahe pildi põhjal ja ega selle tõepärasuse suhtes eriti midagi öelda ei oska, loodame et sobib.

Lindid olid üllatavalt lahedad, ehk siis puhastamine ja koostamine läks sujuvalt ja kiiresti. Need kes kurdavad, et üksikutest lülidest on piin roomikut luua, siis minul kulus kahe poole peale kokku tund aega. Sinna hulka kuulub ka restilt eemaldamine.


Pragude parandused ja mehikesed....

Piltidelt on näha, et enamus masinatel oli ka kõiksugu muud kola nt palkide ja presendi näol. ''Palgi'' sain loodusest ja ''presendi'' tegin märjast vetsupaberist.



Trossid on võetud ühest Trumpeteri karbist. Nöör mis Tamiya kaasa oli pannud ei erutanud eriti.

Praegu ei ole veel lisavarustuse paigutuse osas midagi kindlat. Silmale tunduvad need lisandid kuidagi domineerivana. Eks värvi all võib asi muutuda. Samuti hakkab siin sümeetria mängima, kuid ajalooliste piltide põhjal on nagu kõik ok.

No vägev! Numbrit vaadates jäi süda kohe rahule..
- igati teemakohane. Roomikute läbiripe on uskumatult realistlik - ilmselt on šablooni teinud poisid parasjagu pingutanud ja tundub et asja ette.
Aga eraldi lülidest roomiku koostamise kohta kurdeti SU-76 teemas, nood lülid on ju Tamiya omadega võrreldes jube kirvetöö... praktiliselt kõik tuleb tal mõõtu viilida-lõigata...
Torni faktuur on samuti kümnesse, nood armid jätavad päris hea mulje, samuti ka "present" - huvitav oleks teada, et mis firma paber see on? No nii tuleviku mõttes - mine tea, ehk tuleb endalgi teinekord mõni rullike keerata...
Palk on muidu kena, aga ega sa tal alles äsja looduses järel käinud? No et kui ei ole läbinisti kuiv, siis hakkab veel teine pärast kuivama ja mine tea, mis juhtub?
Urmas.

Aga eraldi lülidest roomiku koostamise kohta kurdeti SU-76 teemas, nood lülid on ju Tamiya omadega võrreldes jube kirvetöö... praktiliselt kõik tuleb tal mõõtu viilida-lõigata...
Torni faktuur on samuti kümnesse, nood armid jätavad päris hea mulje, samuti ka "present" - huvitav oleks teada, et mis firma paber see on? No nii tuleviku mõttes - mine tea, ehk tuleb endalgi teinekord mõni rullike keerata...
Palk on muidu kena, aga ega sa tal alles äsja looduses järel käinud? No et kui ei ole läbinisti kuiv, siis hakkab veel teine pärast kuivama ja mine tea, mis juhtub?
Urmas.
- Panzergrenadier
- Liige
- Postitusi: 1555
- Liitunud: 02 Apr, 2005 22:12
- Asukoht: Tartu/Tallinn
- Kontakt:
Roomikute puhul šablooni ei kasutanud. Ladusin lindid ikka tüüpiliselt lauale ritta, liimiga üle ja peale natukest ootamist ratastele. Siis pintsetid mõlemasse kätte ja läks roomikute painutamiseks. Tamiya poiste idee on küll hea, kuid mulle meeldib selliseid efekte ise teha.
Paberi kohapealt peaks täpsustama, et vastupidiselt minu ütlusele, WC paber ta pole. Selline majapidamis salfrätik. WC paber kipub vees täielikult ära lagunema, selline robustsem paber hoiab koos. Näeb pakend välja selline:

Puiduga on sellised lood, et tõesti käisin neid laupäeval ilmastikku trotsides lõikamas. Kodus pesin nad seebiveega puhtaks ja siis taldrikule ning mikrolaine ahju. Maksimaalvõimsusel kusagil 5 minutit. Tähtis on ise valvet pidada, sest mina lolli peaga jätsin nad sinna sisisema ja käisin korra teises toas. Kui tagasi tulin oli mikrolaineahi suitsu täis. Hea et õigel ajal jaole jõudsin, sest paar suuremat juppi oli juba koore all mustaks tõmbunud. Et siis sellised lõbusad juhtumised.
Paberi kohapealt peaks täpsustama, et vastupidiselt minu ütlusele, WC paber ta pole. Selline majapidamis salfrätik. WC paber kipub vees täielikult ära lagunema, selline robustsem paber hoiab koos. Näeb pakend välja selline:

Puiduga on sellised lood, et tõesti käisin neid laupäeval ilmastikku trotsides lõikamas. Kodus pesin nad seebiveega puhtaks ja siis taldrikule ning mikrolaine ahju. Maksimaalvõimsusel kusagil 5 minutit. Tähtis on ise valvet pidada, sest mina lolli peaga jätsin nad sinna sisisema ja käisin korra teises toas. Kui tagasi tulin oli mikrolaineahi suitsu täis. Hea et õigel ajal jaole jõudsin, sest paar suuremat juppi oli juba koore all mustaks tõmbunud. Et siis sellised lõbusad juhtumised.
No sel juhul oled roomikute koha pealt lausa klass omaette! Kuigi reaalelus oleks iga roodu zampoteh (zamestitelj po tehnitšeskoi tšasti - asetäitja tehnilisel alal) sellise läbirippe eest kindlasti rusikat näidanud...
Aga noh sõjaaeg, kõva andmine käis ja kellel siis aega oli neid pingutada, eks kui pööramise ajal juba maha hakkasid jooksma, tehti ära.
Paberi eest tänud - nüüd sai selgeks, vahtisin juba pelleris kahtlase näoga sealolevat paberit..., hea et veel eksperimentideks ei kiskunud...
Kuid palkidega on sihuke lugu, et tuleb vist edaspidi veidi sobiva jämedusega "metsa" varuda, mis siis pikaaegsele kuivamisele sättida, muidu on tõsine oht mikrolaineahi maha põletada
Urmas.

Paberi eest tänud - nüüd sai selgeks, vahtisin juba pelleris kahtlase näoga sealolevat paberit..., hea et veel eksperimentideks ei kiskunud...

Kuid palkidega on sihuke lugu, et tuleb vist edaspidi veidi sobiva jämedusega "metsa" varuda, mis siis pikaaegsele kuivamisele sättida, muidu on tõsine oht mikrolaineahi maha põletada

Urmas.
Fantastika!
Ainuke asi mis pähe turgatas oli toores puit.Aga sellele fossiil juba vihjas.Eks tuleb vanarahva tarkused jälle abiks võtta.Küttepuid tehti aasta varem valmis kuivama.
Tom
Ainuke asi mis pähe turgatas oli toores puit.Aga sellele fossiil juba vihjas.Eks tuleb vanarahva tarkused jälle abiks võtta.Küttepuid tehti aasta varem valmis kuivama.
Tom
Kui kaks inimest suudavad pimedas teki all ilma abivahenditeta valmis teha kolmanda inimese, siis igasugune mudeli kokkupanemine peaks olema käkitegu.
Veidi OT, aga vetsupaber tehaksegi just selleks, et see veega kokku puutudes laguneks. Hoopis teine lugu on aga kätekuivatuspaberiga ja köögi ehk majapidamispaberiga - need imavad hästi vett, kuid ei lagune. Põhimõtteliselt kuuluvad samasse hulka ka salvrätik ja ninapühkimise paber.
Need hindamatu väärtusega teadmised andis mulle üks sibi, kui ta meie firma kanalisatsioonikaevust sinna sattunud kätekuivatuspabereid välja õngitses ("Vetsupaber potti, kätepaber prügikasti!").
Need hindamatu väärtusega teadmised andis mulle üks sibi, kui ta meie firma kanalisatsioonikaevust sinna sattunud kätekuivatuspabereid välja õngitses ("Vetsupaber potti, kätepaber prügikasti!").

Kõik, mis toimub praegu, on minuti pärast juba ajalugu
-
- Liige
- Postitusi: 785
- Liitunud: 28 Apr, 2007 7:33
- Asukoht: Mustvee
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist